ISSN 2228-1975

Kas teoloogia ja loodusteadus kõnnivad käsikäes?

Teaduse ja usu vahekorra üle on arutletud ja vaieldud aastasadu. On peetud vihaseid lahinguid ja jälle lepitud. Keskaega on nähtud pimedana, kus katoliku kirik ja inkvisitsioon ei lasknud teadusel pead tõsta. Renessansile järgnenud (loodus)teaduse õitsele puhkemist on peetud religioosse maailmanägemise huku kuulutajaks. Ometi oleme tänaseks jõudnud maailma, kus oma koht on nii teadusel kui religioonil, nii kunstil kui filosoofial, küllap ka okultismil ja müstitsismil. Oluline on tunda iga sellise maailma tunnetamise ja nägemise viisi olemust ja piire, siis on ka vastuolusid ja vääritimõistmist vähem.

Ajaloost võib leida ka näiteid teaduse ja usu sõbralike ja viljakate suhete kohta ning isikuid, kes on mõlemaga edukalt ja tulemuslikult tegelenud. Ka minu eriala – astronoomia ehk astrofüüsika, milleks suurem osa tänapäevasest astronoomiast on muundunud – pakub selles vallas häid näiteid.

Sissejuhatuseks aga olgu üks isiklik muljekild. 2005. aasta kevadel sain Poola päritolu Saksa raadioastronoomilt Richard Wielebinskilt kutse osaleda Berliinis sündmusel üsna üldsõnalise nimega „Science and Art in Europe“. Tegemist oli Max Plancki Ühingu hiljuti algatatud seminaride sarjaga, mis oli pühendatud eelkõige Saksa ja Poola teadlaste koostööle. Kuna äsja oli toimunud suur Euroopa Liidu laienemine, otsustati teisel seminaril hõlmata peaaegu kõik uued Ida-Euroopa liikmesriigid. Nii me seal koos akadeemik Jaan Einasto ja tulevase akadeemiku Enn Saarega Eestit esindasime, kuulasime ja esitasime ise teaduslikke ettekandeid, nautisime kontserte ja kunstinäitusi (ja ka pidulikke õhtusööke). Tähelepanuväärne oli aga ürituse toimumise koht – Harnack-Haus Berliini Dahlemi linnaosas, mida vahel kutsutakse ka Saksamaa Oxfordiks. Väike tutvus maja ajalooga näitas, et selle nime juured toovad Tartusse. Tartu Ülikooli teoloogiaprofessori Theodosius Harnacki perre sündis 7. mail 1851 poeg Adolf, kellest sai üks tuntumaid baltisaksa teolooge ja kirikuloolasi ja kes alates 1914. aastast võis oma nimes kasutada tiitlit von. Just Adolf von Harnacki auks on nimetatud 1929. aastal Berliinis asutatud vaimuelu- ja konverentsikeskus, mis kuulub Max Plancki Ühingule (maja asutamise ajal kandis ühing keiser Wilhelmi nime). Nii said minu jaoks omal kombel kokku loodusteadus, kunst ja teoloogia.

Saksa füüsik, üks kvantfüüsika rajajaid ja Nobeli füüsikaauhinna laureaat Max Planck (1858–1947) seostub samuti Tartuga – lisaks sellele, et Tartu Ülikoolis, nagu kõigis teisteski ülikoolides, õpetatakse tänapäeval kvantfüüsikat. Baltikumi ringsõidu raames pidas Max Planck 4. mail 1937 Tartu Ülikooli aulas loengu „Religion und Naturwissenschaft“. Eesti keeles on selle tekst pealkirjaga „Usk ja loodusteadus“ ilmunud ajakirjas Akadeemia (1993, nr 1, lk 29–45, tlk Toomas Rosin). Sama loengu pidas Planck paar päeva hiljem ka Tallinnas, Mustpeade majas. Üks Plancki peamine sõnum väga lühidalt kokkuvõetuna on see, et religiooni ja loodusteaduse vahel ei leia me iial vastuolu, pigem täit kooskõla kõige tähtsamates asjades. Religioon ja loodusteadus ei välista, vaid täiendavad ja tingivad teineteist. Selle tõenduseks toob Planck näite, et „kõigi aegade suurimad looduseuurijad, sellised mehed nagu Kepler, Newton, Leibniz, olid ka sügavalt religioossed inimesed“ (samas, 45). Kooskõlas olemine ei tähenda muidugi täielikku ühtsust ja ühetaolisust, „sest on olemas ka suuri alasid, kus neil ei ole midagi ühist. Näiteks on kõik eetika küsimused loodusteadusele võõrad, samuti on teiselt poolt ka universaalsete füüsikaliste konstantide väärtused religiooni jaoks igasuguse tähtsuseta“ (samas, 43).

