„Kui ma teie juurde tulin, vennad, ei tulnud ma eriti üleva kõne või tarkusega kuulutama teile Jumala saladust. Sest ma otsustasin teada teie keskel ainuüksi Jeesusest Kristusest ja temast kui ristilöödust. Ja ma olin teie juures nõtruses ja kartuses ja suures värinas ning mu kõne ja mu kuulutus ei püüdnud veenda tarkusega, vaid Vaimu ja väe osutamisega, et teie usk ei oleks inimlikus tarkuses, vaid Jumala väes. Tarkusest me kõneleme täiuslike seas; ent mitte praeguse ajastu ega selle kaduvate valitsejate tarkusest, vaid me kõneleme Jumala saladusse peidetud tarkusest, mille Jumal on ette määranud meie kirkuseks enne ajastuid. Ükski praeguse ajastu valitsejatest ei ole seda ära tundnud, sest kui nad seda oleksid tundnud, ei oleks nad kirkuse Issandat risti löönud. Kuid nagu on kirjutatud: “Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.” Aga meile on Jumal selle ilmutanud Vaimu kaudu, kuna Vaim uurib läbi kõik, ka Jumala sügavused.“ (1Kr 2:1-10)
Kord küsisin leerilaste käest, millised assotsiatsioonid neil tekivad seoses sõnaga Jumal, ja palusin neil samuti üsna lühidalt kirjeldada, millisena nad tahaksid Jumalat näha või milline võiks Jumal olla, kui see oleks nende teha. Mõeldud oli see mõttemänguna, et saada teada, milline ettekujutus on 15-aastastel noortel Jumalast. Noortel, kelle kokkupuuted kristliku usu ja kirikuga on olnud veel üsna napid. Selline küsimuseasetus ei pruugi isegi pikaajalisele koguduseliikmele lihtne olla, seda vähem noorele ja rohelisele. Vastuseid kõlas mitmesuguseid, kuid ühe tütarlapse mõte jäi mulle pikaks ajaks kõrvu kõlama. Nimelt soovis ta, et Jumal oleks reaalsem.
See oli väga siiras vastus. Jah, loomulikult igatseme me kõik, et me tajuksime Jumala ligiolu ja toimimist kuidagi vahetumalt, intensiivsemalt. Samas ei saa mööda tundest, et selles soovis kõlab ka etteheide. Järelikult tundub Jumal eemalviibiv, kauge ja võõras. Oleks ta ometi reaalsem!
Kui te kohtate tänaval võhivõõrast inimest, siis millele te kõigepealt tähelepanu pöörate? Ilmselt vaatate te talle kõigepealt otsa, nagu eesti keeles nii armsalt öeldakse, ehk siis tema nägu. Selja tagant on inimest keeruline ära tunda – seda ütleb meile kogemus. Kehaehituselt, riietuselt, kõnnakult võivad inimesed paista üpris sarnased. Seetõttu on inimese äratundmiseks suurest rahvahulgast väga oluline näha teda eestpoolt, näha tema nägu.
Aga kuidas on Jumalaga? Kuidas Jumalat ära tunda, kui meil on tunne, et heal juhul näeme teda ainult n-ö selja tagant, nagu Mooses (2Ms 33:23)?
Martin Lutheri ristiteoloogias on „Jumala seljatagusel” väga oluline roll. Ta räägib Jumala nähtavast ja nähtamatust olemusest, enese avaldamise viisidest. Jumala nähtamatu olemuse juurde kuulub Lutheri järgi tema vägi, jumalikkus, tarkus, õigus, headus jne. Mida me inimestena teha oskame, on omistada Jumalale kõik olemasolevad hüved ja voorused ning seada need ülivõrdesse. Jumal ei ole mitte ainult võimas, vaid kõikvõimas; mitte ainult tark, vaid kõiketeadja; mitte hea ja õiglane, vaid headus ja õiglus ise jne. See on ajaliku inimese piiratud püüe kirjeldada kirjeldamatut.
Selle kõige teadmine Jumala kohta on Lutheri arvates aga üpris teisejärguline. Veelgi enam, ta ütleb, et selle äratundmine ei tee meid Jumala silmis ei väärtuslikuks ega ka targaks. Pigem on oma pea vaevamine selle kõigega isegi kahjulik! Seda sellepärast, et inimesed oskavad sellist teadmist Jumala kohta ainult vääriti kasutada. „Kuna maailm Jumala tarkuses ei tundnud Jumalat ära tarkuse abil, siis oli Jumalale meelepärane päästa selle narri kuulutuse kaudu need, kes usuvad” (1Kr 1:21).
See „narr kuulutus” on kuulutus Jumala nähtavast olemusest ehk nagu Luther seda nimetab „Jumala seljatagusest”, mis kujutab end meile ilmutanud Jumalat absoluutselt vastupidisena meie tavapärasele ettekujutusele Jumalast. Jumalana, kes on saanud inimeseks. Jumal, kes ilmutab end jõuetuses, nõrkuses, alanduses. Inkarnatsioon ei olnud Jumala suurejooneline riigivisiit maailma suurte austusavalduste saatel, kus inimkonnal oleks ometi avanenud võimalus Jumalat palgest palgesse näha. See oli teekond, mis viis välja kannatuse ja ristisurmani. Me nägime ja näeme küll Jumalat, aga varjatuna, selja tagant, ja mitte igaüks ei tunne teda sellisena ära.
Jumala nähtav ja nähtamatu olemus on Lutheri järgi üksteisega väga suures kontrastis: Jumala au, ülevus ja kirkus vastandina kannatavale ja end alandavale Jumalale; Jumala nägu vastandina tema seljale. Küsimus ei ole mitte selles, et peaksime Jumala kui absoluudi kuvandist täielikult loobuma, kuid Luther leiab, et see ei aita meid edasi. See ei osuta sellele suurele, mida Jumal meie jaoks tallele on pannud, sest see, kuidas Jumal end meile ilmutanud on, väljendab Jumala tahet – just nii on ta tahtnud ennast meile avaldada, ja mitte kuidagi teisiti. Luther ütleb: „Seni kui inimene ei tunne Kristust, ei tunne ta ka Jumalat, kes on kannatustes varjatud. Nüüd ei piisa ega tule kelleglegi kasuks Jumala tunnetamine aus ja hiilguses, kui ta ei tunneta Teda alanduses ja ristiteotuses.”
Jumal tahab olla ära tuntud ja austatud kui kannatustes ja ristil varjatud Jumal. Ta tahab heita kõrvale nähtamatu tarkuse ja tuua esile nähtava, „Jumala saladusse peidetud” tarkuse, mis on maailmale narrus. Jumal inimesena; Jumal, kes kannatab, kes loobub oma väe kasutamisest ja laseb end haavata. Mis on see muud kui pilt Jumalast, kes on tulnud kadunut otsima, oma tingimusteta, ennastohverdavat armastust avaldama.
Kui me räägime Jumalast kui absoluudist ja unustame rääkida temast kui kannatustes ja alanduses ilmsiks saanud Jumalast, ei riski me ainult sellega, et meie jumalapilt on vildakas, vaid loobume äratundmisest, et Jumal on meile üliväga lähedale tulnud. Me ei pea oletama, milline Jumal on, või arvama, milline ta võiks olla. „Kes on näinud mind, see on näinud Isa,” (Jh 14:9) ütleb Jeesus. Ta on siin meie keskel – enam reaalsemalt ei saa.
Kadri Lääs (1975) on EELK liige ja kuulub Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumisse.
