ISSN 2228-1975

Forsseerides Toonela jōge: üks taktikaline visand

I Taburettidest ja taevatrepist

Alustan lihtsast sedastusest: tõsiseltvõetav teoloogia on vältimatult ja möödapääsmatult interdistsiplinaarne. Teadusest ja tehnoloogiast läbipõimunud maailmas Jumalast mõelda nõuab pühendunud dialoogi kõigi loodut uurivate ja sellest huvitatud osapooltega. See ei puuduta mitte üksnes tänapäeva teoloogiat, sest mistahes katse kõnelda maailmast, inimesest ja Jumalast hõlmavalt nõuab kõigi parimate inimteadmiste integreerimist. Nii on see olnud juba Jeesuse enese õpetusest alates (vt dispuudid variseride ja kirjatundjatega) ja ei saagi teisiti olla. Nagu on öelnud Marju Lepajõe – teoloogia on „pidanud mõtestama kõike, kogu Jumala loomet, alates kivimitest ja lõpetades unenägudega“ (Lepajõe 2022, 22). Seda ülesannet ei saa täita, olemata kursis, mida geoloogid kivimite ja psühholoogid unenägude kohta ütlevad.

Nagu antud ülesanne poleks veel piisavalt keeruline, peab teadvustama ka seda, et sildu tuleb teoloogias ehitada mitte üksnes horisontaalsel, vaid ka vertikaalsel teljel. Üheltpoolt on vältimatu olla dialoogis teaduste ja teiste religioonidega, teisalt aga ei tohi unustada, et viimselt on teoloogia ülesanne ehitada sildu inimese ja Täiesti Teise vahele.

XX sajandi suurimaid teoloogilise mõtlemise gigante Karl Barth on nende küsimuste üle säravalt arutlenud oma kirjatükis „Jumala sõna kui teoloogia ülesanne“ aastast 1922. Selles esitab ta teesi, et teoloogi ülesandeks on kõnelda Jumalast. Ent teoloog on vaid inimene ega saa sellisena Jumalast kõnelda. Jumalast saab adekvaatselt kõnelda vaid Jumal ise. Ometi on teoloogi olemasolu ainus õigustus usaldusväärne kõne Jumalast. Ta lisab: „Jumala sõna on teoloogia niisama tarvilik kui võimatu ülesanne.“ Ning kommenteerib seejärel, et me peame teadma mõlemat – nii seda, et me peame Jumalast kõnelema, kui ka seda, et me seda ei suuda. Ning – ja see on oluline – just sellega Jumalale au andma. Et seda kimbatust veelgi värvikamalt markeerida, märgib Barth, et paradoksaalselt võib taevariigi vallutamiseks taburet olla piisavalt kõrge ja pikim redel liiga lühike. (Barth 2013, 316) Oma loomingu varasemas osas jääbki Barth kindlalt truuks inimese ja Jumala lõpmatule kvalitatiivsele erinevusele. Ehk, ainus sillaehitaja saab teoloogias olla Jumal. Hilisemas loomingus ta siiski mõnevõrra leebub ja möönab, et Jeesuse Kristuse isiku kaudu võib kõne Jumalast siiski kuigivõrd võimalik olla.

Kokku tähendab see, taas Marju Lepajõed osundades, et teoloogia on „suurel määral tõlkeline teadus, tõlge kuulub teoloogia juurde põhimõttelisel moel, sest see on alati ühe mõistesüsteemi tõlkimine teise mõistesüsteemi.“ (Lepajõe 2022, 22) See tõlkeline iseloom võib tähendada tavapärast tõlkimist ühest keelest teise (nii nt heebrea- ja kreekakeelsete pärimuste jõudmine ladina keelde ning sedakaudu võimalikuks saanud kultuuriline integratsioon) kui ka ristkultuurilist ja interdistsiplinaarset „tõlkimist“ – kuni katseteni mõista inimkeeles Jumala „keelemängu“ (nn intersemiootiline tõlkimine). See dünaamika on teoloogiaga kaasas käinud algusest peale – alates esimestest kontaktidest kreeka antiikfilosoofiaga kuni kosmoloogilise täppishäälestuse argumendi ja võimaliku termodünaamika IV seaduseni. Tegelikult läheb Lepajõe veelgi kaugemale. Ta sõnab: „Võib isegi väita, et kui teoloogia on parajasti lahja ja nõutu, nagu praegu, XXI sajandi algul, siis pole kaua aega midagi olulist tõlgitud.“ (Lepajõe 2022, 25)

Kogu austuse juures ebaõiglaselt vara lahkunud kollegi vastu ei saa ma siiski kuidagi nõustuda väitega, et XXI sajandi alguse teoloogia on lahja ja nõutu. Toimub palju huvitavaid arenguid ja seda just tõlkelise iseloomuga mõttemängude kaudu. Astrobioloogias uuritakse elu võimalikku teket mujal universumis ja selle seost maisega – asi, mis kahtlemata puudutab seda, kuidas tänapäeval mõista loomisõpetust. Tänapäevane teaduslik kosmoloogia näib välistavat võimaluse, et elu Maal tekkis juhuslikult. Neuroteadustes leiab vastupidiselt XX sajandi hinnangutele järjepidevalt kinnitust, et religioossus on tervislik – mis omakorda kergitab küsimuse religiooni adaptiivsusest ja sedakaudu usuliste veenete tõeväärtusest.

