„Ja Mooses kuulis rahvast nutvat oma suguvõsade kaupa, igaüks oma telgi ukse ees. Siis Issanda viha süttis väga põlema ja see oli Moosese silmis paha. Ja Mooses ütles Issandale: „Miks oled teinud paha oma sulasele? Miks ei ole ma leidnud armu sinu silma ees, et paned kogu selle rahva koormaks minu peale? Kas olen mina kogu selle rahva pärast olnud lapseootel või olen mina tema sünnitanud, et sa ütled mulle: Kanna teda süles, nagu hoidja kannab imikut, maale, mille sa vandega tõotasid anda tema vanemaile? Kus on mul liha anda kogu sellele rahvale? Sest nad nutavad mu ees, öeldes: Anna meile liha süüa! Ei jaksa mina üksi kanda kogu seda rahvast, sest see on mulle liiga raske. Kui sa tahad mind kohelda nõnda, siis parem tapa mind, kui ma leian armu su silmis, et ma ei näeks oma viletsust!“ Aga Issand ütles Moosesele: „Kogu mulle seitsekümmend meest Iisraeli vanemaist, kellest sa tead, et nad on tõesti rahvavanemad ja ülevaatajad; too need kogudusetelgi juurde ja nad seisku seal koos sinuga! Siis ma astun alla ja räägin seal sinuga, ja ma võtan sinu peal oleva Vaimu, ja panen nende peale, et nad koos sinuga kannaksid rahva koormat ja sul ei oleks vaja üksinda kanda. Aga rahvale ütle: Pühitsege endid homseks, siis te saate liha süüa, sest te olete nutnud Issanda kõrva ees, öeldes: Kes annaks meile liha süüa? Egiptuses oli meil ju hea olla! Issand annab teile nüüd liha süüa. Te ei söö seda mitte üks päev, ka mitte kaks päeva, viis päeva, kümme päeva ega kakskümmend päeva, vaid terve kuu, kuni see tuleb teil ninast välja ja muutub teile vastikuks, sellepärast et te olete põlanud Issandat, kes on teie keskel, ja olete nutnud ta palge ees, öeldes: Miks tulime siis Egiptusest ära?“ Aga Mooses ütles: „Kuussada tuhat jalameest on seda rahvast, kelle keskel ma olen, ja sina ütled: Ma annan neile liha süüa terveks kuuks! Ons lambaid, kitsi ja veiseid tapmiseks, nõnda et neile jätkuks? Või tuleks neile koguda kõik mere kalad, et neile jätkuks?“ Aga Issand vastas Moosesele: „Kas Issanda käsi on jäänud lühemaks? Nüüd sa saad näha, kas mu sõna sulle tõestub või mitte!“ Ja Mooses tuli välja ning andis rahvale edasi Issanda sõnad; ta kogus seitsekümmend meest rahva vanemaist ja pani need seisma ümber telgi. Siis Issand astus alla pilve sees ja rääkis temaga ning võttis tema peal oleva Vaimu, ja pani nende seitsmekümne mehe peale, kes olid vanemad. Ja kui Vaim oli nende peal, siis nad rääkisid prohveti viisil, aga pärast seda mitte enam. Kaks meest aga oli jäänud leeri, ühe nimi oli Eldad ja teise nimi Meedad; nendegi peal oli Vaim, sest nad olid üleskirjutatute hulgast, kuid nad ei olnud läinud telgi juurde, vaid nad rääkisid leeris prohveti viisil. Siis jooksis üks poiss ja kuulutas Moosesele ning ütles: „Eldad ja Meedad räägivad leeris prohveti viisil!“ Siis võttis sõna Joosua, Nuuni poeg, Moosese teener oma noorusest alates, ja ütles: „Mooses, mu isand, keela neid!“ Aga Mooses vastas temale: „Kas sa ägestud minu eest? Kes küll annaks, et kogu Issanda rahvas saaks prohveteiks, et Issand paneks oma Vaimu nende peale!“ Ja Mooses läks tagasi leeri, tema ja Iisraeli vanemad“ (4Ms 11:11–30).
„Paulus ütleb kristlastele : Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim?“ (1Kr 3:16.)
