“Kui nad siis Kapernauma tulid, astusid Peetruse juurde templimaksu kogujad ja ütlesid: „Kas teie Õpetaja templimaksu ei maksa?” Peetrus vastas: „Küll ta maksab.” Ja kui ta koju tuli, ennetas Jeesus teda ja küsis: „Mis sa arvad, Siimon, kelle käest võtavad kuningad maa peal tolli või pearaha? Kas oma poegadelt või võõrastelt?” Aga kui Peetrus ütles: „Võõrastelt”, lausus Jeesus talle: „Siis on pojad vabad. Aga et me neid ei ärritaks, mine järvele, heida õng sisse ja võta esimene kala, mis üles tuleb! Ja kui sa tema suu avad, leiad sa hõbeseekli. Võta see ning anna neile minu ja enese eest!”” (Mt 17:24-27)
Viimasel ajal on mul üsna sageli ette tulnud, et kaaskristlastega vesteldes kerkib pinnale teema uskliku ja nö maailma ehk kiriku ja riigi omavahelisest suhtest, tasakaalu leidmisest nende esmapilgul nii erinevana tunduvate maailmakäsitluste vahel. Oleme arutlenud selle üle, kuidas usklikuna maailmas elada; esile on kerkinud küsimused, et kuidas peaks usklik inimene elama, kuidas suhtuma meid ümbritsevasse elukorraldusse, kuidas end suhestama ilmaliku riigiga. Seisukohad (nagu inimeste mõttemaailmadki) jaotuvad väga laia skaala peale: leidub neid, kes tahaks elada vaid taevases ja vastandavad end, vahel pisukese uhkusegagi, kõigele maisele; on neid, kes väidavad end suutvat elada korraga neis „kahes maailmas“, kuid nõnda, et need omavahel sugugi kokku ei puutu jne.
Kui mõtleme armastuse kaksikkäsule, mõistame muidugi mõlema seisukoha probleemsust. Armastus ühendab meid Jumala ja kaasinimesega, maise elukorraldusega – ja näitab ka teed, kuidas me peaksime selles kaheti tunduvas olukorras orienteeruma, selles igapäevaselt toime tulema.
Tõenäoliselt on enamus meist, kes käesolevat kirjatööd loevad, täieõiguslikud Eesti Vabariigi kodanikud. Mida tähendab olla ühe riigi kodanik, mida see endaga kaasa toob, missugused on need põhiseaduses mainitud õigused, vabadused ja kohustused, mis kaasnevad kodanikuks olemisega, sellest kõneldakse noortele kodanikuõpetuse tundides, samuti tõuseb „kodanikuksolemise“ teema üldsuse teadvusse aktiivsemalt ehk rahvuslikel pühadel ja valimiste eel või nagu mäletame ajaloost – ka kogu rahva jaoks keerulisematel aegadel saab üks-olemise ja ühtehoidmise tunne olulisemaks. Üks ideaalidesse uskuv gümnasist on kirjutanud: „Ma arvan, et kodanikuks olemise juurde kuulub enesestmõistetavalt mure oma riigi ja ühiskonna käekäigu pärast, hea kodanik tunneb huvi oma riigi vastu ning on hooliv ja abivalmis…“
Kas teame aga sarnaselt, mida tähendab olla Jumalariigi kodanik? Ka selle „kodakondsusega“ kaasnevad nii teatud kohustused kui ka õigused, koguni eesõigused, kuid nendest küll koolitundides enamasti ei räägita.
Vahel võib tunduda, et usklikena viibime justkui skisofreenilises, lõhestunud olukorras, olles samaaegselt kahe erineva kogukonna liikmed; kas ja mida see enesega kaas toob? Orientiiri annab meile jutlust alustanud evangeeliumitekst, milles kõneldakse templimaksu maksmisest. Erilise „templilõivu“ iga-aastane tasumine oli juutkonna kohustus, mis kehtis kõigile täisealistele meessoost isikutele. Naised, alaealised ja templi teenistuses olevad preestrid olid sellest vabastatud. Nii esitab templimaksu koguja küsimuse Jeesuse maksukohustuse täitmise kohta. Näeme siin, kuidas Jeesus vaatamata oma sisemisele vabadusele kõigest välispidisest ja kultuslikust, allub – vabas armastuses – ometi välispidise elu korraldustele, öeldes põhjenduseks: „Aga et me neid ei ärritaks…“ Jeesus ei vastanda end kirjeldatud olukorras kehtivale korrale, ta soovitab seda ligimest arvestades täita. See kirjakoht väljendab armastuse sidet jumaliku ja maise vahel, armastuslikku kaasinimestega arvestamist ja nende teenimist. Vastavalt situatsioonile võib see väljenduda aga ka teisiti, kriitilise osutuse või tegusa elukorralduse parandamisena. Tehkem siit igaüks järeldused ka enda ja maise riigi suhete üle, oma suhtumise kohta meie väiksesse riiki.
Armsad on meile mõlemad riigid:
Jah, meie riik on maailma mastaabis väga väike, aga meie, eestlased, oleme tegelikult üks ääretult rikas rahvas: meil on isamaa, meil on emakeel. Kuulates või lugedes nende inimeste mälestusi, kes on olnud sunniviisiliselt või vägivaldselt kodumaalt lahkunud, võime taibata, kui olulised väärtused need ühe rahva jaoks on. Välis-eestlased üle maailma tundsid okupatsiooniajal kokkukuuluvust tänu ühisele kultuuri- ja ajaloole, aga ka ühiselt kõneldavale keelele. Ehk olete isegi kogenud, kui uskumatult hea tunne on kohata kodust kaugel reisil olles ootamatult mõnda kaasmaalast ja rääkida täiesti teistsuguses kontekstis olles kodust eesti keelt…
Sama äratundmine kaasneb selle teise kodakondsusega: kohtudes mõnest muust rahvusest kristlastega, ükskõik missuguses maailma paigas, võime tunda, kuidas (kuigi riigipiir ega laiuskraad meid ei seo), on meil ühine osa, meil on justkui ühine keel, mille abil me mõistame üksteist ka sõnadeta, see on meid siduv Jumala armastuse keel.
