„Issand, su Jumal, äratab sulle sinu keskelt, su vendade hulgast, ühe prohveti, minu sarnase – teda te peate kuulama! Seda sa just palusid kogunemispäeval Hoorebil Issandalt, oma Jumalalt, öeldes: „Ma ei suuda enam kuulata Issanda, oma Jumala häält ega kauemini vaadata seda suurt tuld, ilma et ma sureksin.“ Ja Issand ütles mulle: „See on hea, mis nad on rääkinud. Ma äratan neile ühe prohveti nende vendade keskelt, niisuguse nagu sina, ja ma panen oma sõnad ta suhu ja ta räägib neile kõik, mis mina teda käsin. Ja kes ei kuula mu sõnu, mida ta räägib minu nimel, sellelt nõuan mina ise aru“.“ (5Ms 18:15–19)
Tavaliselt omandavad sõnad oma tähenduse „seltskonnas, mis neid ümbritseb“ (Lash 1992, 12). Paljude sõnade puhul on see ilmne. Tavaliselt on vaja vähemalt üht lauset, et saada kokku tähenduslikku üksust. Ent ka lausel võib olla väga erinevaid tähendusi, olenevalt lõigu mõttest, millesse lause kuulub. Samamoodi on lõik mõistetav peatüki kontekstis ja peatükk kogu raamatu kontekstis.
Seetõttu on alati omajagu huvitav ka see, mis on antud pühapäevaks soovitatud pühakirjalugemisest välja jäänud. Näiteks eelneb tänasele kirjakohale selgesõnaline juhis (5Ms 17:3): „[K]es läheb ja teenib teisi jumalaid, päikest või kuud või kõiki taevavägesid, siis visatagu ta kividega surnuks“. Kusjuures tunnistajaid peab olema kaks või kolm, ja tunnistajad peavad oma käe esimesena tõstma. Peale selle tuleb vaadata, et sellel maal, „mille Issand sulle annab“, ei leiduks ennustajaid, märkide seletajaid, nõidu, pilvestlausujaid, manajaid, surnutelt abi küsijaid jne (5Ms 18:9–10, 14). Kõik need ajab Issand minema. Selle tõotuse täitumine paistab eriti raskelt tulevat. Veel varem aga korraldab Deuteronomist rahva majanduselu: „Igal seitsmendal aastal pühitse vabastusaastat!“ (5Ms 15:1) Võlad tühistatakse Issanda auks, ning vaeseid ei tohiks rahva seas olla. Orjadki tuleb vabastada ning mitte tühjade kätega minema saata.
Meie kirjakohale, kus tõotatakse prohvetit rahva seast, järgneb arutelu tõeliste ja valeprohvetite üle. Issand ütleb, et kes räägib tema nimel, mida Jumal „ei ole teda käskinud rääkida, või kes räägib teiste jumalate nimel, see prohvet peab surema“ (5Mo 18:20). Veel üks kriteerium on empiiriline: mida Jumal räägib prohveti suu läbi, see peab teoks saama. Tundub justkui mõistlik reegel, samas pole ajamõõdet täpsustatud: kas peab ootama kümme minutit või kümme sajandit? Nii et otsustamise koht peab veel kuskil mujal olema. Luther oli veendunud, et selleks on südametunnistus. Jeesus hoiatab isegi Mt 24:4–13, et paljud tulevad tema nimel rahvast eksitama, ja et enne uut algust me kuuleme sõdadest ja loeme sõjasõnumeid ning valeprohveteid ja valemessiaid kerkib nagu seeni, kõik suured imetegijad.
Mis konstitueerib siin uudsuse, ei sobi hästi aastalõpu tarbimisorgiasse ja meie tavapärasesse ettekujutusse ilusast jõuluajast kui külluse- ja andmiserõõmu ajast. Prohvet, kes peab tulema, tõotab, et Jeesus vahetab teemat, teeb oluliseks teised küsimused, avab uue peatüki või lausa uue olemise (Paul Tillichi sõnul). Kohe selgub midagi ka meie endi kohta: meil ei ole vähimatki motivatsiooni muuta situatsiooni, milles oleme. Olgu meie privileeg kuitahes tilluke, me ei taha selles järeleandmisi. Ja nagu Jan Kaus hiljuti nentis (Kaus 2023), ohvriprivileeg hakkab kergesti külge igaühele; see on veendumus, et mu enesetunde eest vastutavad ennekõike teised ja minul on rohkem kui ükskõik kellel teisel õigust nõuda neilt teistelt vastutust, s.t maailm on mulle mu privileegi kuidagiviisi võlgu ning seda privileegi tuleb hoolega kaitsta ja võimalusel laiendada. Privileeg ei ole kunagi lihtsalt mu enda saavutus: see on miski, mis omistatakse mingile sotsiaalsele kategooriale ja vastavalt keelatakse teisele. See tähendab, et privileeg ei ole midagi, mida ma võtan endale ja mille suhtes ma saan valida, kas võtta või mitte. Kui ei muutu institutsioonid, mis annavad mulle privileegi, siis see jätkub, kuitahes üllad ja egalitaarsed mu kavatsused ka pole.
