Juutlikus traditsioonis on vähe neid, kes on julgenud väita või on veendunud selles, et „kõik on Taevaste kätes“ – seda rõhuasetusega sõnal kõik. Just nii väidab rabi Mordekai Josep Leiner. Rabi Leiner ning tema õpetus on suuresti tundmatu, seda ka judaismihuvilistele ning -uurijatele. Tema õpetust ei kantud edasi ilmselt seetõttu, et see oli ja on siiani üsnagi ebatraditsiooniline, kahtlemata pretensioonikas ning – kui sellega nõustuda – paneb inimese õlgadele võimatuna näiva kohustuse ning vastutuse. Leineri õpetus räägib inimese suutlikkusest ning kohustusest elada Jumalale meelepärast elu, olla Jumalaga täielikult kooskõlas. Ning samas võtab Leineri õpetus inimeselt tema vabaduse.
Artikkel ilmub ajakirjas Kirik & Teoloogia kahe osana, ettehaaravalt visandan artikli struktuuri: rabi Leineri elulugu ning „Me hašiloah“; rabi Leineri õpetus Jumalast lähtuvast tõelisest maailmamõistmisest; õige Jumala ja maailmamõistmise väljendumine inimese elus; õpetuse sihtrühm ja elluviimine.
Rabi Leineri elulugu ning hasidismi taust
Mordekai Josep Leiner sündis 1800. aastal Poolas, Tomaszówi linnas. Rabi Leineri vaimseks koduks peetakse Poola koolkonda (ehk Przysucha-Kotski koolkonda), mis on üks hasiidliku liikumise harudest. Leiner kasvas üles koos Menahem Mendel Morgensterniga, kellega koos nad olid Poola koolkonna õpilased ning Leiner oli hiljem rabi Mendeli õpilane Kotskis. Kotski rabi oli Leineri elus oluline isik, nende konfliktsele õpetaja-õpilase suhtele on kirjanduses pööratud palju tähelepanu. Siinkohal olgu vaid öeldud, et 1839. aastal lõi Leiner Kotski koolkonnast nii isiklikel kui ka õpetuslikel põhjustel lahku ning rajas oma koolkonna Izbitsas (Poola). Leiner juhtis seal oma õpilasi umbes 13 aastat (Faierstein 1989, 19) ning suri 1854. aastal. Leineri järglased jätkasid tema koolkonda Izbitsas ja kolisid hiljem Radzyńi. Koolkond sai tuntuks Izbitsa-Radzyńi nime all.
Leiner kuulus ka hasidismi liikumisse, mis sai alguse 18. sajandi keskpaigas Poola-Leedu aladel. Seal oli mitmeid müstilisi liikumisi, mis olid tuntud oma eripärase, ekstaatilise religioosse käitumise poolest. (Rubinstein 2007, 393) Hasidismi liikumise algatajaks peetakse Israel ben Eliezerit ehk Baʼal Šem Tovi (Bešt, u 1700–1760), kes oli üks selleaegsetest müstikutest. Juhtivaks religioosseks liikumiseks Ida-Euroopas (v.a Leedu) sai hasidism 19. sajandi alguses (Faierstein 1991, 112). Hasidismi liikumisel ei olnud keskset juhti(mist) ning see soodustas erinevate koolkondade ja teoloogiliste vaadete teket (Rubinstein 2007, 395).
Hasidismi koolkondade keskseid isikuid nimetatakse tsadiikideks, kes olid nii müstikud, jutlustajad kui koguduse juhid (Etkes 1997, 163). Hasiidideks hakati kutsuma neid juute, kes järgisid mõnda tsadiiki. „Hasiid“ ei tähistanud enam erinevalt varasemast vaimset eliiti, vaid just n-ö tavainimest. (Etkes 1997, 165) Rabi Leineri õpetus on suunatud eelkõige hasiidide eliidile ehk tema kõige silmapaistvamatele õpilastele, kellest osa said hiljem tsadiikideks. Just õpetuse sihtrühma tuleb meeles pidada, kui tegeleda Leineri õpetuse uurimisega. Tema õpetus polnud suunatud massidele – see võinuks tekitada tõelise kaose –, vaid üksikutele (Jumala poolt) väljavalitutele.
