„Kui te armastate mind, siis pidage mu käske! Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde. Veel pisut aega, ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind, sest mina elan ja ka teie peate elama“ (Jh 14:15–19).
Taevaminemispüha jäi läinud nädala neljapäevale. Küllap see, et kirikupühad jäävad tihtipeale nädala sisse, on asjaoluks, mis teeb raskeks kirikusse tuleku peale rasket päevatööd. Samas võib tähele panna, et kerge pole kirikusse tulemine pühapäevalgi, mis on antud tööst vabaks päevaks. Ilmselt on põhjusi mitmeid ja erinevaid, mis tulenevad inimeste harjumustest, tõekspidamistest ning veendumustest. Meie osa, kes me oleme aga tulnud palvele, on meeles pidada ka seda, milleks oleme tulnud. Meie osa on meeles pidada Teda, kelle poole oma palvetes pöördume.
Küsimusele: „Milleks me oleme tulnud?“ võib vastata nii: me tuleme selle pärast, et Jumal on meid kutsunud. Ta on kutsunud meid palvetama. Ta on pannud palved meisse. Ka siis, kui need on meis vaid sõnulseletamatute igatsuste või lootustena, võivad nad hargneda ja selgineda just siin mõtestatuks ja tegusaks. Kirikus saavad mõtted teoks. Kõik see, mis oleme endas kandnud, saab meie ühiseks palveks. Palvetamine ei ole ju pelgalt mõtteline ja vaimne sisemine hoiak, vaid ka väline tegevus. Me koguneme. Häälestume palvele: laulame ja võtame kuulda Jumala Sõna. See moodustab otsekui raamistuse meie kesksele tegevusele. Me oleme siin selleks, et Jumal on meid kutsunud palvetama üksteise eest. Oleme siin nende inimeste pärast, kes meile on lähedased. Oleme nende pärast, keda armastame. Seegi on Jumalast nõnda seatud, nagu evangelist Johannes on kirja pannud: Jumal on armastus.
Meie jumalateenistus on seega Armastuse tegu, Püha Vaimu töö sinus ja minus. Me ei tule ju palves Jumala ette, et oma kuulekuse ja tublidusega otsekui Temalt heakskiitu manguda, vaid just sellepärast, et läbi armastuse teenib Jumal meid. Meil on pelgalt võimalus osaleda Jumala maailma teenimises. Selline äratundmine vististi ei ole pärale jõudnud neile, kes peavad kaugeks ja võõraks oma kodukirikut. Jeesus ütleb oma õpilastele: kui te armastate mind, siis pidage mu käske.
Jeesus tõotab oma õpilastele, et ta ei jäta neid orvuks. Ta ütleb, et neid ei jäeta maha vaatamata sellele, et Ta lahkub. Ta ütleb, et läkitab Teise Lohutaja, kes jääb Tema õpilastega igavesti. Matteuse evangeeliumis on esile toodud olukord, kus Jeesus pöördub jüngrite poole, kõneldes sellest, et läheb vastu oma surmale. Jüngrid otsekui ei kuule tema sõnade mõtet, vaid pigem tõrjuvad seda ja astuvad vastu. Peetrus kutsub Jeesuse kõrvale ja manitseb Jeesust, et pole kohane kõnelda selliseid asju. Jüngritel on raske mõista Jeesust. Nad ei tea sündmusi, mis seisavad ees. Jeesus aga valmistab järjekindlalt oma õpilasi selleks, et edaspidi peavad nad korraldama oma elu ilma Temata.
Jüngrite jaoks on see ehk üpris kujuteldamatu. Nad on harjunud, et Jeesus on üha nendega. Nad on jätnud kõik, et Teda järgida. Nad on üha vapustatud Jeesus väest ja meelevallast. Nad igatsevad Tema lähedust. Meelekindlust ja rahu, mis Temast hoovab. Kummatigi ütleb Jeesus: ma ei jäta teid orbudeks. Ma tulen teie juurde. Veel pisut aega ja maailm ei näe mind enam, aga teie näete mind.
Selles tõotuses ehk ongi varjul see, millega võime läheneda uskliku südame jaoks raskele küsimusele: mida mõtleme ja tunneme siis, kui kõneleme ja kuuleme Pühast Vaimust.
Andrei Tarkovski, üks silmapaistvamaid vene filmirežissööre, on tänapäeva inimesest kõneldes nentinud, et nendega on võimalik kõnelda väga paljudest asjadest. Küll poliitikast ja spordist. Saab rääkida ka kunstist, aga nad tunnevad end kui kodutud koerad, kui püüda rääkida nendega Jumalast.
Oma isandata olek, kodutuse ja üksijäetuse tunne ei ole üksnes tänapäeva probleem. Filmis „Ronin“ jutustatakse legend ninjadest, kelle isand oli salamõrtsuka käe läbi hukkunud. Ninjade ülesanne oli mõõgaga teenida oma isandat, seista tema elu eest. Nüüd, kus nad olid jäänud ilma oma isandast, ei olnud neil enam oma au, ei olnud oma elu. Kõik, mille nimel nad olid elanud, oli varisenud pihuks ja põrmuks. Ühel ööl valmistusid need nelikümmend meest sõjakäiguks, et oma isanda surma eest kätte maksta. Neid saatis edu, nad võitsid lahingu. Aga oma isandat nad ei sellega tagasi ei võitnud. Nad jäid eluajaks roniniteks, isandata võitlejateks.