Need uued arengud nõuavad lakkamatut risttõlkimist erinevate distsipliinide vahel, mis pole sugugi kergete killast ülesanne, sest nõuab pidevat uute „keelte“ õppimist. Lisaks varitseb oht, et püüdes haarata võimalikult mitmes suunas, muututakse lõpuks diletandiks kõigis neis suundades. Rääkimata juba tõlketeoorias residuum’iks nimetatust – sest igas tõlkeaktis läheb osa tähendusest paratamatult kaduma. Ses mõttes tuleb Barthi kimbatust kahtlemata väga tõsiselt võtta, eriti ses osas, mis puudutab „tõlkimise“ vertikaalset telge. Olen aga siiski seisukohal, et distsipliinide vahelisi lõhesid tuleb vaatamata kõigele ületada ja Toonela jõge Elysioni suunas forsseerida püüda, sest muidu jääb teoloogia tõepoolest lahjaks. Võib-olla ka nõutuks. Ent kindlasti ei suuda eriteadustest informeerimata ja/või vertikaalse pretensioonita teoloogia täita oma ülesannet – kõnetada tänapäeva inimest talle arusaadavas keeles ja nii, et sellest olemisängis tuge oleks.

Seda kõike öelnuna – olen praktiliselt kogu oma teoloogi-elu elanud erinevate teadusdistsipliinide ristumispunktides, mistõttu erinevaid keelemänge lahutavate lõhede ületamise ilu ja valu on mulle ihulähedaselt tuttav. Doktoritöös analüüsisin müstiliste kogemuste neuropsühholoogilisi seoseid seksuaalsusega ja mäletan siiani eredalt, kui hädas ma olin seksuoloogiast, ajukuvauuringutest, neuroloogiast, psühholoogiast ja evolutsiooniteooriast pärit kontseptsioonide vähegi sidusa kokkutoomisega. Need raskused päädisid kolme pika peatükiga uurimismetodoloogiast – vähemast ei piisanud, et selgitada, milliseid (eesli-)sildu ja kuidas oli tarvis luua, et eri taustadest pärit infokillud teoloogilise „lõikelaua“ taha kokku tuua (vt Karo 2009, 21–56). Kui siia lisada veel ka „vertikaalne“ ambitsioon, siis võib tekkida kiusatus lusikas nurka visata ja käed apofaatiliselt püsti tõsta. Paraku meil seda luksust ei ole, sest nagu Barth ütlebki: teoloogia on võimatu, aga seejuures vältimatult vajalik. Sest olgugi apofaatiline sildade põletamine elegantne žest, näitab nii kogemus kui ajalugu, et me ei suuda Jumalast vaikida isegi teades, et temast rääkida pole võimalik. Nagu öeldud, leebus isegi Barth hilisemas loomingus, mööndes Jeesuses Kristuses läbipääsu „liivakellas“, mille ülemise osa moodustab Jumala transtsendentsus ja alumise inimmaailma immanentsus. Küsimus, mille püstitan järgneva arutelu kaudu, on: kas on võimalik minna Barthi „liivakella“ kahest tiputi teineteise kohal kõrguvast kolmnurgast kaugemale, nihutades kolmnurki teineteise suhtes nii, et moodustuks neid ühendav Taaveti täht?

II Tõlkimine ja surma lähikogemused

Üheks valdkonnaks, kus teis- ja siinpoolse (pro transtsendentse ja immanentse) seos eksplitsiitselt lauale tuleb, on surma lähikogemuste (edaspidi NDE – inglise fraasist Near-Death Experiences) uurimine. Tegu on läbi ja lõhki tõlkelise valdkonnaga ja seda nii vertikaalses kui horisontaalses suunas. Horisontaalselt tuleb siin risttõlkida intensiivravi, neuroteaduste, fenomenoloogia, kirjandusteaduse, religiooniuuringute jne vahel. Ent suurim küsimus ja üksiti asja tuum on vertikaalne: kas tuhandete dokumenteeritud NDE juhtumite põhjal saab või ei saa oletada, et teadvus on midagi enamat kui aju funktsioon?

