Venemaal ei tähistata oktoobrirevolutsiooni aastapäeva enam riikliku pühana. See on asendatud rahvusliku ühtsuse päevaga 4. novembril. 2016. aastal tähistati seda päeva Moskvas erilise pidulikkusega: suurvürst Vladimiri, ajalooliselt ja religioosselt Kiievi riigi kõige olulisema isiku monumendi pühitsemisega. Kiievi riigi puhul kasutatakse kõigis kolmes slaavi keeles sõna Rus’, kus aktsendimärk viitab nõrgale s-häälikule.
Ajalooline sündmus, mis andis aluse uuele riigipühale, oli Poola vägede väljatõrjumine Moskvast 1612. aastal. See venelaste võit lõpetas nn suure segaduste aja, kaose, mis oli valitsenud Venemaal 15 aastat seoses võitlusega tsaaritrooni pärast viimase Rjurikute soost valitseja surma järel. Rjurikute suurim valitseja oli suurvürst Vladimir. Viimastel aastatel ei ole Venemaal temale pühendatud mitte ainult hiigelsuur kuju, vaid ka suurfilm „Viiking“, mis valmis 2017. aastal. Vladimir on olnud Vene kollektiivses mälus läbi aegade mõjuvõimas valitseja ning pühak. Tal on kindel koht ka Rootsi kultuuriloos, mitte ainult viikingite maailmas: teda mainitakse saagades – tõsi küll Islandi saagades –, aga teda kujutab romantilise kangelasena ka rahvalaulik Erik Johan Stagnelius.
Suurvürst ristiusustas Kiievi riigi 988. aastal ja ta on Vene ajalookirjutuses riigi rajaja, kuid ta ei tõstnud oma jalga kunagi Moskvasse, sest seda linna ei olnud tema ajal veel olemas. Mõlemad, nii Ukraina kui Venemaa, näevad Kiievi riigis oma algust ja kuna nõukogudejärgsel ajal on Venemaal suhted iseseisva Ukrainaga muutunud halvaks, siis vajas Moskva omaenda Vladimirit. Suurvürsti eeliseks on ka tõsiasi, et ta jagab eesnime praeguse presidendiga ning sotsiaalmeedias on vihjatud, et sel viisil püstitas Putin monumendi iseendale. Veel üks oluline nimi on Lenin. Tema eesnimi oli ja on väga levinud, kui mitte kümne populaarseima nime hulgas. Ukraina president kannab selle nime ukrainapärast kuju: Volodõmõr Zelenskõi.
Kõnealune kuju konkureerib nähtavalt – ja küllap see oligi eesmärk – kõige kuulsama mälestusmärgiga suurvürstile, mis asub ühel künkal Kiievi lähistel ning mis püstitati juba 1853. aastal. Seega aastal, mil suur osa Ukrainast oli Vene impeeriumi koosseisus. See on Ukraina pealinna üks olulisemaid sümboleid. Ukrainas arvatakse, et Venemaa on oma kujuga anastanud, teisisõnu õigusvastaselt omastanud osa Ukraina ajaloost. Vene poolt nähakse aga, et suurvürst Vladimir ja Kiievi riik on Venemaa, Ukraina ning Valgevene ühine pärand või et neil on ainult üks pärija: Venemaa. Võitlus Vladimiri üle on toimunud 1800. aastatest alates ning omandas konkreetse kuju Venemaa ristiusustamise 900. aastapäeva tähistamisega 1888. aastal, mis leidis aset Kiievis, ning pärast seda, kui ametlik Venemaa oli (sinodi) ülemprokurör Pobedonostsevi juhtimisel teinud kõik selleks, et muuta Vladimir suurvene omandiks, mida ei seostataks mingil viisil küsimusega Ukraina enesemääramisest. Sellel ajal algab tõenäoliselt ka pühak Vladimiri laialdasem austamine. 1888. aastal mõisteti Vladimiri ristimist üldjoontes kui tegu, mis muutis Venemaa osaks Euroopast – erinevalt tänapäeva kiriku juhtkonnast ja konservatiivsest Venemaast, kes tõlgendab Vladimiri valikut kui Euroopast eraldumist ning bütsantsliku traditsiooniga liitumist. Vene kiriku juht kõneleb Vladimiri „tsivilisatsioonivalikust“.
