„Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on ise endale valmistanud palju valu. Sina aga, Jumala inimene, põgene selle eest! Taotle õigust, jumalakartust, usku, armastust, kannatlikkust, tasadust! Võitle head usuvõitlust, hakka kinni igavesest elust, millele sa oled kutsutud, kui sa oled andnud hea tunnistuse paljude tunnistajate ees. Ma käsin sind Jumala ees, kes teeb kõik elavaks, ja Kristuse Jeesuse ees, kes Pontius Pilaatuse ees andis hea tunnistuse, et sa käsku säilitaksid puhtalt ja laitmatult meie Issanda Jeesuse Kristuse ilmumiseni, mille parajal ajal toob nähtavale õnnis ja ainus võimas valitseja, kuningate Kuningas ja isandate Issand, kellel ainsana on surematus, kes elab ligipääsmatus valguses, keda ükski inimene pole näinud ega suudagi näha. Tema päralt olgu au ja igavene võimus!“ (1Tm 6:10–16).
On üsna tõenäoline, et selle kirjakoha algus paneb tänapäeva Eesti luterlase õlgu kehitama: mina küll raha ei armasta, vähemalt mitte niipalju, et see mulle valu saaks tekitada!
Ent kui siia lisada need väärtused, millest räägivad Martin Lutheri laulu „Üks kindel linn ja varjupaik“ viimase salmi read „Kui võtvad meie käest au, ihu, last ja naist, et mingu igavest!“ (saksakeelses originaalis „Nehmen sie den Leib, Gut, Ehr’, Kind und Weib: Laß fahren dahin […]“ lisandub siia loetellu ka „vara“), siis võib lugeja jääda mõtlema. Kas ma ikka olen peale vara valmis loobuma ka ihust, aust, lapsest ja naisest?
Esiteks ihu. Meid võib tabada haigus, mis kurnab meie ihu sootuks. Meie ihu võib alandada maniakk. Me võime langeda vangi, kus meid võidakse piinata. Meid võidakse päise päeva ajal keset töökohustusi tappa. Teame, et kõik see on võimalik ka tänapäeva Eestis.
Teiseks au. Sakslastel on vanasõna: „Geld verloren, nichts verloren, Mut verloren, viel verloren, Ehre verloren, alles verloren“ („Kaotad raha – ei kaota midagi, kaotad julguse – kaotad palju, kaotad au – kaotad kõik“). Võib näida, et tänapäeval pole au enam tähtis – on ju nii rüütlite kui ka duellide ajastud ammu möödas. Samas toovad just auküsimused meie ühiskonnas kaasa kõige teravamad konfliktid. Oma au nimel käiakse kohut küll uuriva ajakirjanduse, küll internetiandmete valdajatega. Samasoolised nõuavad suuremat au ja traditsioonilise perekonna kaitsjad ei taha oma aust loobuda (neid, kes otsivad seejuures Jumala au, ei panda tähelegi). Poliitikud kõrvaldavad auhaavamise ettekäändel oma konkurente või lihtsalt ebameeldivaid isikuid. Au pärast tülitsevad omavahel ka kiriku liikmed, seal hulgas vaimulikud.
Kolmandaks laps. Kuidas loobuda lapsest? Eriti, kui ta on veri verest ja liha lihast? Täiskasvanuikka jõudnud lapse lahkumine kodunt on vanemaile kurb kogemus. Kui meie laps abielulahutuse tõttu meist eemaldub, pole see kerge. Kui meie lapsest saab kriminaalkurjategija, siis on meil väga raske. Kui meie laps sureb, võib valu olla väljakannatamatu.
Ja lõpuks naine. Tänapäeval võib tunduda, et naisest on lihtne loobuda: küll leiad varsti uue! Pealegi pidavat naised tänapäeval omaette hoopis paremini hakkama saama. Ent kui armastatud naine läheb teise juurde, siis teeb see haiget. Ja kui oled armastatud abikaasaga koos elanud aastakümneid, siis on tema surm väga valus, sellest ei pruugi päriselt toibudagi.
J. W. Goethe keerab oma luuletuses „Zahme Xenien VIII“ eeltoodud saksa vanasõna ringi: „Gut verloren – etwas verloren! … Ehre verloren – viel verloren! … Mut verloren – alles verloren!“ („Kaotad vara – kaotad veidi, kaotad au – kaotad palju, kaotad julguse – kaotad kõik!“).
