„See ei sünni väe läbi ega jõu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Jehoova“ (Sk 4:6).
Mitte ükski riik ei püsi ilma vägivallata. See on ilmselge tõsiasi. Mitte ükski siinne, selle maailma riik ei püsi ilma vägivallata. Ei demokraatlik ega diktaatorlik. Mitte ükski. Ainult üks riik on ilma vägivallata – Jumala riik. Jumala riik on Jumal, kolmainus või üksainus, Jumala Vaim, Püha Vaim, kristlus. Jumala riik ei ole kirik, mida kohtame. Jumala riik ei ole usutunnistus ega dogmaatika. Jumala riik ei ole maailmavaade, maailmapilt, aated ega väärtused. Jumal väärtusena, isegi kõrgeima väärtusena, on ebajumal. Usutunnistus ja dogmaatika on inimese seletus Jumalast, Jumala riigist ehk inimene. Seletus ja tõlgendus ei ole see, mida seletatakse või tõlgendatakse. See kõik on ilmselge.
Jumala riik ei ole inimese tunne ega arusaam. Jumala riik on varas. Jumal on varas. Ta tuleb hetkel, mil inimene ei oska oodata: „Seepärast olge ka teie valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi“ (Mt 24:44). Jumal on osav varas: „Teie teate täpselt, et Issanda päev – nagu varas öösi, just nii ta tuleb“ (1Ts 5:2). Jumal, Jumala riik ilmneb äkitselt, ärkvelolijale. Mitte kaitsjale, mitte võitlejale, mitte hoidjale, vaid lahtiolijale.
Mis või kes on Jumal? Kui hakkad seletama, lood ebajumala. Mis on tõde? (Jh 18:38) Jeesus ei hakanud seletama, ebajumalat looma. Jeesus ei ole see, mida me Temast seletame või usume. Omavahel kemplevad, sõdivad, võitlevad ja heitlevad seletused, tõlgendused, uskumused, hirmud, himud, traditsioonid, ebausud ja eelarvamused. Ja muidugi väärtused.
Jätame muu maailma kõrvale ja vaatleme ainult Eestit. Sellest piisab, sest mujal ei ole see teistmoodi. Kirik on riigi kaitsja. Kirik on patriootlik. Kiriku piiskop kirjutab: „Maailmas, kus elame, peame paraku arvestama Rooma kindrali Vegetiuse tõdemusega Si vis pacem, para bellum (tõlkes „kui soovid rahu, valmistu sõjaks“), sest isegi siis, kui meil ei ole sõjakaid plaane, on need kellelgi teisel“ (Eesti Kirik, 19.04.2023).
Aga mina ütlen teile tõesti, tõesti: Ei, ei pea arvestama. Kristlane ei pea, sest Jeesus on lunastanud, Jeesuses on inimene lunastunud „pärakust“, siinsest paratamatusest. Kristlane elab Jumala riigis, aga Jumala riik ei ole siit: „Nemad ei ole maailmast, otsekui minagi ei ole maailmast“ (Jh 17:16). Kui soovid rahu, ole rahu. Sõjaks valmistumine ei ole rahu, see on sõjaks valmistumine. Sõjaks valmistumine on sõda. Sõjaks valmistumine on vägivaldne protsess, mis päädib alati kuuma sõjaga, varem või hiljem.
Kirik ei vahenda Jeesust, vist juba väga ammusest ajast. Jeesus ütles selges ladina või kreeka keeles Pilatusele: „Minu kuningriik ei ole sellest maailmast“ (Jh 18:36). Millal seadis Jeesus inimesed maapealse riigi kaitsjaks? Keiser seadis, ja kirik. Jeesus ei seadnud ega sea. „Usk, tsaar ja isamaa“ on surma ja hävingu tee. „Võitlev kirik“ on kuradi leiutis. Jeesus ei võidelnud: „Kui minu kuningriik oleks sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud mõrtsukate kätte“ (Jh 18:36). Aga kiriku piiskop kutsub inimesi üles valmistuma sõjaks ehk vägivallale ehk õnnistab vägivalda. Vägivaldsus on kiriku voorus. Ja kui siis kristlane astub Jumala ette ja Jumal küsib tema käest aru, siis kristlane vastab: ma valmistusin sõjaks. Miks? Ajad olid sellised. Kas ma ei lunastanud sind, ei näidanud sulle pääseteed aegade paratamatusest?