Ajalooline isik
Suurvürst Vladimiri järelmõju ajaloos on vastuoluline. Keskaegses Nestori kroonikas, olulisimas teadmiste allikas tema elu kohta, esitatakse teda kui viikingipealikku, kes on võidukas sõdades ning peatamatu kõiges, mida ta ette võtab. Ta ei suuda elada ilma vägijoogita. Ta sarnaneb Don Juanile ning kui kroonik loetleb Vladimiri vallutusi, siis sarnaneb see Leporellole Mozarti ooperist „Don Giovanni“. Küllap tema vallutatud naiste suur hulk viitab ka Saalomonile ning tema 700 naisele, kellega suurvürsti kroonikas võrreldakse. Vladimir ületab teda 100 naisega. Kuigi teda esitatakse kui seksuaalmaniakki, seda ka tolleaegsete mõõdupuude järgi hinnates, on kroonik nördinud hoopis teisel viisil, kui Piibli jutustuse autor. Üks teine episood kroonikas kirjeldab, kuidas ta laseb tappa ühe kristlasest viikingi ja selle poja, kuna isa keeldus loovutamast oma poega jumalatele ohverdamiseks.
Vladimir alustas oma teed vürstina Novgorodis ning tappis oma venna Jaropolki (kelle lisanimi oli Veri [Blod], vana-rootsi sõna), selleks et vallutada Kiievi suurvürstkond. Ta sundis oma lapseootel vennanaist hakkama oma armukeseks. Vladimiri tee suurvürsti troonile oli täis vägivalda ja verine ning kroonik kirjeldab seda detailiderohkelt. Jutustus on drastiline ning Vladimir on maniakk.
Nestori kroonika kirjeldab üksikasjalikult, kuidas Vladimir võttis vastu ristiusu. Suurvürstina püüdis ta esmalt ühendada oma maad, kogudes kokku jumalad, keda Kiievi riigi eri osades kummardati, ning seades kõigi nende pildid pealinnas üles otsekui idaslaavi jumalate panteoniks.
Ristiusustamine
Seejärel muutis Vladimir täielikult meelt. Kroonika järgi läkitas suurvürst Vladimir üle maailma laiali saadikud, et selgitada välja, milline usund on tema rahvale parim, ja ta loobus kõigi paganlike jumalate ühise teenimise mõttest kogu maal. Olles külastanud juute, moslemeid ja lääne-kristlasi, jõudsid saadikud oma ringreisil Konstantinoopolisse. Seal kutsus keiser neid osalema piiskoplikul jumalateenistusel ning saadikud kandsid sellest Vladimirile ette. Suurvürst langetab seejärel valiku selle kasuks, mida me täna tunneme ortodoksse kirikuna, sest sellel on kauneim rituaal. Seejärel jätkab ta teadmiste omandamist, võttes vastu ühe kreeka filosoofi, kes tutvustab talle kristlikku usku. Filosoof tähendab siin eelkõige õpetatud munka. Vladimir on munga ees otsekui kuulekas õpilane oma õpetaja ees. Kroonika jutustus on detailiderohke ja täis vastuolusid ning tundub, et see on kokku pandud mitmest jutustusest. Pärast ristimist muutub ta krooniku sõnul vagaks meheks, jagab almuseid vaestele ning kaotab surmanuhtluse. Jutustuse järgi on tema pöördumine täielik. Sarnaselt paljude teiste keskaegsete valitsejatega kuulutatakse ta pärast oma surma pühakuks ning ta saab lisanime: võrdne apostliga, sest ta ristiusustas oma riigi. Tema auks loodud ortodoksse kiriku hümnides kutsutakse teda nii uueks Constantinus Suureks, viidates 300. aastatel valitsenud Bütsantsi keisrile, kui ka teiseks Pauluseks, mõeldes tema pöördumisele. Vladimiri varasemat metsikust seletatakse tema viikingi päritoluga.
