„Ja variserid ja saduserid astusid Jeesuse juurde ning kiusates nõudsid, et ta näitaks neile tunnustähte taevast. Tema aga kostis: „[Õhtu jõudes te ütlete: „Ilus ilm tuleb, sest taevas punetab.“ Ja varahommikul te ütlete: „Täna tuleb rajuilm, sest taevas punetab ja on sompus.“ Taeva palge üle otsustada te oskate, aegade tunnustähtede üle aga ei suuda.] See kuri ja abielurikkuja sugupõlv nõuab tunnustähte, aga talle ei anta muud kui prohvet Joona tunnustäht.“ Ja ta jättis nad sinna ja läks ära.“ (Mt 16:1–4)
Kõrbeisade traditsioon tunneb ütlust, et munk, kes teab, et ta palvetab, ei palveta. Munk, kes ei tea, et ta palvetab, palvetab. See varaste askeetkristlaste äratundmine kõlab vastuoluliselt ainult esmapilgul. Ja Lutheri reformatsiooni sola gratia konteksti asetatuna väga loogiliselt. Luther oma radikaalse armuõpetusega avas vaimuliku elu sügavused ja vabastas religioossuse nähtusest, mida võiks nimetada vaimulikuks materialismiks. See on selline religioosne saavutuse püüdlus, koguda kapitali, millega endale osta parem positsioon Jumala, teiste inimeste ja ennekõike iseenda silmis.
Õigusega on kritiseeritud luterlaste praktiseeritavat sola fide printsiipi, mis justkui vabastab ristiinimese omaenese tegudega õigekssaamise püüdlusest, ent reaalsuses on nn head teod asendunud usuga. Uskuma ju ikka peab. Sest usu kaudu saad õndsaks. Nii polegi midagi imestada, et usupuhastuspüha kontekstis kuuleme taaskord nurinat eestlaste sekulariseerumise, vähese või ebateadliku usklikkuse ja kirikukauguse üle. Selle taustal näib ikka toimetavat see materialistlik religioossus, mis tahab usku mõõta kvantiteedis ja religioossuse taandada õigete sõnade kordamiseks.
Radikaalne armuõpetus, mis luterlikus reformatsioonis nii vägevalt esile tõusis, on oma olemuselt aga vabadusõpetus. Ka usk ei tohi saada meile kohustuseks stiilis „muidu sa Jumala ees õigeks ei saa“. Nii kõlabki täiesti usupuhastuse vaimus väide, et sekulariseerumist ei tuleks mitte häbeneda ega põlata, vaid tervitada. Õigus on ka neil irvhammastel, kes luterliku reformatsiooni peale vaadates kibedusega nendivad, et usupuhastus tõi kaasa puhastuse usust. Täpsemini võiksime siis öelda – me peame saama vabaks sellest, mida me usuks peame. Sest vastasel juhul oleme usutöölised, kes oma raske uskumise vaevaga Jumala ees õigust välja kaubelda püüavad.
Meie tänane evangeeliumilugu on vaadeldav ka just usu tähendust avava loona. Kuigi usku siin sugugi ei mainita. Tunnustäht, mida variserid ja saduserid otsivad, peaks ometi andma neile kinnituse selle kohta, et Jeesus on tõesti Jumala läkitatu ja tegema neid uskmatutest usklikeks. Siiski naerab Matteuse evangeeliumi autor, kes paneb Jeesuse suhu metereoloogilise paroodia sellise usu leidmise katse üle. Muuta usk mingitest välistest tingimustest sõltuvaks on sama jabur kui arutlus selle üle, milline ilm on ikka see hea ilm ja milline mitte. Mis põllumehele meeldib, ei pruugi puhkajale meeldida, mis suusatajaid rõõmustab, ei tee autojuhtidele rõõmu, jne.
Ka viide Joonale ja sellele, kuidas lõpuks ainus tunnustäht, mis antakse, on tühja haua leidmise tunnustäht. Aga ka seda viimselt kahtlejad ei usu. Lõpuks polegi usk mingi väliselt tingitud olukord, sest need alluvad alati subjektiivsetele tõlgendustele. Olgu siis tegu loodusnähtuste või pühade tekstidega. Usk on vaid pigem sisemine teekond.