Kiriku piiskop kirjutab: „Võiks ju küsida, kas kristlasel sobib oma kodu ja kodumaad kaitsta või peaks kristlase kodu kaitsma keegi teine. Iga kristlane peab selle enda jaoks selgeks mõtlema, aga seejuures meeles pidama, et ise rünnaku alla jäädes oma lähedasi ja oma kodumaad kaitstes toimime ehk kõige kristlikumalt, seistes vastu ülekohtule ja ebaõiglusele. Vaimulikel on võimalus riigikaitsesse panustada ka kaplaniteenistuses“ (Eesti Kirik, 20.04. 2022).
Millal seadis Jeesus inimesed riigikaitsesse? Selle kiriku piiskopi juhtnööre järgides ei oleks maailmas mitte ühtegi kristlikku märtrit. Miks kristlased ei haaranud relvi kaitsmaks oma perekondi ja vara? Ahjaa, neil ei olnud veel „usku, keisrit ja isamaad“ ega patriotismi. Neil polnud korralikku dogmaatikat ega kirikuõigust, kanoonikatki mitte veel. Rääkimata õiglase tapmise ehk sõja ideoloogiast. Kas nn kristlikud monarhid ei olnud mitte röövmõrtsukad ja orjapidajad? Kirik kuuletus neile ja kaitses neid. Ja tänaseni. Ja paneb inimesed kahvlisse mesimagusa küsimusega: Kas sina siis ei hooli ligimesest, inimestest, oma inimestest?
Kiriku piiskopi õpetuse kohaselt on olemas kristlik tegu ja kõige kristlikum tegu. Kusjuures see kõige kristlikum tegu sisaldab inimese tapmist. Kuulge, parem nimetage oma kirik kuradi kirikuks, see oleks õigem ja ausam.
Inimesi tapma õnnistab ka üks teine kiriku piiskop: „[N]ii kaua kui me kaitseme oma kodu, ja riik on ka meie kodu, ja kui me ise ei asu ründama kellegi teise riiki, väärtuseid, kodu – kui me oleme KAITSEvägi, teenime kaitseväes ning tegeleme kodu, pere, väärtuste, ühiskonna, eesti keele ja riigi kaitsmisega, nii kaua ei saa tekkida küsimust, kas see on midagi, mille osas Jumal näppu vibutaks, et ei, poisid ja tüdrukud, teie Peetruse väravast sisse ei saa“ (Facebook, 20.05.2022).
Üleskutsed inimesi tapma on põhjendatud üllate eesmärkidega, loogiliselt. Kokkuvõtvalt: kui armastad inimest, siis tapa (teine ja kolmas) inimene. Pikemalt: kui armastad kodu, peret, väärtusi, ühiskonda, eesti keelt ja riiki, siis tapa inimene. Vajadusel. Aga põhjendatud vajaduse leiab varem või hiljem, pigem varem. Ühesõnaga: ligimesearmastus sisaldab (teise või kolmanda) inimese tapmist. Mis vahet siis üldse enam on maailmal ja kirikul? Maailm ja kirik on üks, üks ja seesama. Aga mina ütlen teile tõesti, tõesti: teise inimese armastamise eeltingimuseks on enesetapp.
Iga maapealne riik püsib vägivallal. See on iga maapealse riigi paratamatus. Iga poliitika, mida riik viljeleb, sisaldab vägivalda. See on paratamatus, millest Jeesus inimese lunastas ehk millest Jeesuses olev inimene on lunastunud, vabanenud, pääsenud.
Kolmas kiriku piiskop kirjutab: „Sorokin [Pitirim Aleksandrovitš 1889–1968] järeldas, et lääne kultuur on praegu sooritamas vabatahtlikku enesetappu. Samasooliste abielu seadustamine on perekonna allakäigu üks viimaseid faase“ (Eesti Kirik, 26.04.2023).
Kuidas on jõutud samasooliste abielu seadustamiseni? See ei ole taevast alla kukkunud ega põrgust tõusnud. Selleni on jõutud läbi nn traditsioonilise perekonna, mille alus ja põhiline sisu on my family first ja let’s make (my) family great again. Õpetatakse, et perekond on ühiskonna alus. (Mitte Jumal!) Millised on siis olnud need ühiskonnad ja kuidas nad on toiminud läbi ajaloo? Sõjad, need lõputud sõjad ja kaos, koledus koleduse otsa. Ja looduse hävitamine. Nn traditsioonilisel perekonnal baseeruv ühiskond sünnitas Esimese ja Teise maailmasõja. Ja kõik eelnevad ja tulevad. Ei ole kohutavamat ja hullemat nähtust kui see nn traditsiooniline peremudel nn traditsioonilise mõtteviisiga. Nüüd on jõudnud see perekond enda ja teiste hävitamises oma surmapunkti ja sünnitab endast justkui enda vastandi enda hävitamiseks, päästmaks maailma nuhtlusest – samasooliste abielu. Aga ka see ei päästa teda ega maailma. Lääne nn kristlik tsivilisatsioon teostab enesetappu juba sajandeid. Selle põhjuseks ei ole mitte ainult nn mittekristlik traditsiooniline perekond ja selle allakäik (mittekristluse allakäik!), vaid eelkõige kirikute piiskopid ja muud vaimulikud ja ilmikud, kes ütlevad end esindavat Jumalat, aga kes tegelikult ei esinda. Inimesi tapma õnnistavad piiskopid ja kaplanid ei ole tänane nähtus, aga kindlasti on nad ka homne.
