Saateks
Traktaat „Uue sõdalaskonna kiituseks“ (De laude novae militiae) on Clairvaux’ kuulsa abti Bernard’i (1090–1153) tuntumaid kirjutisi. Nagu kirja proloogist nähtub, koostas Bernard selle templirüütlite kõrgmeistri (ja oma sugulase) Hugo de Paganise korduvate palvete peale. Enamasti dateeritakse selle koostamine 1128. aastasse.
Hugo ja ta kaaslased olid tulnud 1118/19. a ristisõdijatena Pühale Maale, kuid erinevalt teistest rüütlitest otsustasid pühenduda seal Jeruusalemma suunduvate palverändurite kaitsele. Et seesugust pikemaajalist ülesannet edukamalt täita, moodustasid nad vaimuliku vennaskonna. Ühiselu aluseks võtsid nad Püha Haua Augustinuse koorihärrade reegli. Vaatamata Jeruusalemma kuninga Balduin II (1118–1131) soosingule, kes loovutas vennaskonnale ühe osa oma paleest endise Saalomoni templi kohal (siit saigi Templiordu endale nime), ei saavutanud uus ühendus erilist populaarsust ja põrkus isegi kaasaegsete vastuseisule. Kellegi Hugo peccator’i kirjast oma vendadele templirüütlitele selgub, et Templiordule tehti neil aegadel kolme liiki etteheiteid: 1) kõigepealt seati kahtluse alla ordu põhialus, professio, et kõik tema liikmed tõotavad relva kandes pühenduda kristlaste kaitsele usu ja rahu vaenlaste vastu; 2) tauniti Templiordu soovi kuuluda kõrgemate ordude hulka; 3) väideti, et rüütlite aktiivne eluviis, igapäevane relvateenistus, takistab vajalikku kontemplatsiooni ja vaimulikku täiustumist. Ühe sõnaga, kõigi kahtluste ja skepsise põhjuseks oli templirüütlite taotlus ühendada omavahel kaks nii erinevat, lausa vastuolulist elulaadi – munga ja rüütli oma. Templirüütlite endi hulgas ei leidunud nähtavasti ühtegi teoloogi, kes oleks suutnud kaasaegsete kahtlused kummutada. Nii pöörduski meister abipalvega ühe oma aja suurema teoloogilise autoriteedi Clairvaux’ Bernard’i poole ja ta ei pidanud pettuma. Bernard kujundas algul vaid praktilisest vajadustest tekkinud sõjalise ühenduse omaette ideeks ning andis sellele teoloogilise legitimatsiooni. Troyes’ kontsiilil 1128. a anti Templiordule luba koostada omaenda reegel, mis valmis 1128–1130, jällegi Bernard’i osalusel. Siit peale hakkas uus ühendus kiiresti populaarsust koguma. Tyruse peapiiskopi Willelmuse kroonikast saame teada, et 1144. a paiku ulatus ordurüütlite arv Jeruusalemmas juba 300 meheni.
Bernard’i kiri jaguneb temaatiliselt kolmeks umbes ühepikkuseks osaks, mille lõppu on veel eraldi liidetud kaks viimast peatükki. Kõige tuntum on traktaadi esimene kolmandik, mille põhisisuks on kuulutus, et on tekkinud novum militiae genus, mis erineb põhimõtteliselt tavapärastest rüütlitest, sest nad võitlevad korraga kahekordset võitlust, füüsilist ja vaimulikku, ning ühendavad endas seeläbi rüütli ja vaimuliku elulaadid. Uut sõdalaste liiki nimetab ta milites Christi, neile kontrasteeruvaid tavalisi rüütleid, kes ju samuti ristisõjas osalesid, aga militia saecularis. Nii võitlusvõimelt kui ka motivatsioonilt on templirüütlid tavalistest rüütlitest selgelt üle. Traktaadis näidatakse, et just nemad on Jumala valitud väesalk, kelle ülesandeks on hoida ja kaitsta Jeruusalemma, Issanda linna. Kristus ise on see, kes nende läbi triumfeerib. Ühtlasi on munkrüütlite esiletõus ja neilt oodatav Püha Maa vabastamine peatselt saabuva eshatoloogilise lõpuaja tunnus, prohvetite läbi antud Jumala tõotuste täitumine.
