Etioopia Ortodoksne Tewahedo Kirik
Etioopia Ortodoksne Tewahedo Kirik on Kopti kiriku tütarkirik, mis on oma suuruse poolest juba ammu ületanud emakiriku. Täiesti iseseisvaks sai ta aga alles hiljuti – umbes pool sajandit tagasi. See pikaajaline sõltuvus põhjapoolsest emakirikust seisnes aga suures osas vaid selles, et Aleksandria monofüsiitlik patriarh määras ja pühitses ametisse Etioopia kiriku pea, tavaliselt mõne kopti munga, ning läkitas tolle siis oma uuele kodumaale. Siin oli kirikupea ülesandeks eelkõige uute vaimulike ordineerimine. Etioopia kiriku tegelikust juhtimisest jäi aga too kopti päritolu kirikupea tavaliselt kõrvale. Sellega tegelesid kohalikud vaimulikud, eelkõige just kloostrite ülemad.
Etioopia Ortodoksne Tewahedo Kirik on isemoodi kirik. Seda märkab kohe ka võhikust vaatleja. Juba jumalateenistused on silmatorkavalt omapärased – vaimuliku ametirüü juurde kuulub kirev vihmavari, õigemini küll päikesevari. Ning jumalateenistuse lahutamatuks osaks on tants.[1] Aga ka liturgia asjatundja märkab etiooplaste jumalateenistusel paljugi sellist, mida teistel orientaalsetel kirikutel pole.[2]
Ka kristlaste igapäevases elus on palju sellist, mida teiste kirikute, maade ja rahvaste juures ei leia. Nii näiteks pühitsevad etiooplased sabatit nagu juudidki, praktiseeritakse poiste ümberlõikamist ning järgitakse mitmeid juutliku päritoluga toidueeskirju. Üldse võib Etioopia kirikus rääkida tugevast judaismi või vähemalt Vana Testamendi mõjust.[3]
Kuigi etiopistikaga – teadusega Etioopiast etiooplastest – on Õhtumaal tegeletud juba vähemalt 16. sajandist alates, siis ometi on Etioopia kiriku, aga laiemalt ka Etioopia maa ja rahva ajalugu üsna halvasti tuntud. Etiooplastel on küll olemas vana omaenda ajalugu käsitlev kirjandus, aga suures osas on siin tegemist sakraalse ajalooga, mis tihti meenutab pigem ilukirjandust ning millest pole suurt abi ajalooteaduslikuks uurimistööks.[4] Lisaks sellele on Etioopia ajaloos olnud üpris pikki isolatsiooniperioode, kui teadlikult on välditud igasuguseid väliskontakte. Nende perioodide kohta on meie teadmised eriti kasinad.
Etioopia kristlusel on veel üks iseärasus, mis eristab teda teistest orientaalsetest kirikutest. Ka Etioopia kirikul on alates 7. sajandist tulnud vastamisi seista islamiga. Aga erinevalt teistest kirikutest Põhja-Aafrikas[5] ja mujal Lähis-Idas ei ole Etioopia kristlus taganenud ja islamile oma positsioone loovutanud. Hoopis vastupidi, ta on olnud pealetungiv, lausa agressiivne ja islami suhtes lõpuks võidukaski. Kui võrrelda Etioopia kiriku territooriumit eelmise aastatuhande algusest ja tänapäeval, siis torkab kohe silma ristiusu territoriaalne ekspansioon islami arvel. Ning sellega on mõnevõrra seotud veel teinegi omapära, mis eristab Etioopia kirikut enamusest teistest orientaalsetest kirikutest. Selleks on kiriku ja riigi tihe seotus.[6] Enne aastat 1974 olid need peaaegu lahutamatud. Riigi ja kiriku sellise lähedusega on kaasnenud loomulikult oma head momendid, aga ka omad ohud.
Etioopia ajaloo üks kuulsusrikkamaid perioode oli nn Aksumi[7] kuningriigi ajastu. See riik astus ajaloo näitelavale 1. sajandil pärast Kristust ning kadus 9. sajandil, kuigi ta langus oli märgatav juba 7. sajandil (Vergese 1973, 152–158; Tamrat 1973, 159–162). Sellesse perioodi langeb ka ristiusu vastuvõtmine. Kirikuisa Aquileia Rufinus (surn 411/412) teab rääkida pikemalt sellest, kuidas Etioopia muutus ametlikult kristlikuks riigiks ning kuidas siia rajati kiriklik hierarhia.[8] Selle loo kohaselt sattusid kaks süürlasest venda – Frumentius ja Aedesius – läbi Punase Mere reisides röövlite kätte ning müüdi orjadeks. Lõpuks said nad kohaliku kuninga orjadeks. Neid koheldi seal hästi ning vendadest said kuninga lähedased abilised. Pärast kuninga surma nad küll vabastati, aga leskkuninganna palvel jätkasid nad oma teenistust kuningriigis, kus nad olid aja jooksul muutunud populaarseteks. Frumentius organiseeris kuningriigi pealinnas kristliku koguduse. Lõpuks reisis Frumentius Aleksandriasse, sealse patriarhi Athanasiose juurde palvega määrata neile, s.t Aksumi kuningriiki piiskop. Athanasios otsustas Frumentiuse enese Etioopia piiskopiks pühitseda. Piiskop Frumentius pöördus tagasi Etioopiasse ja aja jooksul saigi Etioopiast kristlik maa. Rahvas andis Frumentiusele nimeks Abba Salama („Rahu Isa“). Sellest ajast peale kannab Etioopia kirikupea – varem kopti metropoliit, nüüd Etioopia patriarh – tiitlit Abuna[9] („Meie Isa“). Asjaolule, et aastail 330–340, kuningas Ezena (või Ezana) valitsuse ajal võeti Aksumi kuningriigi ametlikuks usundiks ristiusk, viitavad ka arheoloogilised leiud. See ei tähendanud muidugi, et kogu rahvastik oleks ka kohe kiiresti kristlasteks muutunud.
Järgmiseks oluliseks sündmuseks Etioopia kirikuloos ja üldse Etioopia ajaloos on nn üheksa pühaku saabumine Etioopiasse umbes aastal 480. Neid üheksat peetakse kloostrite traditsiooni rajajateks Etioopias. Tõenäoliselt olid nad monofüsiitlikud pagulased, kes tagakiusamise tõttu pidid Bütsantsi impeeriumist põgenema. Need üheksa pühakut saabusid Etioopiasse ühest Egiptuse kloostrist ning nende rajatud munklus oli märgatavalt egiptusenäoline. Ometi pole teadlased ühel meelel nende rahvuse osas. Loomulik oleks oletada nende kopti päritolu. Tänapäeval kaldutakse aga arvama, et nad olid siiski süürlased (Heyer 1971, 155). Üldse näib, et tollel ajal oli Süüria mõju Etioopia kultuurilisele arengule üsna oluline. Mõned uurijad on koguni väitnud, et tollest ajast pärit etioopiakeelsetes kristlikes tekstides on laensõnu süüria keelest rohkem kui kopti keelest (Verghese 1973, 155). Sellesse aega kuulub etioopiakeelse, täpsemalt göösikeelse[10] kristliku kirjanduse rajamine. Hilisema hävimise tõttu on sellest teada suhteliselt vähe. Eelkõige oli tegemist tõlkekirjandusega. Sellel ajajärgul tõlgiti göösi keelde Piibel.[11] Teada on veel mõned teisedki tõlked. Aksumi kuningriigi ajal tekkis ka etioopia kirikumuusika, mille suureks rajajaks peetakse diakonit nimega Yared.