Kui küsida, et mil määral võiks või peaks kristlane sekkuma riigi poliitikasse, siis ainuke võimalik vastus on: kristlane ei sekku. Kristlane kuulutab Jeesust, kuulutab ja elab lunastust ehk Jumalat, laulab Jumala laulu, on muusikariistaks Jumala Vaimu käes. Ta ei sekku, vaid on pasunaks ja trummiks Jumala käes, mitte kiriku ega dogmaatika ega väärtuste ega kanoonika.
Jäta keiser rahule, jäta maapealne riik rahule. Millal seadis Jeesus inimesed riigi poliitikat muutma või kaitsma? Ainuke õigustatud konflikt on see, kui riik tungib kallale kristlasele ehk Jeesuse kuulutajale ehk Jeesusele. Muud ei saa olla. Väga tõsine küsimus selle juures on, kas kirikud on kristlikud. Seda peab küsima endalt iga end kristlaseks pidav inimene igal hetkel. Igal hetkel ööl ja päeval. Sest Jumal tuleb nagu varas. Ja palun, palun ärge taotlege olla Jumala vahendajad. Nagu me teame, ei ole vahendajat Jumala ja inimese vahel. Vähemalt kristluses mitte, sest kristluses on Jumal saanud inimeseks. Ja inimene saanud Jumalaks. Jumal ja inimene on saanud üheks. Kirik aga tegeleb 2000 aastat hiljem riigikaitsega ja perekonnamudeliga ehk poliitikaga. Jumal ei ole teile ju abiks, sellest saate ju ikka aru? Võite ju öelda ja ütlete enesest, et kuulutate Jumalat, ja et Jumal on teiega. Ei te kuuluta, ei Ta ole.
Võib rahuliku südamega öelda, et kristlusest ja lunastusõpetusest on tehtud siinpoolne usund. Kristlusest ja lunastusõpetusest on tehtud maailma, millest Jumal inimese päästis, kaitsja, hoidja ning edendaja. See on olnud sajandeid nii ja jätkub tänaseni. Ja ka homme.
Kõige kõrgemal tasandil olev vaimulik kuulutab: „Usk Jeesusesse Kristusesse annab aga kõigile neile, kes usuvad, julguse jääda kindlaks oma aadetele, oma isamaale ja oma rahvale. See kõik on osa ristist, mida meil tuleb kanda“ (Võidupüha jumalateenistusel, 23.06.2023). Selle oma kuulutuse aluseks kasutab Jumala nimel jutlustaja kirjakohta Mt 16:24–26, milles Jeesus ütleb: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta unustagu oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle.“
Need kaks lauset, mis võtavad kokku tänase kiriku ametliku õpetuse, ei ole kristlus ega lunastusõpetus. Need on mittekristlus, need on antikristlus. Usul Jeesusesse Kristusesse on ainult üks eesmärk, ainuke, ja see ainuke on ainuke oluline asi siinses – lunastus ehk pääsemine. Usu läbi saab ehk läheb inimene Jeesuseks. See on ainuke asi, mitte midagi muud pole. See on ainuke mõeldav mõte, ainuke eesmärk, ainuke siht, ainuke olemine. Ei aated, ei isamaa, ei rahvas, ei perekond, ei riik.
Jumala nimel kuulutajad, milles seisneb teie arvates lunastus? Teie kuulutusest selgub, et lunastatud inimene ei lunastu oma ideedest, oma isamaast ega oma rahvast – „usk, keiser ja isamaa“ ei kuulu lunastusse. See tähendab, et inimene ei kuulu. Inimene ei tohi olla lunastunud riiklikest ega rahvuslikest traditsioonidest ja ideedest, sest muidu lakkavad riik ja rahvus olemast. Lisaks ei tohi inimene olla lunastunud kiriklikest õpetustest ja traditsioonidest, sest muidu lakkab kirik olemast, vähemalt õige kirik. Ei kurat ega põrguväravad suuda võita, hävitada kirikut, aga vot traditsioonide ja nendest sõltuvate õpetuste muutmine või kaotamine suudab.