„Me hašiloahi“ kommentaar
Rabi Leineri õpetus on leitav tema Toora kommentaaris „Me hašiloah“. Raamatu pealkiri „Me hašiloah“ ehk Siiloahi vesi viitab nimele, mille andis Leinerile tema õpetaja rabi Bunim, kes võrdles Leinerit Siiloahi allikavetega, mis voolavad tasa ja sügavalt. (Faierstein 1989, 100; Edwards 2001, ix) See võrdlus viitab Leineri mõttetöö sügavusele ning õpetaja kõrgele austusele oma õpilase vastu (Edwards 2001, ix).
Raamatu struktuur on traditsiooniline: see vastab Toora osadele, mida loetakse nädalate kaupa (paraša). Seega ei ole raamat konkreetsete teemade süstemaatiline tervikkäsitlus, vaid on esitatud iganädalaste jutluste vormis. Kuna Leiner pidas teoses toodud jutlusi mitme aasta vältel, ei leia sealt ühegi teema tervikkäsitlust (Faierstein 1989, 9–10). Rabi Leineri õpetus on kirja pandud tagantjärele, tema ise andis oma õpetust edasi suuliselt.
„Me hašiloahi” esimene köide avaldati esmakordselt 1860. aastal ning teine köide alles 1922. aastal, sest selle ilmumist takistati. Teine trükk esimesest köitest avaldati 1956. aastal. (Cohen 2006, 3) Leineri kommentaari avaldamisega on seotud mitmed iseärasused, mis viitavad raamatu radikaalsele ja/või poleemilisele sisule. Näiteks on see ainus hasiidlik tekst, mida ei avaldanud juudi trükikoda ning mida ei avaldatud Ida-Euroopas. Seda tehti hoopis Viinis Anton della Torre trükikojas. (Faierstein 1989, 7) Lisaks ei antud „Me hašiloahile“ trükiluba (Edwards 2001, x) ning väidetakse ka, et „Me hašiloahit“ põletati (Faierstein 1989, 8; Cohen 2006, 3).
Leineri õpetus ei tekkinud tühjale kohale ega vaakumis. Poola koolkonna ideedest on rabi Leinerit eriti mõjutanud järgmised: kavatsuse või pühendumise (kavvanah) pidamine teost endast olulisemaks; eksistentsiaalse tõe otsingud; eneseteadvuse avamine; isiklik side Jumalaga. (Cohen 2006, 19) Valitsevast hasiidlikust õpetusest eristas Poola koolkonda muuhulgas ka isikliku lunastuse idee ehk iga hasiidi võimalus ja kohustus jõuda ise ilma tsadiiki vahenduseta messiaanlikku eksistentsi (Faierstein 1997, 214). Enese vaimne täiustamine ja (Jumala) tõe otsimine olid kesksed motiivid, mille Leiner oma õpetajatelt üle võttis ning iseseisvalt edasi arendas. Isikliku lunastuse ehk messiaanliku ajastu elu saavutamise teed kirjeldab Leiner berur’ina. (Faierstein 1997, 218) Berur on Leineri õpetuses keskne teema. Heebrea keeles tähendab see puhastamist. Leiner räägib inimese tahte puhastamisest, et inimese tahe oleks kooskõlas Jumala omaga. Leiner tahab anda vastuse küsimusele, kuidas on võimalik ära tunda Jumala tahe. Selle mõistmine asetub Leineri õpetuse laiemasse konteksti, mis lihtsustatult öeldes väidab täielikku jumalikku ettemääratust.
