„Hoiduge valeprohvetite eest, kes tulevad teie juurde lambanahas, seestpidi aga on kiskjad hundid! Te tunnete nad ära nende viljast. Ega viinamarju korjata kibuvitstelt ega viigimarju ohakailt? Nõnda siis kannab iga hea puu head vilja, aga halb puu halba vilja. Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle. Küllap te tunnete nad ära nende viljast! Mitte igaüks, kes minule ütleb: „Issand, Issand!“ ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Paljud ütlevad mulle tol päeval: „Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?“ Ja siis ma tunnistan neile: Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!“ (Mt 7:15–23.)
Hirmuäratav kirjakoht, kas pole? Olen mõelnud, et ehk olen just mina see, kes kunagi saab arvatud ülekohtutegijate hulka. Äkki on mu usk, mida ma arvan end tunnistavat vaid „Issand, Issand!“ hüüdmine?
Tegude tegemisest me ei pääse. Me peame tegema usutegusid (ja vahel lausa „usuhüppeid“), sest mida on meie usk väärt kui seda ei kinnita teod? Sama võime lugeda ka apostel Jaakobuse kirjast, kus seisab: „Nõnda on ka usuga: kui sel ei ole tegusid, siis on see iseenesest surnud“ (Jk 2:17). Heaks illustratsiooniks võiks siinkohal olla üks lugu Anthony de Mellolt, tuntud katoliku preestrilt ning psühhoterapeudilt, kes on ka mitme usku ja vaimsust käsitleva raamatu autor. See on lugu ateistist, kes kukub kaljult alla. Ta kukub, aga jõuab veel kinni haarata ühe kalju küljes kasvava väikese puu oksast. Ateist mõtleb, mida teha, ja tuleb äkitselt ideele, et prooviks õige Jumala poole pöörduda. Nii võtabki ta kogu oma jõu kokku ja hõikab: „Jumal!“ Vastust ei tule. Ateist hõikab uuesti: „Jumal! Kui sa oled olemas, siis päästa mind ja ma luban sinusse uskuda ja õpetan teisigi sedasama tegema.“ Jälle vaikus. Ateist on peaaegu, et juba oksast lahti laskmas, kui kuuleb vägevat häält üle kanjoni kõlamas, mis ütleb: „Nad kõik räägivad nii, kui on tõeliselt hädas!“ Ateist hüüab: „Ei, Jumal! Ei, ma pole nagu teised, ma juba usungi. Kas sa ei näe, et olen su häält kuulnud! Nüüd päästa mind ja ma kuulutan sinust maailma otsani!“ Hääl ütleb selle peale: „Hästi, ma päästan sind. Lase oksast lahti!“ „Lasen oksast lahti? Jumal, kas sa pead mind hulluks?“
Kui sageli oleme meiegi samasugused praktilised ateistid. Väidame, et usume, aga ise ripume samal ajal mõne kidura oksarao küljes, oksa hoidvad sõrmedki pingutusest krampis. Kas me saame sellisel juhul üldse usust rääkida?
Kui loeme sama kirjakohta edasi, siis on seal tegusid mainitud küll: „Paljud ütlevad mulle tol päeval: „Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimelt teinud palju vägevaid tegusid?““ Siin on ju teod täiesti olemas, pealegi „vägevad teod“, Issanda enda nimel tehtud teod. Mõtleme pisut, milliseid tegusid on siis inimene teinud Jumala nimel? Näiteks on Eestis palju inimesi, kes nimetavad end nõidadeks või ravitsejateks. Avalikes intervjuudes kinnitab suurem osa nendest, et nad toimivad Jumala „nimel“ ja abil. (Muide, Vanas Testamendis on valeprohvetid need, kes on n-ö isehakanud ja ei kuuluta Jumala poolt antut. Need on inimesed, kes kuulutavad iseennast. Ja enamasti kuulutavad nad seda, mida teistele antud ajahetkel kuulda meeldib. Näiteks, et majandus tõuseb taas, et leiad mehe, naise, eluõnne vms.) Islamistidest enesetaputerroristid teevad oma paljusid ohvreid nõudvaid väljaastumisi samuti Jumala nimel. Aga milleks rääkida teistest, kui paljud kristlasedki on teinud Jumala nimel hirmuäratavaid tegusid! Kui palju on neid inimeste vägevaid tegusid, millele on kleebitud Jumala nimi! Aga Jumal ütleb neile: „Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad!“
Aga mis on siis see, millega me eksima kipume? Tegusid tuleb teha, head vilja tuleb kanda, aga mõned teod on justkui valed … Tundub, et nii nagu väga paljud asjad, jõuab seegi küsimus välja meie suhtumise või meelsuseni. Jeesus ütleb ka lahenduse tegelikult välja: taevariiki saab vaid see, kes teeb Isa tahtmist. Kõik „Jumala nimel“ tehtu muutub valeks siis, kui see on tehtud vaid Jumala nimel (võimalik, et ka täiesti siiralt), aga mitte Tema tahtmist silmas pidades. Võime küsida: kas tegutsetud on selleks, et vähem või enam varjatult tehagi „vägevaid tegusid“, suurejoonelisi asju kõigile imetlemiseks? Või on see midagi, mida teeme usaldusega Jumala vastu, Tema tahtmist mööda, tõelise alandlikkuse ja alistumisega?
Üks sõber kurtis mulle kord, et ta ei tea või ei saa aru, mis on Jumala tahtmine tema elus. See võib nii olla, et konkreetse tegevuse või töö vms leidmine võtabki väga kaua aega ja me käime läbi segaduseaegadest ja Jumal ei osutagi sõrmega, et sulle kuulub see ülesanne ja tollele too. Aga tegelikult on küsimus Jumala tahtmisest ka hulga hõlpsamini lahendatav. Täpsemalt, Jumala tahtmine on täiesti kindel selles, et Ta tahab, et me lubaksime Temal end armastada ja juhtida Tema enese sarnasuse suunas. Jumala tahtmine on, et me osutaksime teistelegi teed olemise aluse ehk Jumala enda juurde. Jumala tahtmine on, et oleksime Tema tõelised lapsed – need, kes ei hoia kinni viletsatest oksakestest, need, kes otsivad Teda kogu südamest, kes elavad Jumalat meeles pidades igal päeval ja igal hetkel.
Katrin Viires (1987) on EELK Tallinna Jaani koguduse Tooma missa juht ja EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia üliõpilane.
