„Kui keegi igatseb piiskopiametit, siis ta igatseb kaunist tööd“ (1Tm 3:1).
Ka piiskopiametist kirjutamine võib olla ilus töö. Arutledes piiskopiameti päritolu küsimust, avaneb meie ees kahe rahva kultuurilugu. Nimelt jääb meie jaoks teadmatusse paar aastakümmet kirikus pea läbi aegade olemas olnud piiskopiameti tekkest. Kuid ajalooallikatest leiame mõne olulise silmapilgu selle sünnist. Võin kinnitada, et selle tekke läheduses on paljud tähelepanuväärsed ja selged tekstid. Põhiküsimus on selles, kas piiskopiameti põhjustas kreeka keele ja kolleegiumivormi mõjutus kristluses või on sel ka juured juutluses ning juudikristluses.
Piiskopiamet tuleb esimesena esile just Egeuse mere äärsetes kogudustes, nagu neid kirjeldab Paulus ja tema koolkond. Ilmselt on see tekkinud Paulusest sõltumatult, sest polemiseerides ja õpetades ei kirjuta Paulus kogudustele kunagi piiskoppidest. Pauluse jaoks pole olemas piiskopi meelevalla ega piiskopi kohustuste teemat. Suhteliselt hilises kirjas filiplastele, aastal 60, kirjutab ta: „/…/ kõigile Filippis olevatele pühadele Kristuses Jeesuses ning ülevaatajaile ja abilistele (s.t piiskoppidele ja diakonitele)“. See näitab, et kuigi Pauluse jaoks oli piiskopiteema väga kõrvaline, oli kogudus – mitte apostli mõjutusel, vaid omaenese tarkusest, võibolla hellenismist laenatud tarkusest – loonud piiskoppide ja diakonite ameti.
Mõned vähesed teoloogid on viidanud, et piiskopid võisid olla ka Pauluse aja kogudustes ning et ka Paulus võis nendest otseste sõnadega kirjutada, kuid teise nime all. Selgeim viide sellele on koguduse „esmaannid“, esimesena pöördunud inimesed. Tagantjärele on kirikus need ühendatud piiskopiametiga, kuid nendel polnud ei ametit ega erilist voli, sest oli koguduse algusaeg. Konkreetseim taoline viide piiskopiametile on Pauluse jüngrite kirjutatud Kolossa kirjast (Kl 4:17, umbes 70 pKr), kus öeldakse Archipposele: „Vaata, et sa täidad seda teenimiseametit, mille sa oled saanud Issandas!“ Siinkohal viitab see Archippose ameti juhtivale iseloomule. Samas jääb lahtiseks, kas Archippos oli piiskop või hoopis diakon, sest ainus, mida on öeldud Archippose ameti kohta, on sõna „diakonia“ ja see, et ta on saanud selle Issandalt.
Pauluse koolkonnas muutub piiskopiameti mõte oluliseks alles suhteliselt hilja tekkinud karjasekirjades (1Tm ja 2Tm, Tt). Seal räägitakse juba piiskoppide õigustest, räägitakse nende ametinõuetest ja meelevallast. Samuti on seal teist korda kristluse ajaloos juttu ametisseseadmisest, ordinatsioonist (esimest korda esineb see 94. aastal kirjutatud Clemensi esimeses kirjas korintlastele).
Seejuures peab viitama, et karjasekirjad esindavad piiskopiameti arengu üht keerukamaks muutunud perioodi, nimelt aega, mil piiskoppide ja diakonite kirikukord, nagu see on levinud kreekalikes kogudustes, oli kokku kasvanud idast tuleva juudimõjulise kirikukorraga, kus kogudust juhtisid ühiselt vanemad ehk presbüterid. Seetõttu kirjutataksegi tekstides sageli, viidates koguduse vanematele, keda tuleb austada, ning kui minnakse konkreetsemaks, siis räägitakse diakonitest ja piiskoppidest.
Seega näeme, et piiskopiameti tekkekoha küsimus viib meid selgelt kreeka kultuuri keskele. Kreeka ühingutes-seltsides (tänapäeva mõistes mittetulundusühingutes, antiikse juriidilise terminiga collegium’ites) oli piiskop varade üle valitseja. Algkogudusel polnud palju varasid, polnud ka väljaminekuid, kuid vaatamata sellele ning ilmselt näljaste ja kodutute toetamiseks mõeldi ka koguduse varalisele küljele. Me ei tunne siiski piiskopi tööde loetelu. Pealegi tuleb tekstides piiskopiga võrdselt esile diakon. Ka diakoni tööd olid umbes sarnased. Töö nimi on tuletatud laua ääres teenimisest, kuid ilmselt oli üsna algusest peale diakoni amet pigem liturgiline ja vaimulik, mitte niivõrd halastustöö.
