2022. aasta sügisel toimus Eestis avalik kokkupõrge riigi ja Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK) vahel. Algatajaks oli kahtlus MPEÕK-i solidaarsuses Moskva patriarhi Kirilliga, kes toetas Venemaa sõjalist sissetungi suveräänsesse Ukrainasse. Eesti siseministeerium nõudis, et Tallinna metropoliit Jevgeni Rešetnikov (Eugeni) mõistaks patriarhi seisukoha avalikult hukka. MPEÕK-i sinod ja metropoliit ise püüdsid esialgu väita, et kirik on väljaspool poliitikat ja ei saa seetõttu poliitilistes küsimustes arvamust avaldada. Kuid pärast ähvardust tühistada Eugeni elamisluba Eestis, vastas ta siiski riigi nõudmisele. Sellele juhtumile reageerides avaldasid teised Eesti kirikujuhid oma arvamust kiriku sekkumise kohta poliitikasse ja riigi sekkumise kohta kiriku asjadesse. Algas avalik arutelu kiriku ja poliitika teemal. 2023. aasta jaanuaris ütles siseminister Lauri Läänemets Eesti Televisioonile antud intervjuus otse, et kirik ei tohiks poliitikasse sekkuda.
Selles loos olid mõlemad pooled vastuolulised. Kui riik nõuab, ühelt poolt, et kirik ei peaks poliitikasse sekkuma, siis ei tohiks ta sundida kirikujuhti avalikult mingit poliitilist seisukohta või sündmust hindama. Lõppude lõpuks on igasugune avalik hinnang olemuslikult poliitiline. Samamoodi peaks kirik, mis väidab end olevat apoliitiline, hoiduma avalike kommentaaride tegemisest mis tahes ühiskondlikult olulistes küsimustes. Vastasel juhul osaleb ta poliitikas, mis on vastuolus tema enda deklaratsioonidega. Kokkupõrked riigi ja kiriku vahel sellel alusel viitavad sügavale kriisile religiooni rolli mõistmisel tänapäevases ühiskonnas. Avaliku dialoogi puudumine nende vahel ainult süvendab seda kriisi.
Käesolevas artiklis püüan kirjeldada peamisi teemasid edasiseks aruteluks. Kõigepealt on vaja ümber hinnata mõiste „poliitika“, mis on eemaldunud oma algsest tähendusest kui murest ühise heaolu pärast ja muutunud professionaalseks tegevuseks. Sekulaarne paradigma, mis on tänapäeva riikide poliitika aluseks seoses religioossete ühendustega, on kaotanud oma asjakohasuse. Veelgi enam, sekularism, mis väljendub teesis „kirik on väljaspool poliitikat“, muutub tegelikult ohuks demokraatiale. Selleks et astuda vastutustundlikku dialoogi ühiskonnaga, peavad kirikud siiski huvi tundma poliitilise teoloogia arendamise vastu.
Mis on poliitika?
Peamine valearusaam seoses poliitikaga seisneb selles, et seda peetakse professionaalseks tegevuseks. Segadus tekib juba siis, kui defineeritakse, mida poliitika tähendab. Kreeka sõna politikos tähendab „seotud polisega“, st Kreeka linnriigi eluga. Kreeka polise, nagu Ateena või Sparta polise juhtimises osalesid kõik selle linna õigustega elanikud – kodanikud. Neil oli sõnaõigus ja nad moodustasid poliitilise kogu, mida nimetati ekklesia (hiljem laenas apostel Paulus selle sõna kristlike kogunemiste tähistamiseks). Aristoteles uskus, et inimesed on oma loomult poliitilised või sotsiaalsed olendid (zōon politikon), keda iseloomustavad eelkõige kõnevõime ja oskus eristada head ja kurja. Sellest tulenevalt on avalik kõne ja eetiline otsustusvõime poliitika kaks tugisammast, mille eesmärk on kogukonna ühine hüve – politeia. Vana-Roomas oli politeia vasteks ladina väljend res publica, mis tähendas avalikku asja (ingl public affair).