Ristimise kaks versiooni
Kroonika sisaldab kahte jutustust Vladimiri ristimisest. Esimeses, mis arvatavasti on varasem, võtab ta ristiusu vastu ning ristitakse Kiievis. Teises ristitakse ta Korsuni linnas, tänapäeva Hersonis Krimmis poolsaarel. Linn kuulus Bütsantsile. Suurvürst piiras seda ning vallutas selle pärast seda, kui üks ülejooksik oli avaldanud, kuidas on võimalik linna veevarustust sulgeda. Kui Vladimir oli juba linna piiramise eel valmis kristlust vastu võtma, miks oleks ta siis pidanud äkitselt Bütsantsi vastu sõda alustama? Välja on pakutud mitmeid seletusi, mis on kõik ühtviisi ebatõenäolised: võib-olla hoidis Korsuni oma valduses keisri vastu mässu alustanud väeülem Bardas Phokas ja linna rünnati keisri käsul. Võib-olla oli Vladimir tulnud Korsuni järele oma pruudile, Bütsantsi printsess Annale, kelle keiser oli talle pärast kristluse vastuvõtmist lubanud ning Vladimir oli viimasel hetkel oma valikut kahetsema hakanud. Vladimir olla vallutanud linna, et vahetada linn seejärel oma pruudi vastu. Legendid kõnelevad, et printsess oli tegelikult välja vahetatud teise sarnase noore naise vastu. Tegelikult ei tea seda keegi ega saagi teadma. Pea kõik, mida Vladimiri kohta kirjutatakse, on sünge ja täis vastuolusid. See on sarnaselt väga paljudele teistele vanema ajaloo sündmustele nii vaidlusküsimus ajaloolastele, aga ka fantastiline lähtematerjal kõigile, kes soovivad mõista ühe kultuuritraditsiooni mõjujõudu ja arusaamu.
Korsuni legendi järgi lasi suurvürst end ristida mitte Kiievis, vaid seal. Tänapäeval sobib see legend Vene vallutuspoliitikaga. Alates Krimmi annekteerimisest on Vene ajalookirjutus leidnud endale Kiievi asemele uue lähtekoha. Vahetult enne Ukraina alade annekteerimist viitas president Putin oma kõnes 4. detsembril 2014 just Korsuni legendile.
Metropoliit Illarioni jutluses „Käsuseadusest ja armust“ 1050. aastatest, mis pandi kirja üks põlvkond pärast suurvürsti surma ja peeti tõenäoliselt Sofia katedraali sissepühitsemisel, ülistatakse Vladimirit tema pöördumise eest. Illarion võrdleb Vana Testamendi käsuseadust Uue Testamendi armuga ning käsitleb suurvürsti armutegude jätkaja ja täideviijana. Sõnagagi ei mainita, kus Vladimir ristiti, kuid tekst ülistab ülevoolavalt „väärikat pealikku“.
Suurvürsti ristiusku pöördumist on sageli tõlgendatud kui valikut Euroopa kasuks, kus kristlus oli sel ajal pea ainuvalitsev religioon. Selliselt mõisteti valikut juba ristiusu vastuvõtmise 900. aastapäeva pidustustel 1888. aasta Kiievis. Seda kinnitas laialdaselt tunnustatud Vana-Vene kultuuri spetsialist Dimitri Lihhatšov ja samuti ajaloolane Andrei Zubov. Ka Ukrainas on see üldlevinud arusaam ning see sobitub hästi Euroopa Liiduga liitumise läbirääkimiste konteksti, kui need peaksid algama. Patriarh Kirill on seevastu väitnud, et Vladimir langetas valiku Bütsantsi kasuks ning et kõne Euroopa mõjudest ristiusustamisel on väärõpetus.