Räägin seda, sest olen ka ise kogenud sellesarnast müstilist ühtekuuluvustunnet. Nimelt sain kord ühel väliskonverentsil tuttavaks Pakistani luterliku kiriku piiskopiga. Mulle tundus imeline mõelda, et seal kaugel moslemimaal, sellises kontekstis, peavad oma jumalateenistusi ja elavad meiega sama õpetuse alusel tõmmud ja temperamentsed, hoopis teistsuguse tausta ja ajalooga inimesed kui meie… Kuid me kuulume ühisesse Jumala perekonda, ka nemad laulavad usupuhastuspühal Martin Lutheri „Üks kindel linn ja varjupaik on meie Jumal taevas“. Ja nii on täiesti loomulik, et kui neid tabasid raskused, kui nende kirik, kirikukool ning pastori eluhooned maha põletati, palusid nad oma tuttavatelt, kaaskristlastelt üle maailma (samuti minult) abi ja eestpalveid justkui oma pereliikmetelt, et nende kogudus ei heituks, vaid Jumal annaks jõudu edasi minna.
Jumalariigi kodanik olla tundub ideaalne, kas pole, eriti võrreldes ilmaliku riigiga, mille valitsejate üle me nuriseme, kritiseerime nende käitumist, naerame ja arvustame neid, aga, armsad, mulle tundub, et vahel me unustame – nad on ju kõigest inimesed. Ja peamine, me unustame armastuse ülesande, me unustame, et Jumala armastus – jumalariik! – haarab endasse armastuses ja andestuses ka maise riigi.
Ka riigijuhtide, poliitikute puhul on tegemist ekslike inimestega, sellest tulevad skandaalid, ebapädevad otsused ja vahel kummalisena tunduvad valikud. Ma ei taha mitte mingil juhul uskuda, et tegu oleks pahatahtlikkuse või meelega oma kodanikele halva soovimisega, vaid meil on siinkohal põhjust peeglisse vaadata ja üheskoos mõista, et inimese võimuses ei ole lihtsalt nii palju, kui ta ette kujutab ja lõplikult on kõik ikkagi Jumala käes, kas ma tahame seda enestele tunnistada või mitte.
Niisiis ei saa neid kahte riiki vastandada, vaid hoolimata erinevusest on nad seotud Jumala armastuses – armastuses, mida võime Jumala abiga igaüks oma elus väljendada! Jumala juhtimise all elades võime kindlad olla, et Tema soovib meile kõige paremat. Kui teinekord ei lähe ka kõik just täpselt nii, nagu meie arvates peaks, ei tasu kohe nurisema hakata, vaid pisut kannatlikult oodata ja Teda usaldada, sest meie oskuste hulka ei kuulu näha kohe nö suurt pilti oma elust, mida Tema näeb, sageli saame alles tagantjärele analüüsides, nö distantsilt, märgata, kuidas meile ületamatuna tundunud mured ja kannatused on justkui iseenesest lahenenud ja kokkuvõttes enesega koguni midagi head kaasa toonud. Ehk on keegi teie, lugejate, seast samuti tähele pannud, et elus ette tulevate raskuste abil me ju ka areneme, õpime ennast paremini tundma, õpime keerulistes olukordades käituma ning neid lahendama.
Elame küll füüsiliselt maises maailmas, kuid ärgem unustagem, et Jumala riigi kodanikena on meil suur eesõigus loota alati ja igas olukorras meie Taevase Isa peale. Tema hoiab meid kõiki oma kaitse all, käitudes ühelt poolt nagu ideaalne pereisa, kus kasvatusega käib kaasas õpetamine, juhendamine, ka oma vigade teha laskmine, et me saaksime nendest õppida. Teisalt on Ta meile andnud midagi väga palju rohkemat: oma poja Jeesuse Kristuse, kelle ohvriks toomisega võitis Ta maailmast surma, Ta tegi seda kõigi meie eest, meie jaoks, selleks, et meie võiksime kord Tema riigis Tema lastena igavesti elada. Olgem siis igal päeval väärikad taevase – ning selle abil ka maise! – riigi kodanikud, paistes silma mitte enesekesksuse, uhkuse või ülbusega, vaid püüdes alati elada nii, et meie sõnad ja teod oleksid kooskõlas ning tunnistaksid headuse ja armastuse kaudu ümbritsevale meie taevasest kodakondsusest, meie usust kõikvõimsa Jumala lunastusse.
Kirikuisa Augustinuselt pärineb palve: „Jumal, Sa käsid meid Sind otsida ja Sa oled ligi enne, kui me hüüame. Ma palun Sind alandliku meelega, ole minu juures, valitse minu sees ning tee mu süda Sinu auhiilguse eluasemeks! Sest kelles Sina oled, selle oma on kuningriik ja Sind kiita on hinge rõõm ja õndsus. Mõtle sellele, et minu janu Sinu järele on Sinu oma töö, ja hoia tema tugevana ja kustuta teda päevast päeva! Sina, meie tõsine elu, lase ennast leida! Hoia meid enese juures siin ja igas paigas nüüd ja alati, jah, igavesti! Aamen.“
Saima Sellak-Martinson (1974) on EELK Tallinna Toompea Kaarli koguduse diakon.
