„Kui nüüd Jeesus oli sündinud kuningas Heroodese ajal Juudamaal Petlemma linnas, siis vaata, hommikumaalt saabusid tähetargad Jeruusalemma ja küsisid: „Kus on see juutide vastsündinud kuningas? Me nägime tema tähte tõusmas ja oleme tulnud teda kummardama.” Seda kuuldes kohkus kuningas Heroodes ja kogu Jeruusalemm koos temaga. Ja ta kutsus kokku kõik rahva ülempreestrid ja kirjatundjad ning päris nende käest, kus Messias pidi sündima. Need ütlesid talle: „Petlemmas Juudamaal, sest nõnda on kirjutatud prohveti käe läbi:
“Ja sina, Petlemm Juudamaal,
ei ole Juuda vürstkondadest hoopiski kõige pisem,
sest sinust lähtub Valitseja,
kes hoiab mu Iisraeli rahvast kui karjane.”
Seepeale laskis Heroodes tähetargad salaja enda juurde kutsuda, päris nendelt täpset aega, millal täht oli paistma hakanud, ja saatis nad Petlemma, öeldes: „Minge ja uurige täpselt välja, kes see laps on! Ja kui te olete ta leidnud, teatage mulle, et ka mina saaksin minna teda kummardama.”
Tähetargad kuulasid kuninga jutu ära ning asusid teele. Ja vaata, täht, mille tõusmist nad olid näinud, käis nende eel, kuni jäi seisma selle paiga kohale, kus oli laps. Tähte nähes rõõmustasid nad üliväga. Ja majja sisse astudes nägid nad last koos Maarja, tema emaga, ja kummardasid teda tema ette maha heites, avasid oma aarded ning andsid talle kinke: kulda, viirukit ja mürri. Ja kui neid unenäos hoiatati, et nad ei läheks enam Heroodese juurest läbi, läksid nad teist teed tagasi oma maale.“ (Mt 2:1-12)
Kolmekuningapäev ehk Kristuse ilmumise püha kannab ladinapäraselt nimetust epiphaniae Domini, st ’Issanda ilmumine’. See on ristikoguduse üks vanemaid pühasid, mille tähistamise ajalugu ulatub teadaolevalt juba 2. sajandisse. Kiriklikus traditsioonis meenutatakse sellel päeval lugu, mis jutustab hommikumaa tarkade külaskäigust Jeruusalemma. Idamaades hinnati tähtede ja planeetide liikumise jälgimist ja mõisteti, et taevane sfäär mõjutab ja juhib ka maapealset tegevust. Maine askeldamine oli nagu universumi peegeldus. Seetõttu ei ole eriti üllatav, et just hommikumaal nähti enneolematut tähtede seisu, mille ajendil asusid mehed teele, et minna kummardama sündinud last.
Pärimuse kohaselt olid tarkadel nimed Caspar, Melchior ja Balthasar. Neid peeti kuningateks. Mõnel pool Saksamaal paigutatakse koduuste kohale nende nimetähed, mis võib tähendada ka väljendit Christus mansionem benedicat, st ’Kristus õnnistab seda maja’.
Kuningate kaasa võetud kingitustest oli pühale perele suur abi. Joosep ja Maarja olid sunnitud põgenema Egiptusesse. Heroodes kartis, et sündinud lapsest kasvab temale võistleja ja ta käskis hukata kõik poeglapsed Petlemmas ning selle ümbruskonnas. Seda traagilist sündmust meenutatakse jõuluaja rahu ja rõõmu keskel süütalastepäeval.
Kingitustele on antud ka sümboolne tähendus. Kuld viitab kuninglikule positsioonile, mis vaatamata tagasihoidlikule Petlemma sõimele oli Jeesuse tegelik ja vääramatu asend. Reisil Egiptusesse oli aga kullast kindlasti ka praktiline abi, et teekond takistamatult läbida. Viirukit kasutatakse vanakirikliku tava kohaselt jumalateenistusel tänaseni. Liturgilise elemendina sümboliseerib viirukiga suitsutamine kristlaste palveohvrit, kuid sellel on ka puhastav ja uuendav toime. Mürr tähendas patukahetsust, mis on hingepuhastuse ja uuekssaamise eelduseks.
Idakirikus meenutatakse kolmekuningapäeval ka evangeeliumis mainitud olulist episoodi Jeesuse ristimisest Jordani jões. See sündmus toimus küll palju aastaid hiljem, siis kui umbes 30-aastane Jeesus läks Johannese juurde, et kõrbeaskeet teda ristiks. Esialgu ei nõustunud Johannes ja vastas: „Mul on vaja lasta ennast sinul ristida.“ (Mt 3:14) Jeesus jäi siiski oma otsusele kindlaks: „Olgu pealegi; sest nõnda on meile kohane täita kõike õigust.“ (Mt 3:15) Taas kujukas pilt sellest, et inimeseks saanud Jumal arvestab maal välja kujunenud korra ja õigusega. Jeesus ei ole tulnud tühistama seadust ja prohveteid, vaid taastama harmoonilist sidet taeva ja maa vahel. Jumala ja inimese vahel.