Mooses on väga pettunud ja väsinud. Ta on juhina pettunud oma rahvas, selles alatasa virisevas rahvas, kes ikka veel, ka peale paljusid kogemusi ei taipa, et nurisedes tõmmatakse enda peale Jumala tuline viha. Mooses on surmani väsinud sellise rahva juhtimisest. Ma ei kadesta ka eesti rahva juhte. Üks väike rahvas, kellest enamus käib kauge kaarega kirikutest mööda ja ajab võlavõrkudes sipeldes taga aina kallemaid asju, on rahulolematu oma juhtidega. Pole lihtne juhtida tänamatuid ja nurisevaid. Kui head muutuvad araks ja ükskõikseks ning kurjad ja rumalad aktiivseks, võib ühe rahva laev kergelt muutuda vettpidamatuks.
Ma ei taha täna kiruda maailma. Küsin, kuidas on lugu meiega: kas oleme tulised usus ja armastuses, või oleme nakatunud selle maailma leigusest ja kriitikameelest? Kas laseme end juhtida oma madalatel tungidel, oleme rahul vaid iseendaga ja kritiseerime teisi?
Lapsed küsivad ühes lihtsas laulus: „Kes elab metsa sees?“ Nad arvavad, et teavad, kes seal elab. Kas meie teame, kes elab meie sees? Milline vaim? Kelle vaim? Paulus tuletab ristiinimestele meelde: „Eks teie tea, et te Jumala tempel olete ja et Jumala Vaim teie sees elab.“ Kas meie seda teame, või oleme lasknud end juhtida maailmal ja tema vaimul, lastes end üldise allavooluga kaasa kiskuda? Mida loeme, mida vaatame, millele ohverdame oma aega, mille nimel elame? Kui vastame ausalt nendele küsimustele, siis saame ka teada, milline vaim ja kelle vaim meid juhib. Millise osa oma ajast ja kõigest muust, mida oleme saanud kingituseks Jumalalt, oleme kinkijale tagasi andnud?
Mooses on väsinud Jumala rahvast. Nii väsinud, et palub Jumalalt: parem tapa mind! Ka mina olen vahel väga väsinud. Aga ikka ja jälle ma taipan, et olen ise oma väsimuses süüdi. Unustan liiga tihti selle, et Jumal ei pane kellegi õlgadele suuremaid koormaid, kui on tema lapse kandmisvõime. Kui koorem tundub liiga raske, oleme osa sellest endale ehk ise selga rabanud või oleme unustanud teistelt ja ka Jumalalt abi paluda. Minu ülesanne vaimulikuna ei ole kõike ise ära teha, vaid eelkõige leida neid, kes võiksid oma andidest mõne ilusa osa Jumalariigi töösse asetada.
Kui Mooses ütleb Jumalale: „Ei jaksa mina üksi kanda kogu seda rahvast, sest see on mulle liiga raske,“ on Jumalal sellele olukorrale lahendus. Ta ütleb Moosesele: „Kogu mulle seitsekümmend meest Iisraeli vanemaist, kellest sa tead, et nad on tõesti rahvavanemad ja ülevaatajad; too need kogudusetelgi juurde ja nad seisku seal koos sinuga! Siis ma astun alla ja räägin seal sinuga, ja ma võtan sinu peal oleva Vaimu, ja panen nende peale, et nad koos sinuga kannaksid rahva koormat ja sul ei oleks vaja üksinda kanda.“
Jumal teab, et ta rahva keskel on seitsekümmend võimekat meest. Iga Jumala koguduse keskel on olemas need seitsekümmend. Küsimus on vaid selles, kas neile on antud ülesandeid, kas nende võimeid on koguduses rakendatud. Nad on olemas ka siin ja kui Jumal oma Vaimuga meid täna puudutab, ei saa me enne rahu, kui oleme oma Jumalalt saadud annid rakendanud Jumala teenistusse. Kui oleme Temale, kes on andnud meile kõik, tagasi andmas oma kümnist. Sa leiad rõõmu ja rahu, millist pole sa iial enne kogenud, kui Jumala Vaim sind puudutab nii, et Sa taipad – seda, mida sa teed, teed sa Jumala juhtimisel, ja jõud, mille sa selleks saad, tuleb Kõigeväeliselt.