Rabi Leineri õpetus – ettemääratus
Kõige levinum lause, mida uurijad tsiteerivad, näitamaks rabi Leineri usku täielikku jumalikku ettemääratusse, on: „Tõeliselt on kõik Taevaste kätes ning isegi hirm Taevaste ees“ (Vajjeraʼ, 8a/45, numeratsiooni kohta vt märkust artikli lõpus). See on Talmudis esineva rabi Hanina maksiimi „Kõik on Taevaste kätes, välja arvatud hirm Taevaste ees“ (Berakot, 33b) ümbermõtestamine. Lausungit peetakse Leineri radikaalsuse väljendajaks, sest see mitte ei väida, et kõik, mis inimesele elus osaks saab, on Jumala poolt ette määratud, vaid ka inimese usu või uskmatuse määrab Jumal. Kogu juudi mõtteloo kontekstis on rabi Leineri seisukoht eripärane. Täieliku jumaliku ettemääratuse teema kajastub vaid 14.–15. sajandil elanud rabi Hasdai Crescasi õpetuses, ent ka seda ei mõisteta üksmeelselt. Samuti ei ole täielikku ettemääratust tunnistanud klassikaline rabiinlik kirjandus, kõige lähemal sellele ideele ongi juba mainitud rabi Hanina maksiim. (Faierstein 1989, 21)
Leiner väidab, et maailma toimimine ja kõik maailmasse puutuv on ette määratud. Näiteks selgitab Leiner maailma toimimist 1Ms 12:1 kommentaaris. Ta ütleb, et teised rahvad (ehk mittejuudid) mõtlevad Jumalale siis, kui maailmas toimuvad suured muutused. Kui kõik toimub loomu- ja korrapäraselt (derek haṭṭebaʻ), siis nad Jumalat ei näe, sest nende usk Jumalasse ei küündi nii kaugele. Juudid aga tunnistavad Jumalat ka loomuliku maailma toimimise alusena ning mõistavad, et mitte millelgi ei ole maailmas püsi ilma Temata. (Lek-ləka, 6a–6b/36) See on maailma mõistmine lähtuvalt Jumalast. Jäägu tema hinnang mittejuutide maailmapildile talle alles, oluline on näha tema väidet selle kohta, et millelgi ei ole püsi ilma Jumalata. Jumal ei saa avalikuks mitte suurtes, jahmatavates, maailmakorda rikkuvates sündmustes (siia võiks juurde arvata ka imed, kus tavaliselt nähakse Jumala või muu „kõrgema jõu“ sekkumist), vaid justnimelt korrapärane maailm ning selle korra alalhoidmine on Jumala avalikuks saamine.
Leineri teoloogia põhiprintsiibiks on nimetatud jumalikku eeshoolt, mis tähendab, et Jumalal on n-ö plaan iga inimese eluks (Faierstein 1989, 21). 4Ms 1:1–2 kommentaaris ütleb Leiner, et eeshool (heebrea keeles mašgiaḥ, ‘juhendamine’, ‘järelevalve’, ‘kaitsmine’) on üleüldine ning ulatub ka teiste rahvasteni. Iisraeli rahva puhul on aga Jumala eeshool konkreetne (mašgiaḥ bipraṭ) ehk individuaalne. (Bəmidbar, 45a/267) Rabi Leiner usub, et Jumal kannab iga Iisraeli rahva hinge eest eriliselt hoolt, mis tähendab iga inimese elu individuaalset juhtimist. Siin saab nähtavaks Leineri õpetusele omane üldise ja konkreetse kategooria eristamine, mis kajastub lisaks üldisele ja konkreetsele (individuaalsele) eeshoolele ka näiteks üldise ja konkreetse Jumala tahtena (vastavalt Toora ja/või seadus ning konkreetne tahe, mis ilmutatakse otse inimesele) ning üldise ja individuaalse päästena/lunastusena.
Individuaalne eeshool, millest Leiner räägib seoses juudi rahvaga, märgib nende erilist äravalitust. Seega, kui ehk (tänapäeval) on loomulik mõelda, nagu rohkem vabadust tähendaks mingit eelisseisundit või -olekut, siis Leineri õpetuses on see vastupidine. Leiner ei kirjelda lähemalt mittejuudirahvaste vahekorda Jumalaga, mida üleüldine eeshool peaks tähendama ja millist vabadust see endas kätkeb. Muidugi on ka nemad Jumala looming ning n-ö alluvad talle, nad ei ole iseseisev vaba element maailmas. Ent Leiner mõistab individuaalset eeshoolt, inimese elu jumalikku ettemääratust erilise õnnistusena, mis saab osaks ainult Jumala äravalitud rahvale.
