„Aga Joosep vastas neile: „Ärge kartke! Kas mina olen Jumala asemik? Te mõtlesite küll mu vastu kurja, aga Jumal pööras selle heaks, et teha, mis tänapäeval ongi tehtud: hoida palju rahvast elus. Ja nüüd ärge kartke, mina toidan teid ja teie väeteid lapsi!“ Ja ta trööstis ning rahustas neid“ (1Ms 50:19–21).
Need laused seisavad Vanas Testamendis Joosepi lugude lõpus. Need on julgustus- ja lohutussõnad, mille Joosep lausub oma vendadele, kes kardavad viha ja kättemaksu, mille nad olid ju ära teeninud. See, mis väljendub nendes Joosepi sõnades, on usaldus, mitte oma vendade, vaid Jumala vastu. Küsides, kas mina olen Jumala asemik?, annab Joosep mõista, et karistus ja andeksand on Jumala käes. Ise ta andis aga sõna, et kannab hoolt oma vendade ja nende laste eest, ta trööstis ja rahustas neid.
Joosepi lugude puhul on märkimisväärne, kui mitu olulist, inimese sügavamat olemist puudutavat teemat on järjepidevalt nähtavad. Lugedes peatükke Joosepi nooruseast tema surmani (1Ms 37–50), puutume kokku Joosepi vankumatu usaldusega Jumala vastu, inimeste ja Jumala plaanide mõistetamatu ning imekspandava põimumisega, kuid seejuures Jaakobi, Joosepi ning tema vendade keeruliste ning käänuliste eludega, mida ometi valitseb Jumala hool. See kõik on kokku võetav tõdemusega Jumala ligiolust – Jumala ligiolu nii helges kui koormavas elus. Jaakobi perekonnalugu on nii mitmekülgne, et vast igaüks peaks leidma mõne pidepunkti selles. See, millest me loeme, on Jumalaga seotud ning Jumalaga koos elatud elu. Seega võib nimetatud Vana Testamendi lugu meist igaühele tröösti ja rahu pakkuda.
Nagu öeldud, oli Joosepi usaldus Jumala vastu vankumatu. Terves narratiivis ei näe me, et ta oleks Jumala vastu kaebust tõstnud, ei vendade põlgamise ning salanõu pärast ega vangistuses. Selline usaldus võib tunduda pea võimatu. Kuidas on nii, et inimese usk ei katke vaatamata raskele saatusele? Usun, et talumatud olukorrad elus on tabanud igaüht ning ehk mõnikord ka usalduse Jumala vastu murdnud. See ei ole hukkamõistu, vaid mõistmise ja trööstimise koht. Ning ehk pakub Pühakiri Joosepi näitel meile tuge.
Mis oli see, mis ei lasknud tema usaldusel murduda? Vastus näib olevat selles, et Joosepi elus oli Jumala kohaolu teadvustatud. See, kuidas Pühakiri laseb meil Joosepi ja Jumala suhet näha, viitab Jumala lähedalolu erilisele tundmisele. Loeme, et „Issand oli Joosepiga ja tema oli mees, kellel kõik asjad korda läksid“ (1Ms 39:2a), „Issand oli Joosepiga ja pööras tema poole oma helduse“ (1Ms 39:21), ning lohutades oma vendi ütleb Joosep: „Jumal läkitas mind teie eele kindlustama teile järeltulijaid maa peal ja hoidma teid elus, pääsemiseks paljudele. Niisiis ei ole teie mind läkitanud siia, vaid Jumal, ja tema on mind pannud vaaraole isaks ja isandaks kogu ta kojale ning valitsejaks kogu Egiptusemaale“ (1Ms 45:7–8). Usaldus Jumala vastu püsis, sest Joosep ei unustanud teda; teadlikkus sellest, kes teda juhatab ja kes talle õnnetuses edu on toonud, kes on lasknud tema õnnetusel saada õnnistuseks paljudele, oli kogu tema elutervikut kätkev perspektiiv.