Nii kostis pärast ristimist taevast hääl: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!“ (Mt 3:17) See küllalt lühikene ristimise kirjeldus on andnud hulganisti kõneainet teoloogidele ja põhjust käsitleda sügavuti teemasid nagu ajalooline Jeesus või müstiline Kristus. Kirik on sõnastanud selle müsteeriumi õpetuslausena „Kristus on täiuslik Jumal ja täiuslik inimene“.
Ka Ristija Johannese isik on leidnud tähelepanuväärse koha Jeesuse lähikondlaste hulgas ja teda on peetud kõige suuremaks naisest sündinute seas, siiski väikseimaks taevariigis. Tema sõnum oli „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!“ (Mt 3:2) Messias tuleb pea oma templi juurde. Evangelist mainib, et Johannes on nimelt see, kellest prohvet Jesaja on rääkinud – hüüdja hääl kõrbes.
Veel kolmandatki lugu meenutatakse kolmekuningapäeva liturgilistes tekstides. Pärast 40-päevast paastumist ja palvetamist kõrbes, kus Jeesus võitis saatana kiusatused, algas tema avalik tegevus. Üheks esimeseks imeteoks kujunes Kaana pulmapeol vee muutmine veiniks. Armulaual kasutatava veini kohta on pärimustes mainitud, et see on taevalik element, mis veega segatult on Kristuse ihu ja vere müsteerium, taevase ja maise tõelisus jumalinimeses.
Kõikides sekkumistes inimeste ellu avaldub Jeesuse kuninglik-preesterlik meelevald. Taevasse ülendamise eel teatab ta: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal“ (Mt 28:18) ja andes oma õpilastele apostliku ülesande ütleb: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina teid olen käskinud. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni!“ (Mt 28:19-20)
Petlemma sõimest lähtuv valgus jõudis ajapikku maailma erinevate rahvaste sekka. Paganatele on ilmunud valgus! Ja see valgus ei saa jääda vaka alla, vaid ta tuleb tõsta kõrgele küünlajalale, et oleks nähtav kõikidele tõeotsijatele. Nii on käsitletud idamaa tarkade kummardamist jõululapse sõime ees ka kui välismisjoni tegevuse algust.
Carl Eduard Malmi tõlkes on tuntud laulusõnad „Oh Jeesus Kristus, valgusta neid kellele Sa tundmata; neid oma karja juurde vii, et õndsaks saaksid nemadki!“ Kõiki kolme evangeeliumis mainitud sündmust ühendab sõnum: Jumal on võtnud Jeesuses Kristuses maise kuju, on saanud maailmas nähtavaks, ilmunud kõikidele inimestele. Sõna sai lihaks ja elas meie keskel ja me nägime tema au kui Isast sündinud Poja au, täis armu ja tõde.
Tähenduslik on üks selle päeva vana liturgiline tekst: „Täna kihlatakse Kirik taevasele Peigmehele, sest Jordanis pesi Kristus maha tema süü. Andidega ruttasid targad kuninglikule pulmapeole ja veiniks saanud vesi rõõmustab pulmavõõraid.”
Kolmekuningapäeva ja kogu jõuluaja tähendus on kokku võetav püha Pauluse sõnadega Timoteosele: „Tunnistatavalt suur on jumalakartuse saladus: Jumal on avalikuks saanud lihas, õigeks tunnistatud vaimus, nähtav olnud inglitele, kuulutatud paganatele, usutud maailmas, võetud üles kirkusesse.“ (1Tm 3:16) Päeva psalmi antifon kõlab võimsalt: „Sinul, Issand, on suurus ja vägevus, ilu ja hiilgus ja au, kõik, mis on taevas ja maa peal.“ (1Aj 29:11)
Jõuluküünlad kustuvad. Traditsiooni kohaselt pühitseti 2. veebruaril küünlamaarjapäeval ehk Issanda templisse toomise pühal kogu aasta jooksul kirikus kasutusele võetavad küünlad, teadvustades, et Kristus, kes on maailma valgus, ei kustu, vaid tema on igavene valgus. Üle nähtava ja ajaliku eksistentsi on lahkunutele mõeldes ka sõnastatud eestpalve: „Igavene rahu anna, Issand, neile ja igavene valgus paistku neile!“
Eestis oleme harjunud, et jõuluaeg lõpeb kolmekuningapühaga ja jõulurahu kestab kanutipäevani. Mõne kiriku tava kohaselt tähistatakse Kristuse sünnipüha perioodi kuni küünlapäevani. Siis peavad uued küünlad olema valmis pandud, õlilambid õliga varustatud, et ei peaks ekslema pimeduses. Looja kingitud arm on Jeesuses Kristuses meile tee, tõde ja elu. See teadmine kinnitab usku ja innustab jagama armastust. Jumala õnnistus on igal päeval uus. Temale olgu kiitus, tänu ja au igavesti!
Einar Soone (1947) on EELK piiskop ja EELK Usuteaduse Instituudi pastoraalseminari juhataja.