Traktaadi teises pooles teeb Bernard ootamatu pöörde ja viib lugeja või kuulaja vaimulikule palverännakule üksikutesse Kristuse elu ja surmaga pühitsetud paikadesse. Tolleaegse tõlgendustraditsiooni järgi ei tohtinud eksegeet piirduda Pühakirja selgelt mõistetava ajaloolise või sõna-sõnalise mõtte avamisega. Ta pidi püüdma tabada teksti sügavamat mõtet ning eelkõige allegoorilist tähendust. Bernard’ile tähendas see hinge kohtumist Kristusega. Meditatsioonides lähtub Bernard keskajal väga populaarsetest, kuid kohati üsna meelevaldsetest etümoloogiatest, mõtiskledes nende abil lunastuse saladuste üle. Nii omandab iga vaimuliku palverännaku peatuspaik kindla õndsusloolise tähenduse: Tempel – pühadus; Petlemm – Jumala Sõna kui toit; Naatsaret – Pühakirja sügavam, varjatud tähendus; Õlimägi ja Joosafati org – Jumala kohus; Jordan – ristimisvesi; Kolgata – kristlik narr; Betfage – pihisakrament; ja Betaania – kuulekus.
Kirjutise kolmas mõtteline osa käsitleb lunastust ja on raamistatud Püha Haua teemaga. Kui teised meditatsioonid käsitlevad vaimulikke teemasid suhteliselt lühidalt ja üldarusaadavalt, siis haua puhul kasutab Bernard traktaadilaadset pikka vormi, mis hõlmab kogu kirjast ligi kolmandiku, esitades osavalt sõna seades originaalse spekulatiivse lunastusõpetuse, kuigi ilmselt unustades, et enamik tema adressaatidest olid kirjaoskamatud.
Käesolev tõlge koos kommentaaridega valmis 1996. a Eesti Humanitaarinstituudis õppeotstarbelise kirjaliku tööna. Tõlke aluseks oli Saksa tsistertslaste välja antud uusim Bernard’i tööde tekstikriitiline kogumik: Bernhard von Clairvaux, Sämtliche Werke lateinisch/deutsch. Hrsg. von Gerhard B. Winkler. Innsbruck: Tyrolia, Bd. 1, 1990.
Uue sõdalaskonna kiituseks
Proloog
Hugole, rüütlile ja Kristuse sõdalaste meistrile, Bernard, Clairvaux’ abt vaid nime poolest: Võitle head võitlust![1]
Korra, ja kui ma ei eksi, siis teist ja kolmandatki korda, oled sa, kalleim Hugo, mind palunud sulle ja su relvavendadele üht julgustavat kõne kirjutada ning vaenulike türannide vastu[2] stiilust keerutada, sest mõõka ei ole mulle lubatud.[3] Sa kinnitad, et sellest, kui ma teid relvi omamata kirjaga julgustaksin, oleks palju kasu. Olen seda mõnda aega edasi lükanud, mitte küll soovist palve tagasi tõrjuda, vaid et mind ei süüdistataks kergekäelises ja ennatlikus nõustumises. Sest kui ma võtaksin kogenematult enda peale midagi, mida mõni parem võiks ehk paremini teoks teha, jääks see äärmiselt vajalik asi minu pärast puudulikult käsitletuks. Nähes aga tõesti, et olen asjatult kedagi teist oodanud, tegin lõpuks, mida suutsin, et mind peetaks pigem võimetuks kui tahtetuks; lugeja otsustagu, kas ma sain hakkama. Kui mu töö ka kellelegi ei meeldi või ei vasta nõudmistele, pole see mulle tähtis, sest vastasin su soovile nii hästi kui suutsin.
I Manitsuskõne templirüütlitele
1. Kõigil maadel ja paikades, mida kord inimeseks saanuna külastas Päike taevakõrgustest,[4] on äsja kuuldud uut liiki sõdalaskonna esiletõusust.[5] Sealt, kust ta oma käsivarre rammuga kihutas välja pimeduse vürstid, tahab ta ka nende käsilased, uskmatuse pojad, oma vägevate käe läbi minema lüüa ja purustada, valmistades nüüdki oma rahvale lunastuse ja tõstes meile taas päästesarve oma sulase Taaveti kojas.[6] See on, ma ütlen, uut liiki, maailmale veel tundmatu sõdalaskond, mis võitleb väsimatult üheaegselt kahekordset võitlust, nii liha ja vere vastu kui ka taevaste kurjuse vaimude vastu. Kui kehalisele vaenlasele osutatakse südilt vastupanu vaid kehaliste jõududega, ei pea ma seda ei imepäraseks ega haruldaseks. Ning ka siis, kui hinge voorustega kuulutatakse sõda pahedele või deemonitele, ei nimetaks ma seda imetlusväärseks, ehkki kiiduväärseks, sest eks ole ju maailm täis munki.