Plancki seisukohad ei ole eriti üllatavad, tõenäoliselt nõustuvad nendega nii paljud tänapäeva loodusteadlased kui ka teoloogid, religiooniuurijad, vaimulikud. Kas aga leidub ka „täit kooskõla“ teoloogia ja loodusteaduse vahel ehk kas teoloogia on samasugune teadus nagu loodusteadused? Vaid ühe poole tundjana ei ole ma pädev sellele küsimusele ammendavalt vastama. Võetagu järgnevat vaid subjektiivse arvamusena, millele saab kindlasti suunata asjatundlikku kriitikat. Teoloogia osas on mulle heaks teejuhiks olnud Arne Hiob ettekandega „Teoloogia kui teadus“ Tallinna Ülikoolis 3.–4. veebruaril 2006 toimunud konverentsil „Jumal teaduses“. Selle ettekannete kogumiku pealkirjaga „Kuradi loll ja Jumala tark“ on samal aastal avaldanud Eesti Päevalehe AS. Teoloogia algses tähenduses oli selle objektiks Jumal ja tema ilmutus, mida teoloogia taotles seletada ja õpetada mõistuspäraselt korrastatud viisil. Keskajal oli teoloogia sellisena kesksel kohal ülikoolide õppekavades kui teadus. Filosoofiat peeti teoloogia teenijaks. Uusajal eraldusid filosoofia ja teadus teoloogiast ning teoloogia kõrvale astus religiooniteadus, mis omakorda hargnes mitmeks haruks. Teoloogia hakkas kaasaegset kuju omandama Friedrich Schleiermacheri (1768–1834) käsitluses, mille järgi teoloogia objektiks ei ole enam Jumal ega tema ilmutus, vaid kristlik usk või religioon. Usu olemasolu on vaieldamatult kindel ja nii ei ole ontoloogiline küsimus Jumala olemasolust enam otsustav teoloogia teaduslikkuse või mitteteaduslikkuse suhtes. Usk on olemas ja teaduslikult uuritav, teoloogiast saab sõna otseses mõttes „usuteadus“.

Loomulikult on teoloogia ja loodusteaduste uurimisobjektid ja -meetodid väga erinevad. Esimene on klassikaline humanitaarteadus, mis ingliskeelses maailmas liigitub valdkonda Humanities and Arts. Tõelise teaduse nime Science väärivad seal vaid loodusteadused ja matemaatika kui teaduse keel, mis kasutavad teaduslikku meetodit hüpoteeside esitamiseks ja tõestamiseks ning millele saab rakendada verifitseeritavuse ja falsifitseeritavuse printsiipi. Tänapäeva loodusteadus tegeleb peamiselt kuidas-küsimustega. Kui aga minna sügavamale ja küsida, miks on asjad just niimoodi, võib teadus hätta jääda. Füüsika meetoditega ei saa põhjendada, miks on valguse kiirusel või elektroni laengul just niisugune väärtus, nagu on. Võib küsida, kas see tuleneb lihtsalt meie teadmatusest ning füüsika arenedes võime selle seletuse sealt siiski leida või on see põhimõtteline küsimus füüsika piiridest. Kaldun arvama, et füüsikal, nagu teistelgi loodusteadustel, on piirid ja seletus, miks on maailm just selline, nagu ta on, tuleb leida kuskilt mujalt – kui seda üldse on võimalik leida. Religioon ju teatud mõttes tegeleb miks-küsimustega, aga küsimus füüsika universaalkonstantide väärtustest on tema jaoks liiga konkreetne ja tehniline.