Moosesesse oli Jumal pannud nii palju oma Vaimu, et ta võis sealt võtta ja jagada veel seitsmekümnele, ilma et Mooses sellest oleks jõuetuks muutunud. See, kes on täidetud Tema Vaimuga, kannab eneses midagi sõnulkirjeldamatult võimast. Aga, on lõpmata oluline, et meil oleks õige eesmärk. Et rakendaksime seda Vaimu Jumala enese tahte kohaselt.
Milline eesmärk on meil, meie elul, meie töödel ja tegemistel? Mehed, keda Mooses kogudusetelgi juurde kogus, said Jumalalt Vaimu selleks, et aidata Moosesel Jumala rahvast juhtida – teenida. Seega iga Jumala anne on ülesanne. Meile antakse, et meil oleks anda.
Jumala Vaim ei tunne piire. Kui Mooses saab Jumalalt ülesande, koguda koguduse telgi juurde seitsekümmend meest, siis kohale jõuab sinna kuuskümmend kaheksa. Kui Jumala Vaim puudutab telgi juures olijaid, puudutab ta ka neid kahte, kes sinna ei jõudnud. Kui me palvetame täna, et Püha Vaim puudutaks meie kogudusi, meie rahvast, võivad puudutatud saada ka need, keda siin ei ole.
Selleks, et Jumala Vaim võiks meid täita, peavad meie südamed muutuma. Meie hoiakud peavad muutuma. Meie panus oma ühiskonna ja koguduse töösse peab muutuma. Jumala käes pole midagi võimatut. Suured muutused võivad meis sündida, kui me anname ennast Tema kätesse – kui me palume kogu südamest, et Jumala Vaim puudutaks meid, puhastaks ja täidaks meid, juhataks ja valgustaks meid. Ta tahab täita meid ja veel paljusid oma Vaimuga. Ta tahab äratada neid, kes magavad, üles raputada neid, kes on tuimad, lohutada kurbi ja väega täita jõuetuid. Kui Mooses kahtleb, ütleb Jumal talle ja sedasama ütleb ta ka täna kahtlevatele: Issand vastas: „Kas Issanda käsi on jäänud lühemaks? Nüüd sa saad näha, kas mu sõna sulle tõestub või mitte!“
Jumala Püha Vaim on kõikjal, aga mitte kõiges. Me kõik oleme Jumala Vaimust ümbritsetud, aga mitte kõigisse meisse ei mahu see Vaim, sest me oleme ehk juba liiga täis. Täis isekuse või ahnuse, hooruse või ülbuse kurja vaimu. Enne, kui Jumal oma Vaimu meisse saab valada, tuleks meil valest vaimust vabaneda.
Nõudkem siis esmalt Jumala riiki ja Tema õigust; siis kõike muud, mida me vajame, antakse meile pealekauba. See, kes kogu oma jõu raiskab kõige muu tagaajamisele ja kingib Jumalale vaid väsinud riismed, ei pea imestama, et ta elul pole lõpuks ei lõhna, maitset ega väge.
Palve: Tule, Püha Vaim, ja süüta meis oma armastuse tuli! Tule Püha Vaim, ja süüta ka minus midagi põlema. Taasta elu elutuses. Võta ära see, mis vale. Tõe Vaim, tule ja täida mind! Kingi silmad, mis näevad, ja kõrvad, mis kuulevad, aita asjadest õieti aru saada. Las lõppevad mõttetud targutused, kukuvad näideldud nägudega jäigad katted. Aita mul muutuda selleks, kelleks Sina mind mõtlesid, oma armastuses. Armastuse Vaim, tule mu juurde ja anna mulle seda julgust, mida iga inimese sees on, aga mis vahest ei taha kuidagimoodi välja tulla. Ava mu silmad armastusele. Ava nad võimalustele. Ava nad päikesele, mis juba tõusnud ja mis heldelt jagab oma soojust ja valgust. Elutoovat valgust. Halasta Sina mu peale. Sina, halastuse Vaim, tule ja täida mind. Aita mul muuta seda maailma elamisväärsemaks paigaks. Sulata jää ja kingi vabaduse ja paindlikkuse ilusat rõõmu. Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.
Jaan Tammsalu (1960) on EELK Tallinna Jaani koguduse õpetaja ja Tallinna praostkonna praost.
