„Taevariik on majaisanda sarnane, kes läks varahommikul välja palkama töötegijaid oma viinamäele. Seda kirjakohta lugedes tuli mulle meelde kolm erinevat teemat, millest võiksin rääkida. Need on: töötus, õiglus ja Jumala arm. Nendest teemadest võiks valida ju ühe ja sellesse süveneda, kuid otsustasin neid teemasid korraga käsitleda ja veidi võrrelda.Kui ta oli töölistega päevapalga kokku leppinud ühele teenarile, läkitas ta nad oma viinamäele. Ja kui ta läks välja kolmandal tunnil, nägi ta turul teisi jõude seismas ja ta ütles neilegi: „Minge ka teie viinamäele, ja ma annan teile, mis iganes õiglane!“ Ja need läksid. Taas läks ta välja kuuendal ja üheksandal tunnil ning tegi nõndasamuti. Aga kui ta üheteistkümnendal tunnil välja läks, leidis ta teisi seisvat ja ütles neilegi: „Mis te siin kogu päeva jõude seisate?“ Nad ütlesid talle: „Meid ei ole keegi palganud.“ Ta ütles neile: „Minge ka teie viinamäele.“ Aga kui õhtu tuli, ütles viinamäe isand oma valitsejale: „Kutsu töölised ja anna neile palk viimasest kuni esimeseni!“ Ja üheteistkümnendal tunnil palgatud tulid ning said igaüks ühe teenari. Kui siis esimesed tulid, oletasid nad, et nemad saavad rohkem, aga nemadki said igaüks ühe teenari. Aga kui nad selle olid saanud, siis nad nurisesid majaisanda üle: Need viimased on töötanud vaid ühe tunni, ent sina oled teinud nemad võrdseks meiega, kes me oleme kandnud koormat ja lõõska. Isand aga vastas ühele nendest: „Sõber, ma ei tee sulle ülekohut! Kas sa ei leppinud minuga kokku ühele teenarile? Võta oma palk ja mine oma teed aga sellele viimasele tahan ma anda nagu sullegi! Kas ma ei tohi oma enese omaga teha mida tahan? Või on sinu silm kade, et mina olen hea. Nõnda saavad viimased esimesteks ja esimesed jäävad viimasteks““ (Mt 20:1–16).
Seda kirjakohta lugedes tuli mulle meelde kolm erinevat teemat, millest võiksin rääkida. Need on: töötus, õiglus ja Jumala arm. Nendest teemadest võiks valida ju ühe ja sellesse süveneda, kuid otsustasin neid teemasid korraga käsitleda ja veidi võrrelda.
Töötus, mis tänasel päeval on nii reaalne ja igaühte puudutav teema, oli olemas juba tol ajal, kui Piiblisõna kirja pandi. Samuti nagu tänapäeval, oli ka tol ajal head ja tasuvat tööd leida raske, eriti veel väiksemates kohtades. Kui oskusi ka eriti ei ole, ei või rääkidagi tasuva töö leidmisest. Probleem iseenesest on sama, mis sadu aastaid tagasi, erinevus on vaid töös ja töö tegemise meetodites.
Igal hommikul mindi turule, ootama, et keegi tuleks ja palkaks tööle, kas või selleks päevaks, et saaks perele söögipoolist. Mõnikord kestis selline ootamine kogu päeva ja võis olla, et õhtul polnud ikka teenitud raha, millega peret toita. Tol hommikul, kui majaisand tuli palkama mehi oma viinamäele tööle, oli nii mõnelegi suur õnnehetk. See oli suur kergendus, et õhtul ei tule koju minna tühjade kätega. Juba tol ajal oli perele leiva teenimine raske. Ja oli suur häbiasi, kui koju tagasi pöördudes polnud kaasa tuua mitte midagi.
Varahommikul palgatud töötegijatega sõlmis majaisand lepingu – päevapalgaks oli üks hõbeteenar. Üks teenar on Uue Testamendi kontekstis päevapalgaks suur raha ja selle eest oldi valmis rügama palehigis kogu päev. Psühholoogiliselt oli ehk selle summa väärtus veelgi suurem, kuna hinges oli rahu ja rõõm.
Kolmandal tunnil värvatutele lubas majaisand anda, mis iganes õiglane on. Siinkohal tegelikult ei sõlmitud ju lepingut, vaid öeldi, et minge tööle ja ma maksan. Kas siis töö võeti rõõmuga vastu, kuna palka oli lubatud?