Kuuendal sajandil toimus veel üks oluline sündmus. Nimelt umbes aastal 525, kuningas Kalebi valitsusajal, toimus etiooplaste sõjaline ekspeditsioon Jeemenisse. Vähemalt osaliselt oli selle põhjuseks vajadus kaitsta Lõuna-Araabias elavaid kristlasi seal valitseva agressiivse judaismi eest. Too etioopia sissetung kindlustas mõneks ajaks kristlust Lõuna-Araabias.
Nagu öeldud, algas 7. sajandil Aksumi kuningriigi langus. Ajastut selle langusest kuni 13. sajandini peetakse Etioopia ajaloo tumedaimaks perioodiks. Kuni selle ajani oli Etioopia kuulunud Vahemere idaosa kristliku-hellenistliku kultuurimaailma äärealasse. Nüüd aga astus esile islam ning selles piirkonnas toimusid suured muutused. Islamimaailm lõikas Etioopia teistest kristlikest maadest ära. Ainult mõningad sidemed säilisid Kopti kirikuga,[12] mis aga ise oli samuti islami vallutuste tõttu raskes seisundis. 9. või 10. sajandil[13] tuli Etioopias võimule nn Zagwe dünastia. Need valitsejad kuulusid mitte semiitide, vaid kušiitide hulka, kes olid aga aja jooksul ristiusustatud. Selle dünastia ajast on vähe teada. Ometi pärinevad tollest ajast kuulsad Lalibela kaljukirikud ja kloostrid, mis annavad tunnistust selle muidu nii tundmatu aja sügavast religioossusest ja kõrgest kunstitasemest.[14]
Aastal 1270 tuli võimule uus, semiidi päritolu dünastia. Selle sündmusega olid ilmselt seotud mitmed kloostrite ringkonnad, uue dünastia ajal said viimased üsna suuri privileege. Ligi üks kolmandik Etioopia haritavast maast kuulus nüüd kirikule. Seetõttu on ka mõistetav kiriku üpris suur roll Etioopia edasises ajaloos.
Uut, võimuletulnud dünastiat hakati nimetama Saalomoni dünastiaks sest too pidas ennast kuningas Saalomoni järeltulijaks. Sellega seoses tuleb nimetada Etioopia rahvuslikku kirjandusteost Kebra Nagast,[15] mis on göösi keelde pandud ilmselt 14. sajandil. „Selle teose ülesandeks on põhjendada Etioopia keisrisoo päritolu ning ta jutustab, et Etioopia esimene meesoost valitseja on sündinud Seeba kuningatari Makeda ja Iisraeli kuninga Saalomoni pojana.[16] Aluseks on võetud Vana Testamendi jutustus Seeba kuningatari külaskäigust kuningas Saalomoni juurde, jutustus, millel on mitmesuguseid variante araabia, heebrea ja etioopia keeles“ (Kasemaa 1997, 87). Seega pretendeeris too dünastia muistsele vanatestamentlikule päritolule ning selleks loodud legendi kohaselt olevat vahepeal lihtsalt nende valitsemine katkenud. Saalomoni dünastia võimuletulekuga langes kokku kirikuelu, aga ka kirjanduse taassünd ja elavnemine.[17] Kloostrid olid küll muutunud võimukeskusteks, kuid sealjuures olid nad ka peamisteks haridus- ja kirjanduselu kandjateks.
Saalomoni dünastia valitses Etioopiat kuni aastani 1974, kui ta kommunistliku riigipöörde tagajärjel võimult kõrvaldati. Selle dünastia varasemast ajast tuleks nimetada imperaator Zar’a Ja’qobi (1399–1468), kelle riigi- ja kirikureformid puudutasid Etioopiat sügavalt (Hein ja Kleidt 1999, 26). Tema ajal oli Etioopia ka sõjaliselt edukas ning laiendas oma territooriumit ümbritsevate islamiriikide arvel. Keiser Zar’a Ja’qob on läinud aga oma kirjatöödega ka Etioopia kirjanduse ajalukku.[18]
Islam on etendanud olulist rolli Etioopia ajaloos. On ju see maa siiani islamimaadest täiesti ümber piiratud. Seetõttu on etiooplased ikka ja jälle pidanud sõdu moslemitega. Vaatamata sellisele vaenulikule ümbruskonnale on aga kristlikel etiooplastel, erinevalt Lähis-Ida kristlastest, õnnestunud vastu seista islami pealetungile ning oma kristlik riik säilitada. Isegi rohkem – on suudetud ristiusu territooriumi laiendada islamimaade arvel. Kriitiliseks läks aga moslemite pealetung kristlikele etiooplastele 16. sajandi esimesel poolel, kui nende juhiks oli Harari imaam Ahmed ibn Ibrahim, hüüdnimega Grañ. Suur osa kristlikke kirikuid ning göösikeelseid käsikirju hävis vaenutegevuses.[19] Võimalik, et seekordne sõda moslemitega oleks Etioopiale saatuslikuks saanudki, kui neile ei oleks abi saabunud portugallastelt. Üldse olid tollased Etioopia keisrid huvitatud sidemete sõlmimisest Euroopaga, mida nende jaoks esindas just Portugal. Eelkõige huvitas etiooplasi tehnika, eriti sõjatehnika. Sõjaline abi oli efektiivne, aga sellega kaasnes veel üks teiselaadiline „abi“. Portugali sõduritega koos tulid Etioopiasse ka rooma-katoliku misjonärid, eelkõige jesuiidid. Enamus neist olid monofüsiitlikele etiooplastele vastuvõetamatud. Üheks märkimisväärseks erandiks oli aga jesuiidipreester Pedro Páez, nii oma meeldiva iseloomu, hea kasvatuse kui ka kohalike olude ja keelte hea tundmise poolest. Tal õnnestuski tuua rooma-katoliku kirikusse järjestikku kaks Etioopia keisrit. Kõigepealt tegi seda Za Dengel (keiser 1603–1604); tema avalik üleminek rooma-katoliku kirikusse põhjustas aga kodusõja, kus ta ise langes. Edaspidi oli Pedro Páez ettevaatlikum. Ning kui tal õnnestus aastal 1622 rooma-katoliku kirkusse tuua keiser Susenyos, siis seekord rahva ülestõusu ei järgnenud. Pärast tolerantse ja salliva Pedro Páezi surma sai ta järglaseks tunduvalt sallimatum Alfonso Mendes. Tema võitlus kohalike tavade vastu kutsus esile etiooplaste vastureaktsiooni. Tulemuseks oli terve rida ülestõuse ning üsna verine kodusõda. Lõpuks kõrvaldati keiser Susenyos ning jesuiidid saadeti riigist välja. Üldse suleti nüüd piir kõikide frankide, s.t õhtumaalaste jaoks. Järgnes jällegi pikk isolatsiooni periood. Seekord ei põhjustanud seda aga mitte vaenulik ümbruskond, vaid Etioopia enese hoiak – Õhtumaa mitteusaldamine. Mõne aja pärast tabas Etioopiat ka poliitiline allakäik: keisrivõim muutus väga nõrgaks ning riigi tegelikeks valitsejateks said piirkondlikud vürstid.