Aga kui mõlemad inimesed esinevad koos, kummagi mõõgaga võimsalt varustatud[7] ja vööga austavalt eristatud[8], kes ei peaks siis seda ülimalt imetlusväärseks, sest on see ju selgelt erakordne? See sõdalane on kahtlemata vapper ja igati kaitstud; tema keha on varjatud raua ning hing usu soomusrüüga.[9] Kuna ta on nüüd kaitstud mõlemat liiki relvadega, ei karda ta ei deemoneid ega inimesi. Kes ise surra igatseb, ei tunne hirmu isegi surma ees. Sest mida võiks karta elus või surmas see, kellele elamine on Kristus ja suremine kasu? Ta astub julgelt ja rõõmsalt Kristuse eest välja; aga veel rohkem igatseb ta siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on parem. Sammuge, rüütlid, siis kindlalt edasi, kihutage kartmatult minema Kristuse risti vaenlased, teades, et ei surm ega elu või teid eraldada Jumala armastusest, mis on ilmunud Kristuses Jeesuses. See on teile avatud kõigis hädaohtudes: „Kas me nüüd elame või sureme, oleme Issanda päralt“ (Rm 14:8). Kui kuulsusrikkalt pöörduvad võitjad lahingust tagasi! Kui õndsalt surevad nad lahingus märtritena![10] Tunne rõõmu, vägev võitleja, kui elad ja võidad Issandas! Aga rõõmutse ja kiitle veel rohkem, kui sured ja Issandaga ühined. Elu on kindlasti viljakas ja võit auline, aga mõlemale eelistatakse õigusega õndsat surma. Sest kui „õndsad on need, kes Issandas surevad“ (Ilm 14:13), kas pole siis palju enamat need, kes Issanda eest surevad?
2. Kas keegi sureb voodis või lahingus, Issanda silmis on tema pühade surm igal juhul hinnaline. Ometigi on surm lahinguväljal seda hinnalisem, mida aulisem ta on. Oo, rahulik elu, kui südametunnistus on puhas! Oo, rahulik elu, ütlen, kui surma kartuseta oodatakse, koguni rõõmuga soovitakse ja andumusega vastu võetakse! Oo, tõeliselt püha ja kindel sõjateenistus, ühtaegu vaba mõlemat liiki ohtudest, millesse sedasorti inimesed sageli sattuvad, kui sõdimise põhjus ei ole üksnes Kristus. Sest nii sageli, kui sa ilmalikus sõjateenistuses võitlusse astud, tuleb igatahes karta, et surmad küll oma vaenlase ihu, kuid enese hinge[11] – või et tema tapab nii su ihu kui ka hinge. Kristlase ohu või võidu üle otsustatakse aga tema südame meelsuse ja mitte sõjalise edu järgi. Kui võitluse põhjus on hea, ei või selle lõpp halb olla, nii nagu ei saa heaks lugeda tulemust, mis lähtub ebaõiglasest põhjusest ja valest eesmärgist.[12] Kui juhtub, et soovides kedagi teist tappa, tapetakse sind ennast, sured sa mõrvarina. Kui sa oled tugevam ja tahtes võita või kätte maksta, tapad juhuslikult inimese, elad mõrvarina. Aga mõrvar pole kasulik olla ei surnule ega elavale, ei võitjale ega võidetule. Õnnetu on võit, kui alistad inimese, aga jääd ise alla pahele ning hoobeldes tühiselt kellegi allutamisega, valitseb sind samal ajal viha ja kõrkus.[13] On ka selliseid, kes tapavad inimese mitte niivõrd kättemaksu- või võiduihast, vaid üksnes selleks, et ohust pääseda. Kuid isegi seda võitu ei nimetaks ma heaks, sest mõlemast halvast on kergem surra ihu kui hinge poolest. Mitte aga seetõttu, et kui ihu tapetakse, sureb ka hing, vaid kuna „hing, kes teeb pattu, peab surema“ (Hs 18:4).
