„Kui siis Jeesus tuli Filippuse Kaisarea aladele, küsis ta oma jüngritelt: „Kelle ütlevad inimesed Inimese Poja olevat?“ Aga nemad kostsid: „Mõned ütlevad Ristija Johannese, teised aga Eelija, teised aga Jeremija või ühe prohveteist.“ Tema küsis neilt: „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?“ Siimon Peetrus kostis: „Sina oled Messias, elava Jumala Poeg.“ Jeesus vastas talle: „Sa oled õnnis, Siimon, Joona poeg, sest seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on taevas. Ja mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu. Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas.“ Siis ta keelas jüngreid, et nad kellelegi ei ütleks, et tema on Messias“ (Mt 16:13–16).
Ühe koguduse noored käisid kord Tallinna tänavatel ringi ja küsitlesid inimesi. Nad küsisid ainult ühe küsimuse: „Kes on Jeesus?“ Enamus inimesi kohkus küsimuse peale ära, aga üritas siiski öelda, kes Jeesus nende arvates on. Väga paljud vastasid: „Ma ei tea“. Nägin väikest videolõiku noorte tehtud intervjuudest ja jäin mõtlema, kas „ma ei tea“ oli alati puhas teadmatus, või kas see oli lihtsalt antud hetkel kõige kergem vastusevariant. Jeesusest on ju hästi raske rääkida neutraalselt, puhtaid fakte esitades – alati käib kaasas ka küsimus, kes on Jeesus minu jaoks.
Evangelist Matteus kirjeldab olukorda, kus Jeesus pärast Ristija Johannese surma küsib jüngrite käest, mida inimesed tema kohta räägivad. Inimestele on juba Jeesuse õpetusi kuulates ja imetegusid nähes tekkinud veendumus, et see mees ei ole lihtsalt tavaline naabrimees. Aga kes ta siis on, mida temast peaks arvama? Arvamusi Jeesuse kohta on erinevaid – nagu tänapäevalgi. Siiski tundub, et Jeesus on rohkem huvitatud jüngrite arvamusest. Küsimusele vastab Siimon, keda meie tunneme pigem Peetrusena: „Sina oled Messias, elava Jumala Poeg“.
Siimon tundub väga veendunud oma vastuses. See on äratundmise hetk, või vähemalt äratundmise esimene väljaütlemine: See mees, kellega me rändame, kellega me oleme koos matkanud, kelle õpetust oleme kuulanud ja kelle imetegusid tunnistanud, ei ole keegi muu kui kauaoodatud Messias, elava Jumala Poeg. Sellest hetkest alates ei ole Siimon Peetrusel mitte ainult uus nimi, vaid ta elu saab lõplikult uue suuna ja uue eesmärgi – olla Kristuse tunnistajaks.
Kuid ega see veel ei tähenda, et Peetrus valmis oleks, või saaks veel täpselt aru kõigest sellest, kes Messias on. Ülesande ja tõotuse andmisele järgnevad sündmused näitavad, et Peetrusel on veel palju õppida: Ta ei taha üldse kuulata Jeesuse selgitust sellest, kuidas Messias peab palju kannatama ja lõpuks surema, vaid viib Jeesuse kõrvale ja hoiatab teda: „Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!“ Rääkimata sellest, et ta mõni aeg hiljem salgab Jeesust, sajatades ja vandudes: „Ma ei tunne seda inimest!“ Salgab sedasama, kes teda kaljuks ja oma kiriku aluseks nimetas. Ja ikkagi ei võetud Peetruselt seda ülesannet ära.