Kui tõmmata paralleele tänapäevaga, siis antiikne polis ei ole riik tänapäevases mõttes, mis tähendab konkreetse territooriumi üle valitsemise aparaati, vaid pigem ühiskonda. Seega on poliitiline elu ühiskondlik elu, mille eesmärk on aidata kaasa kogukonna ühisele hüvangule. Uusajal tekkis järk-järgult jaotus riigi ja ühiskonna vahel kahte erinevasse (kuigi üksteist läbivasse) ruumi: riigivalitsemine ja avalik või ühiskondlik tegevus. Riigist sai üks ühiskonna institutsioonidest, mis Saksa sotsioloogi Max Weberi sõnul sai legitiimse vägivalla monopoli. See jagunemine viis poliitilise tegevuse mõistmiseni võitlusena võimu eest riigi sees ja riigiaparaadi tegevustena. Samal ajal püüdsid moodsad riigid depolitiseerida ühiskonnaelu teisi sfääre.
Mõned kaasaegsed poliitikafilosoofid väidavad, et see depolitiseerimine on seotud kodanike loobumisega vastutusest ühise heaolu eest ja selle delegeerimisega „professionaalsete poliitikute“ ühingule. Nad seostavad seda loobumist kaasaegse demokraatia kriisiga, mis väljendub muu hulgas populismi tõusus (Müller 2017; Reybrouck 2018). Need filosoofid näevad kriisi lahendust kodanike tagasipöördumises poliitilise osaluse ja vastutuse juurde. See tähendab, et ühiskonna õitsenguks peab poliitika taas muutuma avalikuks asjaks, mitte jääma elukutseks.
Sekulariseerimine kui Euroopa poliitilise eliidi projekt
Kristlik kirik on oma loomisest saadik osalenud poliitikas. Kaasaegsed poliitilised teoloogid tõlgendavad Jeesust Kristust kui oma aja poliitilist tegelast (Yoder 1972). Kristlikud märtrid olid poliitilised opositsionäärid, kes vaidlustasid keisrikultust, mis oli tollase Rooma impeeriumi tsiviilreligioon. Ka keskajal ei olnud religioon ja poliitika lahus.
Ajalooliselt tekkis ilmalik poliitiline ruum vastuseks religioossetele sõdadele protestantliku reformatsiooni ajal (16.–17. sajandil). Nende sõdade ajal diskrediteeriti religiooni ühiskondlikku ja poliitilist rolli. Sekulariseerimine võimaldas kui mitte peatada, siis oluliselt vähendada religioossest motivatsioonist põhjustatud vägivalda. Religioon tõrjuti üksikisikute eraellu. Sekulariseerumise jätkumine viis mitmesuguste ekstsessideni, mille käigus hakkasid usuvastased rühmitused propageerima ja kasutama vägivalda religioossete isikute vastu. Nad ei vaadelnud religiooni enam ainult kui eraviisilist praktikat, vaid kui ohtu ühisele heaolule (näiteks 18. sajandi Prantsuse revolutsioon, Nõukogude Liit, maoistlik Hiina või kommunistlik Albaania, kus religioon likvideeriti täielikult). Ameerika versioon sekulariseerumisest eristub, sest ühiskond jäi märkimisväärselt religioosseks isegi sekulaarsete trendide tippajal 1960. ja 1970. aastatel. Seal saavutati kiriku ja riigi lahusus kõikide konfessioonide võrdse distantseerumise kaudu riigivõimust ja konkurentsi kaudu vabal „religioonide turul“.
Praktikas ei tähendanud sekulariseerumine alati religiooni eemaldamist avalikust elust. Kirikud ja usuorganisatsioonid mängisid jätkuvalt teatavat sotsiaalset rolli (näiteks haridussüsteemis või heategevuses ja sotsiaaltöös). Nad võisid isegi saada riigieelarvest raha spetsiaalselt loodud sihtkapitalide ja -organisatsioonide kaudu. Kuid kaasaegsete riikide järgitud ühiskonna depolitiseerimine veenis kodanikke, et see tegevus jäi väljapoole poliitikat, sest see ei olnud seotud riigivalitsemisega. Isegi riikides, kus kirikul oli riigiasutuse staatus (nagu Soome, Kreeka jne) ja vaimulikud said sarnaselt riigiametnikega palka riigieelarvest, kehtis avalikus teadvuses jätkuvalt „kiriku ja riigi lahususe“ arusaam.