II Ilmalikest sõdalastest
3. Mis on siis selle ilmaliku, ma ei ütle rüütelkonna, vaid rikutuse,[14] eesmärk ja vili, kui tapja langeb surmapattu[15] ja tapetu saab igaveseks hukka? Tõepoolest, ma kasutan apostli sõnu: „Kündja peab kündma lootuses ning rehepeksja peksma lootuses, et ta saab sellest osa“ (1Kr 9:10). Oh rüütlid, milline hämmastav eksitus, milline talumatu hullus, nii palju kulusid ja vaeva sõjateenistuses ja ei mingit tasu, ainult surm või kuritegu! Te katate oma hobused siiditekkidega ning turvised kõikvõimalike kangaste ja katetega; te maalite üle piigid, kilbid ja sadulad; valjad ja kannused kaunistate te ümberringi kulla, hõbeda ning kalliskividega; sellise toreduse, häbiväärse sõgeduse ja sündsusetu rumalusega tõttate te surma. On need sõjameeste tunnused või pigem naiselikud kaunistused? Ehk arvate, et vaenlase pistoda kohkub tagasi kulla ees, säästab kalliskive, ei suuda siidi läbida? Viimaks, nagu te kindlasti isegi olete sageli kogenud, on võitlejal kolm peamist vajadust: vapper ja innukas sõdalane peab oma ümbrust hästi nägema, et end kaitsta, ta peab saama vabalt liikuda ja kiiresti hoope jagada. Teie aga, vastupidi, kasvatate naise kombel silmavaadet takistavaid juukseid, kammitsete jalad pikkadesse ja hinnalistesse rüüdesse, vajutate oma õrnad peened käed laiadesse voogavatesse varrukatesse.[16] Pealegi on taolise, nii ohtliku sõjateenistuse ettevõtmiseks mõni päris kerglane ja tühine põhjus – mis peaks sõjamehe südametunnistust veelgi rohkem ehmatama. Teie hulgas ei ärgita sõdasid ega tekita tülisid miski muu, kui vaid rumal raevuhoog või tühine kuulsusiha või himu maiste varanduste järele. Sellistel puhkudel pole ohutu ei tapmine ega suremine.
III Uuest sõdalaskonnast
4. Ent tõelised Kristuse sõdalased[17] võitlevad rahuga oma Issanda võitlust, kartmata vaenlast maha lüües ei pattu ega surmaohtu, sest Kristuse eest kogetud või põhjustatud surm ei kanna endas süüd ja pälvib suurt au. Siin teenitakse Kristusele, seal endale Kristuse enese, kes võtab vaenlase surmamise süü kahtlemata rõõmuga enese peale ja pakub end sõjamehele meelsasti lohutuseks. Kristuse sõdalane, ma ütlen, tapab rahuga ja sureb veelgi rahulikumalt. Surres toob ta kasu enesele, tappes aga Kristusele. „Sest ta ei kanna mõõka asjata; ta on Jumala teener, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes teeb kurja, aga heategijale kiituseks“ (Rm 13:4; 1Pt 2:14). Tõepoolest, kui ta tapab kurjategija, ei ole ta inimese mõrvar, vaid nii-öelda kurjuse mõrvar, keda peetakse õigusega Kristuse kättemaksjaks neile, kes kurja teevad, ja kristlaste kaitsjaks. Kui aga tapetakse teda ennast, ei saa ta teatavasti hukka, vaid jõuab eesmärgile. Järelikult on surm, mille ta põhjustab, Kristuse kasu; surm, mida ta ise kogeb, aga tema enda. Uskmatu surma korral kristlane kiitleb, sest sellega ülistatakse Kristust; kristlase surma korral avaldub Kuninga suuremeelsus, sest rüütel viiakse tasustamisele. Jah, õige rõõmustab, nähes kättemaksmist. Tema kohta „ütlevad inimesed: Ometi on õigel kasu; tõesti on olemas Jumal, kes mõistab kohut maa peal!“ (Ps 58:11j). Ometi ei peaks isegi paganaid tapma, kui saaks nende äärmist vaenulikust ja usklike rõhumist mingil muul moel takistada. Nüüd on aga parem, et nad hävitataks, kui see, et õelate valitsuskepp lasuks õigete liisuosal, et õiged oma käsi ei sirutaks ülekohtu järele.
5. Kuidas siis? Kui mõõgaga raiumine pole kristlastele mingil juhul lubatud, miks käskis siis Lunastaja eelkäija sõdureil oma palgaga rahul olla, selle asemel, et neile sõjaväeteenistus päriselt ära keelata?[18] On see aga tõesti kõigile lubatud, kes selleks jumaliku korra kohaselt määratud on ja kes midagi kõrgemat tõotanud pole,[19] siis küsin ma, kellele sobiks see paremini, kui mitte neile, kelle tugeva käe läbi Siion, meie kindel linn, meie kõigi kaitse alla võeti, et peale Jumala seadusest üleastujate minemakihutamist võiks õige rahvas, kes püsib tões, rahus sisse minna. Kindlasti pillutatakse seetõttu laiali rahvad, kes sõda igatsevad ja raiutakse tükkideks need, kes meie seas rahutust tekitavad, ja Issanda linnast hävitatakse kõik ülekohtutegijad, kes himustavad kõigest hingest Jeruusalemma kristliku rahva talletatud hindamatuid rikkusi röövida, pühadust teotada ja Jumala templi enda valdusesse võtta. Nii tuleb kangekaelsete vaenlaste vastu paljastada usklike mõlemad mõõgad, hävitamaks igasugust Jumala tunnetuse, see on kristlaste usu, vastu tõstetavat kõrkust, et „paganad ei peaks ütlema: „Kus on nüüd nende Jumal?““ (Ps 114:2).