Vabaduse koht ettemääratud maailmas
Rabi Leineri teoloogiat ei tohiks aga näha ühekülgselt ettemääratuslikuna. Leiner küll väidab, et kõik inimese teod (ning maailma toimimine) on ette määratud, ent kommentaaris 1Ms 37:1 kajastub idee mõtete vabadusest (Vajješeb, 14a/77). Inimese mõtted on tema enda teha, seega ei ole ette määratud. Mõtted saavad teoks küll ainult siis, kui Jumal on nii seadnud, kuid vabadus mõelda (ja suhestuda) on põhimõttelise tähendusega. Sellega on välditud inimese iseseisvuse täielik tühistamine. Samuti on see vajalik seoses varem mainitud berur’iga ehk oma tahte puhastamisega, sest inimese eneserefleksioon toimub tema enda mõtetes. Kuigi see, kas inimene üleüldse on võimeline berur’iks ning kas see tema elus toimub või mitte, sõltub Jumala tahtest, siis inimese mõtetes peab protsess ise toimuma inimesest endast lähtuvalt.
„Me hašiloah“ käsitleb vabadust valdavalt kui tarvilikku illusiooni. Vabaduse illusiooni ei saa mõista negatiivselt. Tänu sellele tuleb inimese südamesse soov Jumalat teenida ning enda teenimist nõuab ka Jumal. (Qoraḥ, 50b/294–295) Niisugune ortopraksia aitab inimesel jõuda sügavaima arusaamiseni maailmast ja Jumalast. Samas tajub inimene ennast ikkagi vabana. See illusioon aitab elada inimesel, kel ei ole tõelist arusaama maailmast ja Jumalast. Kui inimesel ei ole tõelisuse mõistmist, on tema elu suunatud eksistentsile siin ja praegu. Inimene, kes ei tunne Jumalat, mõistab end vabana. Tema jaoks on Jumal varjatud. See, kelle jaoks Jumal on avalik, kes mõistab kõige ja kõigi radikaalset sõltuvust ainult Jumalast, on pääsenud lahti vabaduse illusiooni kütkeist ning on suuteline elama täielikult Jumalaga kooskõlas. Selle jaoks ei ole tingimata vajalik ortopraksia ega Toora.
Leineri kommentaari põhjal võib illusiooni idee seostada ontoloogiliselt Jumalaga, sest see avab Jumala olemust. Nimelt on Jumal ise see, kes tahab olla varjatud ning avalikuks saav. Leiner ütleb, et nii varjatud kui ilmne olek on mõlemad osa Jumalast. (Bǝšallaḥ 24a/136) Jumala varjatud olek tähendab inimese jaoks illusoorset arusaamist maailma toimimisest. Tema avalikkus võimaldab inimesel tajuda maailma nii, nagu see tõeliselt on – ehk „kõik on Jumala kätes”. Näiteks kirjeldab Leiner ühte berur’i toimumise võimalust järgnevalt: „Kui ta [inimene] hakkas lähenema [Jumalale], murdsin ma [Jumal] tema südame [oma] palge varjamisega, et kasvatada tema kisendamist [Jumala poole] ja puhastada (ləbarer) teda, et ta saaks pääste [jõuaks päästeni].“ (Tazriʻa, 35a–35b/205–206) Lühidalt: berur’i käigus Jumal varjab end inimese eest, et ta lõpptulemusena suudaks Jumalat tõeliselt mõista ja jõuda päästeni. Illusoorne maailma nägemine on siinkohal vältimatu, sest Jumal ei taha olla täielikult antud ja avalik siin maailmas. Samas on see ka tarvilik, lähtudes inimese/Jumala lõppeesmärgist. Selline illusiooni vältimatuse ja tarvilikkuse tähendus ei piirdu ainult siintoodud näitega, vaid kehtib vabaduse kohta üldiselt.