Seejuures torkab silma, et piiskopiameti tekke kohta on selgeid märke ka juutlusest. Kirjutasin ülal, et juudikristlikud kogudused, mis olid kristluse algseim vorm, tundsid üksnes vanemate, mitte piiskoppide ega diakonite institutsiooni. Juudikristlikud kogudused kasvasid ja levisid kreeka ja rooma kultuuri aladele kas sunnitult, sõdade või ka avanevate teenimisvõimaluste tõttu, või ka vabatahtlikult. Lisaks võeti juudi mõjusid kristlusesse ka hea meelega üle, tunnetati end ju sarnaselt neile ikkagi püsivat Vana Testamendi alusel. Usulised mõtted liikusid Vahemere piirkonnas ikka idast läände (nagu keskaja Euroopas lõunast põhja). Seegi andis juutluse mõtetele loomuliku eelise kreeka keskkonda tungimisel.
Teadmine piiskopiameti juudikristluse juurtest sünnibki selge filoloogilise tõestuse põhjal, et sõna piiskop, episkopos, tuleneb tegusõnast episkeptomai ’katsuma tulema, ülevaatajaks olema’, heebrea keeles pāqad. See tähendab nii heebrea kui kreeka piiblitekstides Jumala tegevust kas halastavana või karistavana. „Jumal tuleb oma kogudust katsuma“, see on nii ähvardus patusele kogudusele kui eshatoloogiline tõotus ootavale kogudusele. Mõnikord on see ühendatud rahva juhi, karjase mõtetega, näiteks Hs 34, kus kasutatakse verbi biqqēr ’külastama’.
Siit edasi näeme Uue Testamendi kohtades, mis räägivad piiskopiametist (meie tõlgetes „ülevaatajaametist“), kordumas neidsamu sõnu, mis Vanas Testamendis esinevad Jumala kui rahva ülevaataja või ka rahva juhi kui karjase kohtades. Seal räägitakse „katsumatulekust“, karjast, lammastest, karjatamisest.
Piiskopi kui koguduse juhi ametit ei nimetata aga juutluses kunagi selgelt. Seda ei juudikristluses ega juutluse teistes koolkondades. Erandiks selles juutluse presbüterikesksuses on üks juudi allikas, Damaskuse kiri. Seda on ekslikult peetud kristluse eelkäijaks tekstiks, kuna see sisaldab tähelepanuväärseid kristlikke mõisteid. Tegelikult ei ole selles midagi kristlikku, sest tekst on pigem Qumrani käsikirjadest tuntud mõtteviiside esindaja. See kogudus polnud mitte Kristuse kogudus, vaid ilmselt esseenide kogudus. Kuid juutlus on mitmepalgeline ning ka Qumrani käsikirjades torkab silma tähelepanuväärne vaimne uuenemine.
Damaskuse kiri kirjeldab, et selle usulahu koguduses on olemas ametimehed mǝbaqqēr (sõna nagu Hs 34 biqqēr) kes on pāqad (seatud, saadetud, vaadatud) kogudust juhtima. Selles märkame väga selget seost kreekakeelse sõnaga episkeptomai. Nii jõuamegi selge kokkupuuteni kristlusega, sest aeg on sama ja sõnavara on sama.
Siiski seletab sarnasust kristlusega (nagu ka muid Damaskuse kirja sarnasusi) mõlema tuginemine Vana Testamendi mõttemaailmale. Verb ’vaatama tulema, katsuma tulema’, selle vaimuelu ülesehitav tähendus, karja teema, hoolsuse ja hoidmise teema, (hea) karjase teema on kirjanduses olemas juutidel, kuid see levib kiiresti kristlikes kogudustes.
Parimad näited vastavatest teemadest on Ap 20:18jj ning 1Pt. Seejuures ei ole õpetus piiskopiametist Apostlite tegude raamatus üldsegi selle autorile omane teema. Teemale läheneb autor üksnes 20. peatükis, olles jõudnud tegevustikuga Egeuse mere äärde, kus on piiskopiameti sünnimaa. Apostlite tegude raamat ei esinda ka hierarhilist kirikut, kuid ta loob ilusaid pilte karjaste kolleegiumist, toitmas kogudust Jumala sõnaga ning otsimas eksinut.
Vallo Ehasalu (1973), mag. theol. (teaduskraad), on EELK Elva koguduse õpetaja, Valga praostkonna praost ning EELK Usuteaduse Instituudi piibliteaduste lektor.