Vladimir kolmel maal
Nii Vene kui Ukraina ajalookirjutuses on Vladimir riigi rajaja. Ukraina keeles kirjutatakse tema nimi Volodõmõr. Pole teada, millal ta kanoniseeriti või kas seda on ametlikult üldse tehtud, kuid ta on pühak ning tal on juba iidsetest aegadest peale koht pühakute kalendris. Ta on ühtviisi pühak nii Ukrainas kui Venemaal. Tema kiituseks lauldakse samu kirikulaule ning loetakse samu palveid. Ainus erinevus on sõnades „venelane“, „Venemaa“ ja „Vene riik“, mis on hiljem lauludesse juurde lisatud, asendades algse sõna Rus’.
Valgevene rahvuslikus ajalookirjutuses maalitakse Vladimirist täiesti teistsugune pilt: ta on vägistaja, kes röövis Polotski vürstinna Rogneda (Ragnhildi) ning sundis teda endaga abielluma.
See on episood, mis Valgevene ajalookirjutuses kujundab arusaama suurvürstist ning tema rollist, kus tänapäeva Valgevene erilise rahvuspühaku rolli on üle võtnud püha Jefrosinja, Polotski vürstinna, kes elas 1100. aastatel. Ta asutas kloostri, rajas koole nii poistele kui tütarlastele ning tegi palverännaku Jeruusalemma.
Kuju pühitsemine
Suurvürsti kuju on püstitatud Kremli lähedale ning ajakirjanduse väitel peljati, et Kreml võib kaotada oma koha maailma kultuuripärandi nimistus, kui kaasaegne, esteetiliselt kahtlase väärusega kuju paigutatakse nii lähedale Moskva ajaloolisele keskusele. Midagi sellist ei juhtunud, kuid suurvürsti kuju tundub ikkagi asuvat vales kohas. Kuju pühitsemisel kõneles esmalt Venemaa president, seejärel patriarh Kirill ning viimasena Aleksandr Solženitsõni lesk Natalja. Putin kujutas oma kõnes Vladimirit poliitikuna, kes ühendas Vene riigi ning ristiusustas maa. Suurvürsti ja pühaku mõtted ja teod näivad langevat kokku presidendi enda programmiga: „Vene alade ühendaja ja kaitsja, kaugelenägelik poliitik, tugeva, ühtse ja tsentraliseeritud riigi aluste rajaja, kus lõpuks liideti ühte võrdsete rahvaste, keelte, kultuuride ja religioonide suur perekond.“
Patriarh kõneles ühest Nestori kroonika lõigust, mis jutustab Vladimiri religiooni valikust. Tema kõne ei sobinud kokku pidupäeva, rahvusliku ühtsuse päevaga, eriti seetõttu, et kõikide Vladimiri poolt hüljatud religioonide esindajad osalesid üritusel. Ortodoksia valimine oli otsustava tähendusega Kiievi riigi ja Venemaa säilimisele tulevikus. Kristlus ei ole mitte ainult üheks Venemaa alustaladest, vaid see on ainus alus, kinnitas patriarh.
Aleksandr Solženitsõni lesk kõneles seevastu ajalooga lepitamise vältimatust vajadusest ning nimetas ka GULAG-i. Vladimir oma võime ja tahtega end muuta on eeskujuks. Natalja Solženitsõni sõnad said erilise tähenduse suurvürsti kohutavate tegude taustal, millest kroonikas jutustatakse.
Kuju pühitsemistalitus lõppes lühikese palvejumalateenistusega, kus patriarh õnnistas kuju palve ning pühitsetud vee piserdamisega. Koor kandis ette lühikese vaimuliku laulu, mida esitatakse Vene sõjaväeliste võitude puhul ning mille meloodia on pärit Pjotr Tšaikovski patriootilisest teosest „1812“, kirjutatud meenutamaks Vene vägede võitu Napoleoni üle: „Lunasta, oh Issand, oma rahvast ja õnnista oma pärisosa“.