Milline on Jumala tahe?
Rabi Leineri arusaam Jumala tahtest on märkimisväärselt erinev traditsioonilisest juutlikust arusaamast. Ta mõistab Jumala tahet kui konkreetset, ühele inimesele kindlas situatsioonis ja kindlal ajal määratud tahet. See on täiesti erinev traditsioonilisest mõistmisest, kus Jumala tahe on ajaülene ning saab ilmsiks Tooras. (Faierstein 1989, 23) Siin on näha eelnevalt mainitud üldise-konkreetse eristamist, nendes kategooriates peitub alati kvalitatiivne erinevus. Leiner jagab inimesed kaheks: hasiidide vaimne eliit, kes on suuteline mõistma Jumala konkreetset tahet, ning n-ö tavalised hasiidid, kes järgivad Toorat ehk Jumala üldist tahet (dibre torah kəlalim) (st 613 käsu e mitzvá pidamist). (Masʻe, 56a/324) Konkreetse või individuaalse kategooria on alati seotud vahetu Jumalas olemise või jumalatunnetusega.
Leiner räägib ühest küljest kohustusest järgida Jumala tahet ning samas sellest, et kõik on Jumala tahte väljendus. Ta esitab ise siit loogiliselt tekkiva küsimuse, kuidas on võimalik üldse teha midagi Jumala tahte vastu, kui kõik on ette määratud. (Qoraḥ, 50b/294) Ta vastab, et Jumala tahte äratundmine maailmas sõltub sellest, kuidas iga inimene maailma näeb. See tähendab, et inimene ei saa küll oma teoga vastuollu minna Jumala tahtega, kuid oma piiratud arusaamise tõttu ei oska ta elada Jumalaga kooskõlaliselt; inimene ei saa aru, kuidas tema tegu või olemine on/saab olla Jumala tahte väljendus. Seega, kui Leiner räägib elust või toimimisest, mis on Jumala tahte vastu, siis tähendab see inimese suutmatust mõista Jumala tahet. Alles puhastatud (berur) tarkus on see, mis mõistab, et kõik tuleb Jumalast ning vabal tahtel ei ole reaalsusele rohkem mõju kui küüslaugukoorel (qlipat šum).
Cohen on huvitaval viisil pööranud ümber senini kirjeldatud inimese vabadusetuse ning Jumala suhte. Loomulikult on Jumal ainus, kel on vaba tahe ning inimene on Temast täielikult sõltuv. Cohen aga väidab, et vabadus ja ettemääratus toimivad samaaegselt ning kattuvad kõrgemas olemisvormis, mida iseloomustab Juuda tüpoloogia. Siis on inimene mõistnud, et tema tõeline tahe on sama, mis Jumala tahe, seega on inimese vabadus kätketud Jumala vabadusse. (Cohen 2006, 6) Cohen nimetab seda muutuseks inimese teadvuses, mida Leiner oma õpetusega taotleb (Cohen 2006, 3). Kui inimese teadvuses on muutus toimunud ning ta on jõudnud sügavaima arusaamiseni maailmast ja Jumalast, siis ta tunneb enda tahtes ära Jumala tahte ja toimimise. Seda võib kirjeldada nii ettemääratuse kui tõelise vabadusena – inimese vabadus on Jumala vabadus; inimese vabaduse on ette määranud Jumala vabadus.
