Kaitseväe talitustel, kaitseväelastele elu ohverdusest kõneldes, olen aluseks võtnud enamasti need pühakirjad read: „Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest“ (Jh 15:13).
Kui kirjeldada inimese elusaatuse kujunemist valikute kaudu, siis arvan, et elu on nende valikute kogusumma, mida pakuvad kolm erinevat ringi: esimene ring on isiklikult tehtud valikud, teise ringi valikuid kujundab määrava tähendusega vähemus ning kolmandaks ringiks on enamuse tehtud valikud.
Isiklikke valikuid tunnetatakse hästi – enamasti tehakse neid meeldivuse, vajaduse ja veel mõne muu olulise teguri kaasaabil. Üldiselt osatakse ka oma valikuid põhjendada, olgu nendeks edasiõppimise või elukutse valikud. Ent kes on need, keda olen markeerinud sõnaühendiga „määrava tähendusega vähemus“. Selgitan näidete abil: kui toimub mõni võistlus, siis kindlasti on seal olemas tulemust hindav žürii – see on üks väike grupp inimesi, kelle arvamus on lõpptulemuse osas paljuski määrav. Aastaid on Eestis toimunud lauluvõistlus, millega otsitakse superstaari. Selleks et pääseda püünele, on vaja läbida mitu vooru. Noorele kujunevale artistile on oluline tagasiside, mis innustab ja soovitab peidetud andeid paremini esile tooma ning valesid stereotüüpe maha jätma.
Miks see määrava tähtsusega vähemus on märkimisväärne? Tahan sellega osundada, et iga persooni elus võiks olla olemas selline määrava tähendusega žürii – inimesed, kes on hindajad isikliku elu suhtes. See väiksem grupp inimesi, kelle arvamus läheb isikule korda – näiteks lähim sõpruskond. Hea näide oleks selline, et kui nooruses tehakse oma esimesi kaalukaid valikuid iseseisvaks eluks, siis tuleks oma vanematele ja sõpradele neid tutvustada. Kindlasti läheb nende arvamus korda. Sõbrad üldjuhul aitavad kinnitada valikuid, kui ise mõnikord kahtleme. Aga armastuse tunne võib nõnda pimestada, et ei kuulata ei vanemaid, ei sõpru, ning pigem ollakse nõus kõigiga tülli minema ning koguni rändama senisest elust eemale, et oma valikuga rahus üksi olla.
Kuigi teeme ise valikuid, tahame siiski kuulda määrava tähtsusega sõpruskonna arvamust. Headeks sõpradeks peame neid, kellega meie maailma- ja eluvaated ühinevad. Tõelisteks sõpradeks peame neid, kes kinnitavad meie kaheldavaid seisukohti, julgustavad või innustava käituma teisiti.
Kuid olgu mainitud, et igal võistlusel võib olla erinev žürii ja ka võistlused on erineva tasemega. Eluteel kulgedes märkame, et osad sõbrad jäävad meist maha, näiteks kooliaega. Asemele tulevad töökaaslased või uued õpingukaaslased. Kuid kindlasti on ka neid inimesi, kes ei jätka õpinguid või on kaotanud töökoha. Kes võiks olla nendele eluvõitluse hetkeseisu hindavaks žüriiks? Mõnda inimest kõrvalt vaadates ja tema käitumise hinnates tundubki, et tal pole nõuandvat žüriid. See on koht, kus kaaskristlastena saame aidata: kõrval olla ja toetada.
Peatun ka nendel, elus tihti ette tulevatel olukordadel, kus valiku on teinud suur enamus. Olgu nendeks Riigikogu või kohaliku tasandi volikogu valimised. Võime kuuluda vähemusse, oma maailmavaatelisse sõpruskonda, kuid rahva kui demos’e häält tuleb tunnustada ja teha koostööd vastasrindega, või vähemalt näidata austust üles nende vastu, kelle valis enamus.
