„Järgmisel päeval kuulis pühadeks kogunenud suur rahvahulk, et Jeesus tuleb Jeruusalemma, ja palmipuude oksi võttes läks rahvas välja talle vastu ja hüüdis: „Hoosanna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel, Iisraeli kuningas!“ Aga Jeesus leidis eeslisälu ning istus selle selga, nõnda nagu on kirjutatud: „Ära karda, Siioni tütar! Ennäe, su kuningas tuleb eeslisälu seljas istudes.“ Esialgu ta jüngrid ei mõistnud seda, aga kui Jeesus oli kirgastatud, siis tuli neile meelde, et see oli kirjutatud tema kohta ja et nad temale seda olid teinud. Siis andis Jeesusest tunnistust rahvahulk, kes oli tema juures, kui ta Laatsaruse hauast välja hüüdis ja tema surnuist üles äratas. Just seepärast rahvahulk tuligi talle vastu, et ta kuulis teda olevat teinud selle tunnustähe. Variserid ütlesid nüüd üksteisele: „Eks te näe, et te ei saavuta midagi! Vaata, kogu maailm jookseb tema järele!“ Kreeklased tahavad Jeesust näha Aga nende seas, kes olid pühadeks üles tulnud Jumalat kummardama, olid mõned kreeklased. Need tulid Filippuse juurde, kes oli pärit Galilea Betsaidast, ja palusid teda: „Isand, me tahame Jeesust näha.“ Filippus tuli ja ütles seda Andreasele. Andreas ja Filippus tulid ja ütlesid seda Jeesusele. Aga Jeesus ütles neile: „Tund on tulnud, et Inimese Poeg kirgastataks. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja“ (Jh 12:12–24).
Kristuse elu ja avalik tegevus oli algusest peale suunatud Tema elu viimastele päevadele. Aukuninga tulekust jutustavad evangeeliumitekstid seovad omavahel Jeesuse maise elu alguse ja lõpu, palmipuudepüha ja esimese advendipühapäeva.
Palmipuudepühaga algab Aukuninga alandustee. Betaanias võitud Jeesus läheb Jeruusalemma vastu kannatusele ja surmale. Aga just see sai võidu ja lootuse märgiks, mida ka palmioksad sümboliseerivad. Palmipuudepühal asub Kristuse kirik teele, et elada kaasa Kristuse maise elu viimasele etapile.
Järgmisel päeval, arvatavasti võidmisele järgneval päeval, kohtas Jeesus Jeruusalemma reisides palverändurite salka, kes tema pealinna saabumisest kuuldes talle vastu tulid. Vastutulnud olid vaimustatud Laatsaruse ülesäratamise uudisest ning, nagu evangelist mõnevõrra hilinenud ääremärkusena teatab, oli see peamine põhjus, miks tuldi nii kiiresti vastu selle imeteo sooritajale ja tema kaaslastele, kellest paljud olid imeteo tunnistajad.
Et Kiidroni oru veertel ei kasvanud vist ka siis datlipalme, olid oksad pühadeks kaasa võetud Jeeriko palmisaludest või kaasa võetud kodust. Aga kust olid paasapüha palverändurid juba Jeerikos või veel kodus olles saanud mõtte varuda lehvitamiseks palmioksi?
Sündmusel on taustaks kaks asjaolu. Esiteks, kui Rooma keisrid tulid oma teel mõnesse linna või jõudsid tagasi Rooma, läks rahvas kaugele linnast välja valitsejale vastu. Valitseja tulekut (ld adventus) pühitseti muidugi paljude kommetega, nt raha vermides või müntides. Madalamad isandad nõudsid ja said samasuguseid, natuke tagasihoidlikumaid auavaldusi. Josephus jutustab halenaljakaid lugusid, kuidas Jeruusalemma juhtkond pidi vaeva nägema selleks, et selliseid advendirongkäike korraldada. Teiseks oli Jeruusalemm pühitsenud tõelise innuga samal viisil juba Taaveti poja Saalomoni kroonimist. Ja ta mäletas veel, kuidas tuli Messiat, Taaveti Poega austada, kui ta viimaks saabus. Psalmid pakkusid selleks ainet. Suurtel aastapühadel, eriti lehtmajade pühadel, justkui harjutati Messia tulevast kroonimist, kuid nüüd näis hetk tegelikult käes olevat.
Palverändusid lehvitasid Jeesuse auks palmioksi ja hüüdsid sõnu psalmist, mida lauldi sageli paasapühaks templisse suundudes. Mitte kõigist versioonidest ei selgu, et tegu oli just Ps 118:26-st võetud sõnadega: „Hoosanna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!“ Ja kindlasti ei hüüdnud rahvas seda ühtse koorina. Hoosanna – aita (nüüd) ometi – oli õieti Jumalale suunatud palve kuninga eest, kuid ühtlasi rõõmus tervitus kuningale. Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel. Algselt olid sõnad mõeldud tervituseks igale tulijale, kuid siin, nagu jätkus selgub, on peetud silmas üht kindlat tulijat – Iisraeli kuningat. Kuningas tuleb Issanda nimel, Issanda esindajana, Issanda Võituna. Eelmisel õhtul on teda Betaanias võitud.
Sel korral lisas rahvahulk tavapärasele tsitaadile psalmist veel sõnad „Iisraeli kuningas“. Rahvahulk tervitas Jeesust kuningana, kuigi ei teadnud midagi tema kuningaseisuse olemusest. Seda teadis vaid tema üksi. Näib, et Jeesust peeti võimalikuks rahvuslikuks juhiks, kelle abil oleks võimalik saavutada täielik sõltumatus võõrvõimust. Pärast viie tuhande mehe imepärast söötmist olid ka Galilea talupojad püüdnud Jeesust kuningaks tõsta. Jeesus lahkus aga viivitamatult ja läks kuningakstegijate eest mäele peitu (Jh 6:15). Sel korral polnud lahkumine enam võimalik, kuna määratud kannatusetund oli käes ning Jeesus pidi suunduma Jeruusalemma. Justkui inimesi messiaanlikule meeleavaldusele õhutades. Olgugi, et mõni oleks lootnud sõjakamat messiast, kui see Sakarja tõotatud rahuvürst. Peaasi, et ta oli oma linna tulemas. Enam ei tarvitseks iial joosta linnast välja Pilaatust tervitama, Jeruusalemmal on siitpeale kuningas!
Seepärast suundub Jeesus Jeruusalemma rahukuningana – just nii, nagu prohvet Sakarja oli ette kuulutanud. Asjaolu, et siinses tekstis on prohvetlikust tekstist pärit sõna „tasane“ (vt Mt 21:5) välja jäetud, koondab lugeja tähelepanu sõnadele „sõites eeslisälu seljas“. Veel enam näitab viide Sakarja raamatule, et siin lõpeb Johannese tsiteeritud tekst tegelikult sõnadega: „Mina hävitan Efraimist sõjavankrid ja sõjaratsud Jeruusalemmast, sõjaammudki hävitatakse. Ja tema kuulutab rahvaile rahu“ (Sk 9:10). Johannes rõhutab seda, et kuningas ratsutab rahuvürstina, mitte ei kihuta sõjavankril armee eesotsas. Ka Saalomoni kroonimisrongkäigu ratsu oli muul, mitte hobune.
Augustinus tuletab meelde, et Jeesus teeb end kuningaks mitte selleks, et tribuuti nõuda või sõjaväge värvata. Jeesus Kristus valitseb hingi ja juhib oma rahvast igavese elu teedel.
Väitega, et Jeesus „leidis“ eeslisälu, püüab evangelist tõenäoliselt osutada, et Jeesust ajendas sellele sammule juubeldav, kuid väheteadlik rahvahulk. Verb „leidma“ näib kajastavat sündmuse juhuslikku spontaanset loomust – tõsi küll, Jumal oli kõike kavandnud ja ilmutanud juba prohvet Sakarjale! Prohveti poolt kirja pandu ei olnud mitte tegevusjuhis Jeesusele, vaid pigem tema tegevuse aruanne tulevikust. Sk 9:9 ilmutab, et tulija on Messias. Nagu Johannes avameelselt tunnistab, said jüngridki toimunu tähendusest aru alles pärast Jeesuse surma sündmust meelde tuletades. Sel hetkel näis, et Jeesus naudib maist triumfi; Jeesuse jätkuv populaarsus imetegijana lõi võimude jaoks ohtliku olukorra. Nüüd olid nad sunnitud tunnistama, et nende vastuabinõud ei osutunud tõhusaiks. Näis peaaegu, otsekui oleks kogu maailm Jeesuse jalge ees. Tüüpiline lüüasaanud meeste liialdav ägamine, kuid Johannes näeb ka siin prohvetlikku tõde. Kristus on tulnud päästma kogu maailma ja saab uskujaid kogu maailmast, „tõmbab kõiki enese juurde“.