Saksa suurvaimul on õigus: kui julgus on kadunud, siis pole meil siin elus enam midagi peale hakata. Ihu, vara, au, lapse ja naise kaotus võib meilt võtta julguse. Kuidas edasi minna?
Luther õpetab meile oma laulus, et me ei peaks, vaatamata kõige kaotusele, siiski heituma. Mida ta asemele pakub? „Das Reich muss uns doch bleiben“ – Jumalariik peab meile siiski jääma! See riik on meile ilmunud Jumala sõnas Jeesuse Kristuse kaudu. Ja see sõna julgustab meid. Jeesus ütleb Jh 16:33: „Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.“
Kristus on maailma ära võitnud. Nõnda ei sobi taanduda ka tema jüngritel. Tuleb võidelda!
Loomulikult tuleb võidelda oma ihu eest. Kuid mitte selleks, et elada kellegi teise arvel, vaid selleks, et ihu ei rüvetuks. 1Ts 5:23 ütleb Paulus: „Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid läbinisti ning teie vaim ja hing ja ihu olgu tervikuna hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks!“
Loomulikult tuleb võidelda oma au eest. Kuid mitte kedagi seejuures maha tallates, vaid seades esikohale Jumala au. 1Kr 10:31 ütleb Paulus: „Niisiis, kas te nüüd sööte või joote või teete midagi muud – tehke seda Jumala austamiseks!“
Loomulikult tuleb võidelda oma lapse eest. Kuid mitte nii, et unustatakse seejuures teised lapsed ja nende vanemad, vaid usaldades ka ligimest. Meenutagem Kaanani naist Mt 15, kes alandus oma tütre tervise pärast juutide, tegelikult aga Jeesuse ette.
Loomulikult tuleb võidelda oma naise eest. Kuid mitte vägivalda tarvitades, vaid otsides Jumalalt tarkust ja armastust. Meenub Jaakob, kes 1Ms 29 järgi teenis oma armastatu pärast Laabanit kakskümmend aastat.
Võib juhtuda, et meie jõud lõpeb ja me kaotame need lahingud. See aga ei tähenda, et kaotatud on sõda. Apostel ütleb meie kirjakohas: „Võitle head usuvõitlust, hakka kinni igavesest elust, millele sa oled kutsutud, kui sa oled andnud hea tunnistuse paljude tunnistajate ees.“ Sa oled igaveseks eluks kutsutud ristimises, mille käigus su vanemad ja ristivanemad või sa ise oled tunnistanud oma usku Kolmainu Jumalasse!
Millest aga tuleb see, et apostel manitseb meie kirjakohas, „et sa käsku säilitaksid puhtalt ja laitmatult meie Issanda Jeesuse Kristuse ilmumiseni“. Miks peaksime evangeeliumiajastul veel käsust rääkima? Sellepärast, et inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale (1Ms 8:21). Ja ehkki ristimises on inimene uuesti sündinud, jääb see kurjus tema liikmeisse püsima. Käsk aga toob kurjuse meie liikmeist nähtavale. Ehk Pauluse sõnadega Rm 7:9: „ent kui käsk tuli, siis virgus patt ellu.“
Mis on see käsk? Paulus õpetab meid sealsamas Rm 13:8–10: „Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud. Sest käsk: „Sa ei tohi rikkuda abielu, sa ei tohi tappa, sa ei tohi varastada, sa ei tohi himustada“, ja mis tahes muu käsk on kokku võetud selles sõnas: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ Armastus ei tee ligimesele kurja. Nii on armastus Seaduse täitmine.“
Võidelda tuleb armastades. Apostel suunab meid meie kirjakohas: „Taotle õigust, jumalakartust, usku, armastust, kannatlikkust, tasadust!“ Kui me ka kaotame kõik, siis päästab kindel linn ja varjupaik – meie Jumal taevas. Tema kingib meile Pühas Vaimus armastuse, et võidelda lõpuni – Jumala üleva kutsumise võiduhinnani Kristuses Jeesuses (Fl 3:14).
Aamen.
Mart Jaanson (1966) on Nõo Püha Laurentsiuse koguduse õpetaja ja Valga praostkonna abipraost.
