„Siis Issand rääkis Moosesega: „Mine astu alla, sest su rahvas, kelle sa tõid Egiptusemaalt välja, on teinud pahasti! Nad on kähku pöördunud teelt, mida ma neil käskisin käia. Nad on enestele teinud valatud vasika. Nad on seda kummardanud ja sellele ohverdanud, ja nad on öelnud: see on su jumal, Iisrael, kes sind tõi Egiptusemaalt välja!“ Ja Issand ütles Moosesele: „Ma olen näinud seda rahvast, ja vaata, see on kangekaelne rahvas. Jäta nüüd mind üksi, et mu viha saaks süttida põlema nende vastu ja ma saaksin nad hävitada! Aga sind ma teen suureks rahvaks.“ Mooses aga anus Issanda, oma Jumala ees ja ütles: „Issand, miks süttib su viha põlema oma rahva vastu, kelle sa tõid Egiptusemaalt välja oma suure võimsuse ja vägeva käega? Miks peaksid egiptlased rääkima ja ütlema: kurja kavatsusega viis ta nad välja, et neid mägedes tappa ja maa pealt hävitada. Pöördu oma tulisest vihast ja kahetse kurja, mida sa kavatsed teha oma rahvale! Meenuta oma sulaseid Aabrahami, Iisakit ja Iisraeli, kellele sa oled iseenese juures vandunud ja öelnud: ma teen teie soo nõnda paljuks nagu tähti taevas; ja kogu selle maa, millest ma olen rääkinud, ma annan teie soole ja nad pärivad selle igaveseks.“ Ja Issand kahetses kurja, mida ta oli ähvardanud teha oma rahvale“ (2Ms 32:7–14).
Teise Moosese raamatu kirjakoht viitab tõsiasjale, et Jumal tõepoolest kuuleb palveid ja vastab. Palve kaudu on võimalik muuta aega ja igavikku. Aga meie ei pea palvet tähtsaks. Muidu me ei oleks ju kurvad, öeldes „kas Jumal ikka kuuleb mind?“ Ometigi algab palvest ristiinimese elu ja palvega see ka lõpeb. On palve ju kõne Jumalaga, salajane ühendus taevase reaalsusega. Palveühenduses settib tõde ja selles on vastused. Norra piiskop Johan Lunde ütleb: „Kui me ei õpi palvetama, siis on see sama, kui meil poleks enam mingit tegemist Jeesusega. Palvetada on sama tarvilik kui hingata, kui me tahame üldse olla Jeesuse juures.“ (Johan Lunde, „Jeesus ja lapsed“ – Lastejutlused I, Tallinn: EELK Pühapäevakooliühendus, 1995, 36).
Mooses palub Jumalat oma rahva pärast. Anub halastust ja armu. „Ja Issand kahetses kurja, mida ta oli ähvardanud teha“. Ristikirik näeb selles loos esmalt ettetähendust Jeesusest. Tema kohta öeldakse, et ta „suri, ja mis veel enam, üles äratati, on Jumala paremal käel ja palub meie eest“ (Rm 8:34). Aga samas näeme, kui tähtis on ühe inimese tõsine palve. Rahvas jääb alles ja saab armu.
Mooses saab Jumalaga rääkida, sest ta on Issanda lähedal. Ta teab, kellest sõltub tema ja kogu Iisraeli elu ja allesjäämine. Vastupidiselt rahvale, kes on otsustanud teha kuldvasika, kuna nad „ei tea mis on juhtunud selle Moosesega“ (2Ms 32:1). Kui kergesti ununevad Jumala suured teod, kui kiiresti tulevad asemele ebajumalad.
Eks lugu kuldvasikast räägib inimloomusest, seetõttu puudutab see igaüht. Kas pole tuttav muster: kui Jumal jääb kaugeks, üritame tühimikku täita „tähtsate“ asjadega. Kiiremini, kõrgemale, kaugemale. Ruttame kuhugi, ise teadmata kuhu. Sellist eesmärgi hägustumist võrreldakse mitmel pool Piiblis joobumuse laadse olekuga (Ps 107:27). Jumalast lahus oleva inimese traagika on, et ta ei suuda omast jõust ega tarkusest eesmärgile jõuda, isegi mitte eesmärki püstitada.