Olukord hakkas muutuma 20. sajandi kahel viimasel aastakümnel. Iraani 1979. aasta revolutsioon ja „poliitilise islami“ teke, poliitilise evangelikaalsuse tõus USA-s, vabastusteoloogia Ladina-Ameerikas, religiooni taaselustamine Ida-Euroopa postkommunistlikes ühiskondades, usupoliitiline fundamentalism Indias jm võimaldasid religioonisotsioloogidel arutleda avaliku religiooni (Casanova 1994) ja desekulariseerumise (Berger 1999) fenomenide üle.
Üks 20. sajandi sekulariseerumise peamisi teoreetikuid, Ameerika sotsioloog Peter Berger, pidas 2007. aastal loengu pealkirjaga „Secularization Falsified“ („Võltsitud sekulariseerumine“). Selles tunnistas ta: „Religioon ei ole kahanenud. Vastupidi, suures osas maailmast on toimunud tõeline religioossuse plahvatus“ (Berger 2008; siin ja edaspidi tõlge tõlkija oma). Tema arvates seisnes peamine viga selles, et sekulariseerumist peeti modernsuse peamiseks omaduseks. Modernsust iseloomustab religioosne pluralism, mis neutraliseerib üksikute konfessioonide hegemooniat, nagu see oli enne modernsust.
Bergeri sõnul on maailm endiselt „meeletult religioosne“, välja arvatud Lääne- ja Kesk-Euroopa. Teiseks sekulariseerumise tunnuseks (ja erandiks kogu muu maailma taustal) nimetab ta „rahvusvahelist kultuurieliiti, mis on sisuliselt Euroopa valgustatud intelligentsi globaliseerumine“. See Euroopa poliitiline ja kultuuriline eliit levitas kolonialismi perioodil kogu maailmas modernse riigi poliitilist vormi koos sellega kaasneva sekulariseerimise ja ühiskonna depolitiseerimisega. Dekoloniseerimine vabastas aga religiooni poliitilist potentsiaali ja tõi selle tagasi avalikku elu sfääri.
Postsekulaarne ühiskond ja demokraatia
Uus olukord kujutas endast väljakutset Euroopa demokraatlikele riikidele, kus sekulariseerumine oli jätkuvalt peamine nõue, mis oli vaikimisi kehtestatud religioossetele ühendustele ja usklikele kodanikele. Isiklikus elus võib oma usuliste tõekspidamiste juurde jääda, kuid seda tuleb teha privaatselt. Islamist sai Euroopa poliitilise eliidi jaoks peamine päästik suhtumise muutumisel, alustades aruteludest hidžaabi kandmise üle avalikes kohtades ja lõpetades poliitilise islamismi terroristlike ilmingutega.
Kuu aega pärast 11. septembri sündmusi pidas tuntud saksa poliitikafilosoof Jürgen Habermas ettekande teemal „Usk ja teadmine“, milles ta tutvustas postsekulaarse ühiskonna ideed. Seda ettekannet peetakse sümboolseks verstapostiks, mis tähistab uue ajastu algust – religiooni tagasipöördumist avalikku sfääri.
Loomulikult on see verstapost pigem sümboolne, sest sotsioloogid kirjutasid juba varem religiooni taastumisest avalikus sfääris. Pealegi käsitleb Habermas postsekulaarse ühiskonna kontseptsiooni pigem liberaalse demokraatia normatiivse poliitilise teooria kui religioonisotsioloogia kontekstis.
Habermasi sõnul viib liberaalse demokraatia areng loomulikult selleni, et tunnustatakse religioossete kodanike õigust olla ja tegutseda avalikus sfääris, juhindudes oma usulistest tõekspidamistest. Seejuures muutub sekulariseerumine diskrimineerimise vormiks.
Siiski peaks selline kaasatus olema ratsionaalne ning avatud avalikule arutelule ja dialoogile. Kuulsas vaidluses kardinal Joseph Ratzingeriga (tulevane paavst Benedictus XVI) väidab Habermas: „Liberaalse riigi normatiivne ootus usukogukondade suhtes on kooskõlas nende endi huvidega, sest see annab nendele kogukondadele võimaluse avaldada avaliku poliitilise sfääri kaudu oma mõju ühiskonnale tervikuna“ (Habermas / Ratzinger 2006, 49).
