Eestis on kombeks kõneleda sellest, et eestlane on hariduse-usku. Nii kõneles President meie vabariigi aastapäeva aktusel: „Eesti rahvas on hariduse-usku. Me tõesti täiesti siiralt usume, et parim, mida vanemad saavad oma lastele pärandada, on hea haridus. Mitte maad, majad, metsad või pangaarve“ (Ilves 2015). Niisamuti kuulsime Tartu Ülikooli usuteaduskonna lektorit Marju Lepajõed kõnelemas ööülikooli saates „Miks haridus on püha?“ sellest, kui väga eestlased haridust hindavad. Lepajõe rääkis, et see, mida eestlased olid valmis 19. sajandil tegema, et nende lapsed saaksid hariduse, oli tolles ajas täiesti hämmastav. Pingutused olid tema sõnul suisa äärmuslikud, sellised, mida ei tehta pelgalt raha või parema positsiooni pärast. Haridust sooviti omandada tohutute loobumiste hinnaga – selle asemel, et panna poeg oma vürtspoodi selliks, et rohkem raha teenida, oldi valmis saatma ta kooli ja tegema ise rohkem tööd, et töö saaks tehtud ja hariduse eest tasutud. See on selge näide, kuidas ei tegutseta mitte raha, vaid hariduse enese pärast (vt Lepajõe 2015, 1545–1546).
Kui me aga räägime, et eestlane on hariduse-usku, siis tekib minul küsimus, et kas eestlane on ka kooli-usku? Kuid enne väike ekskurss ajalukku. Ajaloos on kooli eesmärke sõnastatud üpriski erinevalt. Võime meenutada Vana-Kreekat, kus hariti end seitsmes vabas kunstis ning oluline oli ette valmistada kodanikku. Kuigi ka seal võib näha suuri erinevusi Ateena ja Sparta arusaamade vahel, ent mõlemad olid tingitud ühiskonna mõistmise erinevusest. Noormehi oli vaja ette valmistada osalema kas vabas demokraatias või autoriteetses militaarsüsteemis. Vajadus määras ka kooli eesmärgi. Roomlaste hariduse üldine eesmärk oli sarnane: valmistada ette vabu kodanikke. Kuid arusaam, mida selleks tarvis oli, erines taaskord. Oli ju roomlaste peamine eesmärk arendada kõneosavust, et saavutada häid oraatorivõimeid ja edu.
Keskaegne kool valmistas pigem ette tööeluks: õpiti ametit. Ka puudus arusaam lapsepõlvest, laps oli lihtsalt veidi väiksem täiskasvanu. Renessanss püüdis tagasi pöörduda Vana-Kreeka ideaalide juurde uues kastmes. Paljud on siiski arvanud, et uus mõtteviis ei lisanud juurde kvalitatiivset mõõdet, vaid et keskaegne kaste jäi domineerima ning suurt midagi tegelikult ei muutunud. Lisaks on oluline mõista seda aega kui klassiühiskonda, kus kooli roll oli kindlasti ühiskonnakihiti äärmiselt erinev.
Kõigil nendel aegadel on ikka ja alati tegutsenud ka haridusuuendajaid, näiteks 17. sajandi Comeniuse avastus, et last ei saa mõista täiskasvanuna, või 18. sajandi Rousseau, kes lähenes lapsele kui taimele, kelles rullub lahti, avaneb juba algusest peale olemasolevad intellektuaalsus, emotsionaalsus ja füüsilised oskused. Ka Martin Lutheri arusaamades peitus analoogne usk haridusse. Tõeline usk pärines tema jaoks sellest, et me ise saame aru sellest, mida me usume, ning see on võimalik vaid siis, kui saame ise lugeda Pühakirja. Lutheri jaoks oli haridus omamoodi õndsusküsimus.