Venemaa ja Ukraina võitlevad seega suurvürst Vladimiri mälestuse pärast. Tal on oluline koht ka Põhjamaade vanemas ajaloos. Kroonika järgi viibis Vladimir kolm aastat mere taga viikingitest sõdalaste juures eksiilis, seega Skandinaavias. Võimalik, et tema nimi oli algselt slaavi päritolu, võimalik ka, et Skandinaavia juurtega – keegi seda tegelikult ei tea. Tema isa nimi oli Svjatoslav. Isapoolne vanaema Olga või Helga on põhjamaise päritoluga ning iidsetes põhjamaistes tekstides kannab ta nime Valdemar Sveinaldsson. Tema ema oli teenijanna, mis nõrgendas Vladimiri legitiimsust maa teiste vürstide seas. Skandinaavia allikad kõnelevad temast kõige rohkem saagas Olav Tryggvepojast, peatükis, mis kirjeldab Olavi aega Kiievi riigis (seega Gårdariketis).
Kujud
Kuju, eriti kolmemõõtmelisus, on Venemaal tundlik küsimus. Kui Vladimir võttis vastu ristimise, siis üks sellele järgnenud oluline sümboolne tegu oli, et kõik kolmemõõtmelised jumalakujud eemaldati oma senistelt kohtadelt. Skulptuurid on olnud Venemaal kiriklikus kontekstis keelatud ning juba tõsiasi, et patriarh õnnistab ühte kuju, mis kujutab ortodoksse kiriku pühakut, on selle kiriku traditsioonide järgi kaheldav tegu. Kujude püstitamise tava juurutamist Peeter I ning talle järgnevate keisrite ajal, samuti Nõukogude Liidus, tõlgendati kiriku traditsionalistide poolt kindaheitmisena õigeusule. Peeter I jaoks oli antiikkujude püstitamine osa tema uuenduspoliitikast ning riigi euroopalikuks muutmisest.
- aastal keeldus Kiievi piiskop, metropoliit Filaret, pühitsemast suurvürst Vladimiri monumenti, öeldes: „Ei ole võimalik püstitada puusliku kuju sellele, kes hävitas puuslike kujud.“ Ta palus selle asemel ehitada Vladimirile katedraal. Lõpuks sai linn nii ühe kui teise. Vene-ameerika kirjandus- ja keeleteadlane Roman Jakobson on osundanud, et kujudel on eriline – ja sageli pahaendeline – tähendus vene eneseteadvuses. Vene rangelt ortodoksse arusaama kohaselt on kujud keelatud ning neid käsitletakse ebajumalakujudena – arusaam, mis laieneb vahest ka maiste valitsejate kujudele, nagu Peeter I „vaskratsanik“ Peterburis.
Patriarhi roll kuju pühitsemisel, nagu ka mõõk, mida Vladimir kannab, kinnitavad Vladimiri ja kiriku rolli ilmalikus poliitikas.
Moskva Vladimiri monumendi rajamine on seega osa Venemaa poleemikast suurvürsti rolli üle Ukrainale aluse panemisel või õigemini ehk mõlemale riigile või ei kummalegi. Nii Venemaa kui Ukraina on mõlemad hiljem rajatud riigid, millel on keeruline suhe Kiievi riigiga ning varase idaslaavi kultuuriga. Vladimiri kuju sobib kokku ka riigi ja kiriku lähenemisega ning väljendab Vene kaasaegse ühiskonna pöördumist konservatiivsuse poole. Mõned kuud enne pidustusi Moskvas pühitseti Orjolis Ivan Julma kuju: esimene kuju valitsejale, keda peetakse Vene ajaloos valitsejate seas kõige suuremaks türanniks. Kujud, mis võeti maha pärast Nõukogude Liidu lagunemist, on alles ning paigutatud kujude surnuaiale, seega äravisatud kujude ladustamisplatsidele, mis ei ole küll neile kohane paik, aga neid ei lõhutud ka ära – ning paljude puhul käivad elavad vaidlused nende tagasipanemise üle. Näiteks kavatseti paigutada FSB peahoone esisele väljakule tagasi nõukogude julgeolekupolitsei rajaja Feliks Dzeržinski kuju, kuid esialgu on see kavatsus sinnapaika jäänud. Kuju on igal juhul taastatud ja valmis võimalikuks ülespanekuks.