Uued tendentsid Etioopia arengus hakkasid ilmnema alates 19. sajandi keskpaigast. Etiooplasi tänaseni innustavaks sündmuseks oli aastal 1896 toimunud Adowa lahing, milles Etioopia võitis Itaalia vägesid. Itaalia oli juba mõnda aega himustanud sealkandis koloniaalimpeeriumit rajada. Sõjaline kaotus aga ei likvideerinud veel itaallaste ihalust. Teise maailmasõja eelmänguks oli Itaalia invasioon Etioopiasse ja selle okupeerimine aastal 1936–1941. Teise maailmasõja tulemusena kaotasid itaallased ka Eritrea, mis oli olnud nende koloonia aastast 1885. Varem oli see pikemat aega kuulunud Osmanitele. Kuigi paljud Eritrea rahvad – eelkõige tigriniad ja tigred – on keeleliselt lähedased etiooplastele, siis ometi on erineva ajaloo tõttu Etioopia ja Eritrea üpris erinevad maad.
Nagu öeldud, hakkas 19. sajandi keskpaigast peale Etioopia ennast samm-sammult avama välismaailmale. Sellega kaasnes ka moderniseerumine. Intensiivseks muutus see protsess 20. sajandi suure keisri Haile Selassie I[20] valitsuse all.[21] Eriti märgatavalt aitas ta kaasa just Etioopia kiriku arengule. Selle keisri üheks suureks eesmärgiks oli kõigi idakirikute, nii ida-ortodokssete kui ka orientaalsete, ühendamine. Tema võimult kõrvaldamine marksistlike riigipöörajate poolt aastal 1974 ning ta ilmne mõrvamine järgmisel aastal sõjaväelise hunta poolt on suurendanud veelgi Haile Selassie kiriklikku populaarsust. Oluliseks sündmuseks tema valitsemisajal oli Etioopia kiriku iseseisvumine. Kiriku algusest peale oli see olnud sõltuvuses Aleksandria kopti patriarhist, kes oli alati määranud ametisse Etioopia kiriku pea. Aleksandria kopti patriarh seadis esimese etiooplasest kirikupea – katoolikos-patriarh Baselyose (Basiliose) – ametisse 1959. aastal.
Kui 1974. aastal tuli võimule marksistlik sõjaväehunta, siis lahutati muidugi riik kirikust. Ühtlasi konfiskeeriti kiriku varad. Patriarh Tewoflos (Theophilos) kõrvaldati ametist ning mõrvati vangilaagris aastal 1979. Sõjaväeline diktatuur lasi ametisse seada endale vastuvõetava patriarhi. Aastal 1988 sai selleks Markoreos (Merkorios). Kommunistlik võim Etioopias langes aastal 1991. Seejärel oli ka tollane patriarh sunnitud tagasi astuma. Uueks kirikujuhiks valiti aastal 1992 Paulos.[22] Patriarh resideerib pealinnas Addis Abebas. Enamus kirikuliikmeid elab Etioopias, kuigi kirikul on üks piiskopkond Jeruusalemmas ja teine naabermaal Sudaanis. Samuti on piiskopkonnad Ameerikas ja Euroopas.[23]
Kui patriarh Markoreos oli võimult kõrvaldatud, asus ta elama Ameerikasse. Ta ei aktsepteerinud uut patriarhi, väitis enese olevat Etioopia kiriku õiguspärase juhi ning rajas välismaal mõnedest talle järgnenud piiskoppidest ja mõnedest juba varem välismaal töötanud piiskoppidest nn eksiilsinodi. Eksiilkirik ja kodumaine kirik on teineteise juhid ekskommunitseerinud ning praegu ei ole märgata nendevaheliste suhete paranemist. Eksiilkiriku liikmeskond on väike.[24] Etioopias olevate kirikuliikmete hulka on aga raske öelda, nagu tihti idakirikute puhul. Mõningatel andmetel on neid 12 miljonit (Schulz ja Wiertz 1984a, 43), teistel andmetel aga 35 miljonit (Roberson 2008). Mitmed muud allikad toovad erinevaid vahepealseid arve. Kindel on see, et Etioopia Ortodoksne Kirik on suurim orientaalne kirik.[25]
Etiopism ja rastafari liikumine
Etioopia kristlus on aga omal moel inspireerinud geograafiliselt üpris kaugeid liikumisi, mis pretendeerivad olema sellega ühel või teisel moel seotud, kuigi teaduslikult seisukohalt on seosed üpris pealiskaudsed.
Üheksateistkümnenda sajandi lõpul olid Aafrikas paljud neegritest kristlased pettunud olemasolevates kirikutes, mida nähti liialt valgete poolt domineeritud institutsioonidena. Üksikud grupid lahkusid neist valgete juhitud kirikutest – eelkõige just anglikaani ja metodistlikest kirikutest – ning rajasid enda neegrikirikud. Tihti võtsid nad eeskujuks Etioopia kiriku või lausa nimetasid ennast Etioopia kirikuks. Etioopia kirik oli ju tollel ajal peaaegu ainus[26] iseseisev Aafrika pärismaalaste kirik ning Etioopia keisririik oli ainus iseseisev Aafrika pärismaalaste riik. Lisaks leiti ka Piiblis kohti, mis viitasid või vähemalt näisid viitavat Etioopia erilisele valitusele Jumala poolt. Seda iseseisvate neegrikirikute teket etioopialikkuse sildi all nimetatakse Etioopia liikumiseks või etiopismiks. Protsess jätkus ka 20. sajandi esimestel kümnenditel. Iseenesest ei kuulu sellised Etioopia kirikud idakristluse maailma. Tavaliselt ei ole neil peale nime mingit kokkupuudet genuiinse Etioopia kristlusega. Nii oma tekkelt kui ka oma loomult kuuluvad nad pigem Õhtumaa kirikute hulka.
Selle Etioopia liikumise osana, vähemalt selle piiril oleva nähtusena tuleks mõista ka rastafari liikumist. See tekkis eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel Jamaika neegrite seas. Tekkimise üheks aluseks on jällegi teatud liiki etiopismi väljalugemine Piiblist ning teiselt poolt Etioopia keisri Haile Selassie ülemaailmne populaarsus kolmekümnendatel aastatel. Etioopias, tema kirikus ning eriti keisris – ainsas aafriklasest suurekaliibrilises poliitilises tegelases – nägid paljud neegrid Jumala tegevust ning mustanahaliste ja Aafrika mandri erilise väljavalituse teostumist. Paljud pidasid ja peavad Haile Selassiet siiani Jumala inkarnatsiooniks, taastulnud Messiaks.[27] Keisri troonimiseelne, sünnipärane nimi oli Tafari Makonnen. Ta troonimiseelseks tiitliks oli Ras, mis eesti keeles tähendab „vürst, valitseja“. Sellest tuleneb siis ka liikumise nimi: Ras Tafari – „vürst Tafari“. Rastafari uskumuste kohaselt ei surnud keiser kommunistlike võimumeeste käes, vaid ta on elus ning kunagi tuleb ta vabastama oma pooldajaid.