6. Kui nad on välja aetud, naaseb Tema ise oma pärusvaldusesse ja oma kotta, mille peale Ta evangeeliumis vihastas: „Vaata,“ ütles Ta, „teie koda jäetakse maha“ (Mt 23:38), ja kaebas prohvetite läbi: „Ma olen maha jätnud oma koja, hüljanud oma pärusosa“ (Jr 12:7). Ta viib täide prohvetisõna: „Issand lunastab oma rahva ja vabastab tema. Nad tulevad ja hõiskavad Siioni mäel ja rõõmustavad Issanda headuse üle“ (Jr 31:11j). Rõõmusta, Jeruusalemm,[20] ja tunne oma kutsumise aega! „Rõõmutsege, hõisake üheskoos, Jeruusalemma varemed, sest Issand trööstib oma rahvast, lunastab Jeruusalemma! Issand paljastab oma püha käsivarre kõigi rahvaste nähes“ (Js 52:9j). Iisraeli neitsi, sa olid langenud, ja polnud kedagi, kes oleks su üles tõstnud. Tõuse üles, puhasta end tolmust, neitsi, vangistatud Siioni tütar. Tõuse üles, ma ütlen, ja kerki kõrgustesse, vaata rõõmu, mis tuleb sulle su Jumalalt. „Sinust ei kõnelda enam kui hüljatust ega kõnelda su maast enam kui laastatust. Sest Issandal on Sinust hea meel ja su maa asustatakse“ (Js 62:4). „Tõsta oma silmad üles ja vaata ringi: nad kõik kogunevad, tulevad su juurde“ (Js 49:18). See on abi, mis on sulle läkitatud pühast paigast. Selle kaudu täidetakse ju varsti sulle antud ammune tõotus: „Ma teen sind igaveseks uhkuseks, rõõmuks põlvest põlve. Sa saad imeda rahvaste piima, imeda kuningategi rinda“ (Js 60:15j). Ja edasi: „Otsekui trööstiks teid ema, nõnda trööstin ma teid – ja teid trööstitakse Jeruusalemmas“ (Js 66:13). Kas sa ei näe, kui sageli tunnistatakse Vanas Testamendis uuest sõdalaskonnast ja et „nagu me oleme kuulnud, nii näeme Issanda linnas väge“ (Ps 48:9)? Ainult et sõnaline tõlgendus ei peaks määrama vaimulikku tähendust: seda, mida me kasutame prohvetite sõnadest sellele ajale osutamiseks, loodame muidugi igavikult. Usk ei või nähtava tõttu kaduma minna, praegune puudus lootuste rikkust kahandada, oleviku tunnistused tuleviku tõotusi nõrgendada. Maise linna ajalik kuulsus ei hävita muidugi taevasi hüvesid, vaid lisab neid juurde, kui me ainult ei kahtle, et see linn kujutab teda, kes on meie ema taevas.[21]
IV Templirüütlite eluviisist
7. Jäljendamiseks või häbiks meie rüütlitele, kes ei võitle mõistagi Jumala, vaid saatana poolel, rääkigem nüüd lühidalt Kristuse rüütlite kommetest ja elust, kuidas nad toimivad sõjas ja kodus, et saaks teatavaks Jumala väe ja maise sõjaväe erinevus.[22] Esiteks, ei puudu kummalgi pool distsipliin ja kuulekust ei halvustata mingil kombel, sest Pühakirja tunnistuse järgi saab sõnakuulmatu poeg hukka ja „vastupanu on otsekui nõiduse patt; tõrksus ebajumalate ja teeravite teenistus“ (1Sm 15:23). Minnakse ja tullakse ülemaksseatute märguannete peale, selga pannakse, mida antakse, kusagilt mujalt rõivaid või toitu ei võeta. Söömisel ja riietumisel hoidutakse kõigest ülearusest, hoolitsetakse vaid hädavajaliku eest. Elatakse üheskoos, rõõmsas ja kaines läbikäimises, ilma naiste ja lasteta. Ja et evangeelsest täiuslikkusest[23] midagi ei puuduks, elavad nad täielikult ilma omandita, üksmeelselt ühes majas, püüdes säilitada vaimu ühtsust rahusideme läbi. Tervet seda hulka võiks pidada üheks südameks ja üheks hingeks, nii ei järgi keegi kuidagigi omaenese tahet, vaid hoolib rohkem käsuandjale kuuletumisest. Nad ei istu kunagi