“Ja vaata, üks seadusetundja tõusis püsti Jeesust kiusama ja küsis: “Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?” Aga Jeesus ütles talle: “Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed? Tema vastas: “Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!” Siis ütles Jeesus talle: “Sa oled õigesti vastanud, tee nii, ja sa elad!” Tema aga, tahtes iseennast õigustada, küsis Jeesuselt: “Ja kes siis on mu ligimene?”
Jeesus ütles kõnelust jätkates: “Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Kui need olid ta riided röövinud ja talle hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha. Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda. Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda. Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest. Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: “Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles.” Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunu teeröövlite kätte?” Seadusetundja ütles: “See, kes tema peale halastas.” Jeesus ütles talle: “Siis mine ja tee sina nõndasamuti!”” (Lk 10:25-37)
On asjaolusid, millest vaadatakse mööda. On seaduseid, millest hiilitakse mööda. On inimesi, kellest minnakse mööda. On vestlusi, kus räägitakse üksteisest mööda. Kõik need on piinlikust tekitavad olukorrad, eriti kui need välja tulevad, ent muidu üsna loomulik osa elust.
Prohvet Jeremija on üles kirjutanud küsimuse: Kas ma ainult ligidal olen Jumal, ütleb Issand, aga kaugemal ei olegi Jumal? (Jr 23:23) Ligimesest võib meil õnnestuda mööda minna, Jumalast mitte. Tema ei ole meiega ainult teatud olukordades, siis, kui meie tahame temaga koos olla, vaid igas hetkes. Ta kutsub meid ka olema igas hetkes. Olema koos temaga, olema üksteisega, üksteisest mitte mööda vaatama ega mööda minema. Olema Kristus ligimesele.
Vahel võib keegi lähedane inimene jääda sulle võõraks ja keegi võõras saada lähedaseks, sest sa avastad korraga, et lähedane on sinust kaugel, isegi kui ta on su kõrval ja võõras on lähedal, isegi kui ta on kaugel.
Kes siis ikkagi on ligimene? Seadusetundja ütles: ”See, kes tema peale halastas.” Halastamine tähendab märkamist, mitte-mööda-vaatamist, enda toimetuste edasilükkamist, hoolimist, aitamist.
Käisin hiljaaegu ametikohustuse tõttu ühel suveüritusel. Seal oli üllatavalt palju rahvast. Vaatasin seda rahvahulka, kes paistis olevat ennekõike uudishimust aetud, ja mõtlesin, kuidas kallid kaasmaalased käivad mööda erinevaid üritusi – suveteatrid, kontserdid, suvepäevad, avalikud üritused, kinnisele ringile suunatud ettevõtmised. Väga palju kohti, kust on vaja suve jooksul läbi käia. Kas pole see kaasajale iseloomulik? Elamustejaht. Võimalikult palju kohti külastada, kõigest möödaminnes midagi haarata, et siis jälle edasi tormata. Aeg soosib kiirustamist, rohkelt põnevust pakkuvaid alternatiive: kiire infovahetus, täpsed kellaajad, kiired sidepidamis- ja liiklusvahendid. Paraku kaasneb selle elustiiliga väiksem võimalus maaslamajat tähele panna ja üldse võimetus millelegi pühenduda. See eeldaks rahulikumat minekut, pikemat paigal püsimist, keskendunud pilku ja avatud südant. Kuid kaasaja inimesel pole aega, uued elamused ootavad. Temal on rutt. Nagu preestril ja leviidil ei olnud aega. Ega neil ei olnud midagi põhimõttelist aitamise vastu, lihtsalt antud hetkel tundus midagi muud antud inimese abistamisest tähtsam olevat.
Kui seadusetundja küsis Jeesuselt, kes on mu ligimene, siis Jeesus pööras selle küsimuse teistpidi: kellele mina olen ligimene. Kas saame siin seada kriteeriume, valida, kellele oleme ligimesed ja kellele mitte? Jeesuse käes on kustukumm, ”delete” klahv, millega ta kaotab piirangud, mida me inimestena kipume endi vahele seadma.
Soomes, Hollolas on võimas keskaegne kirik, kus on hästi säilinud seinamaalingud. Muuhulgas on seal roidvõlvide ristumiskohtadele maalitud neli tegelast – Maarja, Jeesus, ingel ja … kurat. Mida teeb kurat kirikus? Küllap ta käib ringi nagu möirgav lõukoer, otsides, keda neelata (1Pt 5:8). Küllap temagi on igal pool ja igas hetkes kohal. Ka ristiinimese kõrval. Hollola kiriku primitiivne kuradike näeb välja kõike muud kui hirmutav. Tegelikult on ta päris armas. Aga kas pole tundmatu keskaegne kunstnik tabanud kaasaja inimese loomust, kellele kurat ongi sümpaatne, kes rõõmsa meelega naeratab talle ka kirikuvõlvide all ja heidab samas tüdinud pilgu Jeesusele. Asjaolu, et va sarviline kohal on, tundub põnevam kui Jumala kohalolek. Põnevust kaasaja inimene armastab ning otsib. Seepärast kirik jääbki talle kaugeks. Siin ei ole põnevust ja meelelahutust (vähemasti ei tohiks olla). Õigemini põnevus isegi on, kuid see ei ole kerget kõditust pakkuv ja meelelisel tasandil toimiv, vaid tõsine võitlus hinge päästmise nimel.
Tänase evangeeliumi algusosas küsis üks seadusetundjatest: ”Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?”. Mida mina pean tegema? Kas üldse pean? Kas pole Jumal see, kes päästab ja mina vaid lepin Tema tegevusega, heal juhul ütlen ”jah ja aamen”?
Võib-olla ei saa me tõesti ise kuigi palju teha, et taevariiki pääseda, aga me ei saa ka tegemata jätta. Me ei pea otsima neid olukordi, kus saaksime aidata, vaid peame halastust ja kaastunnet osutama nendes olukordades, millesse satume. Edasi minna saab ka pärast peatumist ja aitamine annab uut elujõudu mitte ainult abivajajale, vaid ka aitajale endale. Ema Teresal on õigus, kui ta ütleb: Asi ei ole selles, kui palju me anname, vaid kui palju armastust me paneme sellesse andmisse.
Mare Palgi (1973) on EELK Kose Püha Nikolause ja Tuhala Kaarli koguduste õpetaja ning Ida-Harju praostkonna praosti kohusetäitja.