Tänapäevaks on rastafari levinud kaugele väljapoole Jamaikat ning on muutunud ülemaailmseks. Selles liikumises osalejaid leidub ka tänapäeva Eestis.[28] Rastafaril ei ole oma organisatsiooni ning seda on ka raske pidada otseselt kristlikuks liikumiseks. Oma loomult kuulub see ka pigem õhtumaiste nähtuste hulka ning mitte idakristlusesse, kuigi võrreldes etioopialikkusele pretendeerivate mustade kirikutega näib tal olevat õnnestunud üht-teist päris etioopiapärast üle võtta.
Eritrea Ortodoksne Tewahedo Kirik
Läbi ajaloo on Eritrea kristlased moodustanud osa Etioopia kirikust, kuigi on olnud pikki perioode, mil Eritrea pole olnud osa Etioopia keisririigist. 1920. aastatel, kui Eritrea oli Itaalia koloonia, püüdsid sealsed koloniaalvõimud küll rajada iseseisvat Eritrea kirikut, vähendamaks Etioopia mõju, aga selle rajamiseks jäi aeg lühikeseks. Sõjajärgsel ajal oli Eritrea osa Etioopiast. Kui kommunistliku hunta ajal kõik Eritrea piiskopid tapeti, siis hakkas sealne kirik hoiduma Kopti kiriku poole (Pro Oriente). Etioopia heitliku poliitilise saatusega seoses saavutas Eritrea aastal 1993 poliitilise iseseisvuse. Juba samal aastal algas ka kiriku eraldumise protsess. Eritrea kirik on siiani eriti lähedal Kopti kirikule.
Kiriku suhted pole iseseisvunud riigi valitsusega kunagi head olnud. Eritrea sekulaarne valitsus näeb oma liitlasena pigem islamit. Aastal 2004 sai Eritrea autokefaalse kiriku patriarhiks Antonios, kes ei ole olnud eriti kuulekas riigivõimule. Seepärast kõrvaldati ta riigi mahitusel järgneval aastal võimult. 2008. aastast saadik on ta vangis. Uueks patriarhiks tema asemele valis kiriku sinod 2007. aastal riigivõimu survel Dioskorose. Teised monofüsiitlikud kirikud eesotsas Kopti kirikuga ning paljud emigratsioonis elavad Eritrea kogudused ei tunnista aga uut patriarhi. Eritrea ortodokssed piiskopkonnad on Suurbritannias, USA-s ja Kanadas. Tänapäeval on nad lõhenenud.
Eritrea 4,9 miljonist elanikust on monofüsiitliku ortodoksse kiriku liikmeid umbes poolteist miljonit.[29] Riigis on tänapäeval umbes 1500 kogudust ning 15000 preestrit (Roberson 2008).
Põhja-Aafrika kadunud kirikud
Nuubia Kirik
Egiptus ja Etioopia ei ole olnud ainsad vana kristlaskonnaga Aafrika maad. On olnud aegu, kus Aafrikas on olnud rohkem kristlikke riike või kristlikke maid. Rooma impeeriumi ajal jäi Põhja-Aafrikas, Egiptusest läände piirkond, mille nimi oli Kürenaika või Pentapolis. See asus tänapäeva Liibüa territooriumil. Seal oli oma kirik, mis oli tekkinud Aleksandria misjoni tulemusel.[30] Erinevalt Egiptuse kirikust piirdus siin kristlus ainult kreekakeelse elanikkonnaga. Siinsed kohalikud elanikud – berberid – olid tõrjutud seisundis ning nende jaoks jäi ristiusk võõraks. Araabia invasiooni tõttu lahkus siinne kreekakeelne elanikkond. Sellega kadus ka Kürenaika kreekakeelne kirik.[31]
Põhja-Aafrikas, Kürenaikast läänes asus teine suur piirkond omaenda erilise kirikuga. Seda tuntakse tema keskuse nime järgi Kartaago kirikuna. Tolle piirkonna linlik tsivilisatsioon eesotsas Kartaagoga oli kunagi foiniiklaste loodud ning mõned uurijad on väitnud, et veel kristlikulgi ajastul olid seal foniikia või puuni jäljed märgatavad. Erinevalt oma naaberkirikust Kürenaikas oli siinne kirik Rooma ja ladina orientatsiooniga. Kartaago kirik on andnud ristiusule kolm suurekaliibrilist mõtleja, kelle tähtsus pole tänapäevakski ammendunud: Tertullianuse, Kyprianuse ja Augustinuse. Siinse kiriku lugu oli üpris heitlik. Tema ühtsust lõhestasid mitmesugused vaidlused ja kirikulõhed. Tuntuimad kiriklikud dissidendid olid donatistid. Viiendal sajandil vallutasid siinse territooriumi vandaalid, kes olid areioslased ja seetõttu kahjustasid tublisti kirikut. Keiser Justinianus püüdis küll 6. sajandil Kartaago ümbrust impeeriumisse tagasi lülitada, ka kiriklikult; ta oli edukas, aga araablaste invasioon 7. sajandil kaotas siinkandis igasugused kirikud – ortodokssed, donatistlikud ja areioslikud. Ka siinne kristlus oli olnud suuremalt jaolt roomaliku eliidi usund ning kohalikke berbereid ta eriti ei puudutanud. Ning kui ladinakeelsed kristlikud ülemkihid siit islami invasiooni tõttu pagesid, siis ei jäänudki enam tõsiseltvõetavaid kristlasi.
Aafrikas oli siiski Egiptuse ja Etioopia kristluse kõrval veel kolmas kristlus, mis oli piisavalt sitke ja tugev, et islami invasioonile pikema aja jooksul vastu seista. Nimelt oma tuhat aastat pidas vastu Nuubia kirik, millest on meil tänapäeval üsna vähe teadmisi.[32]
Ristiusk jõudis Nuubiasse, mis asus tänapäeva Sudaani territooriumil, otse Egiptusest. Kuigi mõningal määral oli ristiusk siia jõudnud juba varemgi, toimus Nuubia tegelik ristiusustamine alles 6. sajandil. Mõlemad Bütsantsi impeeriumi kristluse harud – halkedonlik ida-ortodoksne kirik ning monofüsiidid – tegid siin hoolega misjonitööd. Monofüsiitlus võitis. Tollel ajal asusid Nuubais kolm kuningriiki; kristlikeks muutusid need kõik.