tegevuseta, ega longi uudishimulikult ringi, vaid alati, kui ei minda lahingusse – seda juhtub siiski harva – parandavad nad katkiseid relvi või riideid, kohendavad vanu või korrastavad korratuid, et mitte süüa leiba muidu. Lühidalt öeldes, teevad nad seda, mida määrab meistri tahe ja ühine vajadus. Nende juures ei hinnata isiku tähtsust, usaldatakse paremaid, mitte suursugusemaid. Nad ületavad üksteist vastastikuses austuse osutamises ja kannavad üksteise koormat, täitmaks nõnda Kristuse seadust. Häbematuid sõnu, kasutuid tegevusi, ohjeldamatut naeru, isegi tühist sosistamist või pominat ei jäeta kunagi karistamata, kui see ilmsiks tuleb. Nad jälestavad malet ja täringumängu, põlastavad jahipidamist ega lõbusta end tavapärase pistrikujahiga. Nad taunivad ja vihkavad veiderdajaid, võlureid, jutuvestjaid, jantlikke laule ning ka naljamänge kui tühiseid ja mõttetuid pettusi. Nad kärbivad juukseid, sest teavad, et apostlite järgi on mehele häbiks kanda pikki juukseid.[24] Mitte ealeski kammitud, harva pestud, näivad nad hoolitsemata juuste tõttu pigem metsikud, tolmuga määritud, nahk soomusrüüst ja kuumusest pruunistunud.
8. Kui ähvardab sõda, relvastuvad nad seestpoolt usu ja väljast raua, mitte kullaga, et relvadega vaenlasele hirmu sisendada, mitte neis kaunistustega ahnust äratada. Nad ihaldavad tugevaid ja väledaid, mitte aga värvitud ja ehitud hobuseid: on ju neil mõttes võitlus ja mitte toredus,[25] võit ja mitte kuulsus, ning püüdes olla pigem hirmuäratavad kui imetletavad. Lahinguväljal rivistuvad ja jagunevad nad kaalutletult, suure ettevaatuse ja ettehoolitsusega, nagu isade kohta on kirjutatud,[26] ning mitte rahutult, tormakalt ja läbematult. Sest tõelised iisraellased astuvad lahingusse rahuga. Aga kui puhkeb võitlus, alles siis jääb varasem leebus tagaplaanile. Otsekui öelda tahtes: „Kas ma neid, kes sind vihkavad, Issand, ei peaks vihkama ja kas ei peaks mulle olema tülkad need, kes tõusevad sinu vastu?“ (Ps 139:21), sööstavad nad vastaste peale, vaenlased arvestavad nendega kui lambad. Ja nad ei karda mitte kunagi, ei hirmsat toorust ega suurt ülekaalu, isegi tühises vähemuses olles. Sest nad on õppinud usaldama mitte omaenese jõudu, vaid lootma võidule vägede Issanda[27] jõu läbi, olles täiesti veendunud, et talle on see Makkabite tunnistuse kohaselt tõesti kerge „anda paljud väheste kätte; Taeva Jumalale pole mingit vahet, kas päästa paljude või pisku läbi. Sest võit ei olene sõjaväe suurusest, vaid jõud tuleb taevast“ (1Mak 3:18j). Nad on ju väga sageli kogenud, et tihti jälitab üksainus tuhandet ja kaks ajavad põgenema kümme tuhat.[28] Seega näeme, et mingil imelisel ja omapärasel kombel on nad leebemad kui lambad ja metsikumad kui lõvid, pannes mind isegi kahtlema, kuidas peaks neid õigemini nimetama, kas munkadeks või rüütliteks, kui ma neid mõlemaid juba juhuslikult koos nimetanud pole. Sest neil ei puudu kumbki omadus, ei munga leebus ega sõdalase vaprus. Mida muud peaks selle kohta ütlema kui „Issanda käest on see tulnud, see on imeasi meie silmis“ (Ps 118:23). Sellised on Jumal endale välja valinud ja kogunud nad sulastena maailma äärtest, Iisraeli tugevaimatest, et nad kaitseksid ja valvaksid tõeliselt ustavalt Saalomoni aset, Hauda, nad kõik kannavad mõõka ja on õpetatud sõdima.
