Tänavusel jõulu esimesel pühal võtame aega, et peatuda Johannese evangeeliumi Sõna-hümni ja selle laienduse ehk proloogi juures. Nõnda nimetatakse sageli teksti Jh 1:1–18.
Esmalt eelloost
Kui noortel piiblihuvilistel soovitatakse alustada lugemist Johannese evangeeliumiga, siis vist mõeldakse sellele, et nimetatud evangeeliumi on kergem mõista. Võibolla mõeldakse, et esmapilgul nähtav on siin lihtne ja kui see on kõik, siis ka piisav. Iga soovitaja ei pruugi tajuda, et juhatab lugeja mitme tasandiga kirjandusteose esimesele korrusele. Kirjandusteose esmasel lugemisel avastatav nn „esimene korrus“ ei ole iseenesest tingimata lihtne korrus, kindlasti aga see, millele toetuvad kõik järgmised – need, mida tavatseme nimetada kõrgemateks.
Aga jõuludel ei peagi rääkima Piibli „madalamast“ või „kõrgemast“ lugemisviisist keerukuse või tasandi mõttes. Mõlemad lugemisviisid on vajalikud, need on meile kingitud erinevad horisondid, mille kaudu inimesi jumalikele saladustele lähemale juhatatakse.
Kirjandusteoseid lugedes haarab silm ja mõistab meel esmalt kirjanduslikku vormi, mis on sisu edasi andmise üks meede. Evangeeliumi tekstilõiku Jh 1:1–18 kutsutakse sageli proloogiks ehk eel-looks, ent see ei ole niisugune kirjanduslik eessõna, nagu neid kohtame Matteuse ja Luuka evangeeliumides. Neist esimene avab Jeesuse loo tema Taaveti soost pärinemise abil, teine aga Jeesuse eelkäija Johannese loo kaudu.
Kirjanduskriitiliselt küsitakse, kas proloog lisati evangeeliumile hiljem või oli see algusest peale mõeldud evangeeliumi struktuuri osana.
Esimest arusaama võiks kinnitada tähelepanek, et proloogil ei ole tihedat sidet selle kirjeldamisega, kuidas Jeesus inimeste ette ilmus. Teda tutvustatakse lugejale alles peale seda, kui Johannes on esitanud pika tunnistuse Jeesuse kohta (1:19–27). Siis aga tuleb Jeesus üsna ootamatult ja nagu möödaminnes Johannese juurde. Johannes on siin juba piisavalt teadlik Jeesuse tähendusest ja kutsub teda – vaid Johannese evangeeliumi kohaselt – Jumala Talleks (1:29). Selles plaanis pakutakse evangeeliumi algseks alguseks Jumala poolt läkitatud mehe Johannese tutvustamist lugejale (1:6).
Kuid just Johannese isikut proloogi kirjanduskriitilisse arutlusse kaasates ilmneb üks teine aspekt. Nimelt on Johannesest kõnelevad salmid 6–8 sujuvalt seotud eelneva ja järgneva valguse teemaga salmides 4–5 ja 9. Need salmid avavad Johannese ülesande juba siin – Johannes on Jeesuse kui tõelise valguse tunnistaja ja ta on seda juba siin. See asjaolu toetab arusaama, et proloog kavandati algusest peale evangeeliumi osana. Veelgi enam, kuna autor ilmselt tundis Matteuse ja Luuka sissejuhatusi Jeesuse (aja)lukku, siis võis autor sihilikult teha suure hüppe ja alustada Jeesuse lugu eelolemise, tema pre-eksistentsiga.
Evangeeliumi autori niisuguse uudse võttega seostub hästi Jeesuse lause, et juba „enne kui Aabraham sündis, olin mina“ (8:58). On veel üks seik, mis toetab arusaama, et proloog kuulus algusest peale evangeeliumi kavandisse. Sõltumata sellest, kas lugeda salm 1:18 proloogi osaks või mitte, juhatab see salm otse sinna, kus kogu evangeeliumi tunnistus Jeesusest saab alata – Johannese tunnistuse juurde, mille ta andis vastusena juutide küsimusele, kes ta on (Jh 1:19). Salmide 18 ja 19 seose tähtsust rõhutab ka näiteks Rudolf Schnackenburg (1990, I 224).
Viimaks kinnitab evangeeliumi kirjanduslikus ja teoloogilises mõttes sümmeetrilise ülesehituse eesmärgipärasust ka selle alguse ja lõpu võrdlemine. Proloogile Jh 1:1–17/18 vastab epiloog Jh 21:1–25. Proloog toob Jeesuse alul peidetuna ja evangeeliumi järgnevas tekstis selgemal kujul meie maailma, sellesse „kosmosesse“. Epiloog aga laseb tal seletamatul kombel eemalduda nii, et tunnistus temast jääb (21:24–25). Siinkohal on aeg keskenduda evangeeliumi alguse Sõnale, logos’ele.
Alguses Algusest
Alguses oli Sõna (Jh 1:1). Pean põhjendatuks arusaama, et evangeeliumi autor on pidanud heaks toetada motiivi Kristusest Jeesusest, kes loobus olemast võrdne Jumalaga ja sai inimese sarnaseks, arendades omalt poolt edasi apostel Pauluse vormitud hümnilikku teksti (Fl 2:5–11).[1] Evangeeliumi autor näib kasutavat selle varajase hümni esimese poole kristoloogiat – katabaatilist arusaama Kristusest, kes astub alla inimeste juurde. Nii saab autor alustada Kristuse maapealse missiooni kirjeldust.
Evangeeliumi proloogile andis evangelist logos’e kujundi sissetoomisega päris alguses erilise rolli. Mida tähendab logos’e kujund ja kust see võiks pärineda? Missugused on kujundi traditsiooniloolised juured? Siin on tõenäoline oletada hellenistliku juutluse mõttevilju, mille allikaid leiab Vana Testamendi tarkuskirjandusest. Õpetussõnade 8. peatüki salmide 22–31 kohaselt loodi tarkus kogu loomise alguses või isegi enne seda, ta oli Jumala juures lemmiklapsena ja tundis rõõmu inimlastest.[2]
Jumala juures olev tarkus sisaldub ka suures osas apokrüüfsest Jeesus Siiraki raamatust, vt peatükke 1, 4 ja 15. Siirak 1:9–10 kirjeldab tarkuse väljavalamist loodu ja kogu liha üle, lubades kujutada tarkust justnagu laskumist Jumala juurest allapoole Jumala enda tahtel. Võib oletada, et juudi soost hellenistliku taustaga kristlased seostasid tarkuse ja sõna omavahel nii tihedalt, et võisid hümnis kasutada logos’e mõistet ilma, et tekstis tarkus (sophia) otseselt esile tuleks. Pean tõenäoliseks Johannese evangeeliumi lõpliku kuju valmimist aasta 100 paiku ja seetõttu on võimalik eeldada ka Kolossa kirja Kristuse hümni (Kl 1:15–20) kasutamist, nii et vähemalt osal lugejatel oli võimalus proloogi elemente traditsiooni põhjal ära tunda. Monoteistlik arusaam tarkuse loomisest Jumala poolt sai olla aluseks kristlikule arusaamale Sõna ühest olemusest Jumalaga, nagu see ilmneb Jh 1:1.
Vormi ja sõnumi imeline sulam
Proloogi hümnilik osa eristub vormiliselt selgelt proosast, mis algab Jh 1:15, hiljemalt 1:19. Seejuures võib Jh 1:15–18 mõista ka kui tundlikult kujundatud sidelõiku hümni ning Johannese ja Jeesuse ajalooliselt kujutatud kohtumise vahel. Proloogis esile toodud mõtted aga vahelduvad vastavalt eesmärgile. Kindlasti tingivad stilistilisi „pöördeid“ vähemalt kaks keskset tegurit. Esiteks kasutatakse kaalukaid mõisteid peale Jumala, nagu Sõna, elu, valgus, pimedus, maailm, omad, liha, meelevald, vastu võtmine, kirkus, Ainusündinu, arm ja tõde, väga tihedalt. Proloogi on üle võetud kogu evangeeliumis keskset tähendust omavate terminite bukett, mida järgnev tekst korduvalt avab ja selgitab. Evangeeliumi autori jaoks tähtsate mõistete ning kristoloogia käsitlust ja selgitust saab lugeda siinse teksti autori raamatust „Uue Testamendi kontekstualiseeriv teoloogia“ (Tasmuth 2020, 142–150).
Hümn Jh 1:1–14 on liidetud järgneva proosatekstiga ühendava lõigu 1:15–18 abil, mis koos moodustavadki proloogi ehk eelloo.
Hümni mõttekulg on aga selgelt jälgitav:
- logos / Sõna on preeksistentne ja osales kõigele alguse panemises 1:1–5;
- vahelõik Johannese tunnistuse kohta valgusest, et inimesed hakkaksid uskuma 1:6–8;
- sõna tulemine maailma, inimeste juurde, kes teda vastu ei võta 1:9–13;
- inkarnatsiooni ehk lihasse tulemise selgesõnaline esitus 1:14.
Teksti tabamatu rikkus
1:1–2 Evangeeliumi avasõna „alguses“ on kogu Pühakirja esimese sõna kordus, mille tunneb ära nii kreekakeelses Septuagintas kui ka eestikeelses Piiblis. Kui aga Genesis 1:1 märgib loomise algust, siis siin on rõhk pigem ajal enne maailma loomist, seega rohkem ehk logos’e kvalitatiivsel kui ajalisel enneolemisel (Brown 1966: 4). Sama sõnaga algas ka Markuse evangeelium, ent sõnaga „algus“ viib Jh 1:1 mõtte veel kaugemale tagasi kui Mk 1:1, mis märkis Jeesuse Kristuse, Jumala Poja, evangeeliumi algust. Seesama Sõna, kes oli / on loomult sedasama, mida Jumal on, oli alguses just nimelt Jumala juures. Siin kasutatud prepositsioon pros võib tähendada nii kaaslasena kellegi juures olemist kui ka kellegi poole suundumist. Esimene teavitab siis lugejat otsekui loomulikust asukohast, teine aga loomu või meele suundumusest ja tahtest olla kellegi juures.
1:3–5 Proloogi kahest suurimast tekstikriitilisest pähklist esimene paikneb siin ja puudutab ka teksti seda külge, kuidas keskajal salme nummerdati. Numeratsioon on ette antud ja suhtlemise ning üksteisemõistmise huvides numeratsiooni ei muudeta. Kreekakeelsed käsikirjad pakuvad kahte lugemisviisi ning ajaloos on piibliväljaanded mõlemat viisi kasutanud. Väljend ho gegonen ehk „mis on tekkinud“ võib kuuluda kokku eelmise lausega ja kinnitada, et „kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud“. Siis kõlab järgnev lause nõnda: „Temas oli elu, ja elu oli inimeste valgus“. Suur hulk kaasaegseid piiblitõlkeid, ka uusim eestikeelne Piibel, on valinud teise variandi. Selle kohaselt kuulub fraas ho gegonen teise lause juurde, moodustades sellega terviku niisugusel kujul: „Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus“. Nii on logos elu tekke ehk sünni vahendaja, millest lõpuks kogu maapealne maailm osa saab.
Valgus tähistab siin peale loodud valgusallikate ka eshatoloogilist hüve (Schulz 1987, 20). Selle hüve saamine tegelikkuseks teeb pimeduse eristatavaks, teeb seega pimeduse „päris pimeduseks“. Nüüd saavad valgus ja pimedus eristatavalt kohtuda. Ent pimedus ei tervita valgust, ei mõista, ei võta vastu või omaks ega suuda valguse üle ka ülemvõimu saavutada. Kõik need võimalused peituvad nüansirikkal viisil raskesti tõlgitava kreeka tegusõna katalambanein tähendusvaramus.
1:6–8 Selles olukorras läkitas Jumal taas oma prohveti, kes pidi hakkama tunnistama valgusest. Evangeelium toonitab hiljem korduvalt tunnistamist, millele Johannes paneb siin aluse ja mille lõpetab sümmeetriliselt jünger, keda Jeesus armastas. Tema tunnistus on tõene, see on saanud lõpuks kirjaliku kuju ja selle tunnistuse tõesust kinnitab üks algkristlaste meie-grupp (Jh 21:24–25).