See võimalus kerkib esile poliitilise diskussiooni kaudu. Habermasi seisukohast ei tohiks mittereligioossed kodanikud võtta religioossetelt kaaskodanikelt õigust panustada avalikku diskursusesse religioossete mõistete abil. Siiski sellistes aruteludes osalevad religioossed kodanikud peaksid suutma tõlkida religioossed mõisted ühisesse (ilmalikku) keelde. Habermas toob näite eduka tõlkimise kohta: kristlikku väljendit „inimene Jumala näo järgi“ tõlgendati inimeste võrdse väärikusena ja sellest sai üks põhielemente inimõiguste diskursuses (samas, 45).
Praktikas aga ei pruugi Habermasi ettepanek tunduda nii optimistlik kui teoorias. Religioosne maailmavaade eeldab vahel kompromissituid seisukohti usuküsimustes. Eriti ilmneb see bioeetika valdkonnas (abort, eutanaasia, katseklaasis viljastamine jne) ja toob endaga kaasa vastasseisu. Seda nähtust on nimetatud „kultuurisõdadeks“. Habermasi teooria ei ole siiski mõttetu. Riik kui legitiimse vägivalla institutsioon peab looma tingimused sellisteks aruteludeks ja vajaduse korral isoleerima kõige radikaalsema kalduvusega osalisi, kes ei suuda dialoogi pidada. Sellise dialoogi korraldamine on demokraatlike institutsioonide tõeline vastupidavuse proovikivi.
Demokraatlikus riigis, kus enamus elanikkonnast identifitseerib end mittereligioossena (nagu näiteks Eestis), muutub usuvähemuste õiguste kaitsmine eriliseks ülesandeks, mis on samaväärne seksuaal- või etniliste vähemuste õiguste kaitsmisega. Lõppude lõpuks on vähemuste kaitsmine enamuse diskrimineerimise eest see, mis eristab liberaalset demokraatiat teistest poliitilistest süsteemidest.
Poliitilise teoloogia roll ühiskonnas
Ühine dialoogiruum on aga ainult pool võitu. Religioossed ja ilmalikud osalejad võivad istuda sama laua taga, kuid mõlemad räägivad oma hermeetilises kontseptuaalses keeles, mis on teisele poolele arusaamatu. Esialgu tegi Habermas ettepaneku, et religioossed osalejad peaksid tõlkima oma mõisted religioossest keelest sekulaarsesse keelde, mida ta pidas ühiseks. Hiljem muutis aga Habermas oma seisukohta, öeldes, et ka ilmalikud osalejad peavad tegema pingutusi, et nende keel muutuks vastaspoolele arusaadavaks. Ta pakkus välja idee vastastikku õpetlikust dialoogist, mis viib postsekulaarse teadvuse tekkimiseni (Habermas 2010).
Kes peaks olema „tõlkijaks“ kiriku poolt? See on poliitiliste teoloogide roll. Poliitiline teoloogia tekkis eraldiseisva distsipliinina 20. sajandi keskel reaktsioonina sekulariseerumisele. Alates tekkimisest on see täitnud kahte ülesannet. Ühest küljest püüab see mõista kaasaegset sotsiaalpoliitilist korda ja pakkuda religioosselt informeeritud nägemust poliitilisest struktuurist (sealhulgas modernismile eelnenud poliitilis-teoloogiliste mudelite uuesti õigustamise kaudu). Teisest küljest on poliitiline teoloogia alati kritiseerinud sekulariseerumist, kaitstes religiooni sotsiaalset tähtsust ja poliitilist potentsiaali. 21. sajandil on lisandunud kolmas eesmärk: poliitiliste eesmärkide poole püüdleva religioosse ekstremismi kriitika. Briti poliitiline teoloog Elizabeth Phillips märgib, et poliitiline teoloogia sai teoloogilises mõtlemises taas populaarseks pärast 11. septembri traagilisi sündmusi (Philips 2012). Islamistlike terroristide rünnak New Yorgi kaksiktornidele püstitas uuesti küsimuse religioossest tegurist maailmapoliitikas.