Tänase kirjakoha järgi on Mooses see tõeline esiprohvet. Deutoronomisti tahtel sai ta oma ilmutuse Hoorebi mäel, mitte Siinail ega põlevast põõsast. Tundub et Johannese evangeeliumi koostaja ja Deutoronomist kasutavad ühte või sarnast pärimust, mis ehk oli ka lähemal samaarlaste omale. Traditsiooniliselt on Moosest kujutatud kui autorit ja seetõttu ka autoriteeti. Samast Deuteronomiumist ehk 5. Moosese raamatust teame ka, et seda materjali peeti selle Seaduse teiseks[1] lugemiseks, mis on leviitpreestrite käes, nagu Dt 17:18 ütleb. See tähendab, et seda on mõistetud hilisema duplikaadina, mis pärineb teisest kohast ja ajast. Traditsioon ütleb ka seda, et see teine seadus „leiti“ kuningas Joosija ajal ja see ärgitas aastal 621 eKr toimunud religioosseid-poliitilisi reforme (Joosija usupuhastus, 2Kn 23). Viienda Moosese raamatu narratiiv on mõnes mõttes kokkuvõtlik ja teistpidi kitsendav: kui 1Ms 1–2 kõneles kogu kosmose loomisest, siis Deuteronomiumi lugu räägib sellest, kuidas Mooses on jõudnud Jordani jõe äärde ja teisel pool on tõotatud maa. Tõotatud maale Moosese raamatutes ehk Tooras ei jõutagi. Sellest kõnelevad Joosua raamatu esimesed peatükid.
Kaasaegne informeeritud lugeja on harjunud arusaamaga, et Toora ehk viie Moosese raamatu ehk Pentateuhi puhul on tegemist paljude allikatega, mis on erinevaid huve esindanud toimetajatel õnnestunud kokku sobitada. Enamik inimesi aga tunneb pigem isoleeritud lugusid (nt loomisest, Noa laevast või Iisaki ohverdamisest) ning ei arutlegi selle üle, kas tegemist on ka ajalooliselt ühtse tekstiga, millest autori tahet on võimalik välja lugeda. Ent sajandeid ei kahelnud juudid ega kristlased, et viis Moosese raamatut on kirjutanud Mooses. Tuli küll leida seletus sellele, kuidas Mooses saab kirjeldada oma surma 5Ms 34, aga rabidel oli siingi seletus: Jumal dikteeris ja Mooses kirjutas, silmad vees ja tulvil suurt kurbust, sest talle ei antud võimalust tõotatud maale jõuda. Kristlased pärisid juutidelt mured seoses autorlusega, aga igal juhul ankurdas Moosese tõlgendamine autorina teksti ajalukku ja andis sellele rikkuse, mida ajaloolisus võimaldab ning metafüüsiline abstraktsus mitte.
Tänast jutlust ette valmistades sattusin hiljutise uurimuse peale (Hopgood 2023), mille küsimuseks oli: kes on Mooses Martin Lutheri jaoks? Tuginedes Lutheri loengutele 5. Moosese raamatu kohta, küsis autor, kuidas see, kuidas Luther mõistis Moosest, mõjutas tema arusaamist Piiblist, reformatsiooni vajalikkusest kirikus. Need loengud pidas Luther 1522. aasta märtsis, kui ta naases reformatsiooni juhtima, pärast Wormsi riigipäeva 1521. aastal, kus ta oli keeldunud loobumast oma vaadetest kuulsate sõnadega: „Mu südametunnistus alistub Jumala Sõnale ning lahti öelda ei saa ega taha ma millestki, sest oma südametunnistuse vastu toimida pole ei ohutu ega aus. Jumal aidaku mind, aamen“[2] Seejärel olid Lutheri vaenlasteks nii riik ja keiser kui ka kirik ja paavst.