Eesmärk on ju kohtumine ja kooskõla leidmine Jumalaga. Palve on tähtis, võib-olla kõige tähtsam üldse, mida teha saame, sest juhib meid sellesse kohtumisse. Moosese kohta märgitakse, et ta pale hiilgas. Palve kaudu, ühenduse kaudu, muudeti ta pühaks. Nii sünnib igaühega, kes palvetab.
Jeesuse Kristuse kaudu on meil ligipääs Jumala juurde. Meid ei aita „kuldvasikas“, omatehtud näiline kindlus, mis iganes see siis ka ei oleks. Meid aitab südamest tulev palve Jumala poole Jeesuse nimel. Raamatus „Mittepühad Pühakud“ räägitakse ühest mungast (Mihhail – Melkisedek), kes oli pühendunud ainuüksi palvetamisele. See, öeldakse, on kõige raskem töö. Palvetajaks oli ta saanud pärast ehmatavat kogemust. Enne oli ta tisler. Palju ümbruskonna mööblit oli tema kuldsete käte töö vili. Aga ühe suure tisleritöö järel langes ta maha kui surnu. Ja veidi aja pärast ärkas üles. Mida ta teada sai, et sellest päevast lõpetas igasuguse käsitöö ja ainult palvetama jäi? Talle oli näidatud kõiki ta töid, need olid vigased ja lagunenud. Ja öeldi, „sa oled munk, me ootasime sinult peamist – meeleparandust ja palveid. Aga sina tõid ainult selle…“ (Arhimandriit Tihhon (Ševkunov), Mittepühad Pühakud ja teised jutustused, tõlk Üllar Lauk, Tallinn, 2013, 79).
Jumala tõde avaldub palvetaja ees. Iga palvetaja on tõe kaastööline. See ei ole Moosese, Jeesuse, Peetruse või Pauluse privileeg. See on palvetava inimese reaalsus. Palves saab aeg ja igavik ühendatud. Kuna aja piirid ületatakse, siis haarab palve mineviku ning tuleviku aegade algusest kuni aegade lõpuni. Kas siis mina, tavaline inimene, võin palvetada? Jah, jah ja veelkord jah.
Jeesus julgustab meid palvetama, sest see on oluline. „Paluge, siis antakse teile, otsige, siis te leiate, koputage, siis avatakse teile“ (Mt 7:7; Lk 11:9). Jeesus jättis meile palve, mis käib meiega kaasas kogu elu. See on Meie Isa Palve. Selles avaldub meile nii tuttav ja samas nii värske tunnetus Jumalast kui Isast. Ta on lähedal, temaga saab ühendusse astuda. Martin Luther ütles Meie Isa Palve kohta: „Kuigi ma veel tänasel päeval issameiet imen kui laps, joon ja söön kui täiskasvanu, ei saa sellest küllalt“. Tertullianuse jaoks on see „kogu evangeeliumi kokkuvõte ja essents“.
Palvetamine on mitte ainult ristiinimese eesõigus, vaid ka vastutus. Igast ühest sõltub Jumala tahtmise sündimine, tema riigi ilmsikssaamine. Vajame valgust, aga oleme ka ise valgus. Nii, nagu Moosese pale pühadusest hiilgas, täitub palvetaja Jumala kirkusega. Siis on valgust, siis on Jumalaid.
Jeesuses Kristuses on Jumal meie ligi tulnud ja kuuleb meid. Johan Lunde sõnadega: „Mitte alati ei saanud mina täpselt seda, mida ma just palusin, aga kui ma ka midagi muud ei saanud, siis sain ma alati rõõmsaks, et tohtisin Jeesusega kõnelda“ (Lunde, „Jeesus ja lapsed“, 41).
Aamen.
Aivo Prükk (1972 ) on EELK Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja
