„Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust“, kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse – teid, kes te muiste polnud rahvas, nüüd aga olete Jumala rahvas, teie, kelle peale polnud halastatud, nüüd aga on“ (1Pt 2:9–10).
Viimasel ajal on meie keskaja ajaloolise narratiivi muutus elava diskussioonina ajakirjandusse jõudnud. Sellega seoses tundub ka, et meie rahvuslik eneseteadvus on justkui pinna jalge alt kaotanud. Meie marurahvuslus olevat nüüd kaldunud teise äärmusesse, ehk rahvuslikku nihilismi. Me tahame ja saame oma rahva kannatuste heroiseerimisele vaadata täna ka läbi irooniaprisma, mille eest jagatakse isegi kultuuriveduri tiitleid. On see halb, või on see hea – eks aeg näitab. „Päikest meil ei ole, või kui on, siis ta ei sära“ – sõnad meie kannatusi pilavast räpplaulust aga tunduvadki paljude jaoks tõeks saavat ja oma kodumaa tolm pühitakse üha sagedamini jalgadelt.
Ega rahvuslikku enesetunnetust pole muidugi läbi ajaloo ka alati samal moel mõistetud. Rahvusliku eneseteostuse tipuna nähakse sageli ju sedagi, et suudetakse enda väärtusi teistele rahvustele pakkuda või ka peale sundida. Kujutlus rahvusest kui teiste vabastajatest ning „valitud soost“ on eriti magus ja meil on oma ajaloos olnud võimalusi näha ja kogeda neist mitmeid. Õige on aga ilmselt ka Bertrand (Arthur William) Russelli arusaam, et ükski rahvus pole kunagi olnud nii vooruslik, kui ta ennast ise selleks peab, ega olnud nii õel, kui teised teda selleks peavad.
Kuigi kristluses on päris algusest peale olemas mõttekäigud, mis lubavad nii-öelda Jumala riigi kodakondsuse küsimuses rahvusest üle või mööda vaadata, ei saa me sama väita reaalsuse kohta, mida kohtame meie tegelikus igapäevaelus. Ka kirikuna meeldib meil sageli ennast pigem näidata, et oleme kindlameelsed konservatiivid ja rahvuslased. Kas aga rahvusküsimusel on Jumala riigis tegelikult ka mingit tähendust, millele saab ja tasub toetuda, või on see pigem teema, mis viib meid sootuks eemale armastavast suhtest teiste inimeste ja Jumalaga?
Ei saa öelda, et Pühakiri rahvusest üldse mööda vaataks. Seda eriti Vanas Testamendis. Jumala äravalitud soo või rahva eneseteadvus on juutidele tänase päevani nende olemusliku identiteedi küsimuseks. Mittejuudina tundub kahtlemata ebaõiglane, et valituks sai vaid üks rahvakild, kes sai alguses kõigi Jumala tõotuste pärijaks. Kadedusest juutide vastu ja ka nende äravalituseusust tulenenud „rahvuslikust ja usulisest uhkusest“ on sugenenud ajaloos üksjagu vaenu ning kannatusi. Seda vaatamata sellele, et tegelikult oli uks teistelegi rahvustele avatud. Proselüüdile on vajalik vaid Jumalaga õige vahekord luua ja selleks aitavad teda judaistliku traditsiooni kohaselt sünnis ohvriand, ümberlõikamine ja õige puhastuskümblus, mida on nimetatud ka ristimiseks.
Juudiks saamine aga ei ole praegu meie kultuuriruumis kõige põletavamaks teemaks. Võib öelda, et täna tahame saada pigem eestlasteks, aga me ei tea õieti ega ole kokku leppinud, kes ja mis täpsemalt eestlased on või olema peaksid. Kas meie rahvustunde aluseks peaks jäämagi vastandumine ristiusule ja kõigile teistele kristlikele rahvustele või pigem nende kaasamine positiivselt oma rahvuslikku ja kultuurilisse identiteeti? Kuna ärkamisajal seati just rahvustunne, vastandumine sakslastele ning narratiiv seitsmesaja-aastasest orjaööst meie iseolemise ja kultuuri vundamendiks, siis selle murenemine uuema ajalookäsitluse valguses tundub paljudele hirmuäratav.
Selge on muidugi ka see, et kui me ei suuda oma riigis elavate inimeste jaoks leida mõtestatud ja ühendavat sõbralikku ja positiivset ajaloolist identiteeti, siis seda kergem on inimestel meie riigist päriseks lahkuda. Loodus on meil kindlasti väga kaunis, kuid vapustava loodusega paiku on maailmas teisigi. Mart Laar kirjutab Õpetajate Lehes, et vaja oleks saada lahti ideologiseeritud ajaloost ja sellest lõputust halast seitsmesaja-aastase orjapõlve üle. Mart Laarile sümpatiseerib Jakob Hurda maahõnguline lähenemine ajaloole. Äkki tasub tõesti Hurda mõtetega taas lähemalt tutvust teha?