NDE teadusliku uurimise alguseks loetakse tavaliselt Raymond Moody 1975. a ilmunud raamatut Life After Life ning see on tänaseks kujunenud pealiini teaduse seisukohalt küll mõneti perifeerseks, kuid siiski täiesti tõsiseltvõetavaks uurimisvaldkonnaks. Sel teemal on avaldatud kümneid raamatuid ja sadu teadusartikleid, veebist leiab mitmeid andmebaase, kuhu on talletatud tuhandeid NDE kirjeldusi. Eestis on teemaga teaduslikus plaanis tegeldud vähe, kuid adekvaatset populaarteaduslikku tõlkekirjandust leiab küll ja küll (vt nt Long / Perry 2011 ja selle aluseks olev andmebaas www.nderf.org). Nagu tihti liminaalsete valdkondade puhul, tuleb huvilisel ka NDE puhul olla pidevalt valvel pseudoteaduse ja esoteerilise mumbo-jumbo suhtes. Ent kui olla hoolikas ja allikakriitiline, leiab ilmunud materjalist vägagi huvitavat „tõlkeainest“.

Horisontaalsel tasandil pakub NDE huvi, kuna tänaseks on üheselt selge, et tegu on kultuurideülese universaaliga, mis lisaks on väga laialt levinud. See universaalsus viitab, et NDE taga peab peituma kultuurist suhteliselt sõltumatu (neuropsühholoogiline?) substraat, mida võiks olla võimalik eksperimentaalteaduslikult uurida. Ka see vaatenurk on teoloogiliselt huvipakkuv, kuna võimaldab rääkida loomuldasa religioossetest fenomenidest neuroteaduslikus „keeles“. Ent tõeliselt huvitavaks teeb NDE siiski selle vertikaalne tõlkeline potentsiaal.

Loomulikult pole NDE ja sellega seotud teispoolsus-nägemuste laialdane levimus ja hea dokumenteeritus kuidagi iseenesest Jumala, surmajärgse elu vms tõestuseks – nagu pole seda ka sügavad ja elumuutvad religioossed kogemused (mille ühe alaliigina on NDE vahel vaadeldud – vt Greyson 2006, 393jj). Nagu ütleb William James oma klassikaks kujunenud teedrajavas uurimuses Usulise kogemuse mitmekesisus – metodoloogiliselt peame seesuguseid kogemusi uurijatena tõsiselt võtma, aga per se ei tõesta need veel midagi (James 2013 [1902], 434–435). Samas võivad nii elumuutvad religioossed kogemused laiemalt kui ka NDE kitsamalt olla lähimad „aknad“, mis meil täna on, et inimeseksolemise suurimaisse mõistatustesse kiigata.

Et neid „aknaid“ tõsiseltvõetaval viisil ära kasutada, tuleb NDE puhul teha mõned olulised kontseptuaalsed täpsustused. Esiteks, tegelik või tajutud (füüsiline) surmalähedane episood ja NDE kui subjektiivne tajukogemus (olgu siis loomulik või üleloomulik) on kaks eri asja. Janice Miner Holdeni sõnul raporteerib NDE ligikaudu üks viiest surmalähedase episoodi läbinust (Holden 2009, 186). Teiseks, NDE puhul tuleb eristada tavapäraste tajudega seotud ja nn transmateriaalseid tajusid. Kui püüda surma lähikogemuste kaudu läheneda Suurele Küsimusele, siis NDE puhul tavapärastest väljenditest nagu „ma nägin tunneli otsas valgust“ palju kasu pole, kuna need viitavad tavapärase tajuaparaadi tööle (ehkki võib-olla tavatul viisil). Tarvis on: a) viiteid erandlikele tajuviisidele ja b) et need ilmneksid tõendatult perioodil, mil vaadeldav isik ei saanud meditsiinilises mõttes teadvusel olla. Kolmandaks, tuleb arvestada, et NDE lugusid pajatavad inimesed, kes on elule tagasi toodud ning oma lugude formeerimiseks – isegi kui nende taga on algselt transmateriaalsed tajud – kasutavad nad oma bioloogilist aju. Seetõttu tuleb surmalähikogemuste kirjeldusi uurimismaterjalina kasutades klaari pilgu säilitamiseks jälgida korraga väga mitut aspekti.

Piirangutest hoolimata, kui asetada NDE metodoloogiliselt piisavalt rangeisse piiridesse, peaks olema võimalik vähemalt kuigivõrd hinnata, kui tõsiselt võiks võtta võimalust, et teadvus on enamat kui ajufunktsioon ning et aju pigem vahendab kui loob teadvust. Paraku tuleb tõdeda, et metodoloogilises mõttes piisavalt rangeid uurimusi on NDE alase materjali hulgas äärmiselt vähe. Valdav enamik käsitlusi on retrospektiivsed (st toetuvad asjaosaliste meenutustele). Suur osa neist jõuavad juhtumikirjelduste kaudu järeldusele, et teadvus on tõepoolest enamat kui ajufunktsioon ja võib teatud juhtudel sellest desünkroneeruda. Tuleb aga tunnistada, et mitmel juhul aimub sellest järeldusest soovmõtlemist.

Tüüpiline viga on, et surmalähedane seisund „loetakse ära“ liiga kergelt. Näiteks kardioloog Pim van Lommel, üks tuntumaid NDE teaduslikke uurijaid, loeb juhtumi veenvuse hindamisel tingimused täidetuks ka üksnes mõnesekundilise südameseiskuse puhul. See pole aga kindlasti piisav: elektroentsefalograafiline „vaikus“ saabub südameseiskuse tagajärjel alles 10–20 sekundi möödudes ja sõltuvalt muudest tingimustest võib ajuaktiivsus püsida ka kauem (teame näiteks, et pöördumatud ajukahjustused tekivad südame- ja hingamisseiskuse tagajärjel tavaliselt juba ca 5–10 minutiga; samas on teada, et uppumise korral külmas vees võib alajahtunud aju õige tegutsemise puhul täielikult taastuda ka tunnise hingamisseiskuse järel). Lühidalt öeldes: kõige huvipakkuvamad NDE juhtumid on need, mille puhul on teada, et isik viibis episoodi toimumise ajal kliinilises surmas (seisund, mil elutähtsad funktsioonid on lakanud – süda on ventrikulaarses fibrillatsioonis, ajukoores ei ilmne mingit elektrilist aktiivsust [mõõdetuna EEG kaudu] ja ajutüve aktiivsus on kadunud [korneaalrefleks lakanud, pupillid fikseerunud ja laienenud, köharefleks puudub]). Ning juhis on, et bioloogilise aju võimet ka ekstreemsetes oludes mingit teadvuse alget kanda ei tohi mingil juhul alahinnata.

Viimase osas on heaks näiteks neurokirurg Eben Alexanderi autobiograafilistele märkmetele toetuv raamat Proof of Heaven: a Neurosurgeon’s journey into the Afterlife (2012, eesti keeles pealkirja all „Tõendid taeva olemasolu kohta. Neurokirurgi reis hauatagusesse ellu“, 2013). Selle huvipakkuvus johtub tõsiasjast, et autor on arstina ise võimeline haiglas registreeritud elutähtsate näitajate alusel hindama, kas teadlike kogemuste olemasolu on sellises seisundis meditsiiniliselt võimalik. Nimelt põdes ta ränka bakteriaalset meningiiti, mille tagajärjel oli pikka aega koomas (mistõttu ta elutähtsad näitajad olid pidevalt monitooritud) ja elas selle kestel läbi detailirohke NDE. Nagu neurokirurgile kohane, hindab ta oma elutähtsaid näitajaid mh EEG kaudu. Mida ta ei maini, on küsimus ajutüve aktiivsusest. Pole sugugi võimatu, et ka väga tugevasti häiritud ajutegevus võib siiski teadvust kanda (ehkki seda on raske uskuda või kujutleda). Ehk, ka siin välistati bioloogilise aju osalus ereda NDE kujundamisel liiga kergekäeliselt. See kehtib isegi kõige kuulsama ja enimtsiteeritud NDE kohta, milleks on Pam Reynoldsi juhtum (vt Sabom 1998). Nii osutab Keith Augustine, et Reynoldsi NDE algas enne, kui tema vereringe seisati, ehkki juba üldnarkoosis olles. Seega pole võimatu, et tema tavatajud siiski kuidagi fikseerisid toimuvat ja mälestused salvestusid piisavalt, et neist hiljem pilt kokku panna (Augustine 2008, vt täpsemalt allpool). Eriti radikaalsed skeptikud on otsinud puhtmateriaalseid selgitusi teadvuse jätkumisele isegi juhtumitel, kus inimene on kuulutatud surnuks ja viidud morgi, kogeb NDE ja „ärkab“ alles siis, kui teda hakatakse lahkama (Cohen 2010, 11 ja vastav metodoloogiline dispuut lk 23–27)!

Asja teeb veel keerukamaks, et prospektiivseid (s.o eksperimentaalseid) NDE uurimusi on läbi viidud väga vähe (Holdeni metaanalüüsi järgi aastal 2009 ainult viis) ja nende senised tulemused on pehmelt öeldes nigelad. Iseenesest ei peaks NDE uurimine eksperimentaalselt ja kontrollitud tingimustel olema kuigi keeruline. NDE esinemissagedus kriitilises seisundis patsientide hulgas on teada. Koht, kus selliseid patsiente tabada, on intensiivraviosakond. Kui vastab tõele, et NDE käigus lahkneb teadvus vähemalt mingil hetkel kehast (nagu NDE kogenud tihti kirjeldavad) ja kui asetada ruumi sellisesse kohta, mida patsient voodist ei näe, mõni pilkupüüdev visuaalne stiimul, siis peaksid šansid olema, et vähemalt mõni kriitilisest seisundist tagasitoodud patsient seda NDE kestel märkab ja hiljem ka raporteerib.

Paraku, nagu öeldud, on seniste eksperimentide tulemus nigel. Teatavat punnseisu, kuhu NDE prospektiivne uurimine on jõudnud, iseloomustab hästi Holdeni poolt öeldu. Kommenteerides asjaolu, et seni pole NDE-ga seotud kehavälise taju eksperimendid positiivseid tulemusi andnud, märgib ta: üks võimalus on, et kehavälist taju pole lihtsalt olemas. Teine võimalus on, et sedalaadi juhtumid on nii harvad, et viis olemasolevat seda tüüpi uurimust pole neid tabanud. Kolmas võimalus on, et katsetes kasutatud visuaalsed stiimulid on vale tüüpi ja ei jää seetõttu NDE osalistele „silma“ (Holden 2009, 209).

Viimane võimalus tasub tõsist kaalumist. Nimelt on küllaltki tõenäoline, et olemasolevad katsedisainid kannatavad süsteemse selektiivse pimeduse all. Need eeldavad, et NDE käigus kehast eraldunud „hing“ näeb ja kuuleb samal viisil ning reageerib sarnastele stiimulitele kui tavateadvus. Ent see eeldus on igasuguse katteta ja tegelikult kontraintuitiivne. Väga ilmekalt tuleb see esile Keith Augustine’i hiilgavalt rihitud kriitikast Pam Reynoldsi NDE suhtes. Kui üldiselt peetakse Reynoldsi juhtumit üheks kõige paremini tõendatud kehavälise taju näiteks, siis oma peenes ja väga hoolikas kriitikas osutab Augustine, et Reynoldsi operatsiooni ajajoone (vt Sabom 1998, 38–47) järgi algas tema NDE küll pärast üldanesteesiasse viimist ja kolba avamist, aga enne, kui seisati ta vereringe. Ent Reynoldsi juhtumi veenvus rajaneb just sellel, et operatsiooni ajaks seisati ta süda ja mõõdetud ajuaktiivsus puudus. Seega võis ta ruumis toimuvat mingil viisil siiski kuulda ja nende mälestuskildude baasil hiljem koherentse loo kokku panna (Augustine 2008).

Esmapilgul hävitab see suuresti Reynoldsi juhtumi kaalu. Aga nagu Holden oma vastukriitikas osutab, räägib selle vastu tõsiasi, et kohe pärast narkoosi viimist asetati Reynoldsi kõrvadesse ajutüve aktiivsuse monitoorimiseks audioseade, mis kiirgas 11–33 korda sekundis välja 90–100-detsibellise tugevusega heliimpulsse. Kui arvestada, et inimkõne valjus operatsioonisaalis oleks ca 60 detsibelli juures, siis on ilmselge, et kõrvadesse kiiratud audioimpulsid summutanuks mistahes muud operatsioonisaalis levinud helid (Holden 2009, 198–199). Kui iseloomustada helitugevust 100 detsibelli, siis Euroopa standardite järgi ei tohi võimendatud heli tugevus kontserdisaalis ületada 80 detsibelli. Müra, mida kogetakse, seistes töötavast reaktiivmootorist paari meetri kaugusel, on 120–130 detsibelli ja võib põhjustada kuulmiskahjustusi. Kaine talupojamõistus ütleb niisiis, et ehkki Augustine’i tähelepanekud on esmapilgul väga veenvad, ei kanna need siiski lõpuni välja. Korralikul rock-kontserdil on raske kuulda ka sulle otse kõrva karjuva inimese juttu, rääkimata vaiksest vestlusest. Mis tähendab, et mida iganes Reynolds operatsiooni ajal „kuulis“, pidi ta „kuulma“ mingil teistsugusel viisil, kui seda võimaldaks tavapärasel viisil funktsioneerivad kõrvad.

Eeltoodust lähtudes: NDE prospektiivse uurimise puhul ei saa kriitikavabalt eeldada, et katsealune näeb ja kuuleb kehavälise episoodi ajal samas mõttes kui tavateadvuse puhul. Kasutades Barthi kujundit, oleme NDE uurimise juures sirutanud vertikaalse redeli raudkindlaid tõendeid taga ajades peaaegu pilvedeni ja tulemus on null. Ent võib-olla piisanuks taburetist – kui osanuksime otsida õiget sorti asja. Võib-olla on siin taas nii, et „vaadates [me] ei näe ja kuuldes ei kuule ega mõista“ (Mt 13:13)? USA mainekas spirituaalsuse-uurija Andrew Newberg ütles kunagi ühes loengus, et tema kui arsti jaoks oleks kõige üllatavam võimalik olukord, kui tal oleks patsient ajuskänneris, kogeks sügavat spirituaalset elamust ja skänner ei näitaks seejuures mingit muutust ajutegevuse mustris. Minu mõttekäigu järgmine, mööndult spekulatiivne samm lähtub just sellest ideest.