Siinkohal on sobilik sisse tuua riiklik dimensioon. Ajaloost teame, et oli üks väheldane grupp inimesi, keda tuntakse Päästekomitee nime all. Nad olid ette valmistanud manifesti Eestimaa rahvastele ning see loeti ette 23. veebruaril Pärnus ja 24.veebruaril Tallinnas. Tegelikult näitavad need kuupäevad, et iseseisvus algas Pärnus ja teistes kohtades, näiteks Haapsalus, mõned päevad varem praeguseks kinnistunud iseseisvuspäevast. Tol ajal oli tegemist ettevaatusabinõuga, sest kardeti vastuaktsioone. Riigi iseseisvuse väljakuulutamine sarnaneb noore inimese elu nende saatuslike momentidega, kui tuleb väga tõsiselt enda sees kaaluda, mida öelda oma vanematele siis, kui tehakse oma elus tähtsaid valikuid, olgu selleks omaette korteri üürimine, elukaaslase juurde kolimine või maailma rändama minek.
Vähem on ajaloost teada see, et kohe 25.veebruaril 1918 algas Eestis okupatsioon. Nii nagu noorte inimese elu, ei läinud ka iseseisvumine ilma võitluseta. Noorel riigil tuli üle elada mitmed katsumused. Tekib küsimus: kas tasus üheks päevaks riik välja kuulutada, kuigi teati, et kohe algab Saksa okupatsioon. See üheks päevaks riigi väljakuulutamine oli läbikaalutud, sõjalis-poliitiline akt. Seni oli Eesti territoorium olnud Vene tsaaririigi koosseisus, aga revolutsioon oli selle riigi alustalad kõikuma löönud. Vene armee põgenes rinnetelt. Maad laastasid demoraliseerunud vene soldatid ja sõjapõgenikest röövsalgad. Venemaa mõju vähenedes hakkas Balti piirkond huvitama teist suurvõimu. Eestimaal sajandeid valitsenud baltisaksa vähemus leidis tuge Eesti saartele maandunud Saksa sõjaväelt ning alustas kampaaniat monarhistliku Balti hertsogiriigi rajamiseks.
Kahe suurriigi vahelises võimuvaakumis otsustasid eestlased – õigemini neid esindavad poliitikud ja neid toetavad Eesti polkude sõjamehed – välja kuulutada demokraatliku ja iseseisva rahvusriigi. Lääneriigid ei tunnistanud Venemaal võimu võtnud enamlaste valitsuse ja sakslaste sõlmitud Bresti rahu ja tunnistasid 1918. aasta kevadel Eesti riigi iseseisvust. Nõnda omas Eesti riigi mõnepäevane iseseisvus enne okupeerimist tähendust rahvusvahelisel areenil. Sügisel 1918, kui keiserlik Saksamaa vajus kokku, üritas seda võimutühimikku ära kasutada Nõukogude võim ning Punaarmee alustas pealetungi Narva rinnetel. Tänu eesti ohvitseride ja poliitikute üleskutsetele suudeti koondada vabadusvõitluseks mehi nii koduselt pinnalt kui ka piiri tagant, kust tulid vabatahtlikud noored mehed võitlema äsja sündinud rahvusriigi eest. „Ei ole suuremat armastust, kui anda elu oma sõprade eest.“ Nii pühakirjas kinnitatakse. Aga mis armastus või sõprus sidus neid vabatahtlike Soomest, Rootsist, Taanist, kes tulid Eesti eest võitlema? Ei tundu nagu loogiline? Või varjab ajalugu midagi meie eest? Kuid küsigem endilt isiklikult: kes on need sõbrad, kelle eest oleme valmis surema? Selle teema üle arutlemiseks vaatasin korra interneti avarustesse, toksides sisse märksõnad „surra sõbra eest“. Leidsin kümmekond noorteblogi, mis olid pealkirjastatud nõnda: „Kerge on surra sõbra eest, aga raske on leida sõpra, kelle eest surra!“ See nagu ütleks, et inimesed on valmis omaks võtma eneseohverduse printsiipi – s.t surema kellegi eest, aga ei ole oma elus kohanud neid, kelle eest surra! See on vastuolu väärtustesüsteemis. Praegu elame juba rohkem kui 23 aastat iseseisvas riigis, kus otsest sõjaohtu pole. Toonitan, otsest! Kaudselt on olemas mõned tsiviilohud ning kaasinimeste nimel panevad oma elud ohtu peamiselt politseinikud (nendest 19 on hukkunud teenistusülesannete täitmisel taasiseseisvumise ajal), päästjad (neist hukkunud 10), kaitseväelased (neid on hukkunud õppustel ja operatsioonidel kokku 34). Ühtpidi võtame seda endastmõistetavalt, sest need inimesed on ise valinud oma eriala ning peavad seda ametit vabatahtlikult. Kaitseväelastega seoses tuleb siiski mainida üht erandit. Seaduse järgi on nad kohustatud oma elu ohverdama. See on riigi iseseisvuse garantii, et kõik meeskodanikud läbivad kohustusliku väeteenistuse ning annavad truudusetõotuse: „Tõotan jääda ustavaks demokraatlikule Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale, kaitsta Eesti Vabariiki vaenlase vastu kogu oma mõistuse ja jõuga, olla valmis ohverdama oma elu isamaa eest, pidada kinni kaitseväe distsipliinist ning täpselt ja vastuvaidlematult täita kõiki oma kohustusi…”.
