Anne Burghardt: Mulle meeldib ette kujutada Eestit, kus mõte saab eesti keeles vabalt lennata, kus inimesed on suutelised oma mõtteid argumenteeritult väljendama, kus teise arvamuse esindaja suhtes ei muututa isiklikuks, vaid säilitatakse tema vastu lugupidamine ja diskuteeritakse probleemipõhiselt. Eesti on jätkuvalt sõna- ja pressivabaduselt maailmas esirinnas (mis on juba iseenesest ime, kui mõelda meie postsovjetlikule taustale), kuid vastastikku lugupidav diskuteerimine vajab vahel veel harjutamist. Mul on väga hea meel, et mul on K&T kaudu võimalus panustada omalt poolt eestikeelse teoloogilise mõttevahetuse elavdamisse. Sest oleks ütlemata kurb, kui just teoloogia, mis mõtiskleb viimselt olulisimate asjade üle, sulguks endasse ega püüakski anda võimalust küsida ja vastata, vaielda ja järele mõtelda. Elades ja töötades hetkel Eestist eemal, näen ma K&T juures kaasalöömist ka enda vabatahtliku tööna eesti teoloogiamaastikul. Ja muidugi tahaksin ma teha sügava kummarduse oma toimetusekaaslaste ees – selliste kaaslastega on lausa lust koos ajakirja teha!
Annika Laats: Olla K&T toimetuskolleegiumi liige on minu jaoks suur eesõigus – see tähendab kuulumist nende arukate ja toredate inimeste hulka, kes tunnevad vastutust Jumala ja kiriku ees ning pühendavad aega ja vaeva, et kaalukas teoloogiline mõte võiks edeneda ja levida ka meie emakeeles. Tunnistan, et mu enda panus K&T igapäevatöösse on olnud palju väiksem kui teistel kolleegiumi liikmetel, ent minna pole mul lastud – ehk on mind siis sellise praktilise koguduse- ja hingehoiutöötegijana selles meeskonnas ikkagi vaja. Pean ajakirja järjepidevat ilmumist ja kõrget taset suureks imeks ning õnnistuseks meie kirikule ja soovin sellele pikka iga.
Ergo Naab: Vastust polegi ehk nii kerge sõnastada. Olen oma elu väljakutsete valikul lähtunud sisetundest ja sellest, mis inspireerib, soov oma andeid proovile panna ja rakendada parimal võimalikul moel. Ajakirja K&T toimetuses töötamine annab võimaluse panustada minu jaoks olulise evangeelse teoloogia propageerimisele eesti ühiskonnas. Oluline on mu meelest ka see, et oleme kolleegiumis sarnaste vaadetega inimesed. Ka see õhkkond inspireerib oma töises ja ka lihtsalt sõbralikus võtmes. Koostöö on viljakas ja rahuldustpakkuv.
Jaan Lahe: Puhtalt missioonitundest. Olen veendunud, et teadlase ülesanne ei ole mitte ainult probleeme uurida ja uurimistulemusi kolleegide jaoks publitseerida, vaid tutvustada oma uurimisvaldkonda ja eriala ka laiemale huviliste ringile. Ja see ring pole sugugi väike. Meie ajakirjal on väga arvestatava suurusega lugejaskond. Kuigi Eestil on Euroopa kõige usuleigema maa imago, ei tähenda see, et inimesed ei huvituks religioonist. Küsimused, millega religioonides tegeletakse, nagu küsimus elu mõttest ja inimese kohast maailmas või küsimus kurjuse ja kannatuste kohta, lähevad tegelikult inimestele väga korda, sest need on inimeksistentsi põhiküsimused. Lisaks sellele, et olen teadlane, olen ma ka vaimulik. Paljud inimesed ootavad kirikult kristliku sõnumi intellektuaalset mõtestamist ja seletamist. Olen vaimulikuna püüdnud seda pakkuda mitte ainult jutluste, piibli- ja leeritundide, vaid ka ajakirja K&T kaudu.
Johann-Christian Põder: K&T on minu jaoks jõulisel kombel edasi kandnud seda teoloogilist kirge ja vastutust, millega töötasid meie 20. sajandi suurimad teoloogid Elmar Salumaa ja Uku Masing. Ajakiri on andnud hääle heale teoloogiale, rõõmsale teoloogiale selle mitmekesisuses ja rikkuses. Rõõmusõnumist kantud teoloogia tänases päevas ja vastutuses on seejuures olnud seotud kaastööde, mõtete ja aruteludega teadusest, kunstist, ajaloost, teatrist, muusikast jne. See on suur kingitus! Tänases päevas on kiusatusi nii teoloogiast ja religioonist loobumisele kui teoloogia vaesumisele, sulgumisele, enesekindlustamisele. Mind on innustanud panustama ajakirja ilmumisse taju, et kütkestatus heast teoloogiast ei ole ka uue sajandi alguses kuhugi kadunud – ja samas juba mainitud tänase päeva kiusatused ja ohud. Kaasautorite ja lugejate arv on olnud tõesti muljetavaldav! Eluliselt on aga erilisel kombel muljet avaldanud head kaasteelised ja -töölised toimetuskolleegiumist!