III NDE, müstilised kogemused ja… suur ning väike surm

Kui nüüd küsida, kuidas vältida taevatrepi ehitamist, kui piisaks vaid taburetist, siis võib-olla oleks abi, kui nihutaksime NDE puhul fookuse sellelt, mis juhtub, sellele, mis ei juhtu. Huvitaval kombel toetub üks tuntumaid tänapäevaseid müstiliste kogemuste neuropsühholoogilisi teooriaid mitte sellele, millised struktuurid ajus aktiveeruvad, vaid sellele, millised deaktiveeruvad. Nimelt on Andrew Newbergi uurimisrühm viinud läbi katseseeriad, milles näitasid tomograafiliselt, et sügavate meditatiivsete seisundite üks olulisi tunnuseid on tagumise ülemise kiirusagariku deaktiveerumine. Kuna see ajupiirkond vastutab mh kehaprojektsiooni orienteerimise eest ümbritseva ruumi suhtes, selgitavad Newberg ja kolleegid leiu kaudu müstikute kogemust, et kõik olev on üks – lahustub piir mina ja mitte-mina vahel (Newberg et al. 2001 ja 2003, aga vt ka diskussiooni Karo 2009, 127–131). Teiste sõnadega – lahustub aju poolt konstrueeritud piir mina ja ülejäänud oleva vahelt.

Võib-olla veelgi huvitavam sellesuunaline mõttekäik pärineb seksuoloogiast. Nimelt on Janniko R. Georgiadise uurimisgrupp viinud läbi rea katseid selgitamaks, mis toimub ajus orgasmi käigus. Nagu nende 2006. a avaldatud raportist nähtub, iseloomustab ka orgasmi pigem see, mis ei juhtu, kui see, mis juhtub. Nimelt näitavad nende tulemused, et vähemalt naiste puhul kaasneb orgasmiga aju suurte osade deaktiveerumine. See puudutab huvitaval kombel ka sügavate emotsioonide genereerimisega seostatavaid ajuosi nagu näiteks amügdala. Autorid lähevad suisa nii kaugele, et nimetavad ajus orgasmi ajal toimuvat blackout’iks. Nad seletavad seda nii, et orgasmi kogemiseks peavad vaibuma ärevust ja hirmu vahendavad struktuurid, millest üks on amügdala (ja sellega seotud võitle-või-põgene-reaktsioonid). Huvitavaks teeb selle asjaolu, et needsamad struktuurid, mis ärevust ja hirmu toidavad, vahendavad ka positiivseid emotsioone – sh armastusetunnet (nn positiivne stress) (vt Georgiadis et al. 2006, 3305–3316, aga eriti joonis lk 3310; vt ka kontekstualiseerivat analüüsi Karo 2009, 136–141). Võib-olla ei olegi sel taustal nii üllatav, et prantslased nimetavad orgasmi väikeseks surmaks (pr petit mort). Ja võib-olla on selles valguses tähenduslik ka zen-budistlik metafoor virgumisest kui suurest surmast (argumentatsiooni selle kasuks, et ajus seksuaalsuse ja spirituaalsusega seonduv on evolutsiooniliselt seotud, vt Karo 2009; kõrvalmärkusena tuleb lisada, et Georgiadise ja kolleegide uurimus viidi läbi üksnes naiste peal, mistõttu viidatud tulemusi peab vaatama laiemas kontekstis ja kriitiliselt).

Toonela jõe forsseerimisse puutuvalt on öeldu juures oluline just see, et nähtavasti ei peitu paljude huvipakkuvate tajumustrite tuum mitte selles, millised ajuosad aktiveeruvad, vaid selles, millised ei aktiveeru või lausa deaktiveeruvad. Kui kaugel on Georgiadise uurimisgrupi järeldus, et orgasm kogu oma meelelises erksuses on põhimõtteliselt blackout võimalusest, et ka NDE ei iseloomusta mitte niivõrd mingi neurokeemilise substraadi aktiveerumine, vaid pigem totaalne blackout? Metodoloogiliselt: võib-olla saame suure surma olemuse kohta teha järeldusi väikese surma analoogiale toetudes. Kas võib olla, et see ongi taburet, mida taevariiki kiikamiseks vajame? Võib-olla ongi nii, nagu USA ajakirjanik Mark Morford bravuurselt lajatab, et orgasmi fenomenoloogia ongi see püha graal, mida oleme otsinud ja mis seob taevast ja maad (Morford 2005)? Teiste sõnadega: äkki on nii, et meie tajukogemusi struktureerides tavapäraselt töötav aju üksiti sulgeb uksi, mis muidu oleks meile avatud (vrd tunnetust kui informatsiooni süstemaatilist hävitamist – nt sumisevas kohvikus lugemisele keskendudes)? Mis omakorda tähendaks, et NDE tuumale ligi saamiseks ja Toonela jõe forsseerimiseks tuleks püüda informatsiooni tagurpidi hävitada ja pöörata ajutegevuse vaatlemisel tähelepanu struktuuridele, mis tavapäraselt on pidevalt aktiivsed, aga NDE puhul deaktiveeruvad (vrd Newberg et al. 2001 ja 2003 müstiliste kogemuste kohta, ülal).