Vaevalt ka teoloogia kui teadus religioonist looduse universaalkonstantide väärtusi meile põhjendada suudab, aga ta võib siiski omal moel eeskuju näidata. Arne Hiobi järgi taotleb teoloogia, nagu ka filosoofia, seletada maailma universaalselt ja astub sellega üle teaduslikkuse piiridest, sest universumi teaduslikuks tervikseletuseks pole kompetentne ükski teadus. Samas võiks piiride kompamist ja püüdeid tervikseletust leida ikkagi positiivseks pidada. Olgu või eksituste ja (ajutiste) väärarusaamade hinnaga, peaks see lõpuks meid tõele lähemale viima, maailma arusaadavamaks tegema. Tänapäeva teadus on ülimalt kitsalt spetsialiseerunud. Tahke keha füüsik ei mõista, mida uurib astrofüüsik, ja vastupidi. Teoloogias kui humanitaarteaduses ei ole kapseldumine võib-olla nii suur, aga kindlasti tuleb seda sealgi ette. Erialaste silmaklappide mahavõtmine on raske, kuid siiski võimalik. Vähemalt näivad mõned näited ajaloost seda kinnitavat. Plancki mainitud teaduse suurmeeste kõrvale sobituvad mõned võib-olla vähem tuntud teadlased, kes on oma religioossust realiseerinud ka praktilises tegevuses.

Vaimuliku poeg John Michell (1724–1793) lõpetas 1752. aastal Cambridge’i Queensi kolledži ning jäi sinnasamasse õpetama – aritmeetikat ja geomeetriat, kreeka ja heebrea keelt, filosoofiat ja teoloogiat. Aastatel 1762–1764 oli ta Woodwardi nimelise geoloogia õppetooli professor. Lissaboni 1755. aasta katastroofilise maavärina põhjusi otsides jõudis ta järeldusele, et maavärinaid põhjustavad maakoore sees levivad lained ning et maakoor on kihilise ehitusega. Loodusteadus näis olevat Michelli suurim kirg, kuid samas teenis ta 1760–1763 ka Cambridge’i St Botolphi kiriku pastorina. Aastal 1767 aga jättis ta Cambridge’i akadeemilise elu ja laskis ennast määrata väikese Thornhilli külakiriku vaimulikuks Yorkshire’i maakonnas. See ei tähendanud siiski teadusliku tegevuse lõppu. Thornhillis külastasid Michelli mitmed tuntud teadlased, ta ise osales vahel Londonis Kuningliku Seltsi koosolekutel. Just selles kuulsas ühingus kanti 1783. aasta lõpul ja 1784. algul kolmes jaos ette Michellile enim kuulsust toonud teadustöö, mis käsitles mustade aukude võimalikkust. Michelli kõik eeldused ja mõttekäigud ei olnud tänapäeva füüsika seisukohalt küll korrektsed, kuid siiski oli ta ligi poolteist sajandit ees Albert Einsteinist (1879–1955), kes musti auke teoreetiliselt ennustas. Einsteini ennustusest omakorda pool sajandit edasi hakati tunnistama, et sellised taevakehad võivad tõepoolest päriselt eksisteerida (ja veel pool sajandit hiljem sai Roger Penrose selle eest Nobeli füüsikaauhinna).