[1] Bernard alustab kirja alliteeritud tervitus- ja pühendusvormeliga. Vihjates 2Tm 4:7-le, meenutab ta lugejale ühtlasi õigusepärga, mida apostel Paulus oma „hea võitluse“ eest Jumalalt ootas (2Tm 4:8) ja millele ka Kristuse sõdalased tema eeskujul loota võisid.
[2] S.t paganate ja deemonite vastu. Keskaegsetes allikates on nad osaliselt samastatud.
[3] Vaimulikele oli relva kandmine ja kasutamine keelatud.
[4] Alates kirikuisadest Ireneusest ja Tertullianusest oli Kristuse nimetamine päikeseks või Tema võrdlemine päikesega patristilises kirjanduses üpris sagedane. Selle aluseks on prohvet Malaki ennustus: „Aga teile, kes te mu nime kardate, tõuseb õiguse päike“ (Ml 3:20), ja Jeesuse sõnad: „Mina olen maailma valgus“ (Jh 8:12).
[5] Munkrüütleid, kelle uudsust ladinakeelne algtekst selles lauses eriti rõhutab, võrreldakse siin Kristust sümboliseeriva tõusva päikesega, Tema võidetud saatanat kõrvutatakse paganatega.
[6] „Päästesarv“ viitab Vana Testamendi aegsele altarile, mille sarvedest (2Ms 27:2) kinni haaramine andis kurjategijale kaitse (1Kn 1:50jj; 2:28; vt ka 2Sm 22:3; Ps 17:3; Lk 1:69). „Taaveti koda“ on küll Lk 1:69 edasiarendus, kuid ühtlasi meenutas väike ja võidukas Taavet suhteliselt väikesearvulisele ristisõdijate väele, et nagu tema võitis kunagi tohutu Koljati, võivad ka nemad jagu saada suurt arvulist ülekaalu omavatest moslemitest.
[7]Mõeldakse ilmalikku ja vaimulikku mõõka varakeskaegses kahe mõõga doktriinis.
[8] Vöö (cingulum) oli keskajal üldiselt kasinuse ja vooruslikkuse sümbol, sest niudeid peeti libiido asupaigaks. Kuid lisaks abielutusele tähendas munkade ja kleerikute cingulum castitatis ühtlasi ka loobumist seisusekohase maise mõõga kandmisest. Rüütlite cingulum militare oli aga kaitsevõimelisuse sümbol, mis anti noorele rüütlile pidulikul rüütlikslöömise tseremoonial.
[9] Vt 1Ts 5:8 ja ka Ef 6:10–17. Kirjas efeslastele esinev vaimuliku sõjavarustuse kirjeldus on kogu Uues Testamendis erandlik. Terminoloogialt ja stiililt meenutab see väga Qumrani esseenide kogukonnalt pärinevaid tekste, eriti teost „Valguse poegade võitlus pimeduse poegade vastu“.
[10] Märtrite all ei mõelda siin kanoniseeritud pühakuid, vaid tavalisi veretunnistajaid. Erinevalt vanakiriklikest märtritest, kes kannatasid passiivselt, vastupanu osutamata, toovad ristisõjad esile uue võitleva märtri ideaali.
[11] Bernard mõtleb siin nn teist surma (vt Ilm 21:8), mis saab patustele osaks viimse kohtu otsusega. Keskaegne teoloogia tõlgendas seda igavese lahusolekuna Jumalast, mis põhjustab hingele kirjeldamatuid piinu.
[12] Varasemad kirikuisad nagu Tertullianus, Origenes ja Lactantius suhtusid sõjapidamisse täiesti eitavalt – kristlik usk ja relvade kasutamine olevat täiesti ühendamatud. Augustinus läks siit kaugemale ja pani aluse kiriku traditsioonilisele õiglase sõja (bellum iustum) doktriinile. Selle kohaselt on sõda küll pärispatu vältimatu tagajärg, kuid see ei välista sõjas osalejate moraalset vastutust. Õiglased on vaid need sõjad, mille põhieesmärgiks on rahu jaluleseadmine ja mille põhjus on õiglane, nagu röövitud omandi tagasivõitmine või enesekaitse. Auahnusest ja võimuihast ajendatud sõjad on aga täiesti hukkamõistetavad. Bernard lähtub siin ja edaspidi üldiselt Augustinuse kontseptsioonist.
[13] Viha ja kõrkus on kaks seitsmest surmapatust.