Vladimiri kuju looja Salavat Štšerbakov on ühes intervjuus öelnud, et ta on oma töös käinud Zurab Tsereteli jälgedes – kunstniku, kes on 1990. aastatel loonud Peeter I kuju Moskvasse – ning see on arvatavasti Moskva kõige inetum mälestusmärk. Lähtudes ühes oma intervjuus öeldust, on Štšerbakovi nägemus uuest skulptuurist see, et Ukraina saab taas Venemaa osaks ning võib-olla saab Kiiev selle riigi pealinnaks. See on paljude Vene impeeriumimeelsete mõtlejate unistus, nagu näiteks menukirjanik Aleksander Prohanovi puhul, et kunagi tulevikus viiakse pealinn üle Kiievisse või nagu nad ise ütlevad: tagasi sellesse linna.
Vladimiri kuju rajamine Moskva keskusesse annab tunnistust uuest mäletamiskultuurist, mida luuakse endistes Ida-Euroopa riikides – mitte ainult Venemaal, vaid ka Ukrainas ning näiteks ka Ungaris. Seda ei looda enam vastureaktsioonina Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa riikide kokkuvarisemisele, vaid vastureaktsioonina sellisele reaktsioonile. 2016. aasta pidustused peegeldavad erilist pinget ametlike ja rahva seas levinud mälestuste loomise vahel, mis võtavad endas kokku poliitika, ajaloo, kultuuri ja religiooni, avavad neid ja toovad esile neis peituvaid raskusi. Üks üldisem järeldus on, et ajalooliste monumentide pühitsemiskõned ei sisalda sageli ajaloolist tõde pühitsetava kohta.
Kõnealuse monumendi pühitsemine oli seega osa rahvusliku ühtsuse päeva ametlikust tähistamisest. Varem olid president ja patriarh asetanud samal päeval Punasel väljakul lilli 1600. aastate kangelaste Minini ja Požarski monumendile, tänu kellele lõppes suur segaduste aeg. Samal päeval külastasid president ja patriarh ka lähedalasuvas Maneeži näitusehallis näitust „Õigeusklik Venemaa“ ning selliselt loodi üle aja ja ruumi ulatuv side moskoviitidest kangelaste ja suurvürsti vahel. Monumenti võib vaadelda ühe osana juhi, nimelt Putini igapäevasest protsessioonist, kui ta saabub oma kontorisse Kremlis. See on kooskõlas bütsantslike rituaalidega. Monument ei ole selliselt suunatud esmajärjekorras Moskva elanikele, vaid on varjatud kinnituseks valitsejale ning tema võimutäiusele.
Reliikviad
Marmorist sarkofaag, milles lebasid Vladimir ja printsess Anna säilmed, oli aastasadu kadunud. Tatarlased hävitasid kiriku, kuhu Vladimir oli koos Annaga maetud. Kui sarkofaag koos säilmetega 1600. aastatel taas üles leiti, saadeti osa suurvürsti koljust reliikviana Moskva suurvürstile kingituseks. Ülejäänud osa koljust saadeti 1930. aastatel Leningradi ning see läks sõja ajal kaduma. Surnukeha võeti nõukogude võimude valdusse. Ühte reliikviat, mille kirik sai tagasi 1988. aastal, säilitatakse Kiievi Sofia katedraalis. Teise andis riik kirikule Moskvas ning see asub nüüd Kristus Vabastaja katedraalis. Kui 2015. aastal tähistati Vladimiri 1000. surma-aastapäeva, viidi seda reliikviat kummardamiseks ja selle ees palvetamiseks paljudesse Venemaa kirikutesse ja Kaukaasiasse. Reliikviate varieeruvad saatused ilmestavad Kiievi riigi, Venemaa ja Ukraina ajalugu.