„Kogu maailm“ on semiitlik kõnekujund, mis tähendas „kõiki“. Sõna maailm meenutab siin, et Jeesus oli läkitatud päästma kogu maailma. Johannes soovis ilmselt rõhutada, et oli ka teiste rahvaste esindajaid, kes soovisid austada Jeesust Jumala ilmutajana ja uskuda temasse.
Vaenlaste lootusetud sõnad olid Johannesele ennustus ristiusu võidukast levimisest, mida ta ise oli kogenud. Ning koda täitus ehtsa kallihinnalise salvi hea lõhnaga, öeldi tema salvimise kohta eelmisel õhtul. Järgnevate aastasadade jooksul täitus kogu maailm Jeesuse hea lõhnaga.
Variserid loomulikult liialdasid, kuid sõnad „kogu maailm jookseb tema järel“ – nagu Jh 11:50 toodud Kaifase sõnadki – olid nende eneste teadmata prohvetlikud. Kogu maailm, isegi kreeklased. Osaliselt täitusid need sõnad siiski peaaegu vahetult: mõned pühadeks Jeruusalemma tulnud kreeka proselüüdid soovisid Jeesust näha ehk õppida teda tundma. Evangelist ei anna teda, kas Jeesus kõnesolevate kreeklastega rääkis, tõenäoliselt Jeesus siiski ei lubanud paganaile audientsi. Niipea, kui Filippos ja Andreas Jeesusele nende soovist teatasid, kuulutas Jeesus, et käes on tund, et teda (surmas) „kirgastataks“. Miskipärast oli kreeklaste tulek Jeesusele märk selle tunni algamisest. Miks? Jukka Thuréni järgi oli Jeesusel kavas ilmutada ennast paganatele alles seejärel, kui juudid polnud teda vastu võtnud ning olid andnud ta üle paganatele hukata, andnud ta paganatele päästjaks. Mitte veel, alles ülendatuna tõmbab Jeesus kõiki enese juurde. Jumala igavene Sõna ise on lihaks saanud Jumala plaan, ta on sõltuv Jumala tahtest, ajakavast ja märkidest. Tund saabus koos paganatega. Selles väljendus Kristuse missiooni universaalsus.
Tund on tulnud. Siiani nenditi, et tund/aeg ei ole veel tulnud. Ei kirkuse ilmsikssaamiseks (Jh 2:4, 7:6), ega Jeesuse kinnivõtmiseks (Jh 7:30, 8:20). Nüüd on siis lõpuks tulnud see „tund“, mil Jeesus laseb end vangistada ja teisalt näitab oma lõplikku kirkust. Inimese Poja kirgastamise mõistmiseks on Vanas Testamendis keskseimaks Taanieli raamatu 7. peatükk. Selle järgi antakse valitsus metsikute maailmavalitsejate laastatud pühade rahvale, keda nähtavana esindab „Inimesepoeg“, inimesesarnane olend. Ka Tn 7 järgi kulgeb Inimesepoja tee väele ja kirkusele vägivaldse surma kaudu. Kirgastamine, nagu ka ülendamine, algab juba ristil. Ülendamine toimub Jeesust naeltega ristile lüües – kuid sealt algab ka tõus taevasse. Ülendamine toob meelde Jeesuse sõnad Nikodeemosele vaskmao „ülendamisest“ (Jh 3:14). Lõpuks vastab Jeesus ka kreeklaste palvele, kuid mitte veel. Alles ristilööduna võtab ta ka paganad vastu. Kreeklased esindavad kogu ülejäänud maailma, kes tahavad Jeesust näha!
