Tänase maailma arvuks on plural ja hulgaks multi. Singulaarse monoinimese asemele on tulnud pluralistlik multitaskingut valdav überpolarist, kes ei jää hätta ei vastandite haldamise ega paralleelide vahel navigeerimisega. Tema terekäeks on Facebook ja ruuporiks Twitter, näoks igakuiselt muutuv avatar ja sõbraks igaüks, kes vastava taotluse saatnud. Paradigma on muutunud. Lõppenud on autoriteetide aeg ja maailm on igamehe võimuteostumise paigaks. Kõige rohkem, mida selleks vaja, on üks 24-tunnist internetivõimekust omav nutitelefon ja oskus öelda seda, mis kellelegi korda läheb.
Õpetajat klassi ees ei kuulata mitte sellepärast, et ta on õpetaja; vaimulikul puudub õigus eeldada austust lihtsalt sellepärast, et ta on vaimulik; kirik ei võida usaldust mitte kirikuks olles. Igaühel lasub vastutus ennast tõestada. Ja igaühel on õigus olla sinust parem. Taoliselt muutunud maailmas on kogudusel suur kiusatus hüüda pingviinipoeg Lolo kombel kõigile teistele „lollakad“ ja hulpida oma järjest väiksemaks sulaval jäätükil sihita edasi. Kas aga nõnda täidame oma kutsumust kuulutada evangeeliumi ja olla maa soolaks?
Dwight J. Friesen arutleb oma raamatus Thy Kingdom Connected selle üle, mida võiks kirik õppida Facebooki ja muude virtuaalsete võrgustike näitel ja ütleb, et kiriku esimene ülesanne ei ole täna mitte sõnastatav kuulutamise, vaid ühenduses olemisega. Sest kui sa ei ole ümbritseva(te)ga ühendatud, ei ole sinu kuulutust olemas. Kus aga ei ole sind, on keegi teine. Kiriku jaoks ei saa taoline ühendatus täna enam piirduda meile maailmavaateliselt ja väärtussüsteemilt mugavate institutsioonide ja liikumistega. Eurogrupi juht Thomas Wieser nimetab 14. augusti Ärilehes jätkuva majanduskriisi peamiste käivitajatena globaliseerumise tõsiasja vältimist. Vana maailm elas ikka edasi stiilis, et meie heaolu jääbki kasvama. Tänane reaalsus räägib heaolu ja rikkuse kandumisest väljapoole. Ja tõeliselt mõjukad majandused ei allu enam meie parlamentide otsustele.
Religioosses plaanis on see toimunud sama vääramatult. „Kristlik Euroopa“ ei ole enam ammu kiriku piirkond. Ristiusk võib (veel?) olla maailmas enamusreligioon, ent kindlasti mitte ainus suur, mis sinisel planeedil toimuvat mõjutab. Maailmavaateliselt saab ristiusk olla tõsiseltvõetav veel vaid siis, kui ta ka teisi tõsiselt võtab. Vastasel juhul ähvardab kirikut spirituaalseks „konserviks“ muutumine, mis kustutab nälja küll ajutiselt, kuid millele midagi pikaajalisemat postmodernne inimene rajada ei usalda, sest taoliselt puudub kogudusel ja tema õpetusel jätkusuutlikkus.
Chris Altrock kirjeldab postmodernse inimese tunnuseid, millega kirik oma kuulutuses arvestama peaks. Raamatus Preachig to Pluralists. How to Proclaim Christ in a Postmodern Age nimetab ta seitsme märksõna hulgas ära ka tänase inimese antiinstitutsionaalsuse ja pluralistliku maailmanägemise. Esimesel juhul ei ole inimene huvitatud mitte mingist formaalsest organisatsiooni kuulumisest, veel vähem liikmemaksu maksmisest. Küll aga on ta võimeline innustuma Jeesusest ja tema õpetusest. Sellist inimest kõnetav kogudus peab ennekõike olema mitte institutsioon, vaid liikumine, mitte organisatsioon, vaid Jeesuse õpilaskond. Pluralistile evangeeliumi kuulutamise juures on aga oluline keskenduda Jeesuse sõnumi esitatud positiivsele programmile ja mitte asuda vastandamise teele. Viimane mõjub teiste arvelt eneseupitamisena, eriti kui teise poole esindajat diskussiooni ei kaasata. Teistele sõrmega näitav loosungites kõnelev kirik ei ole tõsiseltvõetav.