Selles suunas osutab üks NDE tavaelu seisukohalt mõistatuslikemaid aspekte: nimelt et surmalähedases situatsioonis ei taju asjaosalised mingit hirmu ja ärevust, vaid pigem eufooriat. Üllatav on ka, et ei tunta mingit muret oma lähedaste pärast. Nii ärevus kui ka mure on osad võitle-või-põgene reaktsioonist, mida vahendab limbiline süsteem (sh amügdala). Ärevuse puudumist NDE puhul võiks seostada aktiivsuse vaibumisega ajutüves. Mis on aga huvitav, on tõsiasi, et üks enimlevinud komponente NDE kirjeldustes on kogemus kõikehõlmavast armastusetundest, mis justkui peaks samuti viitama limbilise süsteemi kaastööle. Hardcore materialistid viitavad NDE puhul ilmnevat eufooriat ja armastusetunnet „seletades“ endogeensete opioidide vallandumisele surevas ajus. Aga äkki oleks asjakohasem mõelda ka siin niipidi, et suure surma eufooria vallandub sarnaselt väikese surma omale – n-ö „pääsedes läbi“ siis, kui „limbiline filter“ on maas, blackout’i kaudu?

Lühidalt, mõte, mille NDE uurimisel välja pakun, on keskendumine sellele, mis ajus surmalähedases olukorras peaks juhtuma (nt limbiline võitle-või-põgene-reaktsioon), aga ei juhtu. Vaadates NDE kirjeldusi ja asjaolusid meditsiinilisest vaatepunktist, peaks teadvus paljude juhtumite puhul elutähtsaid funktsioone arvestades kindlasti tuhmuma. Aga ei tuhmu. Vastupidi, NDE kogenud inimeste sõnul nende teadvus pigem teravnes ja sageli ollakse ka veendumusel, et NDE käigus kogetu oli reaalsem kui tavalise teadvuse kaudu kogetu. NDE jätab mälujälje, mis on värske ka kümnete aastate tagant ja selle põhjal hinnatakse tihti ümber oma varasem elu ja tõekspidamised. Omistada seda neuronite sihitule laenglemisele surevas, hapnikunäljas ajus pole veenev, sest ei tohiks tulemuseks kindlasti anda eredaid, tähenduslikke ja kompleksseid kogemusi. Ent kui tegu on millegi muuga, siis kuidas sellele ligi pääseda?

Veelkord, ehk on siin abi analoogiast Georgiadise ja kolleegide uurimusega. Kui orgasmi ajufüsioloogiat iseloomustab pigem blackout kui mingite töötluskeskuste aktiveerumine ja samas me teame, kui ekstaatiline see kogemuslikult võib olla, siis ehk saab NDE puhul liikuda sama rada pidi: otsides pigem seda, mis ei juhtu, kui seda, mis juhtub, ja püüda NDE käigus kogetut n-ö tagurpidi konstrueerida. Nagu ülal osutatud, räägivad NDE-st inimesed, kes on elule tagasi toodud ja teevad seda oma loomulikku tajuaparaati kasutades. Suurele küsimusele vastamiseks oleks aga tarvis kiigata just sellesse „ajaaknasse“, kus see loomulik tajuaparaat ei saanud loomulikul viisil toimida. Ehk – tarvis oleks NDE kirjeldustest mingil viisil „tagasi originaali“ tõlkida, mis iganes see „originaal“ siis oleks.

Kuidas seda teha? Tulles tagasi loo alguse ja Marju Lepajõe juurde: Platoni vana-kreeka mõtlemisest johtuv arusaam on, et oma sügaval sisimas me juba teame maailma olemuse kohta kõike, aga ei suuda seda meenutada. Mistahes õppimine on selles kontekstis katse tagurpidi unustada (anamnees). Paljud NDE-d kogenud tõdevad, et „koht“, kuhu nad oma elamuses sattusid, oli neile varasemast tuttav, n-ö päris kodu. Võib-olla saaks siis platonlikku anamneesi kasutades sellele vähemalt teatud määral ligi? Loogika oleks järgmine: mälu-uuringutest on teada, et eredate kogemuste kontemplatiivne ja põhjalik meenutamine ei ole üksnes nende elamuste mentaalne taasesitus, vaid aktiivne taasläbielamine (Simons et al. 2022, 162–163). Kuni selleni, et sügava meenutamise puhul aktiveeruvad või deaktiveeruvad samad ajuosad, mis algse kogemuse kestel. Seda tõika on muuhulgas ära kasutatud sügavate müstiliste elamuste uurimiseks, mida muidu oleks laboritingimustes raske või võimatu esile kutsuda (nii Beauregard / Paquette 2006). Kui uurida sellest vaatepunktist NDE läbielanuid, võiks olla võimalik saada jälile ka sellele, millised olulised ajualad nende kogemuste kestel peaks aktiveeruma, aga ei tee seda ja niimoodi teadvuse toimimist NDE käigus tagurpidi konstrueerida. Ning kui seesuguse „tagurpidi unustamise“ käigus koguda ka põhjalikke fenomenoloogilisi andmeid kogetu detailide kohta (nt ebatavalised värvid-lõhnad, sünesteesia, raskeltsõnastatavad taipamised, ootamatud esteetilised kvaliteedid jne), siis võib-olla suudaksime astuda sammukese lähemale ka Toonela jõe forsseerimisele.

