„Teie sõnad mu kohta on karmid, ütleb Issand. Aga teie ütlete: „Mida me su kohta oleme rääkinud?” Te ütlete: „Ilmaaegu on Jumalat teenida. Ja mis kasu on meil tema käsu täitmisest või leinariietes käimisest vägede Issanda palge ees? Nüüd me aga kiidame õndsaks ülbeid. Elavad edasi needki, kes pattu teevad, need koguni kiusavad Jumalat ja pääsevad.” Siis rääkisid isekeskis need, kes kartsid Issandat; ja Issand pani tähele ning kuulis ja tema palge ees kirjutati mälestusraamat nende heaks, kes kardavad Issandat ja austavad tema nime. Ja nad kuuluvad mulle, ütleb vägede Issand, on mu eraomand sel päeval, mille ma valmistan. Ja ma olen neile armuline, nõnda nagu mees on armuline oma pojale, kes teda teenib. Ja te näete jälle vahet õige ja õela vahel, selle vahel, kes teenib Jumalat, ja selle vahel, kes teda ei teeni.” (Ml 3:13–18)
Küsimus tasuvusest on igapäevane küsimus. Kas on mõtet vaeva näha, kas see kulutus on seda asja väärt, kas ma saan sellest kasu. Me kalkuleerime igapäeva pisiasjade juures kuni tähtsate valikuteni välja, siia kuulub ka küsimus igavikust. Nagu Moosese raamatus öeldakse: ma panen sinu ette elu ja surma, vali nüüd elu! Kas on kasulik valida elu?
Vanasti õpetati lapsi, et iga asja eest ei pea tasu saama. See on kristlik arusaam. Apostlite tegude raamatus räägitakse, et inimesed müüsid oma maad ja majad maha ning tõid saadud raha kogudusse, kus seda igaühele jagati vastavalt nii, et kellelgi ei olnud ülearu palju ja keegi ei pidanud kannatama puudust. Koguduste juures on olnud vabatahtlik töö väga levinud. Mäletame veel vennastekoguduse vendi, kes käisid mööda maad ringi ning kuulutasid Jumala Sõna, ei nad küsinud oma töö eest tasu – süüa ja öömaja neile küll anti. Piiblis on lugu Suunemi naisest, kelle perekonna juures prohvet Eliisa peatus. Prohvetile tehti lausa eraldi tuba, kus ta sai ööbida. Neid näiteid on lugematul hulgal, kus usuinimesed on teinud vabatahtlikku nii-öelda armastuse tööd, mille eest ei ole inimestelt mingit palka oodatud, vaid on öeldud: minu palk on taevas.
Meie ajal on need arusaamad muutumas. Ühe ajakirja kaanelt lugesin ja imestasin: vabatahtlik töö ei tähenda, et selle eest ei maksta palka! Minu meelest just seda see vabatahtlik töö tähendab, sest muidu on tegemist palgatööga. Süveneb arusaam, et kui ma midagi teen, siis ma pean saama selle eest tasu. Õpilane saab koolis hea hinde ja vanemad löövad rahakotirauad valla. Lapsel palutakse mingi töö ära teha ja ta küsib selle peale, mis ta selle eest saab. Kas see, mis ma saan, on väärt seda, et ma ennast liigutan? Mardi- ja kadrisandid jooksevad perest peresse, sunnivad meid mõistatusi mõistatama ja me mõtleme hirmuga, kas meil on neile midagi anda, mida nad tahavad ja ära ei põlga? Komme peab olema anda kohe kamaluga, mitte üks-kaks kommi – see ei kõlba. Ühel aastal korjasin aia tagant santidele antud õunu ja õue pealt kommipabereid. Lapsed teavad, et tasu peab olema hea. Muidu ei maksa midagi teha. Seda oleme meie, täiskasvanud, küllap tahtmatult õpetanud. Kurb küll, kui inimesed jäävad kinni pidevasse arvestamisse, kalkuleerimisse, kas on ikka tasuv. Seal ei ole kohta südamel, inimarmastusel. See süvendab ahnust ja kalkust. Ei tasu ära! Palju asju on maalt selle kolme sõna pärast ära kadunud: poed, apteek, loomaarst, mõnel pool postkontor, rahvamaja, kool, politsei, vald… Juttu on olnud ka kogudustest. Kuulsin hiljuti ühte ilusat ütlemist: „Kui Jeesus ütles, et seal, kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel, kes siis olen mina ütlemaks, et neli on liiga vähe.” Alati ei pea saama kasu või vähemalt mitte suurt kasu. Kas mitte ei ole selle „ei tasu ära“ põhjus just selles, et maal ei ole midagi enam teha ja maa on tühjaks jooksnud. Lõppude lõpuks ei tasu kogu meie riigis elamine enam ära.