1:9–13 Nii nagu Johannese tunnistuse ja kuulutuse potentsiaalne vägi võimaldas selle vastuvõtmise korral kõikidel inimestel uskuma hakata, nii on loomulik, et tõeline valgus ise suudab valgustada iga niisugust uskuma hakanud inimest. Ent missugusele olukorra mõistmiseks evangelist lugeja silma avab? Logos oli maailmas. Ehkki kõik on tekkinud logos’e läbi ja kõik on seega logos’e oma, ei võtnud omad teda omaks. Siin näib, et omadena on mõeldud Iisraeli, Jeruusalemma, Issanda omandrahvast.
Inimeste meelevallas on siiski avada end valgusele, logos’ele, Jumala elavakstegevale ja valgust andvale Sõnale. Siin saavutab hea sõnum hea vastuvõtu nende poolt, kes ei ela pimeduses, sest pimedus ju ei võta Sõna vastu. Ent kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla, väe (exousia) saada Jumala lasteks. Lasteks, kes usuvad Jumala nimesse ja kelle ilmumises on loomise mõte juba eesmärgistatud. Autor eristab lapsi (tekna) poegadest, sest Johannese evangeeliumis on poeg (hyios) üksnes Jeesus. Seda imelisem on näha salmis 13, et Jumala nimesse uskuvad Jumala lapsed on Jumalast sündinud. Väga hästi sobib ka tõlge „Jumalast sünnitatud“ (Brown 1966, 12). Aga eks see on ka maisel tasandil arutledes mõistetav, et kellestki sündinu on tema laps.
1:14 Iisraeli Pühakirja kohaselt on iga inimene kaduva loomuse tõttu „liha“. Evangeeliumi autor ei näi siinkohal arvestavat Pauluse pärimusega, mis omistas sõnale sarx spetsiifiliselt langenud ja Jumala vastu pöördunud iseka inimese tähenduse. Johannese evangeeliumis välistab Sõna lihaks saamine igasuguse gnoosisele omase mõtteviisi ja ilmselt vastandub teadlikult sellele.
Lihaks ehk inimeseks saanud Sõna elas meie keskel, elas ajutiselt, mida rõhutab ka tegusõna skenoun aoristi vorm eskēnōsen, mille ilmekas tõlge on „telkis“. Logos telkis meie keskel vaid ajutiselt, nagu saabuja, kes siis jälle edasi läks. Ent just selles „liha“ olekus me nägime vaid sellel ajaperioodil tema kirkust, mis oli Isast Ainusündinu kirkus, täis armu ja tõde. Kirkus on ka valgus ja Jumala lapsed näevad seda seetõttu, et nad erinevalt pimedusest. Nad on Sõna vastu võtnud.
1:15–18 See on evangeeliumi autori kujundatud sidestav tekst, mis ühendab proloogi Jh 1:19 algava Johannese tunnistusega. Salmide 18 ja 19 liitekohas muutub Sõna maailma tulemise kirjeldus ajalooliseks. Kohe suureneb ka tegelaste hulk – Johannese juurde tulevad preestrid ja leviidid oma küsimustega.
Johannes annab tema-vormis ennetava tunnistuse mehe kohta, kes tuleb pärast teda ennast. Tema ehk nimeliselt nimetatud Jeesuse kohta annab Johannes tunnistuse kohe salmis 17 ja siis juba ka samalaadses sõnastuses tunnistuse nii-öelda „ajaloos“, kus Johannes on juba inimeste keskel liikuvat Jeesust näinud (Jh 1:30).
Seaduse ja armu vahekorra dialektika kohta on Bultmanni põhjal väidetud, et siin kasutatakse apostel Pauluse teoloogiat. Seos ei pruugi küll nii otsene olla. Jeesuse kriitilised sõnad Seaduse kohta puudutavad pigem Seaduse tõlgendamist juutide ehk nii-öelda „omade“ poolt, kes Sõna ja siis ka Seadust päriselt vastu ei võtnud (Brown 1966, 16). Nende juutide kohta, kes hiljem ka ise Jeesuselt küsisid, et kas ka nemad on pimedad[3], sest pimedad ei näe valgust. Seaduse niisugune dialektiline positsioneerimine sobib sellesse religiooniloolisse konteksti esimese kristliku sajandi lõpul, kus kristlike koguduste ja sünagoogi rahva vahel kontaktid kadusid ja muutusid pingelisemaks (Schulz 1987, 11–12). Niisugused juudid, kes vaenasid Jeesust ja hiljem ka kogudust, ei tõlgenda Seadust asjakohaselt. Ja siiski, Jeesuse sõnade kohaselt tuleb pääste juutidelt (Jh 4:22).