Nuubias ei kujunenud siiski ühte kiriklikku hierarhiat ja organisatsiooni. Samuti ei kujunenud siin ka ühtset kiriklik-rahvuslikku identiteeti, kuigi siinne kristlik linnakultuur oli üsna omanäoline ning kohalik rahvas võttis selle omaks. Iga piiskopkond oli üksikult seotud Aleksandria kopti patriarhaadiga. Erilisi sidemeid ei kujunenud lõunapoolse naabriga – Etioopia kirikuga.
Siinne Bütsantsi ja kopti mõjudega kristlik kultuur arenes üsna kõrgele. Sellele viitavad paljud arheoloogilised muistised. Tõestuseks on ka üksikud säilinud tekstikatked. Nuubias oli arenenud kirjakultuur. Kirjakeeleks oli nii kreeka keel kui ka vana-nuubia keel, mis kasutas kreeka ja kopti tähestiku alusel rajatud oma tähestikku.[33] Kahjuks on meie teadmised Nuubia kristliku kirjanduse kohta üsna fragmentaarsed.
Esialgu suutsid Nuubia kristlikud kuningriigid vastu seista islami invasioonile. Neil oli isegi piisavalt jõudu välja astuda moslemite võimu all asuva kopti kiriku kaitseks Egiptuses. Aja jooksul asus aga Nuubia riikide territooriumile rahumeelsel teel elama ikka rohkem ja rohkem moslemeid. Sellega koos kristlaste osakaal üha vähenes. 9.–10. sajandil toimus siinse ühiskonna intensiivne arabiseerimine ja arabiseerumine (Kobištšanov jt 1973, 113, 117). Enamus Nuubia territooriumist läks moslemite valitsuse alla 14. sajandil. Lõunapoolseim kuningriik – Alwa – suutis aga kristlikuna vastu pidada kuni 16. sajandi alguseni. Islami valitsuse all kadus kristlik kirik üsna kiiresti. 17. sajanadi lõpus või 18. sajandi algul rändasid siinkandis mõned armeenia vaimulikud. Nende teadete kohaselt leidus tollel ajal Nuubias veel kristlasi ning kristlikke kirikuid (Kobištšanov jt 1973, 226). Tänaseks on kirikuist alles vaid varemed. Tõsi, ka praegu on Sudaanis kristlikke kirikuid, kuid nende teke ja kujunemine on toimunud palju hiljem.
Süüria Ortodoksne Kirik
Eespool on meil juba juttu olnud Antiookiast ja tema auväärsest patriarhaadist (Laats 2014a). Me teame, et tänaseni elab ja tegutseb ida-ortodoksse kiriku Antiookia patriarhaat.[34] Aga see, Konstantinoopoli patriarhiga osaduses olev Antiookia patriarh pole sugugi ainus selle linna patriarh. Halkedoni kirikukogu tekitas lõhe Antiookia kristlaste seas. Hellenistlik suurlinn oli tollel ajal domineerivalt kreekakeelne ning just sealne kreekakeelne kristlus oli suuresti ka Konstantinoopoli-meelne, s.t järgis impeeriumi pealinna kiriklik-teoloogilisi moevoole. Väljaspool Antiookiat, linnades ja külades, oli rahvas aga suures osas süüriakeelne. Ning siin muutusid üha tugevamaks rahvuslikud tunded ja opositsioon impeeriumikesksuse suhtes. Too süüria rahvuslik meelsus liitus usulise vastuseisuga Halkedoni kirikukogule. Nõnda lõheneski Antiookia vana patriarhaat keisrimeelseks ida-ortodoksseks kirikuks ning monofüsiitlikuks, domineerivalt süüriakeelseks kirikuks.[35] Tänapäeval on tublisti üle poole selle viimase kiriku liikmeskonnast mitte Süürias või kusagil mujal Antiookia ümbruskonnas, vaid hoopis Indias.[36]
Vahetult pärast Halkedoni kirikukogu polnud sugugi kohe selge, et kirik läheb lõhki. Tollased keisrid püüdsid pikka aega leida kompromissi Halkedoni pooldajate ja vastaste vahel. Nõnda oli olukord ka Antiookias ebaselge. Käisid küll võitlused pooldajate ja vastaste vahel, aga lõplik „sõjaõnn“ polnud veel sugugi selgunud. Kuni keiser Justinuse valitsuseni oli siinsete patriarhide hulgas nii Halkedoni pooldajaid kui ka vastaseid. Eriliselt tähtis Antiookia patriarhide seas oli Severus (surn 538), tolle aja juhtiv Halkedoni-vastane teoloog, kes oma hoiaku tõttu riigivõimu poolt 518. aastal patriarhi ametist tagandati. Oma vaadetelt oli ta mõõdukas monofüsiit, kes püüdis esitada Aleksandria Kürillose arusaamu. On väidetud, et Severosega koos läks teoloogilise mõtlemise keskus Aleksandriast Süüriasse. Vähemalt monofüsiitide seas etendas nüüdsest süüria teoloogiline mõtlemine juhtivat rolli (Klein 2004, 28). Orientaalsetes ortodokssetes kirikutes on Antiookia Severus tänaseni suures aus.[37]
Monofüsiitide olukord muutus ühemõtteliselt selgeks keiser Justinuse ning tema järglase Justinianuse ajal: ametliku eluõiguse sai vaid halkedonlik kristlus. Keisrite eesmärk oli impeeriumi religioosne ühtsus ning riiklikuks usundiks valiti Halkedoni kristlus. Sellega seoses tegid keisrid kõik selleks, et monofüsiitlust ära kaotada. Nii muudeti riigivõimu nõudel kiriku juhtkond Süürias täielikult halkedonlikuks. Seega polnud Süüria monofüsiitidel enam praktiliselt oma kirikut. Paljud monofüsiidid pagesid Rooma keisririigist Pärsia impeeriumisse.[38] Paistis, et monofüsiitlus kaob üldse Rooma riigist, vähemalt Süüriast. Selles, et seda ei juhtunud, on teeneid kahel isikul: keisrinna Theodoral ning Edessa piiskopil Jakob Baradail. Theodorast kui monofüsiidist on meil juba juttu olnud (Laats 2014b). Pealinnas olid mitmed juhtivad monofüsiidid tema kaitse all. Tihti leidsid nad varjupaiga keisripaleest. Theodora initsiatiivil pühitses Konstantinoopolis viibiv Aleksandria monofüsiitlik patriarh aastal 541/542 ametisse kaks monofüsiitlikku piisoppi: Jakob Baradai (surn 578) Edessa kirikujuhiks ning Theodori araablaste piiskopiks.[39] Edessa piiskopi suureks saavutuseks sai Süüria monofüsiitliku kiriku rajamine, vähemalt selle organisatsiooni loomine ja vaimulikkonna ametissepanemine. Ta rändas salaja mööda maad ning ordineeris vaimulikke ja pühitses ametisse piiskoppe.[40] Legendide kohaselt olevat ta ordineerinud sada tuhat preestrit ning ametisse pühitsenud ligi 90 piiskoppi. Tõenäoliselt on need liialdatud arvud. Aga ilmselt oli tegelik ametisse seatud vaimulike arv ikkagi aukartustäratav. Jakob Baradai ametissepühitsetud piiskoppide seas oli ka vähemalt kaks Antiookia patriarhi. Kuni selle ajani oli Antiookias olnud ikka veel vaid üks patriarh korraga. Nüüd jagunes see amet kaheks. Üks riigi poolt tunnustatud, teine riigivastane ja tihti põranda all tegutsev. Jakob Baradai suure tähtsuse tõttu nimetatakse Süüria monofüsiite tihti ka jakobiitideks ning nende kirikut jakobiitlikuks kirikuks.