Me ei tea, miks just Peetrus sai selle ülesande endale. Eks kandidaate oleks olnud rohkemgi. Ja me ei peagi teadma, sest Jumal kasutab, keda ta tahab. Me võime inimlikult hinnata küll, kes kõige paremini sobiks ja kõige õppinum ja võimekam oleks, kuid Jumala mõõdupuud on vähe teised. Ta ei läkita valmis töötegijaid, vaid varustab ja valmistab neid, keda Ta kutsub. Ja Ta võib kasutada igaühte. Tähtis ei ole meie tarkus ja edukus või meie usu tugevus, vaid tähtis on Tema, kellesse me usume, ja Tema vägevus. Kõige olulisem asi Jumala teenistusse astudes on see, et me saame aru sellest, et Jeesus on meie Issand ja meie Lunastaja, elava Jumala Poeg. Ja nagu Jeesuse sõnadest Peetrusele näeme, ka see arusaamine ei tule meie endi tarkusest. Aga sellest algab kõik. Kui me ei tunne Jeesust, ei saa me aru ka millestki muust Jumalariigis. Me saame paluda, et Püha Vaim aitaks meil iga päev aina paremini Jeesust tundma õppida ja talle järgneda.
Üks vana lugu räägib kuningriigist, kus oli väga hea kuningas. Selles kuningriigis olid inimesed õnnelikud. Kuningas oli õiglane ja hea, ja inimesed teadsid et ta hoolitseb nende eest. Kuningas rõõmustas oma rahva üle. Ühes asjas aga oldi ühel meelel: kuningriiki mahuks palju rohkemgi rahvast elama. Kuningas otsustas saata kolm meest erinevatesse ilmakaartesse kuningriiki uusi elanikke kutsuma. Mehed asusid teele.
Esimesel mehel oli ülimalt kaunis lauluhääl. Ta peatus linnades ja laulis seal turgudel ja kontserdisaalides oma kuningriigist. Ta laulis nii ilusasti, et inimesed lihtsalt jäid muusikast lummatuna seisma.
Teine mees oli väga hea kõnemees. Ta rändas ka erinevates linnades, peatus seal turgudel ja erinevatel üritustel ja maalis oma sõnadega imeilusaid pilte oma kuningriigist. Inimesed lihtsalt kuulasid suu ammuli ja ootasid, mida kõike ilusat ta veel rääkida oskaks.
Kolmas mees ei teadnud täpselt, miks just tema üleüldse välja saadeti. Ta ei teadnud endal olevat mingisugust erilist annet, millega ta oleks võinud rahvamasse köita, ja ta ei teadnudki, kuidas täpselt inimesi kutsuda. Aga kuna kuningas andis talle selle ülesande, ta ikkagi läks. Ta rändas erinevates kohtades, peatus seal, kus talle öömaja anti, ja aitas seal, kus oskas. Tegi taludes heina või küttepuid, ajas inimestega juttu, kuulas nende muresid ja kui inimesed küsisid, kust ta tuleb, ta rääkis neile oma kuningriigist.
Mõne kuu pärast tulid mehed oma reisilt tagasi. Uusi elanikke hakkas ka tasapisi sisse rändama, ja nende üle tunti rõõmu. Mingil hetkel hakkas keegi huvi tundma selle vastu, kuidas uued elanikud sellest kuningriigist teada said ja kuidas nad otsustasid sinna kolida. Kõikide kolme kutse peale oli reageeritud, kuid tuli välja, et väga paljud olid otsustanud kolida kuningriiki pärast seda, kui nad olid kohtunud tolle kolmanda mehega. Siis mindi tolle mehe juurde ja küsiti: „Kuule, mida sa ometi tegid et nii paljud on sinu kutse peale otsustanud siia elama tulla?“ Mees oli ise ka hämmingus, mõtles tükk aega ja püüdis meelde tuletada, mida ta oma reisil teinud ja rääkinud oli. Pärast pikka vaikust ta vastas: „Ega ma ei teinudki midagi erilist. Olin, tegin tööd koos inimestega, kuulasin ja rääkisin. Küll me rääkisime minu kodumaast ka ja rääkisin neile, kuidas me siin elame. Ma enam ei mäleta ka täpselt, mida ma neile rääkisin. Nii et ma tõesti ei tea, mida ma tegin. Aga seda ma tean, et oma kuningat ma väga armastan!“
Titta Hämäläinen (1971) on Soome Misjoniseltsi misjonär, EELK misjonikeskuse noorte piiblikursuse koordinaator, EELK ja SLK liige.
