„„Veel pisut aega, ja te ei näe mind enam, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle.“ Siis mõned ta jüngrid ütlesid üksteisele: „Mis see on, mida ta meile ütleb: „Veel pisut aega, ja te ei näe mind enam, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle!“ ning „Ma lähen Isa juurde!“?“ Nad ütlesid siis: „Mis see on, mida ta ütleb: „Veel pisut aega“? Me ei tea, mida ta räägib.“ Jeesus märkas, et nad tahtsid temalt midagi küsida, ja ütles neile: „Te arutate omavahel seda, et ma ütlesin: „Veel pisut aega, ja te ei näe mind, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle.“ Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, teie nutate ja kaeblete, aga maailm on rõõmus. Teid kurvastatakse, kuid teie kurbus muutub rõõmuks. Kui naine toob last ilmale, siis ta on murelik, sest tema tund on kätte jõudnud. Aga kui ta lapse on sünnitanud, ei tuleta ta enam oma vaeva meelde rõõmu pärast, et inimene on sündinud maailma. Nüüd on teilgi muretsemist, aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära. Ja sel päeval ei küsi te minult enam midagi. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel.““ (Jh 16:16-23)
Armu ja rahu meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt!
Oli kord üks poiss, kes elas kaugel välismaal ning käis seal koolis. Selles polnud midagi ebatavalist, kuid ebaharilik oli see, et too poiss ei elanud oma vanemate juures. Vähemalt mitte kogu aeg. Tema vanemad töötasid väikeses külas, kus ei olnud kooli. Ainus kool oli kaugel teises linnas ning seepärast elas too poiss teiste õpilastega internaadis, kus oli perekond, kes tema ja teiste õpilaste eest hoolitses. Igal nädalavahetusel tuli poisi isa või ema maasturiga ning viis tema ja ta õed nädalavahetuseks väiksesse külla, kus oli nende kodu. Kus oligi selle poisi kodu? Kas kodumaal? Kas vanemate juures? Kas internaadis? Kodu polnud kindlasti internaadis, kus tema eest hoolitses võõras perekond. Nad olid väga lahked ja armsad inimesed, kuid siiski mitte poisi päris vanemad. Kodumaale olid jäänud poisi vanavanemad ja sõbrad ning seetõttu tundus see väga palju kodu moodi. Samas asus ka see maja ja kodu väikeses külas, kus poisi vanemad töötasid. See oli ka ju omamoodi kodu. Mõnikord igatses poiss oma vanemate juurde ning teinekord tundis ta koduigatsust hoopis kodumaa suhtes. Kusagil polnud päriselt hea. Igatsus oli kummaline tunne. Tundus, nagu südames oleks olnud väike auk. Ning kui ta selle peale üritas mõelda, oli raske ära tunda või kirjeldada põhjust. Ainus sõna, mis seda kirjeldas õigesti, oligi igatsus, koduigatsus.
Armas kirikuline, küllap kõik teame, et koduigatsusele lisaks tunneme igasuguseid igatsusi. Kas sul on tunne, et sul on kõike ning et sa oled ülimalt rahul kogu oma elu ja olemisega? Ma olen üsna veendunud, et siin ilmas ei ole ühtegi inimest, kes parasjagu ei igatseks millegi järele. See igatsus ei pruugi olla koduigatsus, kuid meil inimestel on sisemuses alati mõni asi, mille järgi me igatseme. Inimsugu on kuidagimoodi sisemiselt rahutu. Kirikuisa Augustinus on ammu kirjutanud: „Meie süda on seni rahutu, kuni see leiab rahu Jumala juures.“ Miks on see nii? Mõelgem niimoodi: meil on erinevaid vajadusi ja igale leidub mõni rahuldus. Kui on nälg, on nälja kustutamiseks toit. Kui on janu, on selle kustutamiseks jook. Kui soovime armastust, on olemas inimsuhted. Märkame, et kuigi enamus vajadustest on põhimõtteliselt rahuldatavad, on siiski mingisugune igatsus, mida ükski asi siin maailmas ei rahulda? Inimesed pole ju iialgi õnnelikud. Isegi kui mõtleme oma elu kõige õnnelikumale hetkele, tunneme siiski, et midagi on puudu. Miks on see nii?