Lähiajaloost võib leida hoopiski põnevaid põhjuseid, miks kooli on vaja. Näiteks tuli nõukogude korra levitamisele äärmiselt kasuks üleüldine lugemisoskus, sest kes ikka viitsis kogu aeg ja igal tänavanurgal uusi ideid suusõnaliselt tutvustada. Ikka oli lihtsam teha lendlehti, kuid neid oli tarvis osata lugeda. Seepärast sai haridus ka oluliseks mootoriks, mida rakendada revolutsiooni vankri ette. On väidetud, et just sellest eesmärgist pärineb üleüldine kohustuslik kooliharidus. Sellele väitele võib ja tuleb aga omakorda vastu väita, et tegelikult oli Eestis juba 19. sajandil kehtestatud ülemaaline koolikohutus, mille raames ka lugemine selgeks sai.
Seega on nii pikem kui ka meile lähedasem ajalugu olnud täis üpriski erisuguseid arusaamu, viise ja lähenemisnurki. Kuid tagasi küsimuse juurde, kas eestlane on ka kooli-usku. Üks meie tüvitekste räägib nimelt koolist: „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud …“ Professor Margit Sutrop kirjeldab oma artiklis „Otsides väärtuspõhise kooli võtit – Eesti kogemus“ nimelt seda, kuidas Paunvere kool on ilmekaks näiteks, et koolis ei anta edasi ainult teadmisi. Ta kirjutab: „Paunvere kooli näitel saame hästi aru, et kool ei ole pelgalt teadmiste omandamise paik, vaid koht, kus kasvada ja areneda inimestena. Vähemalt sama tähtsad kui koolitunnid on väärtuskasvatuse seisukohalt ka vahetunnid ja üritused peale tunde, sest just ühistegevuses avalduvad iseloomud ja erinevad arusaamad maailma asjadest. Tunnivälises tegevuses arenevad suhted ja kujunevad hoiakud, mis on noorele inimesele palju tähtsamad kui õpetajalt saadud hoiakud. Õpetajad ei ole koolis ainult koolitarkuse edastajad, vaid nad on ka kasvatajad – toetades mitte ainult õpilaste võimete väljaarendamist, vaid kujundades iseloome, julgustades, suunates ning andes tagasisidet heale ja halvale käitumisele. „Kevade“ põhjal saame hästi aru sellestki, et rohkem veel kui õpetajad, mõjutavad õpilase isiksuse arengut tema sõbrad ja koolikaaslased, kellega suheldes õpitakse tundma armastust, sõprust, enese maksmapanemist, nii sõbra kaitsmist kui ka enesekaitset, tehtud pahateo ülestunnistamise raskust, tunnete väljendamist ja varjamist ning seda, kui kibe on reetmine, petmine, tõrjutus ja vägivald. Õpitakse ennast kehtestama, erinevusi sallima ning eriarvamustest üle saama ja koos elama“ (Sutrop 2013, 15–16).
Ma julgen arvata, et eestlased on kooliusku. Kui Tartu Ülikooli eetikakeskus hakkas koostama esimest väärtusprogrammi ja küsis mitmelt erinevalt sektorilt ja partnerilt, mis on see koht, kuhu tuleb panustada, et saavutada õnnelikumat ja paremat ühiskonda, siis pea kõigi vastuseks oli, et alustada tuleb koolist. Just kool saab anda kõige efektiivsema tulemuse. Ilmselt on selle taga meie nägemus, et kooli on võimalik mingil moel kontrollida. Perekond on püha ja sinna toimuvasse sekkuda on keerulisem. Kuid kool on üldühiskondlik institutsioon ja seda me saame mõjutada. Kuid ka siin on kaks väga vastandlikku nägemust:
a) kas kool peaks olema koht, mis annab standardiseeritud hariduse, pannes kõiki õppima sama asja ja ideaalis väljuma koolist sarnase pagasiga, et olla tööturul võrdsed sõltumata oma taustast?
b) või on kooli roll välja arendada igas isiksuses seda, mis on just tema anne, ning püüda leida igas indiviidis temale iseomalikku?
Küllap kõik lugejad näevad meie praeguses haridusfilosoofilises suundumuses liikumist esimeselt teisele, säilitades siiski ühtsed õppekavad ning peamise ainesisu. Kas on tegu kompromisslahendusega või võiks seda pigem mõista hegellikku lähenemisena teesi, antiteesi, sümbioosi laadis, millega püütakse võtta mõlemast parim?