Sõna „kreeklased“ tähistas kontekstis kõiki kreeka keelt kõnelevaid inimesi, sõltumata rahvusest. Peale juutide ja nende hulka loetud proselüütide. Kindlasti käis pühadel turistidena ka paganaid, kuid paljud „kreeklased“ on vist olnud nn jumalakartlikud, seesugused sünagoogis käijad, kes pole ümberlõikamist vastu võtnud. Ega seega proselüütide kombel täielikult juutlusega ühinenud. Nagu näiteks Apostlite tegude raamatus kirjeldatud Korneelius. Johannes peab neid tulevaste pagankristlaste eelastmeks. Filippus ja Andreas on Johannese vihje järgi esimesed „paganate apostlid“, juba enne Paulust. Mõlemad olevat hiljem jutlustanud Väike-Aasias. Filippus ja Andreas on ainsad, kelle kohta kasutatakse Piiblis ainult nende kreekapäraseid nimesid. Mõlemad paistavad olema abivalmid ja sõbralikud mehed, kes vahendavad kontakte Jeesuse ja välismaailma vahel. Loomulikult oli mõlemal olemas ka juudipärane nimi.
Filippuse kodulinna Galilea Betsaidat – tõlkes „Kalamaja“ – nimetatakse Galilea linnaks, kuigi selle keskus on piiri taga. Põhjuseks taustal olev Jesaja sõnum „paganate Galileast“: millal saavad Galilea paganadki näha Jeesust, maailma valgust?
Jeesuse kõne ei ole suunatud ainult kreeklastele, vaid kõikidele kuulajatele. Selle peamine sõnum on inimeste tulek Jeesuse juurde. Lõpuks tulevad nad kõik, nii kreeklased, kui juudid. Kõik on koos ühes sõnumis: inimese tulek, Inimese Poja kirgastamine, nisuiva suremine ja selle saagi kogumine igavestesse aitadesse, kohus selle maailma üle ning selle maailma vürsti väljaheitmine. Kõik see sõltub ühe inimese elu ja surma võitlusest. Kogu Johannese kristoloogia on koos selles Jeesuse kõnes.
Vaid Jeesuse ohver avab taevariigi kõikidele usklikele, nii kreeklastele kui juutidele. See toob uue Iisraeli hulka Jumala valitud, kes seni on laiali pillutatud kõigis paganlikes maades, ning võimaldab neil kõigil saada igavese elu. Jeesus jätkab, osutades, et see, mis kehtib materiaalses maailmas, on samavõrra tõsi ka vaimulikus sfääris. Sama jumalik printsiip, et elu sünnib surma kaudu, kehtib mõlemas valdkonnas. Jumal surmab, et teha elavaks. Et vilja kanda, peab nisuiva maapinda langema ja surema. Siin on jutt ühest konkreetsest nisuivast, Jeesusest enesest. Jeesus on maapinda surnud nisuiva ja meie oleme temast võrsunud vili. Ka igavene elu tagatakse paljudele vaid ühe Ohvri kaudu.
Nisuiva suremine on piltlik. Kui ta hakkab idanema, siis ta muudab vormi, ajab juuri, lükkab lehekesi mullakamara alt välja. Tegelikult on ta palju elavam, kui põllumehe viljasalves hoitud kuivad terakesed. Aga just sellest kuivusest peab loobuma, „surema“ iseenda suletusele, üksindusele; minema kõige pealt sügavale maa sisse, et siis sealt tõusta kõrgele päikese poole ja kanda vilja. On tähtsamaid asju kui see, mida meie siin maa peal eluks peame. Ka selle eest peab hoolt kandma, aga mitte unustades, et tõeline elu nõuab rohkem ruumi kui meie kolmedimensiooniline olemine. Elu „vihkamine“ selles maailmas ei tähenda siin negatiivset suhtumist ellu, vaid vahetegemist mööduva ja igavese vahel. Teadmist, et mööduv on igal juhul teisejärgulise tähtsusega.
