Kas mõni usuvorm on antropotsentrilisem kui teine? Kristlus on inimesekeskne erilisel viisil, kindlasti erinevalt, kui seda on teised religioonid. Iga usund on selles suhtes antropotsentriline, et inimene on kuidagi, mingil viisil seotud sellega, mida tähistab sümbol Jumal. See eriline viis, kuidas kristlus on antropotsentriline, on kätketud temasse, kelle kaudu kristlust mõista – see on Kristusesse. Kuid Kristus on nii anthropos kui ka theos, seega, mitte vaid antropotsentriline, vaid ka teotsentriline.
Mõeldes sõnade „inimene“ ja „Jumal“ sünonüümidele, selgub, et me ei saa rääkida mingist üksikust elemendist „inimene“ või „Jumal“, kes oleks usu kese või lähe. Inimene – loodu. Jumal – Looja. Igal juhul kehtib see aabrahamlike usundite kohta. Öeldes, et miski on antropotsentriline, öeldakse, et loodu on keskel. Mida looduga öeldakse? Et mitte iseenesest olemasolev, vaid millestki sõltuv ja tingitud. Mida öeldakse teotsentrilisusega? Et Jumal on keskel. Looja. Kelle või mille looja? Maailma ja inimese looja. Seega on teotsentrilisusesse juba kaasatud inimene ning antropotsentrilisusse Jumal.
Inimese tingitus (st ka see, et öeldes „inimene“, ei saa ütlemata või vähemalt mõtlemata jätta „Jumal“) tuleb kõige otsesemalt välja kontseptsioonis creatio ex nihilo. Selle kaudu saab nähtavaks just see, et maailm ning inimene ei ole paratamatud, vaid on vaba loomistahte väljendused. (Russell 2003, 170) Seega, sõna „antropotsentriline“ kaasab endaga teotsentrilisuse, mitte ei välista seda. Nende kahe seos ja (kristlik) tähendus saab veelgi selgemaks, kui liikuda mõiste „kristlus“ selgitamise juurde.
Kristluse mõistmiseks on määrtu hulk viise (see kehtib ka eelnevalt avatud antropo- ja teotsentrilisuse kohta). Lähtun sellest, mis on kätketud nimetusse „kristlus“ – Kristusest. Kui kristluses osutada lähte- ja keskpunktile, on selleks Kristus. Ning juba järgmine mõtteline samm „mida öeldakse sõnaga „Kristus“?“ avab inimese ja Jumala lahutamatu seose. Kristust tunnistatakse tõelise inimese ja tõelise Jumalana. Seega on öeldud mõlemat ja mõlemad on keskel. Mitte üks. Kristlus on (või vähemalt peaks olema) paratamatult Kristuse-tsentriline. Kristusega on öeldud relatsioon ja suhe. See Jumala-inimese suhe on aga Jumalast sõltuv suhe, mitte võrdsete suhe. Selline suhte mõistmine ei ole muidugi ainuomane kristlusele, vaid loodu sõltub alati Loojast, tingitu ei saa olla iseseisev.
Siinkohal võiks mõelda n-ö noore ja vana Karl Barthi teoloogia erinevustest. 1922. aastal ilmunud tekstis „Jumala sõna kui teoloogia ülesanne“ räägib Barth Jumala jumalikkusest, Jumalast kui radikaalselt teisest, kelle kohta ei saa meie, inimesed midagi öelda. Toonane Barthi arusaam välistas Jumala antropotsentrilisuse – selle seisukoha järgi võiks pigem öelda, et kristlus on paratamatult teotsentriline. 1956. aastast pärit Barthi „Jumala inimlikkus“ väidab aga vastupidist! Barth nendib ise, et tahtes näidata liberaalse teoloogia „religionismi, antropotsentrilisuse ja kahtlase humanismi“ (Barth 2013, Jumala inimlikkus, 514) hereetilisust, kalduti ka ise Jumala täieliku jumalikkuse rõhutamisega hereesiasse (Ibid., 513). Kui noor Barth ütleb, et teoloogidel on kohustus rääkida Jumalast, ent ometi on võimetud seda tegema, siis hiline Barth leiab võtme, mille kaudu saab Jumalast rääkida. Ta teeb seda Kristuse ehk Jumala inimlikkuse kaudu. Barth defineerib Jumala inimlikkuse: see on Jumala suhe inimesega, Tema pöördumine inimese poole. (Ibid., 507)
Jumala jumalikkuse kaudu saame siiski mõelda, mida tähendab kristluse paratamatu antropotsentrilisus. Kui proovida kujutleda kristlikku Jumalat, kes on iseeneses, mitte inimese poole pöördunud – mida sel juhul tähendaks Kolmainujumal? Kristuse surm meie eest? Püha Vaim? Kirik kui osaduskond? Neid küsimusi on veelgi. Igal juhul tähendaks teotsentriline Jumal just seda radikaalselt teist, kellest rääkis noor Barth. Ta nimetas seda filosoofide jumalaks, kes on isoleeritud-abstraktne absoluut. (Ibid., 515) Jumalast võib loomulikult mõelda kui teotsentrilisest, iseendas olevast absoluudist. Kindlasti on selles oma tõde, sest mida öeldakse sellega, et Ta on täiesti teine? Seda, et Ta on meile hoomamatu, et ta on tingimatu, kes on tinginud kõik muu. Ta on meist täiesti erinev. Ent kristlik teoloogia, nagu Barth näitas, ei saa sellega piirduda, sest Kolmainujumal on radikaalselt ning tingimatult pööranud end inimese poole. Selles võtmes saab öelda, et kristlus on paratamatult antropotsentriline.