Kristoloogiliste tülide tõttu ei lõhenenud mitte ainult kristlik kirik, nende tagajärjeks oli ka süürlaste allakäik, süüriakeelse kultuuri lagunemine, fragmenteerumine. Tõsi, siin aitasid kaasa ka poliitilised tegurid. Oluline oli see, et osa süüriakeelsest elanikkonnast asus Rooma impeeriumis, teine osa Pärsia impeeriumis. Väga üldistades öeldes olidki nestoriaanlikud süürlased Pärsias, monofüsiitlikud aga Rooma keisririigis. Siiski oli ka suur osa monofüsiite sattunud Pärsiasse. Enamus neist elas tänapäeva Iraagi territooriumil. Üldjoontes võib väita, et tollel ajal asustasid monofüsiitidest süürlased alasid Bagdadist põhjapool, eriti Tikriti ja Mosuli ümbruses, nestoriaanidest süürlased aga Bagdadis ja sellest lõunapool (Atiya 1991, 185).[41] Tikritis kujuneski idapoolsete jakobiitide keskus. Sealsele metropoliidile anti maphrian’i nimetus.[42] See tähendas, et ta oli Süüria Ortodoksse Kiriku tähtsuselt teine kirikujuht Antiookia patriarhi järel ning temale allus kogu jakobiitlik kirik Eufratist idapool. Talle alluvaid kirikuid leidus kuni Afganistanini ning neid oli isegi Turkestanis ja Sinkiangis (Roberson 2008). Pärast islami vallutusi, kui kehtis pax Arabica, oli idasuunaline areng jakobiitidele avatud. Nad ka kasutasid seda ning arendasid selles suunas misjonitööd. Tõsi, tihti toimus see misjon nestoriaanide kiriku sees.
Üks jakobiitliku kiriku ajaloo märkimisväärseid nähtusi on olnud sealne askeetlus ja üldse munklus, mille vormid võisid olla üpris karmid. Lääne-Süüria askeetlus on olnud tunduvalt karmim kui ida-süürlaste askees.[43] Süüria päritoluga on nn sambapühakud. Neist kõige varasem teadaolev oli Simeon Stylites (surn 459), kes alates aastast 429 kuni elu lõpuni elas samba otsas palvetades ja paastudes. Tal oli palju jäljendajaid.[44] Väga suurt rolli on läbi terve jakobiitide kiriku ajaloo etendanud kloostrid.[45] On olnud pikki perioode, kui just siin on resideerinud kiriku juhtkond. Kloostrid ei olnud mitte ainult askeesi keskusteks. Nad olid ka kultuuri ja hariduse kandjateks. Kui ida-süürlastel-nestoriaanidel olid hariduskeskusteks koolid, mida võiks ka ülikoolideks nimetada, siis lääne-süürlaste-jakobiitide hariduskeskusteks olid kloostrid. Nisibise kuulsa ülikooliga võrreldavat rolli etendas Kennešrini klooster Eufrati ääres, mis oli eriti silmapaistev kreeka keele ja kirjanduse tundmise poolest (Võõbus 2009, 322). Oma tasemelt ei jäänud jakobiitide akadeemiline elu sugugi alla nestoriaanide omale. Mõlemad andsid oma panuse teoloogia ja laiemalt hellenistliku süüria kultuuri arendamisesse. Ning mõlemad olid tänu tõlkimistegevusele kreeka tarkuse vahendajateks islamimaailmale.
Süüria Ortodoksse Kiriku saatus on olnud üldjoontes sarnane teiste sealtkandi orientaalsete kirikute saatusele. Islami invasioon Bütsantsi Lähis-Ida aladele vabastas jakobiidid otsese riikliku tagakiusamise alt. Suhted moslemitega olid esimeste sajandite jooksul rahuldavad, kuigi jakobiidid nagu teisedki kristlased olid dhimmid ja nende maksud olid üsna suured. Teatud moel olid moslemid jakobiitide õpilasteks, nagu nad olid ka teiste Lähis-Ida kristlaste õpilasteks. Ajavahemik 7. kuni 10. sajandini oli jakobiitide kirjandusele ja üldse kirikule edukas. Teatud langusest võib rääkida ajavahemikul 10. kuni 12. sajandini. Selleks ajaks oli islami kultuur juba kõrgele arenenud ning kristlaste abi enam ei vajatud. Ka hakkasid islami maailmas araablaste asemel olulist rolli etendama mittearaablased, eelkõige turgi rahvad. 12. sajandi keskpaigas toimus aga jakobiitide vaimumaailmas ärkamine – esile kerkib terve rida väljapaistvaid kirjamehi. Nestoriaanidest ida-süürlaste puhul on meil juttu olnud Süüria renessansist (Laats 2014a). Toosama nähtus leidis aset ka lääne-süürlaste seas. Jakobiitidest lääne-süürlaste tolleaegseteks suukujudeks olid patriarh Mihael Suurt (surn 1199) ja maphrian Barhebraeus (surn 1286) (Atiya 1991, 200jj). See aeg oli ka kiriku tegevuse elustumise ajaks ning kestis veidi üle saja aasta. Nüüdseks oli aga juba araabia keel asunud suuresti süüria keele asemele, nõnda et mitmedki lääne-süüria kristluse tollased suurteosed on kirjutatud juba araabia keeles.[46] Ärkamisele järgnes aga langus. See ei olnud ainult väliste ebasoodsate asjaolude – araabia võimude asendumine türklaste omaga, Timuri hävitustöö – mõju, siin oli tegu ka kiriku seesmise allakäiguga, millega kaasnesid majanduslik, sotsiaalne, hariduslik ja kultuuriline madalseis (Atiya 1991, 209jj).