Viidatud kirjandus

Augustine, Keith (2008) Hallucinatory near-death experiences, URL: https://infidels.org/library/modern/keith-augustine-hndes/#OBE%20discrepancies (14.11.2022).

Barth, Karl (2013) [1922] „Jumala sõna kui teoloogia ülesanne“ – Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid, toim W. Härle ja Th.-A. Põder, Tartu: Ilmamaa, 293–320.

Beauregard, Mario / Paquette, Vincent (2006) „Neural correlates of a mystical experience in Carmelite nuns“ – Neuroscience letters 405, 186–190.

Cohen, Tammy (2010) Päev, mil ma surin, Tallinn: Sinisukk.

Eben, Alexander (2012) Proof of heaven: a neurosurgeon’s journey into the afterlife, New York: Simon & Schuster.

Eben, Alexander (2013) Tõendid taeva olemasolu kohta: neurokirurgi reis hauatagusesse ellu, Tallinn: Pilgrim.

Georgiadis, Janniko R. et al (2006) „Regional cerebral blood flow changes associated with clitorally induced orgasm in healthy women“ – European Journal of Neuroscience 24, 3305–3316.

Greyson, Bruce (2006) „Near-death experiences and spirituality“ – Zygon 42 (2), 393–414.

Holden, Janice Miner (2009) „Veridical perception in near-death experiences“ – The handbook of near-death experiences: thirty years of investigation, Ed. Holden, H.M., B. Greyson and D. James, Santa Barbara (CA): Praeger Publishers, 185–211.

James, William (2013) [1902] Usulise kogemuse mitmekesisus, Tartu: Ilmamaa.

Karo, Roland (2009) Eros and Mysticism, Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus.

Lepajõe, Marju (2022) Miks ei ole Platoni „Politeiat“ seni eesti keelde tõlgitud? Tartu: Ilmamaa.

Long, Jeffrey / Perry, Paul (2011) Surmajärgse elu tõendid: surmalähedaste kogemuste teadusuuringud, Tallinn: Nebadon.

Moody, Raymond A. (1975) Life after life: the investigation of a phenomenon – survival of bodily death, Tracy (CA): Mockingbird Books.

Morford, Mark (2005) „Female orgasm: proof of God. Science can’t explain it, evolution can’t understand it and men can oly lie there in awe“ – The San Francisco Chronicle, May 27.

Newberg, Andrew et al. (2001) „The measurement of regional cerebral blood flow during the complex cognitive task of meditation: a preliminary SPECT study“ – Psychiatry research: neuroimaging section 106, 113–122.

Newberg, Andrew et al (2003) „Cerebral blood flow during meditative prayer: preliminary findings and methodological issues“ – Perceptual and motor skills 97, 625–630.

Sabom, Michael B (1998) Light and death: one doctor’s fascinating account of near-death experiences, Grand Rapids (MI): Zondervan.

Simons, Jon S. / Ritchey, Maureen / Fernyhough, Charles (2022) „Brain mechanisms underlying the subjective experience of remembering“ – Annual review of psychology 73, 159–186.

Roland Karo
on Tartu Ülikooli usuteaduskonna juhataja ja süstemaatilise teoloogia lektor.

Soovitatud:

Jutlus
Igor Ahmedov

Sinu Kuningas tuleb alandlikkuses

Sinu Kuningas tuleb alandlikkuses (Mk 11:1–10) „Ja kui nad jõudsid Jeruusalemma lähedale Betfagesse ja Betaaniasse Õlimäe juurde, läkitas Jeesus kaks oma jüngritest ja ütles neile:

Read More »
Arvamus
Laura Jaanhold

Kohtumine neutraalsel maal

Teater peaks olema koht, kus erinevate tõekspidamiste ja elukogemusega vaatajad saavad ennast korraks asetada teise inimese kingadesse. Ehitada õhtul turvalises teatrisaalihämaruses eksperimendi korras sild tundmatusse

Read More »
English