[14] Sõnamäng militia / malitia esineb esmakordselt u 1105. a Bourgueil’ kloostri abti Baudri koostatud paavst Urban II ristisõjakuulutuses Historia Hierosolymitana’s.
[15] 2. sajandil hakati patte liigitama andeksantavateks ja andeksantamatuteks pattudeks (surmapattudeks). Keskajal oli üldiselt levinud õpetus seitsmest surmapatust, mille formuleeris paavst Gregorius Suur (surn 604) oma pihikorras ilmikutele. Nendeks on kõrkus, ahnus, himurus, kadedus, aplus, viha, laiskus, kusjuures tähtsaimaks patuks ja kõigi teiste allikaks oli kõrkus.
[16] Korduvaid vihjeid rüütlite naiselikule käitumisele võib mõista ka 12. saj Inglise ja Prantsuse aadlike hulgas küllalt levinud homoseksuaalsuse taustal. Bernhard räägib sellest pahest mitmetes teisteski kirjutistes.
[17] Tähistust „Kristuse sõdalane“ kasutab esmakordselt 2Tm autor (2Tm 2:3). Patristilises kirjanduses võtab selle esmakordselt kasutusele Kartaago piiskop Cyprianus (surn 258): „Nüüd on ees tõsiseim ja metsikuim lahing, milleks Kristuse sõjamehed peavad valmistuma vääramatus usus ja vägevas vapruses“ (Ep. X). Varakeskajal tarvitati terminit märtrite, askeetide ja eriti munkade kohta, mõeldes selle all võitlust deemonitega. Alles ristisõdade ajal kandus mõiste miles Christi üle elukutselistele sõjameestele, kes võitlesid kristluse inimlike vaenlastega. Kristuse sõdalased võitlevad „Jumala lahingus“, erinevalt ilmalikest rüütlitest, kes astuvad lahingusse oma lääniisanda eest.
[18] Mõeldud on Ristija Johannest Lk 3:14.
[19] S.t mungad ja preestrid.
[20] Ristisõdade ajal oli seos maise ja taevase Jeruusalemma (Taevariigi) vahel eriti aktuaalne.
[21] Mõeldud on taevast Jeruusalemma, vt Gl 4:26.
[22] Järgnev Kristuse sõjameestest loodud ideaalpilt langeb paljuski kokku Bernard‘i kaasabil koostatud Templiordu reegliga, eelkõige selles, mis puudutab riietust, soengut ja relvastust.
[23] Kõrgkeskaegsetes religioossetes reformiliikumistes oli tagasipöördumine algkirikliku lihtsuse ja täiuslikkuse juurde üks põhilisemaid elemente, millest tekkis ka tsistertslaste ordu.
[24]Vt 1Kr 11:14.
[25] Pugna’ga alliteeruv pompa viitab ilmselt pompa diaboli’le, millest ristitav ristimisliturgias lahti ütleb. Siin avaldub jällegi Bernard‘i halvustav suhtumine ilmalikesse rüütlitesse.
[26] Vt 1Mak 4:41; 2Mak 12:20; 15:20. Ka paavsti ürikutes nimetatakse templirüütleid sageli „uuteks Makkabiteks“ või „tõelisteks iisraellasteks“. Makkabid olid juudi preestri- ja valitsejasugu, kes juhtisid aastast 165 eKr iisraellaste ülestõusu seleukiidide dünastia vastu.
[27] Vägede Issand (hbr Jahve Sebaot) on Vanas Testamendis üks Jumala epiteete. Jumala vägevus ilmneb kõige ilmekamalt Tema sõjalistes tegudes (2Ms 15:1–18, 21), mistõttu teda nimetatakse „sõjasangariks“. Jumal juhib oma rahva võitlusi, Iisraeli sõda on „Jahve sõda“. Vana Testamendi militaarne jumalakujutlus on Bernard‘i ilmselt tugevasti mõjutanud.
[28] Tsitaat pärineb Moosese laulust enne Tõotatud Maa vallutamist, täpsemalt 5Ms 32:30. See on selge paralleel „tõeliste iisraellastega“.
Ladina keelest tõlkinud Ursula Vent. Ursula Vent (1971) on ajaloolane, EELK liige. Avaldanud varem ajakirjas Kirik & Teoloogia artikli “Kas kirikul on veel lootust? Ajalooline mõtisklus”. Clairvaux’ Bernard’i kui piiblitõlgendaja kohta vt Jaan Lahe, “Võitlus õige piiblitõlgenduse pärast. Kristlike piiblitõlgenduste ajalugu, 2. osa: keskaeg”, alapeatükk VI.