Omamoodi Jeesus siiski vastab kreeklastele ehk saadab sõnumi, millest just nemad aru saavad. Jeesuse osa on nagu külvatav seeme: algul surm, seejärel uus, rikas elu. Ühtlasi kutsub Jeesus kuulajaid – nüüd siis eriti kreeklasi – oma järgijaiks teel surma kaudu ellu ja kirkusse. Igatahes need kreeklased, kes teadsid midagi Eleusise Demeteri-müsteeriumitest, mõistsid seda keelt, vilja ja kirka valguse sümboolikat. Demeteri tütre minek allilma ei sümboliseerinud mitte ainult vilja kasvu, vaid andis pühitsetud müstikutele igavese elu lootuse. Et Sõna pole mitte üksnes päästeloo, vaid ka loodu kord, on Jeesuse teele analooge nii Vana Testamendi ajaloos, kui ka paganate loomismüütides. Ehkki viimaseid tõlgendades tuleb olla kriitilisem kui Vana Testamendi juba seletatud ajalugu Uue Testamendi õpetusega sobitades. Jeesuse surmas ja ülestõusmises täitus ka kreeklaste sügavaim igatsus igavese elu järele.
Teised arvavad, et Jeesus lasi kreeklastele mõistu edasi ütelda, et ainus viis, kuidas ta saab õnnistada kreeklaste soovi, on ristile mineku ja nende eest suremise tee. Ja mitte ainult nende, vaid kõikide paganate, keda nemad sel hetkel esindasid. Kui ta ei sure, siis jääb ta üksi. Ta jääks üksi nautima taeva õndsust. Seal ei oleks päästetud patuseid temaga au jagamas. Aga kui ta sureb, kindlustab ta päästetee, mille kaudu võivad paljud päästetud saada.
Võrdumit seletades ühendab Jeesus enese ja oma järelkäijate teed, kuid teeb nende vahele ka selge vahe. Jeesuse surm tuleb kasuks kõigile, ühe surm annab elu paljudele. Jüngrite kohta öeldakse selgesti ainult seda, et Jeesuse järgija ja teenija võidab enesele igavese elu ja jumaliku au. Vahe on selles, et Jumala Pojal polnud maist elu tarvis; tema lihakssaamine ja surm sünnivad algusest lõpuni teiste heaks. Aga neile teistele on nende endi pääsemine esmane.
Sama seaduspärasus kehtib ka iga üksiku uskliku kaudu. Inimene peab oma iseka ego võimukast autoriteedist loobuma, kui ta tahab elada elu ühenduses Jumalaga. Ta peab halastamatult loobuma sellest enesekesksest elust, mida ta enne elas maailma normide kohaselt, et temas peituvad kõrgemad eeldused säiliksid igaveseks eluks. Ta ei saa seda teha oma jõuga. Tal peab olema eeskuju. Jeesus ongi see eeskuju. Jeesusele vaadates saab võimalikuks elada tema teenimisele pühendatud elu. See teenistus seisnebki „suremises, et elada“, mis on selles tekstis Jeesuse õpetuse teemaks. Sulane, kes end alati oma Õpetaja lähedale hoiab, on alaliselt Õpetaja mõju all.
Võrdum nisuivast avab korraga kolm tõsiasja. Esiteks, tee igavesse ellu läheb läbi surma. Teiseks, tee igavesse ellu läheb läbi Jeesuse ristisurma. Kolmandaks, Jeesuse jüngrite tee igavesse ellu läheb läbi nende oma surma, eluosaduses Jeesusega, sest Jeesuse järgimine on sarnasus tema surma ja ülestõusmisega.
Kristlane, kes juba selles elus elab Kristuses, on valmis elama Kristusega igavesti selles kõrgemas sfääris, kuhu Jeesus läks pärast oma surma. Veel enam, seda au, millega Isa austas Poega tema ainulaadse eneseohverduse tõttu, jagavad kõik, kes käivad tema järel omakasupüüdmatu teenistuse teel, Aukuninga alandusteel.
Urmas Karileet (1958) on EELK Käsmu koguduse diakon ning juhtimisalase nõustamise ja koolitamisega tegeleva ettevõtte Integre OÜ juhataja. Ta on lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli insenerina, õppinud juhtimisteaduste doktorantuuris Estonian Business School’is, alates 2010 õpib EELK Usuteaduse Instituudis teoloogiat.