Kui see maailm oleks tõesti kogu tõde või kogu reaalsus ning kui see maailm oleks kõik, mis olemas on, oleks inimene alati täiesti õnnelik. Igatsust kui sellist poleks olemas. Nüüd aga märkame, et on olemas kummaline igatsus. See tähendab, et selle maailma taga on veel midagi, mida me silmaga ei näe. Iga inimese südames on igatsus igaviku järele. Iga inimene tunnetab igatsust, kuid ei tea, mis selle rahuldab. Iga inimene otsib seda rahu erinevalt. Mõni otsib seda tõde inimsuhetest, mõni ekstreemsest kogemusest, mõni filosoofiast ja tarkusest, mõni kunstist ja ilust, mõni heast, mõni halvast jne. Ükskõik kui palju me kogemusi korjame, ei saa see igatsus täidetud. Me võime isegi pettuda inimsuhetes või muus just seetõttu, et ei mõista oma igatsust. Oleme sellised sel lihtsal põhjusel, et oleme loodud olema suhtes Jumalaga. Meis on igatsus oma taevase isa järele. Me tunnetame igatsust, kuid mõeldes sellele, ei saa enamasti aru, mis asi see õigupoolest on, mille järgi igatseme.
Nüüd aga teame, mis see on. See pole enam saladus. Kui järgmine kord tunned igatsust, tead, miks sa ei ole rahul siin maailmas. Võibolla küsid, kas usk täidab selle igatsuse? Ma vastan sulle, et mingis mõttes küll, kuid siiski mitte täiesti. Tänane Piibli kirjakoht räägib meile Jumala rahva koduigatsusest. Jeesus rääkis oma jüngritele sellest, kuidas ta peab maailmast ära minema, selleks et saaks saata meie juurde uue Kaitsja, Püha Vaimu. See praegune maailma aeg, ehk meie elu aeg siin ilmas, on küll mõnikord mõnus ja hea, kuid tõsi on ka see, et iga inimene tunneb igatsust ja elab läbi ka erinevaid kannatusi. See kuulub elu juurde. Ka meie surm kuulub elu juurde. Usk kinnitab meile, et pärast seda elu muutub kõik ning siis kustub ka meie igatsus, sest oleme jõudnud pärale.
Jumala rahvas ehk ristirahvas on läbi maailma, aja ja läbi elu rändav kogukond. Me oleme siin kõik sama isa lapsed ning meie kohustus on hoolitseda üksteise eest seni, kuni jõuame kohale Isa juurde. Seal Isa kodus me saame tunda seda lõpmata armastust, mida saame juba selles elus maitsta. Iga ilus hetk, iga Jumala Vaimu puudutus, iga taevane kogemus on selle ilu, rahu ja armastuse eelmaitse, mis saab olema lõpuks ainus reaalsus. Selle lootusega saame üksteist lohutada ja kinnitada. Me oleme ju saanud Püha Vaimu Jumala lubaduse märgiks. See kingitus on nii suur, et saame usaldada Jumalat, et veel kord, kui kohtume temaga palgest palgesse, ei igatse me enam millegi järele, sest oleme jõudnud oma tõelise Isa juurde; oleme lõpuks jõudnud koju.
Armas kogudus! Meenutage oma ristimist, milles igaüks teist on võetud Jumala laste perekonda ning milles on Jumal lubanud anda kõik teie patud andeks, kinkides Püha Vaimu! Kõige igatsuse keskel on Jumal see, kes tahab meile ütelda: „Vaadake mu lapsed, siin olen mina, teie Isa, kes teid nii väga armastan. Otsige mind ja oodake, sest ma tulen teile järele.“
Jumala rahu, mis on üle kõige, olgu teie kõikidega! Aamen.
Joona Toivanen (1984) on EELK Tartu Maarja koguduse õpetaja.