Evolutsioonibioloog ja teaduskirjanik, suur skeptik ja ateist Richard Dawkins kõneleb oma raamatus „Jõgi Eedenist“, et vaadates näiteks seda, kuidas silm on evolutsiooni käigus arenenud, tundub see kõik niivõrd ebatõenäoline, et see kõik oleks meie maailmas saanud iseeneslikult tekkida. Siiski ei veena see teda kuidagi võimaluses, et kusagil on Looja, kes seda kõike juhtinud, vaid ta nimetab seda õnnelike sammude tulemuseks. Väga väike on tõenäosus, et elu sai sellisel kujul areneda, nagu ta arenes, ja nii tuleb neid juhuslikke evolutsioonilisi kokkusattumusi pidada tõeliselt õnnelikeks juhusteks. Elu kui ime või elu kui õnnelike sammude tulemus – ega siin väga suurt vahet ju ei olegi. Ja ometi on erinevus meeletu.
Tšokto indiaanihõimu üks vanemaid, Ameerika episkopaalkiriku emeriitpiiskop Steven Charleston kirjutab endast kui „käegakatsutavast teoloogist“ ja „meelte õpilasest“. Ta kirjeldab oma usukogemust, öeldes, et kõigist paksudest raamatutest, mida ta on lugenud, ja suurtest mõtetest, mida ta on kuulnud, on talle sügisene jalutuskäik langenud lehtedes õpetanud Jumala kohta palju rohkem: „Alati kui ma võtan üles oma teerajale langenud puulehe, mis on jätkuvalt soe oma valmistaja hingeõhust, puudutab Vaim mind ja mina Vaimu.“ Ja ometi on see kõik nii suhteline. Küllap Martin Lutheril oli endas see teekond juba teada, kuhu ta tõeliselt tahab minna, kui ta 1505. aastal tormi kätte jäädes püha Annat paluma hakkas ja sellest peale vaimuliku elu tee valis. Teisel võib välk lagipähe lüüa, ilma et ta selles midagigi jumalikku näeks. Kolmas tõstab maast puulehe ja kogeb katarsist.
Nii on usk mitte väliselt tingitud kaup, vaid sisemine teekond. Selle lätteks on ikka hingeline igatsus, mis otsib vastust milleski tõelises. Usk ei ole tee, mitte nii nagu seda on Reidi tee või Sõpruse puiestee kindla alguse ja lõpu, servade ja korraldusega. Usk on teekond protsessi, kulgemise, muutumise ja teadmatuse tähenduses. Sellel teekonnal satume paljudele ristteedele ja siis on meile suuna näitavateks viitadeks igatsus selguse ja rahu järele, mõista püüdmine ning soov elada tõelisemat elu.
Usuvõitlus ei ole siis mitte võitlus mingite väliste tingimuste ega vastastega, tunnustähtede või nende puudumisega, sekulariseerumise ega kiriklikkusega, vaid sisemine teekond, püüdes leida igale järgmisele elus ettetulevale küsimusele kestvamat, sügavamat ja ajatumat vastust. Luterlik sola scriptura põhimõte ütleb, et me ei ole selle tee ristmikel päris üksinda. Siin on vanad pühakirjatekstid ja paljude põlvkondade läbiproovitud kogemus, millest õppida. Ja siiski ei ela pühakiri elu meie eest ega võta vastutust meie eest. Usuteed käies võime samal moel näha kogu looduses jumalikku, olgu siis tegu sügisese hommikuudu või peagi maad katva lumevaikusega. Kõik on Jumala kõne ja ometi tõeliselt mitte ükski neist.
Pealkirja kõlav üleskutse lõpetada uskumine tähendab õigupoolest saada vabaks uskumisest meie endi loodud kontseptsioonidesse. Ikka selleks, et usk saaks meie elus selleks, mis ta olla võiks – elu ise. Lõpeta uskumine, hakka elama! Aamen.
Tauno Toompuu
on EELK Viru praost ja Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja.
