„Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus. Selle kohta on ju esivanemad saanud tunnistuse. Usus me mõistame, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et nägematust on sündinud nähtav. Usus tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, mille tõttu ta sai tunnistuse, et tema on õige, kuna Jumal andis tema andide kohta tunnistuse, ja usu kaudu ta räägib veel surnunagi. Usus võeti ära Eenok, et ta ei näeks surma, ja teda ei leitud enam, sest Jumal oli ta ära võtnud. Aga juba enne, kui ta ära võeti, oli ta saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meelepärane. Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad. Usu läbi sai Noa hoiatuse selle kohta, mida veel ei olnud näha, ja ta ehitas jumalakartuses laeva oma pere päästmiseks; ja selle kaudu ta mõistis süüdi maailma ja sai selle õiguse pärijaks, mis tuleb usust. Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb. Usus ta asus elama tõotatud maale otsekui võõrsile, elades telkides koos Iisaki ja Jaakobiga, kes olid sellesama tõotuse kaaspärijad. Sest ta ootas kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal“ (Hb 11:1–10).
„Usk ei vaja äraseletamist,“ seisab Jüri Bärgi jutlustekogus „Hoida ja harida“. Usku „tuleb tunnistada ja tunnistuski pole esmalt see, kuidas me usume, kui hardalt me usume, vaid meie tunnistus on Jeesusest Kristusest, kuulutus maailmale avatud rõõmusõnumist“.
Tõesti kipume me oma tarkuses kõike seletama, analüüsima, argumenteerima ning kõige selle taustal võib peamine eesmärk hägustuda ning kõrvalseisjad küsivadki, mida te siis seal kirikus õigupoolest usute või üldse teete. See oht on alati olnud kiriku kohal, et tuntakse soovi usk mõistuspäraseks vormida, aga usk on mõistusest üle ja seda ei saa raamistada, seda saab elada.
Kui sageli kuuleme inimesi ütlemas, et usk on nõrkadele. See, mida me kirjast heebrealastele loeme, tõestab väga selgelt just vastupidist. Ilma tõelise usalduse ja usuta kõlab ju kõik see utoopilisena ja peab olema tugev, et nii võimast Sõna uskuda. Aga meie loomuses on, et me kipume kahtlema, nagu seda mitmel korral juhtus Jeesuse lähimate jüngritegagi. Eks soovi ju meiegi Jeesuse kombel vee peal kõndida – lapsepõlves sai ikka järgi proovitud, aga me kahtleme nagu Peetruski ja täisealiseks saades me sageli enam ei proovigi, vaid usume uuringuid, et tegu oli jää peal kõndimisega või Jeesusele olid teada koolmekohad.
Samamoodi kipub meie mõistus tõrkuma, kui seisame silmitsi imetegude, tervendamiste ja müstikaga. Kui me loeme Uuest Testamendist Jeesuse mitmetest imetegudest, siis me ei kahtle nendes, aga kuidas on imetegudega meie tänases igapäevases elus? Miks ei lähe meie veritõbise naise kombel Jeesust kuuepalistust puudutama, uskudes nii et võimatu peab saama võimalikuks?
Eelpool mainisin usaldust ja usku paarina, sest just selline kombinatsioon teeb võimalikuks tõelise usu. Lihtne on öelda, jah, ma usun, aga inimloomusele omaselt ei ole lihtne usaldada. Usaldada nii nagu tegi seda veritõbine naine. Usaldada ja mitte seada kahtluse alla.
Me ei saa uskuda tõeliselt oma mõistuse või loogikaga, vaid me usume, sest me usaldame Kristust, kes annab meile usku. Me usaldame meile antud tõotusi, et Jumal on kõikväeline, Ta on hea Isa, kes meid armastab ning me usaldame endid ülestõusmisusu hoolde. Me usume mitte sellepärast, et usutõed tunduvad meile kõik mõistuspärased, vaid sellepärast, et me usaldame Kristust, kes meile need tõed on andnud. Võib öelda, et usaldus on lahutamatu osa usust. Ilma usalduseta, ei saa reaalselt olla usku. Usk ja usaldus käivad koos.
„Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad“ (Hb 11:6).
Kristlik usk ei ole üksnes vaimuseisund, vaid ka tegu, mis nõuab usutunnistuse järgimist nii ristimise sakramendis kui ka erinevates kristliku elu etappides. Kristlased kuulutavad Credo’t lausudes seda, mis on neile elus esmajoones oluline ja tähtis. Credo lausumine valjuhäälselt on kristlaste kuulutus oma tõekspidamistest, millele kristlased on oma elu rajanud. Aga meil ei piisa vaid jumalateenistusel usutunnistuse lugemisest. Palju tähtsam on see, kuidas me oma usku elame ja sellest tunnistust anname. Kas meie sõnad ja teod kokku käivad. Kas me usaldame oma Issandat.
Nagu on kirjas ka peapiiskopi läkituses usuaastaks: „Usuaastal ei pääse me mööda küsimustest, milline koht on usul minu elus, kas on mu mõtted, sõnad ja teod kooskõlas minu usuga, kuidas annan ma tunnistust oma usust kaasinimestele ja Jumalale. Milline on usu roll meie kodus, kogukonnas ja ühiskonnas? Kas oskan tänada Jumalat tema armu eest ning kiita ja ülistada teda keset kogudust?“
Sellest läkitusest on tänaseks möödas rohkem kui üks usuaasta ning hea oleks heita pilk endasse ja need küsimused uuesti esitada. Ja tegelikult peaksime kristlastena neid küsimusi esitama endale iga päev, et usk saaks meis ja meie ümber kasvada. Nii peaksimegi alustama igat oma päeva, usaldades selle Jumala hoolde ja usaldades meile antud tõotusi.
Oleme vist üsna tihti kuulnud väljendit „peame oleme tänulikud“, või lapsi kasvatades õpetame neile ikka, et kuhu siis „aitäh“ jäi. Siinkohal tekib küsimus, kas tänu saab olla sunduslik? Samuti nagu meie usk ei saa ju olla sunduslik. Jah, on olemas jumalakartus ja aukartus Jumala ees, kuid see ei ole sunduslik. Nii peaks ka meie tänu olema loomulik osa meie igapäevasest elust ja palveelust.
Antud kirjakoht kirjast heebrealastele on Piiblis pealkirjastatud „Usust ja uskujatest muistsel ajal“ ning tõepoolest on oluline tuua eeskujusid ja näiteid aegadest, mida tava mõistusega ettegi ei suuda kujutada, veel vähem siis uskuda. Selleks peavad tänapäeva kristlased olema varustatud tõelise usuga, et ei jääks varjule Kristuse teod ja rõõmusõnum.
Diina Tuulik (1977) on EELK Valga praostkonna vikaarõpetaja.