Film „Viiking“
Andrei Kravtšuki film „Viiking“ näib olevat osa Vladimiri isiku ümberkujundamisest, et see sobituks Vene poliitika ning Krimmi annekteerimisega 2014. aastal. See on katse luua Nestori kroonikast filmiversioon. Film toodeti Krimmis, Korsuni legend on osa filmis toimuvast, kuid mitte oluline osa jutustusest. Venemaa konservatiivid on filmi kritiseerinud mõnede seksistseenide pärast, kuid need vastavad Nestori kroonikale ning puudutavad Rogneda vägistamist Vladimiri poolt. Lisaks kritiseeriti filmi raskesti haaratavat loogikat: näiteks pole selge, kes kelle vastu võitleb. Filmi on püütud mitmel põhjusel ära keelata, sarnaselt filmiga revolutsioonieelsest baleriinist Mathilde Kšessinskast pealkirjaga „Matilda“. Filmid esitavad Vene ajalugu mustavalt ning nii suurvürst Vladimirit kui ka Nikolai II kujutatakse patuste ning abielurikkujatena. Nii ei tohi Vene pühakuid kujutada. Kriitikud väidavad, et „Viiking“ on lastele ohtlik (ühe versiooni puhul kehtib vanusepiirang 12 aastat) ning film võib viia vastuolude puhkemisele Vene rahva seas: „/…/ ja täiskasvanute puhul põhjustab see ühiskonna lõhestumist.“ Ajalugu muudetakse konservatiivide jumalaks ning Vene ajaloo kangelased ei tohi näidata üles mingeid puudusi. See on teine moraalse konservatismi väljendus tänapäeva Venemaal. Pühakuna ei ole Vladimir usklike seas eriti populaarne. Ta ei ole pühamehena piisavalt tuntud ning teda kujutatakse liigse ametlikkusega. Radoneži Sergi, Saraatovi Serafim või Nikolai Imetegija on usklike seas palju enam austatud. Kuid Vladimiril on oma osa Vene rahvalauludes, küll mitte peategelasena, vaid pigem kusagil tagaplaanil, kuid ometi saab ta seal ülistava nime „Punane päike“.
Filmist koos kuju püstitamisega oleks võinud kujuneda ühendatud poliitiline manifestatsioon, kuid filmis näib olevat vajaka Vene natsionalistlikust rõhuasetusest. Otse vastupidi, režissööri on süüdistatud Normandia teooria kaitsmises, teisisõnu, et vürstisool olevat olnud Skandinaavia juured – Vene natsionalistid eitavad seda täielikult.
Suurvürst Vladimir kanoniseeriti kaua aega tagasi. Keegi ei tea, millal see toimus. Tema kuju pühitsemine 4. novembril 2016 püüab teda näidata veelgi suurema pühakuna. Presidendi ja patriarhi kõnedes ei olnud jälgegi Nestori kroonika lõhestunud ja sageli kriitilisest suurvürsti kujutamisest ega tema ristimisele eelnenud elu hukkamõistmisest. Natalja Solženitsõna tõlgendab Vladimirit täiesti teisel viisil: mälestus temast kutsub üles minevikuga vahekordi klaarima, „mitte minevikku varjama“ ja oma isiklikku elu üle vaatama. Nestori kroonika teeb julge kokkuvõtte ja pöördub tagasi Saalomoni juurde – ning mitte ainult seoses sellega, mis puudutab Vladimiri suhteid naistega. See kokkuvõte on arvatavasti palju tõepärasem, kui seda olid kõned kuju pühitsemisel: „Kahtlemata oli Saalomon tark, kuid viimaks jäi ta kaotajaks. Vladimir seevastu oli rumal, kuid viimaks leidis ta pääsetee.“
Artikkel on lühendatud versioon Per-Arne Bodini 2022. aastal ilmunud raamatu „Rysk kultur i tusen år“ („Vene kultuuri tuhat aastat“) esimesest peatükist, mis ilmus esmakordselt Rootsi katoliiklikus kultuuriajakirjas Signum (03/2022). Avaldame Tiit Pädami tõlke rootsi keelest autori ja kirjastuse Artos & Norma Bokförlag loal.