Järgmistele ei lubanud isand muud kui tööle minna. Nad oli sellegi üle rõõmsad, vähemalt pole päev täiesti tühja läinud. Turul seismine oli ka teiselt poolt vaadatuna häbiasi. Kui pole tööd, ega siis asjad ikka korras pole. Sama asi nagu tänapäevalgi: kui sul ei ole tööd, siis mõni võib pilgates öelda: „Kes ei tööta, see ei söö …“.
Lepingu täitjad said tasu vastavalt lepingule. Nurinat poleks ju tohtinud olla. Need, kellega lepingut polnud, said tasu majaisanda armust. Siinkohal oleks hea mõtiskleda just selle nurisemise ja õigluse üle. Mis on inimese meelest õiglane? Juba päris väike laps näib vastust teadvat, ta on kohe varmas häält tõstma, kui sünnib midagi lapse meelest ebaõiglast. „Sinu õun on suurem!“ – „Aga sinu õun on jälle parem, sest see on punasem!“ – „Miks mina pean temast rohkem koristama?“ – „See pole õiglane, et mina pean alati esimesena pesema minema!“ Näib, et õiglustunne on inimese üks tugevamini arenenud tundeid, vähemalt seni, kui jutt on teda ennast puudutavast ebaõiglusest. Oleme ju isegi keenud sisemisest vihast, kui näiteks vend või õde on saanud midagi, mida ise oleme soovinud. Samuti teame jutte sõprade ringis, et „mina teen sama töö kui minu kolleeg, aga mina saan temast vähem palka“. Selline õiglustunde võitlus on kõigi meie sees olemas ja juttu jätkub kauemaks, kui selline teema vestlusringis tõstatada.
Samasugune õiglustunne valitseb ka täiskasvanute seas, pole ju tavatu, kui kuuleme inimesi vestlemas, et kui palju keegi tööd teeb ja kui palju selle eest palka saadakse. Jah, peame tõdema, et maailmas on palju ebavõrdsust ja ebaõiglust. Selle vastu me ei saa mingi relvaga. Maailm on inimeste maailm ja inimene ei ole täiuslik.
Aga Jumal on täiuslik ja oma armu on Jumal just sellepärast meile kinkinud, et meil oleks millelegi toetuda. Ükskõik kui palju inimene tööd ei teeks ja kui palju selle eest palka ei saaks, või kui palju punasem oleks õun, mille teine saab, või see, et keegi peab alati enne teist pesema minema. Jumala arm on kõigi kohal alati üks. Jumal ei tee vahet minu ja sinu vahel, Jumal ei tõsta kedagi kõrgemale ega lase austada teisi rohkem. Jumal on õiglane Jumal ja on oma armu meile kinkinud, et oleks veidikenegi õiglust.
Kui aus olla, siis isegi mina ei võiks unistadagi Jumala õnnistusest või siis sellest, et kunagi ka minule taevaväravad avatakse, kui Jumal kingiks oma armu vaid valitutele. Sellisel juhul ei oleks meil enam loota millelegi. Poleks ju isegi mõtet elada, kui puuduks lootus.
Aga Jumal on õigluse Jumal ja on andnud oma armu meile kõigile vahet tegemata. Jumal on maailma armastanud ja armastab veel praegu, ja ka tulevikus nii palju, et on andnud meile oma armu, halastuse, ja päästab meid kurjast just seepärast, et meil, inimestel, oleks lootusesäde parema tuleviku jaoks.
Põhimõtteliselt oleks majaisand võinud tööpäeva lõpus maksta viimastele tööle tulijatele ka ühe kaheteistkümnendiku hõbeteenarist, kuid pole olemas sellist asja nagu üks kaheteistkümnendik Jumala armastusest, või üks protsent Jumala armust. Just seepärast ka tark majaisand maksis kõigile, neile, kellega tal oli leping, ja neile, kellega ei olnud kokku lepitud. Sest Jumala armastus ja arm on kogunisti meile antud.
Kuna oleme Jumala silmis armu leidnud, siis kasutagem seda teadmist targalt ja otsigem esiti Jumala riiki ja tema õigust. Kõik muu on teile pealekauba: arm ja armastus, mida Jumal kingib meile õiglaselt ilma hinnata.
Tuuli Raamat (1976) teenib EELK vikaarõpetajana eestikeelset kogukonda Helsingis ja selle ümbruskonnas.
