Ajaloolaste tööpõld ehk minevik (aga inimkonna eksistentsi jätkumisel saab igast olevikust paratamatult kunagi minevik) annab laboratooriumina hea keskkonna mitmete oluliste mõistete omavaheliste seoste uurimiseks ja mõistmiseks. Mõistmiseks ka variandis, kuivõrd on huvipakkuv seos ajas muutunud ning kas selle ühe koostisosa mõjujõu suurenemise-vähenemisega on kaasnenud ka mingid muudatused teise osapoolega. Muidugi võimaldab selline küsimusepüstitus arvukalt erisuunalisi ja erimahulisi vastuseid juba ainuüksi seetõttu, et selles väikeses lookeses pole ruumi käsitlevate mõistete detailsemaks analüüsiks. Seega võiks antud juhul võtta mõisteid „usk“ ja „hirm“ lihtsalt nii-öelda „tavainimese“ arusaamadest lähtuvalt. Lähtuvalt sellest teadmisest, et siinses kultuuriruumis sajandite jooksul kehtinud põhijaotusest tulenevalt valge-mustas maailmas olid headus ja kurjus lakkamatus võitlusseisundis. Ning pole mingit kahtlust, et sellel inimhingede eest peetava võitluse lahinguväljal oli kurjuse poolt üheks enim kasutatud relvaks ahvatlus. Aga mis aitab tänasel päeval meid ahvatlustele vastu seista? On selleks teadmine või hirm? Ja kui teadmine, kuhu maailma see kuulub – kas uskumuste või teadmiste?
Miks ma olen hakanud ülaltoodud seosele mõtlema? Ilmselt seetõttu, et lastes ennast ahvatleda vist paljuski paratamatust soovist võrrelda minevikus olnut tänapäeval asetleidvaga, on tekkinud selline tunne, et kunagine selgejooneline piir headuse ja kurjuse vahel on ähmastunud ning selle tuvastamine pole enam kaugeltki kerge. On kadunud eeskujud ja kriteeriumid. Ning mis paistab olevat veelgi olulisem: kaduma on läinud hirm. Hirm, mis tulenes paljuski usust. Usust igavesse ellu. Usust reaalselt eksisteerivasse paradiisi ja põrgusse. Nii olemegi me jõudnud paljude jaoks kehtivasse aegruumi, kus ja milles võib anda rahumeeli ahvatlustele järele, sest hirm karistuse ees on muutunud pelgalt abstraktseks. See on muutunud heal juhul analoogiliseks vaid hetkelise hirmuhooga, mis tabab meid siis, kui oleme järjekordselt lugemas hoiatavat artiklit valge suhkru kahjulikkusest. Et siis mõne hetke möödudes lisada ajameelselt oma kohvitassi paar teelusikatäit seda sama suhkrut. Skeptilistena, nagu me oleme…
David Vseviov (1949), PhD (ajalugu), on Eesti Kunstiakadeemia professor.