„Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, halastuse Isa ja kõige julgustuse Jumal! Tema julgustab meid igas meie ahistuses, et me suudaksime julgustada neid, kes on mis tahes ahistuses, julgustusega, millega Jumal meid endid julgustab. Sest otsekui meil on küllaga Kristuse kannatusi, nõnda on meil küllaga ka julgustust Kristuse kaudu. Kui meid nüüd ahistatakse, siis sünnib see teie julgustamiseks ja päästmiseks; kui meid julgustatakse, siis sünnib seegi teie julgustamiseks; see saab teoks, kui te vapralt talute neidsamu kannatusi, mida meiegi kannatame. Ja meie lootus teie peale on kindel, kuna me teame, et nii nagu teil on osa meie kannatustest, nõnda ka meie julgustusest“ (2Kr 1:3–7).
Nõnda pöördus apostel Paulus kirjas oma Korintose usust langenud koguduse poole, ta läkitas need sõnad kogudusele olukorras, kus ta ise oli just pääsenud tõelistest kannatustest, nii hingelistest kui füüsilistest piinamistest. Ta kirjutab: „Me ei taha ju, vennad, et teile jääks teadmata, kuidas meid Aasias ahistati: meid koormati üliväga üle meie jõu, nii et me koguni kahtlesime oma ellujäämises. Jah, meil oli meie endi arvates surmakäsk juba käes, et me ei loodaks endi, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab. Tema päästis meid sellest määratu suurest surmast ja päästab veelgi – tema, kelle peale me loodame. Jah, ta päästab edaspidigi“ (1Kr 8–10).
Lugedes neid Pauluse sõnu, teame me korraga, et olemuslikult samad olukorrad on võimalikud iga inimese elus, igas ühiskonnas, igal ajastul.
Elu rasketel hetkedel, mil meid ennast või meie lähedasi on tabanud õnnetus, mille tõttu kannatame – on see raske haigus, lähedase kaotus või on toimunud mingi muu ränk õnnetus – ning oleme kaotamas seeläbi elu mõtet, küsime me endalt, miks. Miks niimoodi juhtus? Hakkame otsima vastuseid küsimustele: mida mina olen valesti teinud, mida oleksin võinud teisiti teha, mis oleks olnud, kui ma poleks…? Kas olen oma eksimustega Jumala vastu ära teeninud karistuse? Kas ma saan oma patud andeks? Saan ma heastada? Lõputu rida ränki ja masendavaid kahtlusi, enesesüüdistusi. Ja ei aita siin kõrvalolijate lohutavad sõnad, meie mõistuses tuksub ainult üks kinnismõte: miks? Ja vastust ei tule, õigemini, me ei kuule, (kuigi taevaalune müriseb vastusest, aga me ei kuule), sest oleme kaotanud usu, meil on hirm. Meile tundub, et Jumal on meid maha jätnud, üksi selle kannatusega, selle valuga. Mis saab edasi, mil moel ma nüüd edasi elan, kuidas ma hakkama saan? – Need on painavad küsimused. Oleme oma elus kõik kannatustega, kas siis hingeliste või füüsilistega, kokku puutunud. Oleme sündides määratud sellesse kannatusterohkesse ja meile tundmata tulevikuga ellu. See ongi inimese elu.
Millises maailmas me täna elame? Hingame sõjateadete mõjuväljas. Meie armsal Eestimaal on küll rahuaeg, aga igapäevases meedias loeme ja kuuleme sõjateateid, ränkadest sündmustest lähinaabruses, ohust, sõjavõimalusest, kahtlustest, et ka meie vabadus võib ohus olla, kuigi me teame, meie riik on teinud kõik, et kaitsta end sõja eest. Peaks olema kindlustunne. Aga me meeltes on hirm. Meie geenides elavad eelmiste põlvede kogetud sõjad, küüditamised, millest ei jäänud puutumata ükski Eesti perekond. Hirm. Loeme tänastest üleriigilistest ajalehtedest, et iga viies Eesti kodanik kaalub sõjaohu korral välismaale pagemist. Kas see just tegelikult ka nii on, pole tähtis, aga õhus on hirm.