Kui juba mõõk, mis tõstetakse kellegi teenistuses olles, pannakse võitlusse selle eest, mis on õige ja väärikas, et teenida elu, mille nimel võidelda ja surra, siis kuivõrd palju enam on väärt Loojast meisse pandud palve nende eest, kes on meile kallid. Palve pole pelgalt mõttekäik, vaid võimalus seista selle eest, mis on püha. Viis, millega saame seista Armastuse viljade – siiruse, aususe ja õigluse – eest. Nende asjade eest, mille nimel tasub elada ja surra.
Võime tunnustada ja tunnistada, et oleme nõrgad, ekslikud ja patused. Võiksime nõutult käsi laiutades küsida: „Mis suudame meie, nõdrukesed, kogu maailma ülekohtu ja alatuse vastu?“, aga Jumala lastena pole me ses võitluses jäetud üksi.
Vaadates Jeesuse Kristuse elule, Tema katsumustele, Ta elule oma jüngrite keskel ja nähes, kuis Tema läks vastu oma surmale, võime tähele panna ja õpetuseks võtta, et Ta üha julgustab ja kinnitab oma õpilasi vastu panema kiusatustele, mis neid iganes võivad tabada. Teisalt aga annab Ta tõotuse. Läbi Tema enda, Jeesuse tundmise, tunnevad jüngrid ära ka Tõe Vaimu – Selle Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe Teda ega tunne Teda ära.
Mis see siis on, mis teeb Tõe Vaimu, Jumala nägemise maailma jaoks raskeks kui mitte võimatuks? Ilmselt seesama, et inimestes ei ole usaldust iseenese vastu ja seega ammugi siis kellegi teise vastu. Nõnda ei saa olla ka usaldust Jumala vastu. Seepärast võibki tunduda, et Jumalat ei ole olemas. Olen mitut puhku kogenud, et kui keegi nõnda suisa väidab, siis ei öelda seda tavaliselt kibeduse ja pettumusega, vaid otsekui osatades ja põlastades usku Jumalasse. Usaldusega on aga nõnda, et kes ei otsi, ei saa ka leida. Vaimu ja seega ka vaimsust ei saa ise endale võtta, vaid seda antakse neile, kes peavad Tema käske. Jeesus ütleb: kui te armastate mind, siis pidage mu käske.
Uskmatu inimese meelekibedus ja pahameel seaduste vastu, mis tunduvad koormavad ja mõttetud, et nende järgi oma elu ja tegemisi seada, on suuresti põhjustatud teadmatusest ja tundmatusest ehk kogenematusest. Usk on nõnda vaadates vaid keelud ja käsud, mida tuleb täita, et olla ligimesele talutav ja Jumalale meelepärane. Ehk ei ole selline mõttekäik läbinisti vale.
Kas see on aga usk ja usaldus ja ustavus, mida Jeesus meilt ootab? Kas see ongi see koorem, mis ei ole raske ja ike, mis on kerge?
Peale kõigi teiste armuandide, mis Issand on valmistanud, saame Jumala teenivast armust osa ristimises ja armulauas. Tema kutsub meid oma Sõna läbi, et saaksime Teda tunda ühisel jumalateenistusel. Läbi Tema võime kogeda ja tundma õppida, mis on täiuslik, õige ja hea. Meis voolab seesama veri, meil on tema tõotused. Arm, et me ei ole orjad, seaduse- ja käsutäitjad, vaid Jumala lapsed ja pärijad, on tabanud ja pärisosaks saanud igale ristiinimesele.
Maailm ei saa meid heidutada oma lootusetuse ja tühjusega, oma ükskõiksusega. Sellega on püütud ennegi murda prohveteid ja ristikogudust. Eelija pidi põgenema vaenajate eest. Ta pages Jumala mäele Hoorebile. „Seal läks ta ühte koopasse ja ööbis seal. Ja vaata, temale tuli Issanda sõna, kes küsis temalt: „Mis sa siin teed, Eelija?“ Ja ta vastas: „Ma olen tõsiselt ägestunud Issanda, vägede Jumala pärast, sest Iisraeli lapsed on hüljanud sinu lepingu, nad on kiskunud maha sinu altarid ja on mõõgaga tapnud sinu prohvetid. Mina üksi olen üle jäänud ja nad püüavad võtta mu hinge.“ Siis ta ütles: „Mine välja ja seisa mäe peal Issanda ees!“ Ja vaata, Issand läks mööda, ja tugev ning võimas tuul, mis lõhestas mägesid ja purustas kaljusid, käis Issanda ees. Aga Issandat ei olnud tuules. Ja tuule järel tuli maavärisemine, aga Issandat ei olnud maavärisemises. Ja maavärisemise järel tuli tuli, aga Issandat ei olnud tules. Ja tule järel tuli vaikne, tasane sahin“ (1Kn 19:9–12).
Mitte ängistavates, maailma ja inimesi vapustavates sündmustes ei pruugi leida Jumalat. Need käivad vaid Tema eel ja järel. Issanda hääl saab kuuldavaks vaikses, palvele tulnud südames, millisesse Ta on vajutanud oma Sõna: Kuule mu häält oma helduse pärast; ole mulle armuline ja kuule mind. Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim.
Allan Praats (1963) on EELK Viljandi Pauluse koguduse õpetaja.