Et arm ja armu sünonüüm armastus ning tõde käivad koos, ei lase salmi 17 mõte meil kumbagi teise vastu välja mängida ega eetilisse hierarhiasse asetada. Salmis kirjeldatakse Jeesus Kristust esimest korda isikuna ning seotakse arm ja tõde tema tulemisega. Advendiga ja jõuludega!
Viimaks asetatakse inimene Jumala ees loodule kohasesse paika – inimene ei ole Jumalat päriselt kunagi näinud. Proloogi teine tekstikriitiline pähkel peitub aga Jumala ning Jumala Poja suhte väljendamises kolme variandina. Ühe käsikirjagrupi kohaselt loeme: „Ainusündinud Jumal, kes on Isa rinna najal“. Teise kohaselt loeme: „Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal“. Kolmanda lugemisviisi puhul on süntaks keerulisem: „ Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat kui vaid Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal“.
Mida peaksime arvama? Tekstid, mis räägivad Ainusündinud Pojast, esinevad pisut erineval kujul kahes käsikirjagrupis ja on väliste kriteeriumide alusel mõneti eelistatavamad. Teiseks toetab Ainusündinud Poja varianti selles salmis ka kaalutlus, et Ainusündinut nimetati juba salmis 14 ning selle kordumine salmis 18 on harmooniline. Kolmandaks rõhutab Johannese evangeelium Poja tähendust läbi kogu jutustuse. Viimaks näib, et autor reserveeris Jeesuse otsese tunnistamise Jumalaks evangeeliumi lõppu. Sellesse uude panoraami, kus Jeesus on üles äratatud surnuist ja kus ta on tagasi minemas sinna, kust ta pärineb. Niisuguse panoraami kontekstis on Toomas esimene, kes sellele äratundmisele aidatakse.
Vaadeldud poeetilist Sõna-hümni on sageli nimetatud „johanneslike“ koguduste jõululauluks (Schulz 1987, 14). Seda äratundmist sobib ikka ja jälle südamesse võtta ja tähistada sellel aasta kõige pimedal ajal. Nii saame paremini aru, et valgus tuleb üksnes Jumalalt, et õndsuslugu algas enne kõige nähtava loomist, et kõik on tehtud meie eest ja meie saame seda tänulikult vastu võtta.
Viidatud kirjandus
Brown, Raymond E. (1995) The Gospel According to John (I–XII). AB 29. Garden City, New York: Doubleday & Company.
Nestle, Eberhard / Aland, Kurt (2012) Novum Testamentum Graece. 28. revidierte Auflage. Stuttgart: Deutsche Bibelgesellschaft.
Schnackenburg, Rudolf (1990) The Gospel According to St John. Vol 1. Transl K. Smyth. Kent: Burns & Oates.
Schulz, Siegfried (1987) Das Evangelium nach Johannes. NTD 4. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.
Tasmuth, Randar (2020) Uue Testamendi kontekstualiseeriv teoloogia. Kristliku usulise mõtte ja praktika sünd. EELK UI toimetised 29. Tallinn: EELK UI.
[1] Johannese evangeeliumi autor ei pruugi olla sõltuv Pauluse tekstist, Filipi kirjas vormitud hümni pärimuslikud eelvariandid võisid olla algkristluses laiemalt tuntud ja hinnatud.
[2] „Issand lõi mind oma töö alguses, esimesena oma töödest muistsel ajal“ (Õp 8:22).
[3] Jh 9:40. Peatükk Jh 9 selgitab ja avab nii sabati, Seaduse pidamise kui ka patu ja armu teemat Jeesuse tegevuse kaudu selles maailmas, kus kannatused, nagu pimedus ja muud haigused, on inimeste igapäevased kaaslased.
Randar Tasmuth
on EELK vikaarõpetaja ja EELK Usuteaduse Instituudi Uue Testamendi professor.