Postimehe kolumnist Ahto Lobjakas väidab aga, et rahvuslus on oma poliitilises kuues tänapäeva Eestis üldse nonsenss. Meie rahvuslus ei teadvat seda, kuhu ta läheb, ega seda, mis talle hea on, ega ka seda, kust ta tuleb. Kõige olulisemaks peab aga Lobjakas just viimast, sest „oma allikate asjus pime rahvuslus saab anda vaid sõgedat lootust“. Oma arutluses jõuab ka Postimehe kolumnist viimaks teoloogi ehk Uku Masingu kirjatööni „Keelest ja meelest“, mille kohaselt just oma ainukordse keele kaudu ja läbi saamegi me rahvusena viimaks vabaneda hirmudest ning tunnetada uhkusega „oma algupära ja oma ilma – oma maailma“.
Mõlemad hiljutised artiklid ajaloost ja rahvusest on tegelikult ju mitteteologide kirjutatud, ent on ometi juhtinud meid just teoloogide – Jakob Hurda ja Uku Masingu – juurde. Teoloogide poole, kelle jaoks meie keel ja kultuur on kahtlemata olnud väga kallid ja olulised. Kui kaugele saame või tohiksime me kristlastena oma rahvuse tähtsustamisega aga ikkagi minna?
Jeesus ise ei ole evangeeliumite pärimuse järgi rahvuste küsimust kusagil eriliselt rõhutanud. Samas on ta tuntud kui rahvuslike ja sotsiaalsete piiride julge ületaja. Apostel Paulus aga on Uue Testamendi autoritest ehk üldse kõige enam rahvuste teemat süstemaatiliselt puudutanud. Nii kirjutab ta oma kirjas roomlastele, et ei ole ju erinevust juudi ja kreeklase vahel ning, et seesama Issand on kõikide Issand, rikas kõikide heaks, kes Teda appi hüüavad (Rm 10:12). Ning nii korintlastele, galaatlastele kui ka koloslastele kinnitab ta väikeste erinevustega sõnastuses ühte ja sama põhimõtet, mille järgi oleme kõik ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks Kristuses Jeesuses ning, et selles ühtsuses ei ole enam kreeklast ega juuti, ei ümberlõigatut ega ümberlõikamatut, ei umbkeelset ega sküüti, ei orja ega vaba, ei meest ega naist, vaid kõik ja kõikides on Kristus (1Kr 12:13; Gl 3:28 ja Kl 3:11).
Kas peaks see siis tähendama seda, et meil polegi kristlastena kõige kohasem nii väga oma rahvust rõhutada. Usun, et tingimata pole põhjust ka teise äärmusesse langemiseks ja oma armastust rahvuse ja keele vastu pelgama või koguni alavääristama hakata. Ei ole ju rahvustunnet kusagil Pühakirjas sõnaselgelt kurjaks või taunitavaks tundeks nimetatud. Usun, et kui maailmas on olemas eesti keel ja selles keeles kõnelevate ja mõtlevate inimeste omanäoline maailma ja jumalatunnetus, siis tunneb Jumal sellest omanäolisusest pigem rõõmu ja selle eitamine muudaks maailma palju vaesemaks.
Seepärast pole meil kindlasti põhjust oma rahvuse ja keele pärast ebamugavust tunda ja nii Jakob Hurt kui Uku Masing väärivad kahtlemata oma rahvuslike ja keeleliste vaadetega palju rohkem tähelepanu, kui me seda seni oleme neile osutanud. Samas tuleb meil kristlastena aru anda, et rahvus ei tohi muutuda meie mõttemaailmas ebajumalaks. Kui rahvusluse viljad saavad kristlikus mõttes kõlbmatuks, siis pole see enam terve rahvuslus ning see ei saa ehitada üles ka kestlikku ühiskonda meie armastatud kodumaal. Kui rahvuslus soovib end kristlikest põhimõtetest lahutada, on põhjust ettevaatlikkuseks küll ja küll. Siin tasub meenutada ka Saksamaa ajaloolist kogemust. Enne natsionaalsotsialismi ideede võidukäiku tegeleti sealgi intensiivselt oma tegelike rahvuslike juurte otsimisega.
Seepärast peame kristlastena kindlasti kaasa rääkima ka rahvuslikel teemadel, et aktuaalsest nihkest oma ajaloo mõistmises ei areneks välja miskit, mida meil kunagi kahetseda või häbeneda tuleks. Seda enam, et meil on rahvuslikku meelt ja armastust nii tänapäevaste kirikuliikmete seas, kui ka väärikaid eeskujusid ajaloost küllaga võtta. Me ei tohi unustada, et oleme eestlastena ju ka täieõiguslikuks Jumala rahva liikmeks saanud. Vähemalt selles mõttes võiks topeltkodakondsus meile pigem rõõmu teha. Rahvused on meie maailma rikkus, kuid „valitud soo“ arusaam laskem ühendada meid kõiki ikka vaid Jumala rahvana. Selleks aidaku meid Jumal – kõigi rahvaste kinnitaja ja hoidja.
Taavi Laanepere (1969), mag theol, kolonelleitnant ja EELK õpetaja, on Eesti kaitseväe peakaplan.