Hirm on ka kannatus, on sulgumine, on pime jõud, mis takistab vabalt ja rõõmsa meelega elamast. Ta on ebaratsionaalne ja arutu. Hirm on julguse vastand. Kõikide hirmude sügavuses on surmahirm. Hirmu aluspõhjuseks on kaotatud usk. See on kindlustunde ja tuleviku kaotsiminek, see on tervise ja elujõu kaotsiminek, see on elumõtte kaotsiminek – need on hirmu alusmõtted, nii iga inimese elus kui ka rahva ja riigi elus – see on tugev negatiivne jõud, mis halvab mõistuse ja tahte. Hirmu vastandjõud on julgus, julgus armastada ja uskuda.
Apostel Paulus kirjutab heebrealastele: „Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus“ (Hb 11:1). Ja minu viieaastane poeg küsis mult imestunult ühel väga raskel elumomendil otsesel moel: „Aga mida sa kardad, ema. Kui Jeesus ütles, et ta on igavene elu, siis ju surma pole, siis ei sure isa, sina, ema, ega ka laps, siis me elame ju igavesti. Jumal ju kuuleb meie palveid.“ Ja ma tean, et samasugust usku on ka mulle vaja. Ma pean kõik tegema, mis on minu võimuses, pingutama ja samal ajal sellisel moel uskuma.
Kannatused ja kaotused kuuluvad inimese elu juurde – jah, seda on päris kerge öelda, seda mõistuslikult aktsepteerida, aga tegelikus elus me ei lepi kannatusega. Valuga. Me püüame seda tõrjuda, vaigistada, loomus tõrgub kannatusi elu osana võtmast. Me ei ole valmistunud sõjaks, katastroofideks, nii nagu ei ole valmistunud lähedaste kaotuseks, haiguseks. Kui inimene saab teada, et tal on parandamatu haigus, siis esimene reaktsioon on eitus, šokk, segadus hinges, sest kannatus on alati ootamatu. Kuidas relvastuda kannatuse vastu, tugevdada oma vaimu, suurendada vastupanuvõimet, leida elamise julgust ja elamise rõõmu?
Matteuse evangeeliumis on kirjas, et kui Jeesus palvetab Ketsemani aias oma jüngritega enne vangistamist, muutub ta kurvaks ja tunnistab jüngritele: „„Mu hing on väga kurb surmani. Jääge siia ja valvake koos minuga!“ Ja ta läks pisut eemale, langes silmili maha ja palvetas: „Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!““ (Mt 26:38-49). Selline usalduse määr Isasse on meile teejuhiks teel julgusesse.
Nii peame me usaldama koos Jeesusega Jumalat, Isa. Me teame, et armastuse jõud on tugevam kui surm, kui kannatused. Apostel Paulus ütleb taas Heebrea kirjas: „Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele. Võtke siis eeskujuks teda, kes on kannatanud niisugust patuste vaenu enese vastu, et te ei väsiks ega teie hing ei nõrkeks“ (Hb 12:2). „Kannatused on teile kasvatuseks: Jumal kohtleb teid nagu poegi, sest mis poeg see on, keda isa ei kasvata?“ (Hb 12:7).
Usk on usaldus. Me usaldame oma elu oma Looja kätesse, me teame, et ükskõik, mis elus ka ei juhtuks, on olemas meil Jumala, Jeesus Kristuse armastus ja kaitse, meie sees elab Jumala sõna, mis juhib meid õigele teele, annab meile teadmise, mida me peame tegema, toob lahenduse ka kõige rängemates eluolukordades, annab meile julguse. Me saame hakkama. Igas olukorras, elus ettetulevas katsumuses juhib see teadmine meid. Me usaldame Loojat. Me oleme hoitud usu läbi. Aamen.
Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on lavastaja, õppejõud ja teatriteadlane, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia üliõpilane ja EELK liige.