Kadri Lääs: Praegusel eluperioodil, kus ma igapäevases töös enam ei kiriku ega ka teoloogiaga otseselt kokku ei puutu, on K&T toimetuskolleegiumis osalemine minu jaoks omandanud veelgi olulisema tähenduse kui ajakirja loomise hetkel neli aastat tagasi. See on ennekõike elava sideme hoidmine valdkonnaga, mis on hingelähedane – teoloogilise mõtte edasikandmisega, ja seda emakeeles. Oleme suhteliselt eksklusiivne nišiväljaanne, sest teemad, mida käsitleme, on paljude inimeste jaoks eksklusiivsed – ligipääsmatud, haruldased. Sellega võib ju leppida või selle üle isegi uhkust tunda, kuid pigem siiski mitte! Usun ja loodan, et meie ajakiri suudab tuua kiriku ja teoloogiaga seotu Eesti inimestele lähemale, olla dialoogis, avastada uusi puutepunkte, kus ja kuidas võivad kristlik usk ning pärand olla tähenduslikud. Ja mis ei ole sugugi vähetähtis – on suur rõõm teha seda kõike koos innustavate sõpradega!
Karin Kallas: K&T on minu jaoks nii väljakutse kui ka väljendusvõimalus. Teoloogiaõpilasena tunnen kohustust kaasa rääkida Eesti teoloogilise maastiku kujundamisel. Tunnen rõõmu selle võimaluse üle, mida K&T pakub. Olles iga nädal ajakirja valmimise juures ning kontaktis kolleegidega, olen õppinud tundma eesti teolooge ja vaimulikke nende kirjutiste ja töö kaudu. Sellist pilguheitu ülikoolistuudiumid ei paku ning just selle eest olen eriliselt tänulik. Nagu ajakirja pealkiri viitab, siis usk, elu ja õppimine koos, mitte eraldi – teoloogilise suunaga kultuuriajakirja tegemine just neid kõiki koos minule on pakkunud! Isiklikult on mul seejuures heameel reflekteerida eelkõige juudi teoloogiat.
Katri Aaslav-Tepandi: Inimeste pärast. Siin ja sealpool arvutiekraani (oleme ju veebiajakiri).
Tunnen suurt rõõmu ja tänulikkust, et saan koos käia seda teed. K&T pole mu meelest ajakiri „normaalses“ mõistes, see on enam, üks kogukond, mõttekaaslaste ühendus. Mis ei tähenda, et me mõtleksime teoloogiast, kirikust ja elust ühtedes värvides. Aga alus on ühine – teise arvamuse aktsepteerimine, austamine, tahe mõista teist. Ja siin on olulisim punkt mu jaoks: et see hoiak kiirguks ka me ajakirja sõnumist.
Kui liitusin K&T-ga, mõjus erakordsena ja nakatavana see pühendumus, millega igareedest numbrit ühiselt tehakse. Millise pingutuse, nõudlikkuse, asjatundlikkusega. Võiks öelda, kirglikkusega. See vaba ja tasu nõudmiseta töö on meie pragmaatilisel ajastul väga eriline.
Näen enda ülesannet meie ajakirjas leida sildu kaunite kunstide ja teoloogia vahel. Rääkida teemadel, kuidas kunstniku, muusiku, näitleja, iga loova inimese loomisvõime on Jumala and, ning kunstiteos, mis avab ja puudutab inimese hinge sügavusi, ülendab meid, viib lähemale Loojale. Võib olla inimese kõne Jumalast – teoloogia.
Kerstin Kask: Mulle meeldivad õhinapõhised asjad. K&T on just selline. Mulle meeldib see õhin, millega asju tehakse, ja rõõm ning tänu, mis tegelikult iga numbriga kaasas käib. Koos tegemise rõõm, osadus, enese proovilepanek. Kui K&T alustas, oli populaarteaduslike teoloogiaalaste artiklite avaldamise võimalusi vähe, tänaseks on ajakirja ilmunud 200 numbrit, see tähendab rohkem kui 600 teoloogilist artiklit, arvamuslugu ja jutlust. See on toimetuskolleegiumi ja ajakirja küllaltki arvuka kaasautorite ringi panus eestikeelse teoloogia edendamisse. Teoloogilist arutelu nii kirikus kui ka ühiskonnas on praegu palju enam kui siis, kui mina oma teoloogiaõpinguid alustasin. Ma loodan, et see toetab ja innustab lugema ja ka ise kirjutama neid, kes täna oma teoloogiõpinguid alustavad. Rõõm on ka sellest, et meie ajakirjas kirjutavad teiste erialade inimesed, seda võiks rohkemgi olla, aga midagi peab ju ka järgnevatesse sadadesse numbritesse tulema. Vivat, crescat, floreat, K&T!