Lutheri loengutest selgub, et ta käsitles Moosest kolmes erinevas rollis: Mooses kui autor, Mooses kui prohvet ja Mooses kui valitseja. Moosesele kui autorile omistas Luther üsna kaasaegsel moel otsustusvõime oma teoste üle ning stiililise ja retoorilise osavuse. Luther näeb Moosest kui isikut, kellel on mõtted, tunded, kired ja kavatsused. Mõistmine tähendab mõista seda, mida Mooses tahtis öelda. Autorit mõistes saame aru ka tekstist. Lutheri küsimusteks, millele ta vastust otsis, olid: kuidas kristlased / protestandid peaksid Vana Testamenti lugema? Milline peaks olema kristlik vaimulikkond / preesterlus? Kuidas arusaam Moosesest kui autorist ja prohvetist võimaldab sõnastada juhtnööre tõeliseks Seaduse mõistmiseks, ilma et paavsti või mõne kaasreformaatori (Andreas Karlstadti või Thomas Müntzeri) vigu korrata? Näiteks ütleb Luther, et Mooses õpetab Seadust mitte kuulekuse teena, vaid pigem tõelise usu kogemusena Jumalas.
Moosese kui valitseja juures eristab Luther prohvetit ja valitsejat, jumalikku ja inimlikku valitsust. Nõnda Seaduse järgi eristades peaks õiglane valitsemine tähendama seda, et paavst ja kuuria ei tohi lisada oma inimlikke seadusi (nt preesterluse küsimuses) jumalikule seadusele ja nii Seadust nõrgestada. Muidugi ei olnud Lutheril raske kolm aastat hiljem öelda, et Mooses ei oma mingit tähtsust, Mooses on surnud – kui kontekst muutub, siis muutub ka tõlgendus – sageli hingehoidlikel kaalutlustel.
Martin Luther oli realistlik ka jutlustamise üle mõeldes: Ta on öelnud, et:
„[k]utse jutlustama tähendab seda: vaadelge, uurige, pange tähele, mida loete. Tõtt-öelda ei ole võimalik liiga palju pühakirja lugeda; ja seda, mida loed, ei ole võimalik lugeda liigse hoolega; ja mida loed ettevaatuse ja hoolega, seda ei ole võimalik liiga hästi mõista; ja mida mõistad hästi, seda ei ole võimalik õpetada liiga hästi; ja mida sa õpetad hästi, seda ei suuda elada liiga hästi“.[3]
Ei suutnud Luthergi: kuigi ta teadis hästi, et naised võisid olla prohvetiks, meestele nõu anda, isegi kohtumõistjaks olla ja ülestõusmise tunnistajaks, siis naiste jutlustamise asjus piirdus ta siiski sellega, et väitis, et kui „mehi ei leidu, kes kõneleks, siis tuleb naistel jutlustada“.[4]
Siin liigub Luther Piibli lugemisest üksikisikuna intellektuaalse töö ehk arusaamise juurde, ilmselt eristades ka hästi ja halvasti arusaamist; ja sealt edasi raskusteni oma taipamise jagamisel teiste inimestega. Ning kõige lõpuks selle juurde, et kõige raskem on elada selle järgi, mida oleme lugenud ja taibanud ja õpetanud.
Ilmne on ka see, et Luther hindas kõrgelt renessanssi humanistlikku hermeneutikat: klassikalised grammatika-, loogika- ja retoorikavõtted panevad aluse heale arusaamisele ja kommunikatsioonile. Seetõttu oli ja on vaja uurida, mida sõnad tähendavad teksti loomise kontekstis ja kuidas panna seda tähendust ületama „koletumat kuristikku“ kirjutamise ja lugemise kontekstide vahel. Ajaloolis-kriitiline meetod võimaldab kõrvale jätta asjakohatud tõlgendused, ent konstruktiivne ja väekas tõlgendus vajab pühakirja lugemist kaasaja konteksti jaoks.
Kirikuaasta kontekstiks on täna advent, kolmas advent täpsemalt. Keset jõuludeks ja aastalõpuks valmistumist, juba nädala või paari jooksul toimuvaid jõulupidusid ja söömaaegu, kinkide otsimisi ja muud taolist oleks tarvis hetkeks peatuda. Ettekuulutus tulevasest prohvetist – õigupoolest kogu advendi maailm – kuulub Vanasse Testamenti, täpsemini Toorasse. Selle kirjutamise kontekstiks on Iisraeli ootused ja lootused, mis ei ole veel teoks saanud. Kristlastel ongi olnud kiusatuseks öelda, et Vana Testamendi tõotused ja ootused täituvad Uues Testamendis ja Jeesuse isikus. Uus Testament pakub võimalikke kandidaate prohveti kohale: Ristija Johannes (Mt 3), Eelija (Mt 11). Igatahes nõuab Ristija Johannes ettevalmistust ja Jeesus esindab uudsust, näiteks nii nagu Matteuse evangeeliumis kirjas (Mt 11:4–6):
„Kui siis Johannes vangihoones kuulis Kristuse tegudest, saatis ta oma jüngreid temalt küsima: „Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?“ Ja Jeesus vastas neile: „Minge teatage Johannesele, mida te kuulete ja näete: pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi ja õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast!““
Järgnevates salmides täpsustab Jeesus (salmid 8–9):
„Või mida te tahtsite näha, kui läksite välja? Kas pehme riidega rüütatud inimest? Ennäe, pehme riide kandjad on kuningakodades. Või miks te läksite välja? Kas vaatama prohvetit? Jah, ma ütlen teile, hoopis enamat kui prohvetit!“
Tuleks ka vaadata, mida ajalooliselt sellised supersessionistlikud tõlgendused on kaasa toonud. Alates sellest, et Kristust hakati mõtestama pre-eksistentse Jumala Pojana: ta on Logos, ta on Sõna, ta on Toora / Seadus, ta on tarkus, ta on Aabrahami poeg, ta on suurem kui Mooses (kuna Jeesus oli Poeg, aga Mooses teenija – Hb 3:2jj), pre-eksistentne Jeesus ajas juttu Moosesega (Jh 1:14, 2Ms 34:6), Jeesus võtab endale jumaliku nime, mille Mooses sai põlevast põõsast (2Ms 3:14; Jh 5:58), Jeesus oli juba Iisraeli kuningate ja prohvetite seas, kes nägid teda jne.
Jeesuse kaasaskantavaks kodumaaks sai Toora, sealt sai alguse Vana Testamendi õpetus Jeesusest kui Kristusest. Siit sai alguse igavene dialoog ajalooliste sündmuste ja isikute ning pühakirja tekstide vahel. Ent ometigi, kui kirikud ja teoloogid oleks suutnud või tahtnud, siis oleks pidanud ka teadvustama seda, et kristlaste Vana Testament ja juutide Toora / Seadus ei ole üks ja sama: ei tõlgenduste ega ka lõpusõnade või tõotuste poolest, ja et kõik Vana Testamendi tõotused ei ole Jeesuse isikuga seotud. Ehk siis oleks rohkem lugupidamist judaismi kui religiooni suhtes, ja rohkem arusaamist ka ajaloost.
Tekst ei ole kunagi ainult tekst: sellest ei saa eraldada hilisemaid tõlgendusi (Gadamer). Koos juutidega jääme pead murdma selle üle, kellest ikkagi on jutt (Eelija, Jeesus, Jeremija, või peame ootama veel kedagi?).
Jeesuse uue algusega liitumast takistab meid kujutlusvõime puudus, hirm, ängistus ja surve mitte segadust tekitada, mitte paati ehk kiriku- või riigilaeva kõigutada. Viimastel ei sobi ju esimesteks saada.
Advenditekstid kõnelevad tulevikust, mis on juba siin. Algused ja lõpud on õrnad asjad –vahel tundub, et me arvame, et me teame liigagi hästi, milline on lõpp. Kristus on tulemas, Kristus on siin. On nii üks kui teine. Tuleb alles ja on juba kohal. On see, keda ootame, ja see, keda kardame, sest me ei taha uut olemist, mida Jeesus kui Kristus meile tõotas. Ootame last, kellest sai imikueas põgenik, ja kes meid päästab. Ta on pärit Lähis-Idast, võib-olla Gazast, võib-olla Iisraelist, võib-olla Läänekaldalt. Ja ta on meie päästja. Aamen.
Viidatud kirjandus
Hopgood, Mils (2023) How Luther Regards Moses. The Lectures on Deuteronomy. Refo500 Academic Studies 98. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.
Kaus, Jan (2023) „Imeline privileeg“ – Müürileht, 14.12.2023. https://www.muurileht.ee/jan-kaus-imeline-privileeg/
Lash, Nicholas (1992) Believing Three Ways in One God. London: SCM.
Mark, Joshua J. (2021) „Luther’s Speech at the Diet of Worms“ – World History Encyclopedia. Last modified 9.12.2021.https://www.worldhistory.org/article/1900/luthers-speech-at-the-diet-of-worms/ (vaadatud 18.12.2023).
Meuser, Fred W. (1983) Luther the Preacher. Minneapolis: Augsburg.
Jutlus on peetud Tartu Ülikooli-Jaani koguduses 17. detsembril 2023.
[1] Kreeka k deuteros ‘teine’ või ‘koopia’ või eestikeelses 1997. aasta Piiblis ‘ärakiri’.
[2] Mark 2021 annab päris hea ülevaate Wormsi riigipäeval toimunust ja sealt leiab ka Lutheri kõne ingliskeelse teksti koos mõne kommentaariga.
[3] Tsiteeritud Meuseri (1983, 41) järgi.
[4] Missa kuritarvitamisest, WA 8:497–98; LW 36:152. Kirjutisest on kaks varianti, ladina- ja saksakeelne, mis avaldati ligikaudu samal ajal 1521. aastal.
Anne Kull
on Tartu Ülikooli süstemaatilise teoloogia professor.