Võrreldes nestoriaanidega on jakobiitidel 19.–20. sajandil läinud pisut paremini, kuigi nemadki on Esimese maailmasõja ajal ja järel Ida-Türgi territooriumil olnud tagakiusamiste ja massimõrvade ohvriteks (Roberson 2008). Mõningatel andmetel oli ohvrite arv üle saja tuhande (Pro Oriente). Seda, et jakobiidid siiski ei kannatanud sellisel määral nagu armeenlased või nestoriaanid, on seletatud nende kalduvusega paremini integreeruda olemasolevatesse riiklikesse struktuuridesse, s.t sellega, et nende iseseisvuspüüded ja sellega seotud rahvusliku identiteedi tunne on olnud tagasihoidlikumad kui nestoriaanidel ja armeenlastel (Atiya 1991, 211j). Nii nagu nestoriaanidel, nii pole ka jakobiitidel läbi ajaloo olnud oma paika, oma territooriumit. Sellele viitab ilmekalt juba seegi, kuidas nende vaimse juhi – Antiookia patriarhi – asukoht on läbi ajaloo rännanud paigast paika. Alguse sai see Antiookias, seejärel olid ta asukohaks erinevad kloostrid tänapäevase Türgi territooriumil. Esimese maailmasõja järel oli ohutum elada ja tegutseda Süürias Homsi[47] linnas, mis tol ajal oli Prantsuse kaitsva okupatsiooni all. Ning lõpuks, aastal 1959, asus patriarh Süüria pealinna Damaskusesse. Tänapäeval on Lähis-Idas elavad jakobiidid jaotunud mitme maa vahel. Süürias on neid kõige rohkem. ka Iraagis on neid tänaseni suhteliselt palju. Tähtsad keskused on ka Liibanonis ja Türgis. Kuid viimases on neid sõdade ja tagakiusamiste tõttu jäänud tunduvalt vähemaks. Kuulsas Tur Abdini piirkonnas Ida-Türgis, mis on olnud süüriakeelsete kristlaste väga tähtsaks asualaks selle rahva ristiusustamise algusest peale, on tänapäevaks alles jäänud vaid paar tuhat lääne-süüria kristlast. Väga paljud jakobiidid on viimase 50–100 aasta jooksul lahkunud Ameerikasse, Euroopasse ja mujale. Vastavalt sellele on mujale liikunud ka kirikud. Nõnda elab tänapäeval Saksamaal vähemalt 50000 jakobiiti. Seal on neil ka piiskopkond (Oeldemann 2006, 67). Oletatakse, et Lähis-Idas ja diasporaas on kokku umbes pool miljonit jakobiiti. Lisaks sellele on Indias umbes üks miljon selle kiriku liiget.
Süüria Ortodoksse Kiriku peaks on Ignatius[48] Zakka I Ivas, Antiookia Süüria Ortodoksse Kiriku ja kogu Ida patriarh.[49] Süüria jakobiitide Antiookia patriarh resideerib Damaskuses.[50]
[1] Tõsi, need tantsijad pole päriselt preestrid. Need on kirikulauljad – debtera’d. Seda meie jaoks harjumatut osa jumalateenistusel seletatakse Vana Testamendi leviitide tantsu jäljendamisega (Atiya 1991, 158).
[2] Nii näiteks on jumalateenistusel kasutusel vähemalt 16 erinevat anafoori, millest paljud on kas puhtalt Etioopia päritolu või on säilinud vaid siin (Harden 1926, 51jj).
[3] Enamus uurijaid on seda meelt, et juba enne etiooplaste ristiusustamist oli siinne usund tugevate juudi mõjudega, olgu siis sisserännanud juutide või mingil muul mõjul. Osa uurijaid siiski kahtleb selles ja oletab, et Vana Testamendi mõjud on siin esile kerkinud koos ristiusu saabumisega (Heyer 1971, VIIIj).
[4] See kirjandus annab meile aimu pigem tema koostamise aja kohta, mitte aga selle aja kohta, millest seal otseselt juttu on. Sakraalne ajalugu võib akadeemilisele ajaloole mõnikord lausa takistuseks olla. Aga see ei tee siiski toda kirjandust üldiselt väärtusetuks.
[5] Kunagiste Põhja-Aafrika kirikute, eelkõige Kartaago, Pentapolise ja Nuubia kohta, mis tänapäevaks on islami mõjul täiesti kadunud vt allpool, aga ka Atiya teost (1991, 427–441).
[6] Vaid Armeenia kirikul on siin sarnasusi. Ka tema on olnud riigiga tihedalt seotud.
[7] Riigi pealinn asus Aksumis.
[8] Etioopias oli varemgi kristlasi, nii võõramaalaste kui ka kohalike hulgas, aga teadaolevalt kiriklikku organisatsiooni ja hierarhiat ei tekkinud.
[9] Filoloogiliselt oleks küll korrektsem Abun.
[10] Tegelikult niisugust keelt nagu etioopia keel ei eksisteerigi. Etioopias räägitakse palju erinevaid keeli. Ametlikuks keeleks tänapäeval on amhara keel. Peale selle räägitakse veel siin ja Eritreas amhara keelega lähedases suguluses olevaid tigre ja tigrinia keeli. Klassikaline Etioopia kirjakeel oli aga göös. Kõnekeelena on see juba ammu välja surnud ning tänapäeval kasutatakse seda veel Etioopia ja Eritrea ortodokssete kirikute liturgilise keelena. Amhara ja göösi keeled, nagu ka tigre ja tigrinia, kuuluvad semiidi keelte lõunarühma (Masing 1936, 4j).
[11] Etioopia Piibel on mõnevõrra laiem kui meil tuntud Piibel, sisaldades mitmeid raamatuid, mida meil tavaliselt ei loeta kaanonisse kuuluvaks, ka mitte apokrüüfideks (Harden 1926, 22j).
[12] Tõsi, Kopti kiriku ja Etioopia kiriku vahele jäi veel geograafilises mõttes Nuubia kirik. Aga selle olukord polnud parem Etioopia kiriku olukorrast.
[13] Mõnede uurijate arvates alles 12. sajandil.
[14] Lalibela kaljukirikuid on mõnikord peetud kaheksandaks maailmaimeks (Marsh 1998, 19).
[15] Sellest on eesti keeles ilmunud olulisi katkeid Kalle Kasemaa tõlkes 1992. aastal (Kebra Nagast).
[16] Keisrite päritoluga Iisraeli kuninga Taaveti dünastiast on seletatud ka juutlike kommete laialdast kasutamist Etioopia kirikus. Aga teoses Kebra Nagast räägitakse ka sellest, et Saalomoni täiskasvanud poeg käis isa juures riigivalitsemist ja üldse tarkust õppimas. Kui ta hiljem koduteekonnale asus, olevat ta salaja kaasa võtnud Jeruusalemma templis asunud lepingulaeka, mis oli muistsetele heebrealastele väga püha. Templisse olevat ta aga jätnud selle koopia. Etiooplased väidavad, et see ülipüha laegas on siiani nende kiriku valduses.
[17] On küll võimalik, et meil on lihtsalt sellest ajastust rohkem teadmisi ning seetõttu näib kiriku- ja kirjanduselu elavnevat.
[18] Zar’a Ja’qobiga seotud võltsingu lugu vt Kobištšanovi, Dridzo ja Mirimanovi raamatut (1973, 287–294) ja Kalle Kasemaa eessõna raamatus Zar’a Jaa’qoob „Arutlusi“ (2012).
[19] Atiya sõnade kohaselt ei ole Etioopia veel siiani (s.t Atiya raamatu kirjutamise ajani – 1968. a) sellest laastamisest täielikult paranenud (1991, 163).
[20] Tema ametlik tiitel oli: Tema Keiserlik Majesteet, Juuda Suguharu Võidukas Lõvi, Etioopia Kuningate Kuningas ja Jumala poolt Valitu.
[21] Ta sündis aastal 1892 Tafari Makonneni nime all. Aastal 1916 sai ta regendiks ning aastal 1930 keisriks.