Mis juhtuks, kui kooli ei oleks? Ei ole ju kool sugugi probleemivaba, võime tuua näiteid koolikiusamisest, õpetajate vähesest ajast oma õpilaste jaoks, keerulistest suhetest, üksildusest ja paljust muust. Võib-olla olekski parem, kui kõik vanemad kasvataksid oma lapsi kodus või leiaksid koduõpetaja, kes saab siis lapses tõeliselt välja arendada just tema võimed ning lähtuda individualistlikust suhtest. Õpetaja ja õpilane. Üks-ühele. Jah, küllap ma läksin mõttekäiguga liiale, kuid eks me ju kõik näeme, et koolil on oma plussid ja miinused. Koolis õpib laps mitte ainult ainesisu – see muutub infoühiskonnas aina ja üha vähem oluliseks –, vaid ka kriitilist mõtlemist, sotsiaalseid suhteid, maailmapildi terviklikkust, aja kasutamist, sõprust ja palju muud. Kuid et alati kõike ja korraga ei jõua, siis ongi oluline aeg-ajalt peatuda ja küsida, mis siis on ikkagi kooli peamine ülesanne, kooli missioon meie tänapäevases kiires, digitaliseeritud ja pluralistlikus ühiskonnas.
Võtsin ette mõne meie kristliku kooli eesmärgid või missioonikirjeldused.
Tartu Luterliku Peetri Kooli missioon on:
– toetada perekondi laste kasvatamisel kristlikust eetikast ja eesti rahvuskultuurist lähtuvalt,
– luua keskkond ja teha koostööd selle nimel, et iga laps areneks terviklikuks isiksuseks, kes hoolib iseendast, teistest inimestest ja ümbritsevast keskkonnast; ta oskab ja julgeb mõelda ning öelda, teha ja vastutada,
– suunata iga inimest (laps, õpetaja, lapsevanem) mõtlema sellele, et ta on Jumala looming ja tingimusteta armastatud Jumala poolt.
Tallinna Toomkooli eesmärgiks on kristlikele väärtustele ja kultuurile toetuva kaasaegse heatasemelise üldhariduse sidumine kaunitel kunstidel põhineva huvitegevusega õpilasesõbralikus ja õpetajat väärtustavas keskkonnas, luues eeldused vaba tervikliku isiksuse kujunemisele. Eesmärgi saavutamisel toetatakse läbi õppe- ja kasvatusprotsessi iga õpilase arengut ühises koostöös kooli ja koduga. Õppe- ja kasvatustöös juhindutakse kristlikust maailmavaatest, mida esindab Eesti Evangeelne Luterlik Kirik.
Kaarli Kooli missiooniks on aidata ja toetada lapse arengut lähtuvalt tema ealistest iseärasustest ning arvestades tema individuaalsust. Tihedas koostöös kodu, kiriku ja ühiskonnaga luuakse arendav ja turvaline keskkond uute teadmiste ja oskuste omandamiseks ning kindla väärtussüsteemi kujunemiseks. Eesmärgiks on olla sellise väärtuskeskkonna kandja, mis kujundab noore inimese elutervet suhet teda ümbritsevasse ja iseendasse. Lisaks teadmistele ja oskustele loob kool pinnase lapse väärtushinnangute kujunemiseks.
Lisaks toon võrdluseks kolme üldhariduskooli eesmärkide kirjeldused:
Tallinna Reaalkool on ajaloolistele traditsioonidele toetuv kool, kõrge vaimsuse kandja ja reaalhariduse lipulaev Eestis. Selle põhiväärtused on järgmised:
Reaalkool on ühiskonnale avatud kool: väärtustatakse õpilaste ja õpetajate omavahelist ja õpilaste ning õpetajate vahelist koostööd ja toetavaid suhteid; koostööd vilistlaste ja lastevanematega ning teiste õppeasutustega; rahvusvahelist vastavat suhtlust.
Reaalkool on omanäoline kool, mis väärtustab süvateadmisi reaal- ja loodusainetes ning head taset kõigis õppeainetes, toetub traditsioonidele, lähtub vaimsusest ning sportlikust vaimust, koostöösuutlikkusest, loovusest, isamaa- ja loodusearmastusest.