Kristus kutsub meid mitte otsima tasu, vaid rõõmsalt enda omast jagama. See ei tähenda, et me peaksime ilma palgata töötama, sest töötegija on oma palka väärt – igapäevane elatis peab meil olemas olema. Meid kutsutakse enda omast jagama ja see, kellel on rohkem, peab rohkem andma. Jumal on öelnud, et Tema armastab rõõmsalt andjat ja see andja ei jää vaeseks, vaid talle tasutakse ülirohkesti. Seda oleme küllap kogenud.
Kas me peaksime tasu hoopis ära unustama? Oleks silmakirjalik seda väita. Siia sobib tähendamissõna ühest eriti hinnalisest ja ilusast pärlist, mille ostmiseks kõik varasemad pärlid ära müüdi. Tänapäeval on moodne öelda, et mõtelge suurelt. Siin on see suurelt mõtlemine. See kõige hinnalisem pärl on igavene elu. See on väärt enam kui kõik muud pärlid või tasud. Selle ilma asjad võib kõik rahumeeli nimetatud pärli eest ära anda. Taevane Jeruusalemm, igavikuriik ehk igavene kodumaa on tasu, mida peaksime soovima ja taotlema. Meie tõsine mure peaks olema, kas minu nimi on ikka eluraamatus kirjas? Mis ma selleks teha saan? See on tasu, mille järele valdav osa inimestest üldse ei küsi. Nad mõtlevad: „Ma ei pea midagi tegema.” Kõik see kiriku õpetus viimsest kohtust, Jumala palge ees seismisest, kurat süüdistamas ja Kristus kaitsmas on puha väljamõeldis, millel pole reaalsusega mingit pistmist. Kui Jumal on olemas, siis on Tema kohus osutada armu, olenemata inimese elatud elust, milline see on olnud ja kas ta Jumalast üldse midagi pidanud on. Jumal peab palka maksma mitte millegi eest. Kas pole kummaline! Meie, inimesed, ei tee midagi tasuta ja ütleme ülbelt: „tasuta lõunaid ei ole olemas, aga Jumal peab kõike tasuta tegema, sest muidu ei ole meil teda vaja ja me Temasse ei usu.” Meie unustame ära, et Jumal saab ilma meieta hakkama, aga meil ei ole igavikku ilma Temata, meil on Teda vaja.
Mina ei tea teist teed, kuidas saada igavest elu, kui et tuleb uskuda Jumalasse, hoida hea poole ja teha head, käia kirikus, palvetada – tõesti ühtegi teist teed ei ole. Kõik need moodsad usundid, kuhu rahvamassid kokku voolavad, seal ei tegeleta niivõrd Jumalaga kui iseendaga, n-ö iseenda avastamise ja leidmisega. Inimene on ikka tahtnud teada, kes ta on – sellepärast sinna minnaksegi. Aga see ei vii igavikku. Kristlus ei tiirle inimese ümber, selle siht on Jumal. Ja nõnda Jumala juurde jõutaksegi, sest iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse.
Kindlasti mitte ei ole ilmaaegu Jumalat teenida. See peaks meile küll selge olema. Inimeste igasugused „tänapäevased“ ja „väga targad“ arvamised ei pea meid heidutama. Kui siin ilmas on inimeste juures üldse midagi ilusat ja väärikat, siis on see usk Jumalasse. Lõpmata palju head on see korda saatnud. Nii et häbeneda ei ole siin küll mitte midagi.
Kristiina Jõgi (1972) on EELK Vigala Maarja koguduse õpetaja.
