Avaldus Teise Maailmasõja lõpu 70. aastapäevaks
Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas presiidium
I.
Seitsmekümne aasta eest, 8. mail 1945 jõustus Saksamaa sõjaline kapituleerumine ja lõpetas Euroopas Teise maailmasõja. Selles sõjas suri erinevate hinnangute kohaselt 55 kuni 62 miljonit inimest – nii tsiviilisikud kui ka sõdurid. Toonases Nõukogude Liidus leinati 27 miljonit surnut, Poolas kuni 6 miljonit. Üleilmselt olid hinnanguliselt 20 miljonit inimest põgenikud, välja aetud, küüditatud või mõistetud sunnitööle. Hävitustöö ja laastamine oli paljudes Euroopa linnades nagu ka maapiirkondades tohutu. Paljud inimesed üle kogu maailma talusid kohutavaid kaotusi ja kirjeldamatut valu.
II.
Sõja varjus sooritati Euroopas juutide vastu inimsusevastane kuritegu šoá: 6 miljonit juuti saadeti süstemaatiliselt getodesse ja koonduslaagritesse, aeti sunnitööle, tapeti, gaasitati, põletati. See kuritegu hõlmas ka hinnanguliselt 20 000 kuni 500 000 sintit ja mustlast, nagu ka puuetega inimesi, homoseksuaale, poliitilisi teisitimõtlejaid, keda samuti kiusati taga ja tapeti.
Me meenutame Piibli kaebelaulu: „Mu silmad on pisaraist kibedad, mu sisemus käärib, mu maks on valatud maha“ (Nutulaulud 2:11).
Tegu oli „tsivilisatsiooni katkemisega“ (Dan Diner)[1], mis „õõnestas pikaks ajaks elementaarsett usaldust tsivilisatsiooni vastu, mis toetas inimesi kuni lähima minevikuni.“ (Joachim Fest)[2]
Iseäranis ühenduses juutide kallal toime pandud šoága pidi märkimisväärne osa evangeelseid kirikuid mõistma, et „olid selles olukorras luhtunud … ükskõiksuse ja hirmu tõttu, kõrkuse ja nõrkuse tõttu; nad luhtusid ka ja ennekõike Piibli tekstide väärate tõlgenduste ning neist tuleneva kohutava teoloogilise eksituse tõttu.“[3] Alles tolle kuristiku-kogemuse järel toimus Euroopa evangeelsetes kirikutes ja nende teoloogias põhimõtteline ümbermõtlemine, lähtudes taipamisest, et „Jumala (aja-)loos oma looduga, algusest kuni aegade lõpuni, on Iisraeli rahval tema püsiv koht (Jumala väljavalitud rahvana)“[4].
Selle juurde kuulus täpselt samuti arusaamine vähemuste õiguste ja kaitse olulisusest.
III.
8. mai 1945 tähistas Euroopas sõja lõppu ning paljudele inimestele ja riikidele tõi see kaasa vabanemise, kuid mitte ainult seda. See pani Euroopas ühtlasi aluse täiesti uuele jõudude vahekorrale. Manner jagati, üles seati raudne eesriie. Lääne- ja idabloki vahel arenes külm sõda. USA-st ja NSVL-st kujunes kaks maailmas, ka Euroopas, domineerivat superjõudu.
Kui me meenutame täna 8. maid 1945, on meie vaatepunkt tingitud 1989. aastale järgnenud sündmustest, mis ületasid sõjajärgse Euroopa poliitilise lõhenemise. Kristlastena me usume, et Jumal loob ja võimaldab uusi algusi. Euroopa ühinemisprotsessiga Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu näol ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi (OSCE ehk Euroopa Julgeoleku ja Koostööorganisatsiooni eelkäija) järjepidevate poliitiliste läbirääkimistega pandi algus ja tekitati põhimõtteliselt uus olukord, mis suutis ületada vanad lõhenemised ja vaenutsemised – riikide, rahvaste, rahvuste ja ühiskondade vahel. Sellele aitas kaasa ka koostöö Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni raames, rõhutades rahvusvahelist õigust ja inimõiguste ülddeklaratsiooni. Me näeme seda arengut kingitusena Euroopale ja Euroopa inimestele. Ometi tajume me ka seda, et veel ei ole jõutud Euroopa majandusliku ja sotsiaalse kokkukuuluvuseni.
IV
Seitsekümmend aastat peale sõja lõppu ollakse Euroopas – Euroopa riikides ja ühiskondades – keset uut konfliktide ja vastandumiste aega.
Ida-Ukrania konflikti ja Krimmi okupatsiooniga on sõda ja relvastatud konflikt naasnud taas Euroopasse – peale sõda ja lahinguid endises Jugoslaavias 1990ndate aastatel. Euroopa Evangeelsete Kirikute Osaduse presiidium on tänulik OSCE mandaadile kontrollida Minski kokkuleppega saavutatud relvarahu kehtimist kohapeal, kui on teadlik praeguse olukorra haprusest. Kontaktide kaudu Ukraina evangeelsete kogudustega teame me suurest hädast, milles inimesed on ja nende hirmudest jätkuvate sõjaliste kokkupõrgete ees. Rahutegijate õndsakskuulutamine Jumala lastena (Jeesuse mäejutluses Mt 5,9) on täiesti aktuaalne ja tähtis kõigis kristlikes konfessioonides. Just ka Venemaal ja Ukrainas said inimesed Teises maailmasõjas sõnul väljendamatute kannatuste ja hädade osaliseks. Vajalik on toetada kõiki, kes näevad vaeva õnnestuva teineteise kõrval elamise ja püsiva rahu nimel.