Reaalkool on arenev kool, mis annab süvendatud reaal- ja loodusainete põhiteadmistele lisaks mitmekesist haridust ning eluoskusi muutuvas ühiskonnas parimaks toimetulekuks ja terviseteadlikuks eluviisiks. Kool arvestab ja süvendab õppija individuaalsust, toetab õpetaja kui isiksuse professionaalset arengut.
Tallinna 21. Kool on iseennast analüüsiv, konkurentsivõimeline, loominguline, arenev ja õppiv organisatsioon. Kooli põhiväärtused on sõnastatud järgnevalt:
1. Õppesuunad ja traditsioonid.
2. Professionaalne kaader.
3. Süsteemne enesetäiendamine ja sisekoolitus, sh lastevanemate mõttepooltunnid.
4. Õppimine ja haridustaseme usaldusväärsus.
5. Õpilase tasakaalustatud arengu toetamine: mitmekülgne huvitegevus ja valikkursuste süsteem.
Veeriku kool on õppiv organisatsioon, avatud, turvaline ja loov kool, kus iga õpilane on motiveeritud võimetekohaseid teadmisi ja oskusi omandama ning väärtustab elukestvat õpet. Kooli üldeesmärkideks on märgata ja tunnustada igas inimeses leiduvat head, kujundades selle kaudu tervislik ja turvaline õpikeskkond. Lisaks märgata õpilase andekust, rakendades eakohaseid õpioskusi, saavutada eesmärgistatud, innovaatiline ja tulemuslik õppimine.
Mitme kooli kodulehelt ma nende missiooni ja põhiväärtusi ei leidnud. Küll aga torkas silma, et rõhutatakse ajalugu ja traditsioone. Jah, traditsioonid on olulised, kuna seovad kogu kooli väärtuskasvatuse üheks tervikuks, kuid kui traditsioonid jäävad lootma üksnes ajaloole ning neis puudub mõtestatus, siis jääb sellest väheks. Ma ei taha väita, et nendes koolides asi selliselt on, sugugi mitte, lihtsalt on see üks tähelepanek paljude seast.
Tulemused on huvitavad. Näha on, et me oleme läbimas paradigmaatilist muutust. Keskmeks on saamas laps, tema individuaalne areng, rõhutatakse ka koolikeskkonna olulisust ning selle suurt mõju lapse kasvamisele täisväärtuslikuks inimeseks. Kuid siiski jääb veel küsida, mis siis ikkagi pärast saab. Mis on koolis õppimise ja hariduse omandamise eesmärk tervikuna? Sellele küsimusele saab vastata kahetiselt. Ühelt poolt saame kõikide koolide puhul lähtuda riiklikus õppekavas sätestatud põhikooli ja gümnaasiumi sihiseadetest, mille võib ehk kokku võtta sellega, et last tuleb ette valmistada tema kolmeks rolliks elus: perekonnas, tööelus ning kodanikuna ühiskonnas ja riigis.
Kristlike koolide puhul saame aga lisada juurde veel ühe olulise mõõtme – kasvatada last, kes mõistab, et ta on Jumala looming. Et tal on ainulaadne ülesanne ja roll siin maailmas. Ja et seda lõpuni mõista, tuleb tal aru saada nii sellest maailmas, iseendast kui ka oma suhtest Jumalaga. Martin Luther on leidnud, et haridus jääb primitiivseks, kui me õpime ära vaid teatud lood või mõne ameti. Nagu eelnevalt mainitud, oli Lutheri jaoks hariduse eesmärk kõrgem – sellel on meie jaoks õndsuslooline tähendus, kuna vaid läbi hariduse jõuame me Sõna tõelise mõistmiseni, mis omakorda on uks päästeni.
Marju Lepajõe on äärmiselt veetlevalt võtnud kokku Martin Lutheri arusaama järgmistesse teesidesse (Lepajõe 2013):
1. Jumal on end inimesele ilmutanud läbi sõnalise kõne. Jumal on seega sõnaline. Jumala sõna on seega ilmutuse vahend ja objekt.
2. Jumala olemuselt suulisel sõnal võib eristada nelja kuju:
1) Jumala igavene sõna, sest sõna ei ole loodud, ta on „kõrgemal ajast ja kreatuurist“.