Berur ehk tee Jumala tahte äratundmiseni
Berur on Leineri õpetuses peamine idee, sest see on viis, mille kaudu jõutakse ideaalini ehk kooskõlalise eluni Jumalaga. Aviezer Cohen on tabavalt nimetanud berur’i „kohtumispunktiks inimese ja Jumala vahel” (Cohen 2006, 9), see toimub eneserefleksiooni kaudu, mis loob uue, Jumalast teadliku eneseteadvuse. Kooskõlalisus Jumalaga on saavutatav inimese tahte puhastamise kaudu (berur), mille järel inimene on jõudnud arusaamisele sellest, kuidas Jumala kavatsus ja tahe on ka inimese enda tahe. (Cohen 2006, 9)
Tee Jumalani ei toimu askeesi või ekstaasi kaudu. Leiner eitab neid mõlemat. Nagu öeldud, berur on järelemõtlemine, see on vaimne töö, mis nõuab maailmas olemist ja elamist, mitte maailma eitamist. Suhe Jumala ja maailmaga peab olema õiges proportsioonis: mitte maised suhted ei tohi määrata inimese suhet Jumalaga (idolaatria), vaid suhe Jumalaga peab määrama suhted maisega. Leiner ütleb, et „koht, aeg, inimene – neis ei ole mingit kindlust inimesele, ainult Jumal, Tema on inimese kindlus.” (Bəhar, 42b/245) „Inimene seob end Jumalaga ega eralda ennast millestki siin maailmas, vastupidi, ta puhastab oma suhted parimal viisil hea mõistmise ja arusaamise kohaselt” (Vajjqraʼ, 32b/192). See tähendab Jumala loodu ja jumalateenimise kaudu jõudmist Jumala tahte ja toimimise mõistmiseni.
Leiner väidab otsustavalt inimese tahte või kavatsuse puhastamise vajadust ka siis, kui need on pealtnäha juba Jumala tahtega kooskõlas (nt käsutäitmine) ning kui need paistavad meile hea tahte või kavatsusena. Rõhutatult on tarvilik sügav mõtisklus „isegi kohas, kus inimese kavatsus on Taevaste nimel, ta peab aru saama ja õppima, kuidas toimida ja kuidas see on õnnistatud Jumala tahe.” (Bəhaʻalotəka, 48a/281–282) Seega, olulisim teo ja tahte juures, ka Jumala antud käsu täitmise juures, on kavatsus; et kavatsus oleks teadlikult suunatud Jumalale, mis välistab automaatse või harjumuspärase käitumise. Käsutäitmine, mis ei ole läbimõeldud, vaid on harjumuslik, teeb selle tegevuse sisutühjaks, sest selles tegelikult puudub Jumala teenimine. Tõeline, Jumalaga kooskõlas elu on see, milles nii tegu kui tahe on teadlikult suunatud Jumalale. See kätkeb endas ka arusaama sellest, et nii inimese kui maailma toimimise on määranud Jumal.
Leiner toob mitmeid näited sellest, kuidas berur toimub. Need on oma laadilt erinevad: on juhtnööre, mis täpselt ütlevad mida ja kuidas teha (mõelda); mõned näited kirjeldavad eneserefleksiooni, st kuidas inimene peaks analüüsima oma mõtete ja tegude alget ja liikumist; lisaks kirjeldavad mõned seda, mis inimesega toimub, kui Jumal on lasknud berur’il osaks saada inimese elus. Kõik näited berur’ist on omal moel abiks praktiseerivale hasiidile, et ta jõuaks messiaanliku eluni, st päästetud olemiseni (messiaanlikust elust rohkem artikli järgmises osas). Nagu Cohen kirjeldab, on pärast berur’i inimeses alles jäänud tahe identne Jumala tahtega. (Cohen 2006, 9) See on inimene, kes on teadlikult kätketud Jumala olemas- ja kohalolusse.
Märkus: viited „Me hašiloahile“ järgivad rabiinliku kirjanduse traditsioonilist süsteemi, kus lehe esimene külg märgitakse a-ga ning teine b-ga. Nt Lek-ləka, 6a-6b/36 ehk: paraša nimi, lk number heebreakeelses väljaandes/lk number ingliskeelses väljaandes.
Artikli 2. osa koos viidatud kirjanduse nimekirjaga ilmub 17. juulil.
Karin Kallas (1992), Tartu Ülikooli usuteaduskonna vilistlane, on õppinud judaistikat Paideia instituudis (European Institute for Jewish Studies in Sweden) ja on Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
