„Issand! Kes võib tulla külaliseks sinu telki?
Kes tohib elada su pühal mäel?
See, kes elab laitmatult,
teeb õigust ja räägib tõtt oma südames,
kes keelt ei peksa, ei tee teisele kurja
ega tõsta laimujuttu oma ligimese peale,
kelle silmis on jumalatud põlatavad,
aga auväärt need, kes Issandat kardavad,
kes vannub enesele kahjuks, kuid ei riku vannet,
kes oma raha ei anna laenuks, et kasu saada,
ega võta altkäemaksu süütu vastu.
Kes nii teeb, see ei kõigu iialgi“ (Ps 15).
Mõeldes meie armsale isamaale, tahaks kangesti jätkata umbes pool sajandit tagasi Ameerikas kuulsaks lausutud Martin Luther Kingi sõnadega: „I have a dream“.
Ka mul on unistus…
Eestist, kus elatakse laitmatult, hoidutakse ligimesele kurja tegemast ega keerutata vastastikku laimujutte. Riigist, kus valitsus ei suhtu ülbelt oma rahvasse, erakonnad ei tegele kahtlaste rahadega ning parteid ei sahkerda oma sisevalimistel häältega. Maast, kus osatakse lugu pidada esivanemate pärandist ja vaimuvarast. Rahvast, kelle jaoks on loomulikuks eneseväärikuse osaks oma religioosne määratlemine ning igapäevaste tegude hindamine igavikuliste väärtuste mõõdupuuga. Inimestest, kelle süda on avatud igasse päeva otsima võimalust maailma paremaks muuta kellegi rõõmustamise, julgustamise või lohutamise kaudu. Kirikust, mille vaimulikkond pole lõhenenud isepäisteks kildkondadeks. Jah! Mul on see unistus.
Usun, et me kõik tahame paremat elu. Eriti ajal, kui lisaks peaaegu üle elatud majanduskriisile on meie rahvast ja meie oma riiki räsinud järgemööda lahvatanud poliitilised skandaalid ning sügav usalduskriis valijate ja (ära)valitute vahel.
Võidupühal meenutatakse vabadussõja võitu. Varahommikul heisatakse riigilipud ning üle Vabaduse väljaku kõrguva võidusamba ette asetatakse sangarite mälestuseks pärjad. Minu jaoks on algusest alates tundunud haledana hädakisa, mida võidusamba ümber on jätkuvalt kõlada lastud. Teenekatele kunstnikele ei meeldinud omal ajal see, et sammast lasti tegema uue põlvkonna tegijad, kellel pole ette näidata vahepealse ajastu teenelise rahvakunstniku tiitlit. Ja veel ei meeldi paljudele ka loomulikult, et just uhkelt kõrguv rist on ilmestamas meie pealinnas vaadet vanalinnale.
Aga mulle on küll meeltmööda, et meie vabaduse võidu üle on kõigest hoolimata tõstetud õnnistavalt ristimärk – lunastuse ja ülestõusmise, aja ja igaviku kokkupuutepunkti tähistav sümbol, millega põlistati vabaduse eest võideldes langenud sangarite unistus vabast ja paremast Eestist.
Minu jaoks on lootustandvaks tunnistuseks unistuste täitumise võimalikkusest siin Maarjamaal, et uue iseseisvuse ajal üles sirgunud põlvkonna kunstnikud pidasid oma innovatiivse idee kandmiseks sobivaimaks kasutada just vanavanaisade rinda aumärgina kinnitatud vabadusristi. Tulevikulootus kasvab inimese hinges vaid põlvkondade järjepidevuse juurte kaudu meie rahva ajaloost jõudu ammutades. Unistused ei sünni tühjale kohale. Väärt unistuste sünniks on vaja väärt elukogemust ja avatud silmadega ning erkude meeltega maailma tajumist. Unistus kui tuleviku visioon saab alguse eilsetest ja üleeilsetest kogemustest. Mida kaugemale minevikku ulatub üksikinimese mälu, läbi tema vanemate ja vanavanemate poolt järeltulevale põlvele edasi kantud kogemuste, seda pikemalt oskab inimene tulevikku ette vaadata ning projitseerida oma elu unistusi ja lootusi.
Rahvuspühade pühitsemise olulisus ongi meie kollektiivse mälu ja ajaloolise kogemuse väärtustamise abil tulevikuks tee rajamine.
Issand! Kes võib tulla külaliseks sinu telki?
Kes tohib elada su pühal mäel?
Juba Vana Testamendi aegne rahvas oskas loomulikult unistada. Jumala telk ja tema püha mägi ei tähendanud kuningas Taavetile mitte ainult jumalateenistuseks püstitatud telki, kuhu just temal õnnestus võõrsilt tagasi tuua seaduselaegas – Jumala ligiolu suurim sümbol ja äravalitud rahva vabaduse aare. Ei pidanud ta silmas ka üksnes Jeruusalemma templi tulevast asupaika, mille Issanda ingel talle kätte oli näidanud. Kuigi just Taavetile oli osaks saanud asuda templi ehitamiseks hinnalisi materjale koguma ning ettevalmistusi tegema juutide pühima jumalakoja rajamiseks, tähendas temale Jumala telk ja püha mägi hoopis enamat – Jumala juurde pääsemist, olukorda, kus Jumal üksi valitseb oma täiuslikus tões ja väes. See oli unistus tõelisest elusamast elust.