Keeruline on argimurede alla mattudes kuulda häält, mis on vaevu kuuldav, näha seda, mis on vaevu nähtav, ning tunda seda, mis nõuab keskendunud ja teadvustatud tunnetamist. Võime ju pidada end Jumala looduteks ning Jumalasse uskujateks, kuid kas me laseme Jumalal oma elu juhtida? Kas meil on võimekust ning teravust näha ja kuulata Jumalat seal, kus me Teda oodata ei oska ja võib-olla isegi ei taha? Kuulis ka ju prohvet Eelija Jumalat mitte tugevas tuules, maavärisemises ega tules, vaid vaikses, tasases sahinas (1Kn 19:11–12) – ning see juhtus prohvetiga, kui tema viha oli süttinud ning ta oli valmis surema! Inimese vaevas ning lootusetuses andis Jumal end temale kuulda vaikuses. See annab julgust ning jõudu ka meile seda proovida – avada võimalus, et jagada oma elu Jumalaga nii, et me teda prooviksime tunda oma hädas. Julgustab ju ka Taaveti laul meid selleks:
„Ole mulle armuline, Issand,
sest mul on kitsas käes;
meelekibedusest on vajunud auku
mu silmad, mu hing ja mu ihu!
Sest mu elu on kulunud südamevalus
ja mu aastad ohkamises;
mu ramm on raugenud mu pahategude pärast
ja mu luud on vajunud kokku.
/…/
Aga mina loodan sinu peale, Issand!
Ma ütlen: „Sina oled mu Jumal!” (Ps 31:1–11, 15)
Joosepi lugudes kohtame ka inimese teistsuguseid jooni, mis on isegi vastandlikud Joosepi iseloomule. See on ühest küljest vendade armukadedus, pahasoovlikkus, mõnitamine ning teisalt Jaakobi raskemeelsus, trööstitus, kuid ka tema puhul on aimatav usaldus Jumala vastu. Joosepi vendade tegusid ei saa pidada neile eriomaseks julmuseks – puutume ju reetmise, tundetuse ja laimamisega kokku iga päev, ning ehk oleme ka nende põhjustajateks rohkem, kui suudame seda tunnistada. Siin loos aga näidatakse meile, et Jumala teed ei ole kitsad, sillutatud ja pehmed rajad, mille lõpp selgelt paistab. Üllataval kombel kohtuvad just vendade vandenõus Jumala ning inimeste plaanid – selle kurja, mida inimesed tahtsid teisele teha, pööras Jumal heaks paljudele. Ka vendade enda elu sai tänu Jumala hoolele päästetud.
Tuues selle mõtte Jaakobi pere eluloost meie enda elulukku, võib see meile tuge pakkuda. Rõhutatult tuge, mitte õigustust inimese pahedele. See tugi on lootus. See, mis inimese käes, ei õnnestu ning näib lootusetu, võib Jumala abiga pöörduda heaks. Mitte küll tegu ise, mitte Joosepi orjaksmüümine Egiptusesse ei muutu tagasi vaadates heaks ja õigeks teoks, vaid teo tagajärg, mille on andnud Jumal.
Ka Jaakobi teised pojad olid jumalakartlikud, said ju neist ka kaheteistkümne Iisraeli suguharu esiisad! Arvan, et ma ei eksi, kui ütlen, et meie usk on rohkem Joosepi vendade kui Joosepi usu moodi. See on selline, mis post factum küsib: „Miks on Jumal meile seda teinud?“ (1Ms 42:28). Seda küsitakse hirmu ja kahetsusega. See tähendab enese leidmist süüdlasena teise inimese ja Jumala ees; hirm ja hingepiin on need, mis panevad tõdema meie sammude kohta minevikus: „Me oleme tõesti süüdi oma venna pärast, kelle hinge kitsikust me nägime, kui ta palus meilt armu ja meie ei võtnud teda kuulda. Sellepärast on see kitsikus meile tulnud!“ (1Ms 42:21).
Neid seiku elus, mis meid sellisel viisil painama jäävad, võib olla rohkem või vähem, võib olla vaid üks, kuid kahetsus ja vajadus saada andeks on nii tugevad, et võivad lämmatada, võivad lämmatada kogu elurõõmu. Sellist ahistust võivad põhjustada nii tehtud kui tegemata jäänud teod ja otsused. Seda süüd ei pruugi küll võimalik olla ära võtta, kuid leevendada siiski – ning ehk just Jumalaga osaduses elades, nagu seda tegi Joosep. Lasta end juhatada Jumalal ning usaldada Temale oma koorem. See tähendab endalt selle koorma võtmist, mille sageli oleme loomulikust tungist olla iseseisev endale võtnud. See tähendab üksilduse lõppu ja koosolemise algust. Leiame end võimaluse eest astuda see samm, kuhu Jumal meid saadab – see võib olla samm edasi või tagasi, samm andeks palumise või andmise, meenutamise või unustamise suunas. Igal juhul on see julgus liikuda, usalduses, et Jumal juhib meie teed.