Kristiina Vaiksalu: Osalen ajakirja K&T toimetuskolleegiumi töös, sest usuteadust õppinuna on mul lausa moraalne kohustus anda panus eestikeelse teoloogiaalase mõtte arengusse, populariseerimisse ja levikule kaasa aitamisse Eestis. Sisemisele sunnile lisandub isekas põhjus – olla omandatud erialaga seotud ka pärast ülikooli lõpetamist. Parim moodus selleks on jätkuv teoloogilistel, eetilistel ja humaansetel teemadel mõtisklemine ning arutlemine inimestega, kellega mind seob ühine huvisfäär ja missioon. Mind rõõmustab, et olen K&T toimetuskolleegiumi, kaasautorite ja lugejate näol leidnud selleks küllaldaselt võimalusi. Protsess kestab.
Orenti Kampus: Põhjused on väga isiklikku laadi. Igal juhul mitte kasu saamise eesmärgil. Kui, siis pisut. K&T on Jumala Sõna kuulutamise töö. Ma tahan selles kaasa lüüa. See on teoloogia ja teoloogiline, ja mulle meeldib olla „ninapidi“ oma jõudu mööda selle sees. Ja te ei kujuta ette, kui fantastilised inimesed on seotud K&T-ga! Saab häbenemata ja kartmata anda tunnistust Jeesusest Kristusest. Kui palju on selliseid kohti, kus tunnistajale ei hakata õpetama „õiget õpetust“? Saab olla lõbus ja otsekohene. Seal, kus pole pürgimist „kinnistähte“ nimega Taevasse ega kartust Põrgu ees, seal saab teha Jumala Sõna kuulutamise tööd. Selline koht on mu arust K&T.
Thomas-Andreas Põder: Visioon K&T-st ulatub möödunud aastatuhandesse ja on seotud vajadusega ajakirja järele, mis toetaks teoloogia hääle kõlamist, teoloogilise mõtteväljenduse ja arutelu toimumist eesti keeles, aitaks sel muutuda argipäevasemaks ja avalikumaks, teravdaks meie avalikku teoloogilist taju ja teadlikkust, toetaks meie teoloogilise otsustusvõime kasvamist ja küpsemist. Suurt rõõmu valmistab, et see visioon on osutunud jagatuks. K&T olemasolu on seotud ligi 300 autori kaastöövalmiduse ja silmapaistvalt suure lugejate ringiga. K&T ei ole üksikute isikute või väikse grupi erahobi, vaid meie ühine asi, jagatud ülesanne, vastutus ja hüve. Keskendumine evangeelsele teoloogiale, platvormi loomine selle avarale, paljutahulisele ja mitmekesisele peavoolule, on silla ehitamine inimeste vahele, kiriku ja teoloogia vahele, usu isikliku ja kohaliku mõõtme ning ühise, maid, keeli ja kirikuid ületava mõõtme vahele, elatud usu ja teiste kultuurinähtuste ja -valdkondade vahele, teoloogia ja piirnevate distsipliinide vahele, teooria ja praktika vahele. Täna ei oska ega taha ma kujutleda Eesti teoloogiat ja kirikut, ühiskonda ja kultuuri ilma sellise platvormi ja sillaehitajata. Seepärast olen asja juures. Ja rõõmustan juhitud sattumuslikkuse käigus kuju võtnud toimetuskolleegiumi, ühise töö käigus leitud sõprade üle.
Urmas Nõmmik: Teoloogiline kultuur Eestis jäi nõukogude ajal kuidagimoodi ellu ja oleme selle üle õnnelikud. Sellegipoolest jäi võrreldes vaba maailmaga meie teoloogilise kultuuri ulatus aina väiksemaks ja kvaliteet kannatas. Seda, et viimase paari aastakümne uue kasvu raskused on tõsised, näitab teoloogilise ja kirikutöö vastandamine, mida on viimaste aastate jooksul Eestis juhtunud. Korvata aitab mahajäämust vaid aastakümnete pikkune lakkamatu teoloogiline töö vabas ühiskonnas. K&T sündis vajadusest deklareerida teoloogia ja kiriku lahutamatust ning aidata sel veendumusel kirikus, kirikulistes ja kogu ühiskonnas kinnistuda. Mina teen toimetajatööd puhtast ligimesearmastusest, sest tean, et parim, mis ligimesele võib sündida, on vaba ja sundimatu Jumala sõna kuulutamine ja mõtlemine. Jumal olgu tänatud kaastoimetajate, autorite ja lugejate eest!
