„Ma ootan Issandat,
mu hing ootab,
ja ma loodan tema sõna peale.
Mu hing ootab Issandat
enam kui valvurid hommikut,
kui valvurid hommikut.
Iisrael, looda Issanda peale,
sest Issanda juures on heldus
ja tema juures on rohke lunastus!
Ja tema lunastab Iisraeli
kõigist tema pahategudest“ (Ps 130:5-8).
Laulja ütleb, et tema hing ootab Issandat enam kui valvurid hommikut. Valvurid ootavad hommikut selleks, et oma vahetusest vabaneda. See on selline rutiin. Oh, saaks see öö juba mööda! Muidugi valvurid, kellest tekst räägib, pidid olema püsivalt valvel ohtlike vaenlaste tõttu. Pime öö on täis saladusi ja ohte. Päevavalges pole vaja enam oma tähelepanu nii valvsalt pingutada.
Kuid laulja ei oota siin mitte päevavalget, vaid Issandat. Laulja ootab oma Jumalat. Miks ta teda nii kirglikult ootab? Sest Issanda juures on heldus! (s 7). Laulja isiku taga on tegelikult kogu tolleaegne Iisraeli rahvas, kes ootas Issanda heldust. Kogu maailm ootab seda tänagi. Mitte et see pole tulnud, vaid tuleb jätkuvalt. Heldusega seoses on Laulude raamatus palju ilusaid tekste: „Jumala heldus püsib kogu päeva“ (Ps 52:3), „Heldus ja ustavus käivad su palge ees“ (Ps 89:15), „Jumala heldus on parem kui elu“ (Ps 63:4), „Kui kallis on su heldus, Jumal! Sellepärast otsivad inimlapsed pelgupaika su tiibade varju all“ (Ps 36:8) jt. Samuti prohvet Jeremija meenutab kaebelaulus Jahve soosingut: „See on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud“ (Nl 3:22).
Heldus on, mis päästab. See, nagu laulja ütleb, lunastab inimesed nende pahategudest (s 8). Apostel Pauluse kirjas Tiitusele toetub autor ehk just tänasele psalmile, seostades helduse päästva olemuse Kristusega: „Kui aga Jumala, meie Päästja heldus ja inimesearmastus ilmus, siis ta päästis meid – mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu. Seda Vaimu on ta meie peale ohtralt valanud Jeesuse Kristuse, meie Päästja läbi, et meie, tema armust õigeks saanud, oleksime igavese elu pärijaiks lootuse põhjal“ (Tt 3:4).
Pauluse kirjades on sõna „heldus“ kasutusel kümmekond korda. Seda on kasutatud nii inimestevaheliste suhete kui ka inimese ja Jumala vahelise suhte puhul. Mõlemal juhul on aga selle tähendus sarnane: see on headus, sõbralikkus, armulikkus. Heldus ja inimesearmastus käivad käsikäes, esinevad koguni kõrvuti ja on üpris ühetähenduslikud. Heldus aga oma kreekakeelse kirjapildi poolest on üsna lähedane tiitliga Kristus (vrd chrēstos, Christos). Küllap on tegemist sõnakujundiga salvimise kohta ja selle viljastavast tähendusest saame jälle lugeda ei kusagilt mujalt kui psalmiraamatust: „Vaata, kui hea ja armas on see, et vennad üheskoos elavad! See on nagu kallis õli pea peal, mis nõrgub alla habemesse, Aaroni habemesse, mis nõrgub alla tema rõivaste palistusse (Ps 133:1j).“
Vennalike suhete õnnistusest on kord kirjutanud ka Martin Luther. Juutide ja kristlaste omavahelised suhted on tänagi sümboolseks näiteks nii intra- kui interreligioosses suhtluses: „Ma loodan, et kui juutidega sõbralikult käituda ja neid Pühakirja alusel puhtalt õpetada, saavad paljudest nende hulgast tõsised kristlased. Sest kui me neile jätkuvalt nende juutlust ette heidame, neid üldse rahule ei jäta ja neisse ülbelt ning põlastavalt suhtume, siis võime neid ristiusust üksnes eemale kohutada“. Luther manitseb, et kristlased „pole ka ise veel kõik kristluseni jõudnud, rääkimata võimalusest olla selles igati kodunenud“. Ta arvab, et kui apostlid, kes olid kõik juudid, oleksid paganatega nõnda käitunud kui meie, paganad juutidega, poleks kunagi ühestki paganast kristlast saanud: „Kui aga nemad käitusid nii vennalikult meie, paganatega, siis peame meie juutidega omakorda vennalikult käituma“ (Valitud tööd, 434).
Inimsuhete süvatasandile ulatuv Jumala heldus on seotud pika meele ja sallivusega, mida ei võeta mõnikord tõsiselt: „Või suhtud sa üleolevalt tema helduse ja sallivuse ja pika meele rohkusesse ega saa aru, et Jumala heldus tahab sind juhtida meelt parandama?“ (Rm 1:4). Oleme mõnikord üleolevad ega oota Issandat, nii nagu peaks. On suhtumisi ja hoiakuid, mis ei lase heldusel toimida ega päästa meid meie pahategudest.
Kuid ka siis, kui on raske, kui taevas on maast liiga kõrgel ja palve justkui ei tõuse laest kõrgemale, on heldus usalduslik trööstija. Isegi siis, kui kõik, mis olnud oluline ja tähtis, vajub kokku ja kaob, jääb heldus ometi püsima: „Mäed liiguvad ja künkad kõiguvad küll, aga minu heldus ei liigu su juurest ja minu rahuseadus ei kõigu, ütleb Issand, su halastaja“ (Js 54:10). Jumala heldus, rahu ja halastus Jeesuses Kristuses on jätkuvalt ligi. Olgu see ootuseaeg täidetud Tema rahu ja valgusega!
Ergo Naab (1971) on adventkoguduse vaimulik; Eesti Piibliseltsi nõukogu, Eesti Kirikute Nõukogu teoloogiakomisjoni ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