2) Loodud sõna ehk kreatuur, sest kõik loodu on sisult Jumala ütlused.
3) Kirjutatud sõna ehk Piibel, mis on usu jaoks kõrgeim ja ainus autoriteet. Ta on kirja pandud selleks, et püsiks õpetuse algne puhtus ja et oleks võimalik kontrollida, kas jutlustajad õpetavad tõest õpetust.
4) Kuulutatud sõna, mis jaguneb kaheks: käsk ehk seadus (Vana Testament) ja tõotus ehk evangeelium (Uus Testament).
3. Kõik, mida Jumal on tahtnud inimesele endast avaldada, on kätketud Piiblisse. Mida Jumal ei ole tahtnud avaldada, sellega ei ole inimesel pistmist. Piibel on inimese jaoks piisav ja täielik ilmutussõna.
4. Jumal on inimest kõnetanud, et inimene saaks päästetud. Sõna on selleks, et inimene seda kuulda võtaks: „Kes kuuleb mu sõna, vaatab mu südamesse.“
5. Kui inimene võtab Jumala sõna endasse, teostub see usus.
6. Üksnes usu läbi võib inimene pälvida pattude andeksandmise ja süüst vabanemise.
Neist printsiipidest tuleneb otseselt iga inimese isiklik suhe pühakirja, sest hinge saatus, lunastus, sõltub iseenda usust ja piibli mõistmisest.
Nii, et miks on siis ikkagi kooli vaja? Riiklik õppekava sätestab, et inimest valmistatakse ette tema kolmeks rolliks siin maailmas: eluks kodanikuna, pereliikmena ning tööpõllul. Kristlik mõõde võib lisada, et õpilane õpib aru saama kolmest olulisest asjaolust: milline on maailm? kes on tema ise? ja milline on tema ja Jumala vaheline suhe?
Kasutatud kirjandus
Ilves, Toomas Hendrik (2015) Vabariigi Presidendi kõne Eesti Vabariigi aastapäevaaktusel. http://president.ee/et/ametitegevus/koned/11118-hargnevatest-teedest-valida-tarkust/index.html#sthash.SYHdN6TH.dpuf
Lepajõe, Marju (2013) „Miks ikkagi kujundasid pastorid Eesti kirjakultuuri?“ – Sirp 19.12.2013 http://www.sirp.ee/s1-artiklid/varia/miks-ikkagi-kujundasid-pastorid-eesti-kirjakultuuri/
Lepajõe, Marju (2015) „Miks haridus on püha?“ – Akadeemia 9/27, 1539–1559.
Sutrop, Margit (2013) „Otsides väärtuspõhise kooli võtit – Eesti kogemus“ „Väärtuspõhine kool. Eesti ja maailma kogemus“ – Väärtuspõhine kool – Eesti ja maailma kogemus. Koost M. Sutrop. Tartu: Eesti Keele Sihtasutus, 15–40. (Artikkel on edasiarendus autori varasemast artiklist „Väärtuspõhine haridus“, mis ilmus kogumikus „Metsaülikool Eestis 2011–2012. Seestpoolt suurem Eesti. Haridus ja haritus“, Tartu: Sihtasutus MÜ, 2013.)
LISA
Põhikooli riiklik õppekava https://www.riigiteataja.ee/akt/114012011001
§ 3. Põhikooli sihiseade
(1) Põhikoolil on nii hariv kui ka kasvatav ülesanne. Kool aitab kaasa õpilaste kasvamisele loovateks, mitmekülgseteks isiksusteks, kes suudavad ennast täisväärtuslikult teostada erinevates rollides: perekonnas, tööl ja avalikus elus.
(2) Põhikoolis on õpetuse ja kasvatuse põhitaotlus tagada õpilase eakohane tunnetuslik, kõlbeline, füüsiline ja sotsiaalne areng ning tervikliku maailmapildi kujunemine.