Inimesel ei ole vaja Jumalat, kes on endale suunatud. Selline Jumal ei vaja loodut. Kui Jumala enda sisene relatsioonilisus on piisav, siis milleks kogu loodu. Johannes Zizioulase relatsiooniline ontoloogia läheb oma väitega nii kaugele, et osaduses olemine on ontoloogiliselt Jumalale omane. (Russell 2003, 170) Väljaspool osadust ei ole olemasolu – loomulikult kehtib see inimese kohta, ent Zizioulase järgi ka Jumala kohta. (Ibid., 170–171) Zizioulase jaoks on olemine ja relatsiooniline olemine identsed. (Ibid., 173) Seega, kui mõelda Kolmainujumalast, siis on Ta nii enda siseselt relatsiooniline, kuid ka endast väljapoole, Kristuse kaudu paratamatult relatsiooniline. Looja, Päästja, Pühitseja on paratamatult suhtes oma looduga. Kristlus on seega antropotsentriline Looja ja loodu osaduse tõttu, ent see kehtib ka juudi ja moslemite usu kohta. Kristluse eriline antropotsentriline rõhuasetus tuleb Jumala inimlikkusest, mis on avatud Jeesuse Kristuse kaudu. Rõhk on sellel, kuidas kristlik Jumal on inimese poole pöördunud – tingimatult ennastohverdavalt, Jumal andis oma elu inimeste eest. Sellist tingimatult inimest soosivat ja armastavat pöördumist inimeste poole mujal ei leidu.
Jumala puhul tehtud eristus teotsentriline ja antropotsentriline Jumal kehtib paralleelselt ka inimese kohta – kas inimese elu on suunatud Jumalale või endale/kaasloodule. Sellele vastab Elmar Salumaa tehtud eristus: inimene kui Jumala loodu ehk loodupärane inimene on suunatud Jumalale. Tegelik inimene on eelmisest erinev just selle poolest, et tema elu ei ole suunatud Jumalale, vaid iseenesele. (Salumaa 2008, 26) Usun, et kohane on neid eristusi nimetada teotsentriliseks ja antropotsentriliseks inimeseks. Levinum on ehk rääkida egotsentrilisest inimesest (mis tegelikult ütleb sama), näiteks Eberhard Jüngeli käsitlus patusest inimesest, kes on enesesse pöördunud ning ta ei ole suuteline pöörduma Jumala poole. Jüngel ütleb, et ka patt on relatsiooniline kontseptsioon ning seega väljendab puudulikku suhet loodu ja Looja vahel. (Jüngel 2006, 94) Niisiis, kui alguses sai mainitud, et ideaalis öeldakse inimesega ka Jumal, siis tegelikult inimene ei mõista ennast tingituna, sest tema tegelikkuse on määranud patt – suhe Jumalaga on muutunud suhtetuseks Jumalaga (Ibid.).
Väita, et kristlus on antropotsentriline, nõuab seletust, sest mõiste „antropotsentriline“ tähendus ei ole läbinähtav. Seda võib väärkasutada, näiteks mõistes, et kristluse kui usu keskmes on inimene. Selle väljendi kasutamine (või laiemalt ükskõik millisest religioossest perspektiivist lähtuv mõtlemine) nõuab, et seletatakse, kelle või mille kohta antropotsentrilisus käib ning millises suhtes on theos ja anthropos. Jumala ja inimese suhe on see, mis on paratamatult (st Kolmainujumalast lähtuvalt) kristluse kui usu – inimese usalduse Jumala vastu – keskmes.
Kirjandus
Eberhard Jüngel, Justification: the Heart of the Christian Faith, London: T&T Clark, 2006.
Edward Russell, „Reconsidering Relational Anthropology: A Critical Assessment of John Zizioulas’s Theological Anthropology“ – International Journal of Systematic Theology vol. 5, no. 2, 2003, 168–186.
Elmar Salumaa, Süstemaatilise teoloogia käsiraamat, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2008.
Karl Barth, „Jumala sõna kui teoloogia ülesanne“ – Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid, koost Wilfried Härle, Thomas-Andreas Põder, Tartu: Ilmamaa, 2013, 293–320.
Karl Barth, „Jumala inimlikkus“ – Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid, koost Wilfried Härle, Thomas-Andreas Põder, Tartu: Ilmamaa, 2013, 507–522.
Karin Kallas (1992) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna vilistlane ja õppinud judaistikat Paideia instituudis (European Institute for Jewish Studies in Sweden)