Õigustatult jääb aga küsimus kiriku ja tema kuulutuse lahustumise kohta. Kuidas saab kirik kõige selle juures säilitada oma ainulaadsuse ja identiteedi kristliku kirikuna ja mitte muutuda mingiks multi-kulti vabaajakeskuseks?
Kiriku sõnumi unikaalsus seisneb inkarnatsiooni tegelikkusel. Sõna sai lihaks. Ja saab veelgi. Kõikjal, kus kogetakse Jumala ligiolu ja taibatakse Tema tahet ning enese vajadust sellele tahtele alluda, saab Poeg tulla lihaks. Kiriku ülesanne on olla kohal taolistes inkarnatsioonivõimekates hetkedes ja paikades. Ja ilmutada Poega ennekõike enese kuulutuse ja tegevuse juures. Kirikul on midagi pakkuda siis, kui kirikust Jeesus üles leitakse. Plural ja multi ei pea siin esindama lahendust vajavaid probleeme, vaid võivad saada võimalusteks esitada Lunastajat väga mitmekesisel moel üha suuremale hulgale inimestele.
Paljunäoline 21. sajandi teise kümnendi tehnokraat saab kiriku sõnumist ja selle mõjust aru teisel moel. Mõned aastad tagasi ühe tuttavaga kiriku ja koguduse arendamisest kõneldes tegi too üllatava ettepaneku, et tema meelest peaks kirikus traadita internet olema. Esmapilgul kummaline idee saab selgemaks, kui mõistad tänase inimese sõnumi vastuvõtmise viisi. Kui sina kõneled Jeesusest, siis tema guugeldab samal ajal Buddhat; kui sina räägid palvest, siis tema kuulab ühe kõrvaga Youtube’ist minareti tipust kõlavat muezzini palvekutset; kui sina räägid armastusest, loeb tema Wikipediast artiklilt ristisõdadest…
Selline kontekst eeldab kirikult ja tema sõnumi kandjatelt väga selget vastust küsimusele, kas me ka ise teame, miks me midagi õpetame ja kuidas meie tegutsemisviis seda õpetust kannab. Kirikul ei ole täna kaasas mingit eelnevalt antud autoriteeti. Kirik on kuuldav ainult siis, kui teda kuulata viitsitakse. Ja kui see, mida kirik pakub, inimest ei kõneta, vajutab viimane oma telefoni puutetundlikul ekraanil unfollow ja läheb eluga edukalt edasi.
Kirik pluralistlikul tehnoajastul peab lisaks olemasolevate traditsioonide kandmisele olema võimeline looma ka uusi tähendusvälju. Märksõnaks on Jeesuse mitmetahulisem esitlemine. Sõna sai lihaks. Kiriku jaoks ei ole kaalukamat sõnumit, kui seda on Kristus. Pole vajalikumat kontot, kui seda on konto jumalariigi võrgustikus, avatariks Kristus. Ei ole sisukamat tviiti kui see, mille Jumal inimkonnale on Jeesuses saatnud. Kirik peab suutma sõnumi nüüd saja tuhande erineva konto seas nähtavaks teha ja 140 tähemärgi piires väljendada. Iga taoline uus väljakutse, mille muutunud maailm kirikule seab, on taaskord hea võimalus olla läbimõeldum, ausam ja kõnekam. Pluralistlik tehnokraatlik ühiskond annab meile võimaluse olla kirik teadlikumal ja vastutustundlikumal moel, mida iseloomustab julge paljunäolisus kontaktiavatuse ja -võimega.
Tauno Toompuu (1979) on EELK Rakvere Kolmainu ja Käsmu koguduste õpetaja, Viru praostkonna abipraost, EELK kirikukogu, liturgiakomisjoni ja misjonikeskuse nõukogu liige, Eesti Kirikute Nõukogu Ühiskonnatöö Sihtasutuse juhatuse liige.