Georges Lemaître (1894–1966) sündis Belgias Charleroi’ kaevanduslinnas. Juba üheksa-aastaselt teadis ta, et tahab saada vaimulikuks ja teadlaseks. Nii ka läks. 1923. aastal ordineeriti Lemaître katoliku preestriks, 1926. aastal kaitses ta Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis doktoriväitekirja teoreetilise füüsika alal. Universumi paisumise avastajaks peetakse praegu tavaliselt Ameerika astronoomi Edwin Hubble’i (1889–1953), aga Lemaître avaldas tegelikult juba 1927. aastal, kaks aastat enne Hubble’i, vähetuntud prantsuskeelses ajakirjas artikli galaktikate eemaldumise kiirustest kui universumi paisumise indikaatorist. Veel tuntum on Lemaître aga Suure Paugu isana. 1931. aastal pakkus ta välja idee „ürgaatomist“, mille plahvatamisest sai alguse meie universum. Seni ei olnud maailma alguse probleem astronoomias ja teoreetilises füüsikas eriti esiplaanil olnud, enamasti oldi rahul oletusega, et universum on eksisteerinud igavesti. Kaasaegsed nägid Lemaître’i ürgaatomis katset sobitada Piibli loomislugu ja teaduslik maailmapilt, kuid Lemaître ise hoidis need asjad püüdlikult lahus. Need olid kaks paralleelset maailma interpretatsiooni, millesse mõlemasse ta uskus. Kui paavst Pius XII tervitas uut teooriat kui katoliku usu teaduslikku tõestust, olevat Lemaître olnud häiritud. Ta kirjutas paavstile muu hulgas: „Nii palju kui mina aru saan, jääb see teooria täielikult väljapoole metafüüsilisi või religioosseid küsimusi. See jätab materialistile vabaduse eitada mistahes transtsendentset Olendit. /…/ Usklikule ei anna see võimalust Jumalaga tuttavamaks saada. /…/ See on kooskõlas Jesaja Jumalaga, kes ennast varjas, varjas isegi maailma alguses.“ Klassikalistest teaduse ja religiooni seoste tüüpidest näib Lemaître seega olevat pooldanud sõltumatust.

Arvestades läbi aegade tegutsenud loodusteadlaste ja teoloogide arvu, ei anna toodud näited muidugi mingit statistiliselt usaldusväärset pilti üldistest suundumustest teoloogia ja loodusteaduste seostes. Aga võib-olla on teoloogial teiste humanitaarteadustega võrreldes siiski mingi suurem ühisosa loodusteadustega, mingid varjatud ühised seaduspärasused, mis lubavad mõnel eriti andekal inimesel tegeleda edukalt mõlemaga. Kui usk, mida uurib teoloogia, kinnitab, et maailmas peab leiduma mingi sügavam kord, annab see ka loodusteadusele kindlama aluse seda korda oma meetoditega otsida. Ja vastupidi: loodusteaduste leitud kord aitab kinnitada usku korra looja ja valitseja olemasolusse. Pole võimalik anda hinnangut, kas maailma mõistmiseks on parem, täpsem ja õigem teoloogia või loodusteadus. Olgu lõpetuseks toodud Cambridge’i ülikooli evolutsioonilise paleobioloogia (emeriit)professori Simon Conway Morrise kujundlik pilt loodusteadlastest, kes rühivad vapralt teaduse kõrgeimate mäetippude poole. Jõudnud kohale, leiavad nad seal eest teoloogid, kes juba naudivad imepäraseid vaateid.

Laurits Leedjärv
on Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi kaasprofessor.

Soovitatud:

Jutlus
Igor Ahmedov

Sinu Kuningas tuleb alandlikkuses

Sinu Kuningas tuleb alandlikkuses (Mk 11:1–10) „Ja kui nad jõudsid Jeruusalemma lähedale Betfagesse ja Betaaniasse Õlimäe juurde, läkitas Jeesus kaks oma jüngritest ja ütles neile:

Read More »
Arvamus
Laura Jaanhold

Kohtumine neutraalsel maal

Teater peaks olema koht, kus erinevate tõekspidamiste ja elukogemusega vaatajad saavad ennast korraks asetada teise inimese kingadesse. Ehitada õhtul turvalises teatrisaalihämaruses eksperimendi korras sild tundmatusse

Read More »
Artikkel
Per-Arne Bodin

Vladimir Moskvas

Venemaal ei tähistata oktoobrirevolutsiooni aastapäeva enam riikliku pühana. See on asendatud rahvusliku ühtsuse päevaga 4. novembril. 2016. aastal tähistati seda päeva Moskvas erilise pidulikkusega: suurvürst

Read More »
English