(3) Põhikooli ülesanne on luua õpilasele eakohane, turvaline, positiivselt mõjuv ja arendav õppekeskkond, mis toetab tema õpihimu ja õpioskuste, eneserefleksiooni ja kriitilise mõtlemisvõime, teadmiste ja tahteliste omaduste arengut, loovat eneseväljendust ning sotsiaalse ja kultuurilise identiteedi kujunemist.
(4) Põhikool toetab põhiliste väärtushoiakute kujunemist. Õpilane mõistab oma tegude aluseks olevaid väärtushinnanguid ja tunneb vastutust tegude tagajärgede eest. Põhikoolis luuakse alus enese määratlemisele eneseteadliku isiksusena, perekonna, rahvuse ja ühiskonna liikmena, kes suhtub sallivalt ja avatult maailma ja inimeste mitmekesisusse.
(5) Põhikool aitab õpilasel jõuda selgusele oma huvides, kalduvustes ja võimetes ning tagab valmisoleku õpingute jätkamiseks järgneval haridustasemel ja elukestvaks õppeks. Põhikooli lõpetanud noorukil on arusaam oma tulevastest rollidest perekonnas, tööelus, ühiskonnas ja riigis.
(6) Teadmiste, väärtushinnangute ja praktiliste oskuste omandamine ja arendamine toimub kogu kooli õppe- ja kasvatusprotsessi, kodu ja kooli koostöö ning õpilase vahetu elukeskkonna ühistoime tulemusena.
(7) Eesti kool seisab eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise ja arengu eest, seepärast pööratakse põhikooli õpetuses ning kasvatuses erilist tähelepanu eesti keele õppele.
Gümnaasiumi riiklik õppekava https://www.riigiteataja.ee/akt/128082013008
§ 3. Gümnaasiumi sihiseade
(1) Gümnaasiumil on nii hariv kui ka kasvatav ülesanne. Gümnaasiumi ülesanne on noore ettevalmistamine toimimiseks loova, mitmekülgse, sotsiaalselt küpse, usaldusväärse ning oma eesmärke teadvustava ja saavutada oskava isiksusena erinevates eluvaldkondades: partnerina isiklikus elus, oma kultuuri kandja ja edendajana, tööturul erinevates ametites ja rollides ning oma ühiskonna ja looduskeskkonna jätkusuutlikkuse eest vastutava kodanikuna.
(2) Gümnaasiumis on õpetuse ja kasvatuse põhitaotlus, et õpilased leiaksid endale huvi- ja võimetekohase tegevusvaldkonna, millega siduda enda edasine haridustee. Gümnaasiumi ülesanne on luua tingimused, et õpilased omandaksid teadmised, oskused ja väärtushoiakud, mis võimaldavad jätkata tõrgeteta õpiteed kõrgkoolis või kutseõppeasutuses.
[RT I, 28.08.2013, 1 – jõust. 01.09.2013]
(3) Nende ülesannete täitmiseks ja eesmärkide saavutamiseks keskendutakse:
1) õpilaste iseseisvumisele, oma maailmapildi kujunemisele ja valmisolekule elus toime tulla;
2) adekvaatse enesehinnangu kujunemisele;
3) iseseisva õppimise ja koostööoskuste arendamisele;
4) edasise haridustee võimaluste tutvustamisele ja hindamisele;
5) kodanikuoskuste, -aktiivsuse ja -vastutuse väljakujunemisele.
(4) Teadmiste, väärtushinnangute ja praktiliste oskuste omandamine ja arendamine toimub kogu kooli õppe- ja kasvatusprotsessi, kodu ja kooli koostöö ning õpilase vahetu elukeskkonna ühistoime tulemusena.
(5) Eesti kool seisab eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise ja arengu eest, seepärast pööratakse gümnaasiumi õpetuses ja kasvatuses erilist tähelepanu eesti keele õppele.
Ettekanne on peetud 27. märtsil 2015 Eesti Kirikute Nõukogu ja Eesti Kristlike Erakoolide Liidu korraldatud konverentsil “Laps ja tema kolm k-d: kodu, kool ja kirik” ja avaldatud ajakirjas Kristlik kasvatus 01/2015.
Triin Käpp (1982)on EELK Tartu Ülikooli-Jaani koguduse abiõpetaja ja Tartu Luterliku Peetri Kooli õppejuht
