Rahvuslikel tähtpäevadel seisame rahvana oma ajaloo ees. Ajaloo ees, mis paneb meid mõtlema ja tekitab rohkelt küsimusi. Kas tõesti Peterburi Jaani kirikust alguse saanud eestlaste manifestatsioon Eesti- ja Liivimaale autonoomia saamiseks pani aluse meie riiklikule iseolemisele? Mis roll sealjuures oli kohalikel liidritel Eestimaal? Kas okupatsioone oleks saanud vältida? Ja nõnda lõputult edasi.
Sarnaseid lõputuna näivaid küsimusi esitavad endale teisedki rahvad. Kuid kõigil neil rahvail ja rahvustel on olemas üksikuid sarnaseid küsimusi. Näiteks, kas on olemas mingi üldine põhimõte või reegel, mille järgi inimajalugu areneb? Kas ajalugu on pelk juhuste kokkulangemine? Kas erinevaid majanduskordi saab reguleerida? Või ega ometi pole ajaloos tegemist Jumala saatuslike sekkumistega inimlike üksikasjadeni välja?
Neid küsimusi esitas Juuda rahvaski endale kuningate ajal. Mitte, et nad oleksid endilt küsinud, kuidas nad Egiptusest pääsesid või kuidas nad elasid üle aastakümneid kestnud kõrberännaku või kuidas nad vallutasid Tõotatud Maa. Selles kõiges nägid nad Jumala ettemääratust. Pigem tõusid probleemiks ajutised kaotused sõdades ja muud hävingud. Eriti raske oli mõista näiteks seda, miks hävitas Jumal kõrberännakul oma telkmaja Siilos ja miks esialgu väljavalitud hõimud Jumala poolt hüljati? Miks väike Juuda suguharu, Taavet ja Jeruusalemm said väljavalituiks?
Mõnele küsimusele leidsid nad vastuse, mõnele mitte. Ajalugu saab seletada vaid teatud piirini. Mitmedki ajalooliselt tähelepanuväärsed sündmused jäävad seletamatuks, Jumala saladuseks. Tunnistame lihtsalt, et nii see läks. Ei Juuda rahva ega meie „miksidel“ pole alati ühest vastust.
Muinas-Juuda jumalateenistustel loeti oma rahva ajalugu. Erilise tähelepanu all oli neil lugemistel patriarhide elu, Egiptusest põgenemine ja Tõotatud Maa vallutamine. Nii need Vana Testamendi ajalooraamatud tasapisi sündisidki. Osaliselt põimiti ajalugu ka psalmidesse. Kõik see viitab sellele, et rahvas oli kogenud ajaloos Jumala sõrme. Olulised sündmused olid otseselt Jumala tegu. Psalm 78 kinnitab seda: „Ta lõhestas mere /…/ Ta juhtis neid /…/ Kui ta neid tappis /…/ Siis ta lõpetas“.
Juutide ajalootunnetus kõneleb Jumala väest ja õnnistusest. Eelkõige tähendas see valitud rahvale turvalisust ning kaitset. „Ja ta juhatas neid nõnda, et nad olid julged ega olnud hirmunud“ (Ps 78:53). Siit tekkis valitud rahvale enesekindlus ka rasketel aegadel: kõik on Jumala tahe! Ometigi tekkis sealjuures uus ehmatav küsimus. Kui Jumal on meiega ja meie poolt, siis miks meil teinekord läheb kehvasti, lausa halvasti? See küsimus esitati juba enne suur prohveteid, kes kirglikult kuulutasid, et Jumala väljavalitud rahvas ei saa oma väljavalitusele loota, kui nad oma elus ei järgi Jumala tahet. „Ärge lootke valesõnade peale, kui öeldakse: „See on Issanda tempel, Issanda tempel, Issanda tempel!“ Aga kui te tõesti parandate oma eluviise ja tegusid /…/, siis ma jätan teid elama siia paika, maale, mille ma andsin teie vanemaile muistsest ajast igavesti“ (Jr 7:4–7). Edasi viitab prohvet Siilo pühamu saatusele: „Siis minge ometi minu asupaika, mis oli Siilos, kuhu ma esiti panin elama oma nime, ja vaadake, kuidas ma sellega talitasin oma Iisraeli rahva kurjuse pärast!“ (Jr 7:12.)
Ajapikku märkasid usklikud juudid, et Jumala tahe vastandub sellele, mida Piibel nimetab esimeseks patuks. Selles tähenduses polnud oluline enam ühe inimese Jumalast ära pöördumine, vaid kogu rahva ebajumalateenistus. Rahvas nägi ja mäletas, et kui ta ei täida Jumala käske, siis Jumal mõistab nende üle kohut. Ehk nad on „kangekaelne ja tõrges sugu, sugu, kelle süda ei olnud kindel ja kelle vaim ei olnud ustav Jumalale“ (Ps 78:8).
Sest Jumal võitleb selle eest, et tema tahtmine sünniks siin maa peal, seda hoolimata inimeste ebausust. Lähtuvalt nimelt sellest võitlusest tõlgendab Piibel meile ajalugu. Jumala poolt väljavalitud rahvas ei ole väljavalitud mingite rahvuslike iseärasuste tõttu, vaid väljavalituina peavad nad kuulutama Jumala au kogu maailmale. Sellest rahvast sündis Jeesus, selle võitluse murdepunktina. Nimelt on kristlik kirik ja rahvas Temast endast alates kohustatud kandma Jumala au ja rändama Tema õnnistusele vastavat rännakut inimkonna ajaloos. Kristlike rahvaste, aga ka Kiriku ajalugu võib sarnaneda Siilo ja Jeruusalemma templite hävingule. Alistudes kurjale, lükatakse see otsekui lambijalg oma asemelt (Ilm 2:5).
Võitluses võivad Jumala plaanid muutuda. Keegi hüljatakse, keegi saab äravalituks. Sünnivad täiesti uued algused, lõpevad sootumaks vanad rahvad, sest Jumal on ajaloos otsustaja. Tema otsused on meile saladuseks. Piibellik usk on aga kõigutamatu, ajaloo kangalõimed nii armus kui kohtumõistmises on Jumala käes.
Kristliku rahvana ja kogudusena pole me erilises Jumala väljavalitute seisuses. Meie kohus ja ülesanne ajaloos on viia edasi Jumala tahet siin Eestimaa peal. Meile pole antud mingit tuhande aasta kestvusega riigi lubadust. Ka meie võime kaduda ajaloo kangast. Võitlus hea ja kurja vahel käib indiviidi tasemel ja kogu rahva elus. Veel on meil võimalust valida, sest meil on armuaega.
Enn Salveste (1961) on EELK Simuna Siimona ja Juuda koguduse õpetaja ning Väike-Maarja ja Tamsalu Lunastaja koguduste hooldajaõpetaja.