Jeesus on iga riigi ja rahvuse hoidja! Jeesus on traditsioonide andja ning hoidja ja edendaja! Jeesus on antiikaja heeros! Jumal ei ole mitte inimesekeskne, vaid mehekeskne: „Pühakirjast leiame mitmelt poolt tõdemuse, et hoolimata sellest, mis ootab ees, jätkub loomiskorraga seatud elurütm: /…/ lähevad mehele ja võtavad naisi“ (Võidupüha jumalateenistusel, 23.06.2023). Jumal tuli lunastama ainult naisi, et nad saaksid õigesti aru õigest ja tõelisest loomiskorrast!
Te ütlete Jeesusest, et Ta ütles: Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta võtku oma ideed, oma isamaa ja oma rahvas ning järgnegu mulle. Te olete Jeesusest teinud poliitilise messia, rahvusliku messia, inimeste ideede kaitsja. Te valetate, te valetate rängalt.
Jumala nimel kuulutajad, mis on teie jaoks mina unustamine? Teie jaoks on see see: saagem rohkem isamaalisemaks, rohkem rahvuslikumaks, rohkem iseenda ideede kaitsjaiks.
Jumala nimel kuulutajad, mis on teie jaoks risti kandmine? See on „usk, keiser ja isamaa“. Teie jaoks ei ole see Jeesuse rist, mis on ka iga inimese ristiks. Aga et te peate vajalikuks ja tahate Jeesuse ristist kuulutada, selleks olete te teinud Jeesusest inimese, kelle ristiks olid Tema aated, Tema isamaa ja Tema rahvas, ning selle nimel Ta suri – Ta suri arami keele ja kultuuri nimel.
Mida kuulutab kirik piiskopi suu läbi? Usk Jeesusesse Kristusesse annab aga kõigile neile, kes usuvad ehk kes on lunastunud, julguse jääda mittelunastunuks ehk kindlaks oma aadetele, oma isamaale ja oma rahvale. See kõik on osa ristist ehk lunastamatusest, mida meil tuleb kanda. Eesmärk ei ole mitte pääsemine siinsest ehk lunastus, vaid kinnistumine sellesse maailma. Tere tulemast põrgusse!
Lõpetuseks. Ukraina sõja praegune faas on kestnud poolteist aastat. Kõik kirikud üle maailma palvetavad, et see lõpeks. See tähendab, et ideaalis üle kahe miljardi inimese palvetavad selle eest. Aga näe, ei lõpe. Miks Jumal ei täida kirikute liikmete palvet? Sest kirikute liikmed on nii selle kui iga sõja kaaspõhjustajad.
Kaotage iseennast ära ja te näete, kuidas sõjad lõpevad kohe. Te hakkate nägema asju, mida nimetate imedeks. Selle eeltingimuseks on, et te peate minetama, kaotama iseenda, surema. Igal päeval ja ööl. Saage ometi aru, et te ise, palvetajad, olete selle sõja põhjustajad ja jätkajad, pikendate sõdu ja valmistute tulevasteks. Ei see sõda ega mitte ükski sõda lõpe teie palve peale. Aga algavad küll.
Kirik Eestis, mõtle järgnevate mõtete üle.
Jumalal ei ole vastandit. Kristlus ei ole vastand.
Jeesus ei ole kiriku väljamõeldis.
Jumal ei ole meetod. Jumalal ei ole meetodit.
Jumal ei ole traditsioon. Jumalal ei ole traditsiooni.
Jumal ei ole väärtus.
Jumal ei võitle. Jumal ei ole võitlus.
Seni kuni võitled, tea, et sa ei ole Jumala riigis. Jumala riik on rahu. Võitlusetus.
Piibel õpetab võitlema ja tapma. Vana ja Uue Testamendi evangeelium näitab pääseteed sellest.
Jumala riiki ei pääse mitte ühegi relvaga, ka isegi mitte usurelvaga. Võitlejad ei pääse Jumala riiki, ei ole Jumala riigis, ei ole Jumala riigi esindajad, ei ole Jumala kuulutajad.
Jumala riik ilmneb siis, kui ta tahab, kus tahab ja millal tahab. Tema ilmnemine ei ole mitte kuidagi inimese teha, ega kiriku.
Jumal ei ole hierarhiline. Jumala riik ei ole hierarhiline. Seetõttu ka Jumala kirik ei ole hierarhiline.
Palvetagem.
Jumal, palun tee meiega lõpparve, sest me oleme Sinu nimel valetanud ja valetame, Sinu nimel kuradit kuulutanud ja kuulutame. Aamen.
Orenti Kampus
on Kirik & Teoloogia toimetuse liige.