Jaakobile traagiliselt osaks saanud poja kaotus on kujuteldamatu õud. „Kõik ta pojad ja tütred püüdsid teda trööstida, kuid ta ei lasknud ennast trööstida, vaid ütles: „Ma lähen tõesti leinates oma poja juurde hauda!“ Ja tema isa nuttis teda taga“ (1Ms 37:35). Lootusetus. Lohutamatus. Hingepiin. Kaotus võib tabada igaüht ning ka selline meeleheide, mis sai Jaakobile osaks. Jaakob ei lasknud end trööstida, sest ei suutnud inimese lohutust vastu võtta – sest tõesti, mida saab teine inimene selles olukorras anda! Kaotanu tahab vaid üht, ta tahab kaotatud tagasi. Usun, et me kõik oleme vähem või rohkem sügava kaotusvaluga kokku puutunud. Oma lapse kaotamine surmale on rohkem, kui üks vanem võib taluda ning heade inimeste trööst ei paku kuristikku kukkudes tuge. Lootusetus on inimlik.
Kuid kes annab lootust? Mis juhtus sel ajal, kui Jaakob oli lohutamatus leinas? Loeme, et „midjanlased müüsid Joosepi Egiptuses Pootifarile, vaarao hoovkondlasele, ta ihukaitse pealikule“ (1Ms 37:36). Oma inimlikus pimeduses ei ole meile antud näha või me ei ole suutelised nägema meie eluga paralleelselt kulgevaid teid. Jaakob ei saanud oma leinahetkel teada, et samal ajal on Jumal määranud Joosepile helde saatuse Egiptuses. Ta ei saanud teada, et tema poja kadumine saab abiks paljudele. Just siin saab nähtavaks sõlmpunkt, kus kohtub inimlik lootusetus ja Jumala antud lootus. On igati inimlik, et me ei suuda näha jumalikku perspektiivi, kuid usun, et usaldus Jumala vastu lubab meil loota.
Enamik elulugusid ilmselt ei lõppe nii hästi kui Jaakobi ja Joosepi oma, kuid lootusel on siiski oma koht. See on lootus ja usaldus hea ja armulise Jumala vastu, kellel võime lasta oma elu juhtida. Paradoksaalsel viisil saab Jaakobi usaldus nähtavaks just tema nõrkemises. Kui Joosep nõudis, et vennad endaga kaasa tooksid isa armastatud poja Benjamini, võitles Jaakob sellele ägedalt vastu, kuid lõpuks andis alla. „Võtke ka oma vend, asuge teele ja minge tagasi selle mehe juurde! Kõigeväeline Jumal lasku teid leida halastust selle mehe ees, et ta teiega ära saadaks teie teise venna ja Benjamini! Aga kui jään lastest ilma, siis jään.“ Jaakob vandus alla saatuse tahtele, et peab oma armastatud poja ära saatma, kuid see saatus on Jumala käes. Olles küll nõrkenud, usaldab ta siiski enda ja oma poja elukäigu Jumala hoolde. Me võime nõrkeda ning otsida üksindust, sest inimeste trööst ei ole alati piisav, kuid selles üksinduses julgustan meid laskma Jumalal end juhtida. Usaldades Tema kätte iseennast, saame vabaduse olla ka nõrgad. Ning usaldades Teda, saame võimaluse astuda välja oma nõrkusest, kui aeg selleks paras.
Usaldus, julgus ja lootus toimivad koos. Julgus loota põhineb usaldusel kellegi vastu. Jätkugu meil usaldust Jumala vastu ka kuristikku kukkudes, et julgeksime loota taas tõusmisele.
Tänu olgu Issandale,
et ta kitsikuses on minule
imeliselt osutanud oma heldust! (Ps 31:22)