Ilmselt on meie ja Taaveti arusaamine õndsast ja tõelisest elust pisut erinev. Minu arvates lükkame me igaviku lootused tänasest päevast liiga kaugele. Loodame, et kunagi, kui Issanda armust taevasse saame, on kõik hea meie päralt. Veelgi õnnetum on see, kui arvame, et oma õige usu kaudu broneerime endale koha paradiisis nagu hotellitoa, ja oma heade tegudega maksame selle kinni nagu internetipanga ülekandega. Ja siis kunagi, kui siit ilmast lahkume, astume leti ette, et õigusega meile kuuluvat täie raha eest kasutada. Ja üsna lootusetu on, kui igavik ja õndsus on inimese mõttemaailmale nii võõraks ja kaugeks jäänud, et sellega siin ajas tegelemine tundub tarbetuna.
Taaveti kaasaegsed elasid argipäevas koos oma Jumalaga. Kui Taavet alustab oma lauluraamatut sõnadega: „Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järgi …“ (Ps 1:1), siis ei tähenda see sugugi, et õnnis olemine toimub kunagi määramatus tulevikus või teisel pool elu ja surma piiri. Õnnis ollakse siin ja praegu, sest Jumal laotab õndsa üle oma õnnistuse, vaatamata sellele, millises elu hetkes inimene parasjagu on. Kui inimene elab koos Jumalaga, siis jätkub Tema õnnistusest nii keset kannatusi lootusele ustavaks jäämiseks kui ka keset rõõmu alandliku tänumeele säilitamiseks. Taavet tunnistab aja ja igaviku üheks jagamatuks ja katkematuks tervikuks. Jumala juurde saamine polnud tema jaoks irreaalne sehkendamine hauataguse maailmaga, vaid temale oli õnnis elu kingitud igas hetkes, mida Jumal õnnistas. Just seesugune sügav veendumus rajab eelduse kaduva maailma meeletuse keskel igaveste väärtuste leidmisele.
Kristlastena me teame, et ega inimene üksnes heade tegude kaudu õndsaks ei saa. Jumala armust saame kord taevasse. Aga meie endi kätte on Jumal andnud vabaduse ja vastutuse otsustada, mida me siin ajas elades taotleme. Mis on meie argiste otsuste eesmärk? Kas taotleme hetkelist naudingut ja mugavat äraolemist, hoolimata pikaajalisematest tulemustest? Näiteks on inimeste otsustada, kas nad poliitikutena lasevad sahkerdada endile meelepärasema tulemuse erakonna juhatuse valimistel, et üldise ühiskonna usalduskriisi hinnaga saada kätte riigipirukast soovitud suutäit. Jumal on andnud inimesele otsustusõiguse asjade üle, mis kujundavad meie elust tervikpildi. Meist enestest sõltub, kas see tervik on õnnistuseks või alaliseks probleemiks.
Meie käes on valik: kas igatseme pääseda külaliseks Jumala telki ja tema pühale mäele, kas oleme selle nimel valmis millestki ahvatlevast loobuma, pidama oma hinges seesmisi võitlusi, andeks andma ja andeks paluma, ümber hindama hetke ajel astutud samme jne… Või piisab meile küllalt meeldivast meelelahutusest antud silmapilgul.
Inimese kasvamine kõige parema ja täiuslikuma poole on suurim võit, mida eales keegi suudab iseenda või oma vastaste üle saavutada.
Laskem siis oma südamel vabalt unistada paremast Eestist, mille läte ei ole muide Toompea lossi koridorides ega riigikogu istungitesaalis. Paremat Eestit ei nõiuta kokku ka mitte Stenbocki maja kabinettides ega erakondade tagatubades. Õnnelikum elu ei alga madalatest maksudest, kokkuhoidlikust riigieelarvest või usalduse taastamisest valitsuse (loe „äravalitute“) ja valijate (loe „valitsetavate“) vahel. See kõik oleks asjatu, kui inimesed, kes selles riigis elavad, on hoolimatud enese, oma kaasinimeste ja elu kadumatute väärtuste vastu. Parem Eesti saab alguse laste säravatest silmadest, kainetest autojuhtidest, säästetud eludest, ausast ärist, arukast rõõmust, soojast südamest ning tuhandest argisest asjast, mille kujundamine on meie endi võimuses. Seega unistus paremast Eestist on ühtlasi unistus meie endi usaldatavamaks kasvamisest.
Tõeline usk on alati väga argine asi. Jättes usuasjad oma elus ja ühiskonnas vaid rahvuslike tähtpäevade ametlikku kavasse lülitatud usuliseks meelelahutuseks, laseme ka oma unistustel enne kokku variseda, kui jõuame asuda neid teostama. Loomulikult on ehk mingi väärtus ka tegevusetul unelemisel õnnest, mis võiks päris kindlalt ehk kord meilegi osaks saada, kui kõik oleks natuke teisiti. Aga sellel pole usuga midagi ühist. Usk on elusam elu koos Jumalaga. See on meeleparanduses kasvamine, et just argistes otsustes Jumala õnnistust otsida. Usk on sihikindel, arukalt ja hoolivalt tegutsemine, et meie unistus ka täituks.
Hea Taevane Isa. Õnnista Maarjamaad täna ja alati armastusega inimeste vahel, vastutustundliku rahvaga, rahvast teenivate valitsejatega, rahumeelsete naabritega, arukate nõuandjatega, tugevate sõpradega ja taevaliku kaitsega. Aamen.
Mart Salumäe (1963) on EELK Toronto Peetri Koguduse õpetaja.
