„Nõnda siis, mu armsad, otsekui te olete ikka olnud kuulekad, ärge olge seda ainult siis, kui ma olen kohal, vaid veel kindlamalt nüüd minu äraolekul; valmistage endile päästet kartuse ja värinaga! Sest Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite tema hea nõu kohaselt. Tehke kõik nurisemata ja vaidlemata, et te oleksite laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset põikpäist ja rikutud sugupõlve, kelle seas te paistate nagu tähed maailmas, pidades kinni elusõnast. Nii saan kiidelda Kristuse päeval, et ma ei ole tühja jooksnud ega tühja vaeva näinud.“ (Fl 2:12–16)
Ühe väga kauni sõna ja võrdpildi ütleb Paulus täna Piiblis meile, kes me oleme ristimise vastu võtnud. Me oleme kui tähed paistmas maailma rahvaste seas. Aga Paulus alustab olulise meeldetuletusega: olge kuulekad nii siis, kui vaimulik õpetaja on teie juures, kui ka tema äraolekul.
Täna meenutame seda päeva, mil meid ristiti. Ega meile palju meenu, sest enamus meist olid sel päeval väikesed imikud. Olgu 5 või 10 või 50 või 80 aastat tagasi. Noorematel meist on omakseid ja sõpru, kes meie ilusat ristimispäeva mäletavad. Teised oleme need, kes lihtsalt teame, et meid väikestena ristiti. Toimetati ilus ja pühalik talitus. Võib-olla olime ristimisel kuulekad ja imetlesime ning imestasime palju üle. Võib-olla olime kuulmatud, pirisesime, kui meile vett pähe pandi.
Kergesti laseme meelest ära minna ristimisel ja ristimise tähendusel. Armas on tulla pühale talitusele, altari ees olla, kommet täita ja siis jälle oma teed minna. Õpetaja, kes meid on ristinud, pole saanud meiega kõikjale kaasa tulla, et meid ka pärast ristimistalitust õpetada. Kuid kuulekad peame olema alati ja üha. Kuulekus peab algama ristimisega ja jätkuma pidevalt. Kuulekus Jumalale, st seotus Jumalaga peab jätkuma ja kestma pidevalt. Nii nagu meid ristitakse püha Jumala lapse palve saatel taevase Isa nimesse, nii jääme seda palvet iga päev siiralt paluma. Nii nagu kuuleme siin mõne rea Jumala Sõna Piibliraamatust, nii jääme seda tähele panema iga päev. Nii nagu Püha Vaim embab meid siin altari ees eriliselt, nii jääme Püha Vaimu rüppe igaks päevaks.
Pidev kuulekus annab meile lootuse, me peame kinni sõnast ja elust ning paistame nagu tähed maailmas, särame kui tähed suure maailma inimhulga seas. Ka kaval vastupanija proovib meid eksitada. Et hülgaksime Jumala, ei usuks enam korralikult Temasse, vaid otsiksime teisi teid, Jumalast kaugeid teid. Vahel rikub see vastupanija meie tuju, vahel teeme valesid tegusid. Me ei ole alati rõõmsad ega õiged tähed isegi ristitutena mitte. Aga kui me ise aru saame, et me mõnikord paha teeme, siis me loodame, et Jumal annab andeks ja aitab meil parematena kasvada.
Aga tähed oleme me sellepärast, et meil on lootust. Meil on palju lootust. Kui me vaatame enda ümber maailma, siis näeme maad, taevast, pilvi, linna või metsa, millest meie pilk kaugemale ei ulata. Meie vaade on piiratud, me näeme vähe. Aga kui oleme ristitud, kuulekad ja usklikud, siis näeme kaugemale ja kõrgemale – kuni Jumalani. Nagu tähed näevad palju kaugemale. Kui meil on raske, valus, vaevaline olla, kui tunneme muret, siis ristitutena on meil lootus – hea Jumal, hea Isa kannab koos meiega muret ja annab meile varsti ka uut rõõmu. Kui me leiname, mõtleme surmale, siis ristitutena on meil lootus – meil on elusõna, Issanda sõna, mis räägib meiega igavesti, mis annab meile elu igavesti just Jumala riigis. Sest me oleme ju kutsutud Jumala riiki igaveseks.
Lootus annab meie hinge alatise sära. Seepärast paistame kui tähed maailma inimhulkade seas. Me oleme ristitud, Jumal on meid oma lasteks valinud ja kutsunud. Olgem Talle aina kuulekad. Siis on Jumala lootus kogu aja meie hinges. Ja me paistame nagu tähed maailmas. Aamen.
Arvo Lasting (1975) on EELK Helme Maarja koguduse õpetaja ja EELK Taagepera Jaani koguduse hooldajaõpetaja.