Nõnda teadke siis, et on ta abikaasa, poeg või keegi teine meesisik, ta on andnud truudusetõotuse riigile. Kui vaadata meie riigi rohkem kui 96-aastast ajalugu, siis on selles olnud mitu kriitilist situatsiooni, kus pole jätkunud piisavalt mehi, kes end ohverdaksid riigi iseolemise nimel. Appi on tulnud vabatahtlikke teistest riikides – see on relvavendlus, mis toimib sõjaväelaste vahel ja ei allu tavaloogikale.
Kui vaadata elu laiemalt, siis on tegelikult päris palju seda, kelle või mille nimel surra: surra oma perekonna eest, oma isamaa eest, oma põhimõtete eest, isegi oma harrastuse eest surrakse, kui silmas pidada neid kalamehi, kes talvisel jääl uitavad ja keda piirivalve kopterite või hõljukitega päästab.
Tänast pühakirjateksti silmas pidades arutlen veidi veel armastuse üle sõprade vastu, mis oma ülimas seisundis tähendab valmisolekut surra. Kui surm on midagi väga konkreetset, siis armastusega on vastupidi: seda võib ja seda on väga erinevalt tõlgendatud. Näiteks Idamaades mõistetakse armastust osana tahtest, Lääne kultuuriruumis on aga armastus sagedasti seotud tunnetega. Lihtsas keeles ümber sõnastades tähendaks see seda, et me saame Jumalat küll armastada oma tahtelise otsuse järgi, aga meil pole tarvis olla oma tunnetele tuginevalt armunud Kristusesse.
Aga kuidas siis mõista tänase evangeeliumi teksti – armastust, mis ei ole tunnetele toetuv hingeline liigutus, vaid armastus kui tahteakt, mis on seotud sõprade eludega? Sõpradega, keda mitte meie ei vali, vaid kes kujunevad välja elu jooksul. Eriti olukordades ja situatsioonides, kus hing tunneb vajadust kellegi abi, nõuande või meile osutatud pühendumise järgi. Tahan rõhutada kaitseväelaste ja kristlaste sarnasust, vaadata täpsemalt kaitseväelase truudusetõotuse sisu, millest on näha, et kaitseväelastel on sarnane olukord kristlastega – valmisolek ohverdada oma elu. Minult on küsitud: kas mul kaplanina on ikka kaitsejõududes piisavalt tööd, s.t kas on kristlasi? Kuidas kaaskristlasi märgata? Kui ainult neid, kes on end tunnistanud kristlasteks, siis jah, neid on kaitseväes minu hinnangul rohkem kui ühiskonnas. Põhjus on väga lihtne: et olla ustav kaitseväelane, peab olema oma hingelt ustav patrioot: sa oled valmis surema oma maa eest, sa oled valmis surema nende inimeste eest, keda sa ei ole valinud oma sõpradeks, aga nad moodustavad selle enamiku, mis kokku ongi Eesti riik. Elagu Eesti!
Gustav Kutsar (1965), major ja EELK õpetaja, on Eesti kaitseväe vanemkaplan.