[22] Ta sündis 1935. aastal. Aastail 1976–1982 oli ta sõjaväehunta poolt vangistatud. Aastal 1982 õnnestus tal emigreeruda Ameerika Ühendriikidesse, kus kaitsed doktoriväitekirja.
[23] Etioopia kirikul on oma mitmekeelne kodulehekülg The Ethiopian Orthodox Tewahedo Church Faith and Order. Etioopia kiriku patriarhaadil on oma amhara- ja ingliskeelne kodulehekülgEthiopian Orthodox Tewahedo Church.
[24] Eksiilkirikul on kodulehekülg TheLegitimate Holy Synod of the Ethiopian Orthodox Tewahedo church in exile.
[25] Internetiallikates on viiteid veel ühele Etioopia kirikule, mille nimeks on Etioopia Ortodoksne Tehadeso Kirik (Ethiopian Orthodox Tehadeso Church). Väidetavalt püüab see olla nii Etioopia ortodoksses traditsioonis, järgides oma välistes vormides ortodoksset traditsiooni, kui ka samal ajal piiblikeskne, isegi nelipühilik. See olevat tekkinud ortodokssete kristlaste lahkumisel Etioopia Ortodokssest Tewahedo Kirikust. See olevat oromode kirik ja on väidetud, et kuni 40% oromodest on selle liikmed. Kui see vastab tõele, siis peaks selle kiriku liikmeskond olema umbes 10 miljonit. Ma pole päris kindel, kas selline kirik ikka eksisteerib. Oroma keel on üks kušiidi perekonda kuuluvaid keeli.
[26] Kopti kirik oli ka iseseisev, aga koptid on ikkagi „valgevõitu“ etiooplastega võrreldes.
[27] Üheks argumendiks on see, et Selassie kuulus Etioopia uskumuste ja ametliku kuningaideoloogia kohaselt kuningas Taaveti järeltulijate hulka nagu Jeesuski.
[28] Eesti rasta liikumisega seotud kodulehekülg on www.reggae.ee.
[29] Umbes 60% elanikkonnast on sunniidid.
[30] Legendi kohaselt olevat selle kiriku rajanud evangelist Markus pärast Aleksandrias Egiptuse kiriku rajamist (Atiya 1991, 433).
[31] Kürenaika kirik on andnud ühe tähelepanuväärse mõtlejaga, kelleks on Küreene Synesios (370/375–413/414) (Altaner 1958, 251j).
[32] Eesti keeles on ilmunud kolme autori, Kobištšanovi, Dridzo ja Mirimanovi (1973) raamat pealkirjaga „Tsivilisatsioonide kohtumine Aafrikas“. Selles räägitakse pikalt Nuubia kiriku tekkest, arengust ning kadumisest. Siit leiab ka teavet kopti ja Etioopia kirikute kohta.
[33] Märkimisväärne on see, et vaatamata allumisele kopti kirikule, ei võetud siinsetes kirikutes kasutusele kopti keelt.
[34] Asukohaga mitte küll enam Antiookias, vaid Damaskuses.
[35] Hiljem on need Antiookia kaks patriarhaati veelgi lõhenenud, nõnda et praegu on neli ja „pool“ iseseisvat Antiookia patriarhi: ida-ortodoksne patriarhaat, jakobiitide patriarhaat, süüria katoliku kiriku patriarhaat, maroniitide patriarhaat ja lõpuks katoliiklike melkiitide patriarhaat. Viimase puhul saab küll rääkida vaid „poolest“ patriarhaadist, sest too Antiookia patriarh on ühtlasi ka melkiitide Aleksandria ja Jeruusalemma patriarh.
[36] India kristlastest tuleb meil juttu artikli järgmsies osas.
[37] Severose väga mahukas, algselt kreekakeelne kirjanduslik pärand on säilinud peaaegu eranditult ainult süüriakeelses tõlkes (Altaner 1958, 275j).
[38] Seetõttu on tollest ajast peale olnud Pärsia kuningriigi aladel, eriti Iraagis suhteliselt palju süüria monofüsiite.
[39] Keisrinnaga koos astus nende meeste pühitsemise eest välja ka ghassaniidide kuningas al-Harith ibn Jabalah. Theodor saigi Bostra, mis tänapäeval asub Süüria Vabariigi lõunaosas, piiskopiks. Sisuliselt tähendas see ghassaniidide piiskopiks olemist. Ghassaniididest said varakult monofüsiidid. Ning Süüria monofüsiitliku kiriku tekkele aitasid nad suuresti kaasa. Vaatamata sellele, et nad olid monofüsiidid, pidas keiser Justinianus neist kui ustavatest liitlastest lugu. Mitmed tänapäeva Liibanoni, Süüria, Jordaania ja Palestiina kristlikud perekonnad väidavad, et nad pärinevad ghassaniididest. Enamus neis ei kuulu aga tänapäeva mitte monofüsiitlikku Süüria Ortodokssesse Kirikusse vaid ida ortodokssesse kirikusse, maroniitide kirikusse või bütsantsi riitusega rooma-katoliku kirikusse.
[40] Ta olevat ringi liikunud räbalates kerjusena, nõnda et riigiametnikud teda ära ei tundnud. Võõbuse (2009, 180) seletuse kohaselt tähendab nimi Baradai süüria keeles „mees räbalais“.
[41] Pärast Timuri laastavaid vallutusi 14. sajandi lõpus liikusid nestoriaanid Põhja-Mespotaamia mägistele aladele.
[42] Hiljem on seda tiitlit kasutatud ka India ning Tur Abdini monofüsiitide juhi puhul.
[43] Süüria askeesi ja munklust laiemalt on põhjalikult käsitlenud Võõbus (2009).
[44] Simeon mõjutas jakobiitide hilisemat askeetlust, kuid teda ennast ei saa jakobiidiks siiski pidada. Ta oli Halkedoni kristoloogia pooldaja (Trunte 2004, 75).
[45] Süüria Ortodokssel Kirikul on tänapäevalgi mitmeid tegutsevaid kloostreid Süürias, Iraagis ja Türgis. Muidugi ei ole nende elanikkond enam nii arvukas nagu vanasti.
[46] Kui varem olid araablased olnud süürlaste õpilasteks, siis nüüd võib märgata vastupidist: süürlased õpivad palju araabia kõrgkultuurist (Atiya 1991, 207).
[47] Varem kandis linn Emesa nime.
[48] Süüria Ortodoksse Kiriku patriarhide puhul ei ole „Igantius“ mitte pärisnimi, vaid pigem osa ametlikust tiitlist. Alates aastast 1293 kannavad nad kõik seda nime või tiitlit märtri Antiookia Ignatiuse (surn ca 107) mälestuseks (Atiya 1991, 219).
[49] Ta on sündinud aastal 1933 Mosluis, patriarhiks sai aastal 1980. Teda loetakse apostel Peetruse 122. järglaseks sellel ametikohal.
[50] Patriarhaadil on araabiakeelne kodulehekülg Syrian Orthodox Patriarchate.
Artikkel jätkub ja lõpeb koos bibliograafiaga Kirik & Teoloogia järgmises numbris.
Alar Laats (1954) on PhD (teoloogias).