Briti teoloogi Kevin Vanhoozeri ettepaneku kohaselt peaks poliitiline või avalik teoloog tegutsema samaaegselt kolmes avalikus sfääris: ühiskonnas, kirikus ja teaduses (Vanhoozer / Strachan 2020). Teaduslik sfäär on akadeemilise teoloogia arutelu valdkond, kus arutletakse teoloogiliste kontseptsioonide ja strateegiate üle, mis aitavad mõista poliitikat. Ühiskonnas peaks poliitiline teoloog olema poliitiliste küsimuste ja ühise hüvangu üle peetavas arutelus vastutustundlik osaleja. Ta peaks tõlkima religioossed mõisted arusaadavasse keelde ja vajadusel kaitsma oma usulisi veendumusi apologeetiliselt. Kirikus peaks teoloog tegema vastupidist tõlget ja selgitama usklikele avaliku arutelu tähendust neile arusaadavas keeles.
Ideaalis peaks iga kirikujuht, kes avalikult räägib, omama poliitilise teoloogi kvalifikatsiooni ja olema võimeline kõnetama erinevaid kuulajaskondi neile jõukohases ja arusaadavas keeles. Kui nad jätkavad ühiskonnaga suhtlemist arusaamatus kiriklikus keeles, tekitavad nad kahtlust, nagu oleksid nad suletud või isegi sektantlikud.
Kokkuvõte: kas kirik saab olla poliitikast lahus?
Kõike eelnevat arvesse võttes võib järeldada, et tees „kirik peaks olema poliitikast lahus“ on rakendatav ainult juhul, kui riik nõuab autoritaarselt avaliku ruumi diskrimineerivat sekulariseerimist, mis tähendab religiooni paigutamist üksnes kodanike eraellu. Või siis, kui usuline konfessioon otsustab vabatahtlikult hoiduda avalikus elus osalemisest, isoleerides end ühiskonnast eraldatud sfääri. Mõlemal juhul on see kahjulik demokraatia arengule, mis eeldab kodanike vastutustundlikku poliitilist osalemist riigi elus.
Valdavalt ilmalikes riikides, nagu Eestis, loodetakse usuvähemuste suhtes valitsevate hirmude ja murede ületamist usundiõpetuse kaudu. See nõuab ühiseid jõupingutusi nii riigilt kui ka usuorganisatsioonidelt, mis peaksid rohkem tähelepanu pöörama selliste teadusharude arendamisele nagu poliitiline või avalik teoloogia.
Kasutatud allikad
Berger, Peter, koost (1999) The Desecularization of the World: Resurgent Religion and World Politics. Grand Rapids, Washington D.C.: Eerdmans, Ethics and Public Policy Center.
Berger, Peter (2008) „Secularization falsified“ – First Things. 23.–27. veebruar.
Casanova, Jose (1994) Public Religions in the Modern World. Chicago: University of Chicago Press.
Habermas, Jürgen (2010) „A Postsecular World Society? On the Philosophical Significance of Postsecular Consciousness and the Multicultural World Society“ (intervjueerija Eduardo Mendieta) – Monthly Review Zine.
Habermas, Jürgen / Ratzinger, Joseph (2006) The Dialectics of Secularization: On Reason and Religion. San Francisco: Ignatius Press.
Müller, Jan-Werner (2017) What Is Populism? London: Penguin Books.
Phillips, Elizabeth (2012) Political Theology: A Guide for the Perplexed. London: T & T Clark International.
Reybrouck, David van (2018) Against Elections: The Case for Democracy. New York: Seven Stories.
Vanhoozer, Kevin J. / Strachan, Owen (2020) The Pastor as Public Theologian: Reclaiming a Lost Vision. Grand Rapids: Baker Academic.
Yoder, John Howard (1972) Politics of Jesus. Grand Rapids: W.B. Eerdmans.
Andrey Shishkov
on Tartu Ülikooli usuteaduskonna nooremteadur.
Tõlkinud Igor Ahmedov.
Artikkel on valminud Eesti Teadusagentuuri poolt rahastatud uurimisprojekti PRG1599 „Õigeusk kui solidaarsus: uuring õigeusu kiriku rahvalikust kogukondlikkusest (sobornost) Eestis 19.-20. sajandil“ raames.