Sama ajal seisab Euroopa Liit ikka veel silmitsi sügavalt juurdunud majanduskriisiga, millel ei ole tõsist sotsiaalset mõju olnud mitte ainult mitmetele liikmesriikidele ja ühiskondadele, vaid nüüd õõnestab ka nende ühistel arusaamadel põhinevat kooselu Euroopa Liidus. Me oleme tunnistajateks Euroopa riikide ja ühiskondade tagasipöördele rahvuslike huvide poole; see räägib vastu lepitatud mitmekesisusele, mis on EKOE põhimõte.
On täiesti võimalik, et kriisi pikaajalised tagajärjed, samuti poliitilistel abinõud, mis proovivad kriisi ületada, rõhuvad suuresti EL-i riikide ja ühiskondade sisemisi suhteid. „Euroopa integratsioon toob inimesed ja riigid, rahvused ja rahvad üksteisele lähemale, vahel lähemale kui nad sooviksid,“[5] väitis EKOE 2001. aastal kirjeldamaks jõupingutust, mida nõudis kooselamine Euroopas.
Seda enam oluline on 8. mail 2015 rõhutada, et Euroopa integratsiooniprotsess ei tohiks põhineda vaid majandusfaktidel. Pigem peaks see olema protsess, mis kujundab rahumeelset koostööd Euroopas, mis rajaneb inimväärikuse ja inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi austamisel. Veelgi enam, see peab taotlema majanduslikku heaolu ja sotsiaalkindlustus kõikidele, just sellepärast, et Euroopa on talunud üsnagi teistsugust, totaalse sõja kibedat ja tumedat külge ning inimkonna vaimu hävitamist. Täna me saame kujundada teist tulevikku, kui mäletame minevikku.
On väärt meelde tuletamist, et Schumani deklaratsioon 9. maist 1950. aastast, mis andis kõigest viis aastat peale sõja lõppu tõuke Euroopa Söe- ja Teraseühenduse rajamisele, kutsus üles „tegude solidaarsusele“. See on tänases kriisis uuesti vajalik kogu Euroopat hõlmavas perspektiivis.
V
Me elame sügavate muutuste ajal. Maailm ja selle jõupoliitiliselt vahekorrad on sügavuti liikumas. Me kuuleme lagunevatest riikides, uutest religioosselt õigustatud terrorirežiimidest. Üleilmselt on sama palju põgenikke nagu Teise maailmasõja vältel ning nad otsivad kaitset ja abi.
Euroopa kasvanud ühtsus on seitsekümmend aastat pärast sõja lõppu kingitus ja and. See ei ole täiuslik ning on ohus ka praegu. See kätkeb endas ka ülesannet tegutseda Euroopas ühiselt üleilmsete keeruliste muutuste keskel maailma rahumeelse ja õiglase poliitilise kujundamise nimel. „Hoidu kurjast ja tee head, otsi rahu ja nõua seda taga!“ on üleskutse heebrea Piiblist (Ps 34:15) ja jääb Teise maailmasõja lõppu meenutades oluliseks ülesandeks, manitsuseks ja tõotuseks.
EKOE presiidium, 8. mai 2015
Viin
Vt ka II maailmsõja lõpu 70. aastapäevaga seotud ettepanekut jumalateenistuse teadaandeks ja eestpalveks siit.
[1] Ajaloolane Heebrea Ülikoolis Jeruusalemmas, Simon Dubnow Juudi Ajaloo ja Kultuuri Instituudi endine direktor ja Leipzigi ülikooli ajalooprofessor.
[2] Joachim Fest, Bürgerlichkeit als Lebensform, Späte Essays, Hamburg, 2007, 75.
[3] Church and Israel. A Contribution of the Reformation Churches in Europe to the Relationship of Christians and Jews, Leuenberger Texte 6, Frankfurt a.M., 3. ed. 2004, Part I, 1.1, 15.
[4] Op. cit., Part II, 3.1, 7.
[5] Church – People – State – Nation, A Protestant Contribution on a difficult relationship, Leuenberger Texte 7, Frankfurt a.M. 2002, 6.3.3, 15.
Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (EKOE, vt www.leuenberg.eu) on Euroopa tähtsaim evangeelsete kirikute osaduskond, kuhu kuulub 94 kirikut ligikaudu 50 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on 1973. aastal alguse saanud kirikuosaduse liige alates 1975. aastast. Ühinenud Metodisti Kiriku Põhjala ja Balti piiskopi piirkonna kirikuna on kirikuosaduse liige alates 1997. aastast ka Eesti Metodisti Kirik.
