Luterliku Maailmaliidu 13. täiskogu sõnum 

Luterlik Maailmaliit on kirikuosadus, kuhu kuulub 150 kirikut 99 erinevast maailma riigist, sealhulgas Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. Maailmaliidu liikmeskirikutel on ühtekokku 75,5 miljonit liiget.  

LML asutati 1947. a Rootsis Lundis. LML-i asutamise üheks ajendiks oli vajadus abistada arvukaid luterlastest pagulasi, kes olid teise maailmasõja ajal või järel sunnitud oma kodudest põgenema või kes olid sunniviisiliselt ümber asustatud. Diakoonia ja pagulaste abistamine on tänase päevani LML-i tegevuse oluline osa. Luterliku Maailmaliidu peasekretär on EELK õpetaja dr Anne Burghardt.  

13.–19. septembrini 2023. a toimus Poolas Krakówis LML-i 13. täiskogu. Täiskogu on luterliku kirikuosaduse kõrgeim seadusandlik organ, mis koguneb iga 6–7 aasta tagant. Seekordse täiskogu teemaks oli valitud „Üks ihu, üks Vaim, üks lootus“. Käesolevaga avaldame täiskogu pöördumise täies mahus.  

Luterliku Maailmaliidu 13. täiskogu sõnum 

Preambula 

Luterliku Maailmaliidu (LML) kolmeteistkümnenda täiskogu delegaatidena kogunesime 13. –19. septembrini 2023 Krakóvisse Poolas, et vaadata ühistel jumalateenistustel, mõtisklustes, aruteludes ja otsustes meie üleilmse kirikuosaduse tulevikku, juhindudes teemast „Üks ihu, üks Vaim, üks lootus“ (Ef 4:4). 

Enne siia tulemist kogunesime nii piirkondlikel eelassambleedel kui ka noorte, naiste ja – esimest korda ka – meeste eelassambleel siin Poolas.  

Me oleme ülimalt tänulikud külalislahkuse eest, mida Evangeelne Augsburgi Usutunnistuse Kirik Poolas, selle juhid, kogudused ja vabatahtlikud meile osutasid. Tunnistades vähemuskirikuna omal maal usku tihtipeale keerulistes oludes, on Poola luterlik kirik tõestanud, et igal kirikul on olemas oma annid, mida ülejäänud osaduskonna liikmetega jagada.  

Üheskoos kinnitame, et me oleme üks Kristuse ihu, kellele annab väe üks Vaim ja kes on kutsutud kuulutama üht lootust ülestõusnud Kristusest. 

Täiskogul tuletati meile meelde, kui oluline on anda järjepidevat, usutavat ja ühist tunnistust evangeeliumist arvukate kriiside keskel, mis on tänapäeval meie polariseerunud ja killustunud maailma tabanud. 

Mõeldes Augsburgi usutunnistuse 500. aastapäevale 2030. aastal, meenutame 16. sajandi reformaatorite üleskutset – millele viitas ka meie peakõneleja – olla kirik, keda tuleb kogu aeg reformeerida, kus töötada kristliku ühtsuse nimel, aga taotleda ka kogu inimkonna ja kogu loodu liitmist üheks ihus, tunnistades evangeeliumi sõnades ja tegudes. 

Üks ihu 

Jumalateenistusel me mõtlesime inkarnatsioonile, kui Jumal sai inimlapseks sõimes, haavatavaks lihast ja verest ihuks. Inkarnatsioon kutsub meid üles nägema Jumalat igas inimeses ja kogu loodus, tunnistama meie [omavahelist] sügavat ühtsust.  

Me elame lõhestunud maailmas, kus ihud on haavatud, kõrvale jäetud ja tõrjutud ning Maa, meie ühine kodu, kannatab süveneva keskkonna- ja kliimakriisi tagajärgede käes. 

Ülemaailmse keskmise temperatuuri pidev tõus, mille tõttu on käesolev aasta juba praegu kõigi aegade kuumim, on tähendanud loodusliku mitmekesisuse, elude, elatusvahendite ja tervete kogukondade hävimist. Me kuuleme tungivat üleskutset ja tunnistame vajadust tegutseda. Me oleme osa Jumala loodust. Noorte eestvedamisel tõotame olla veelgi enam majandusliku – ja kliimaõigluse eestkõnelejad, kaitstes planeeti ja selle ressursse tulevaste põlvkondade jaoks. Üheskoos kinnitame, et loodu ei ole müügiks. 

Oleme tulnud kokku piirkonnas, kus Venemaa sõjas Ukraina vastu on hukkunud ja vigastatud sadu tuhandeid inimesi ning miljonid on pidanud sõjategevuse tõttu ümber asuma. Me kuuleme üle kogu maailma sõja ja konfliktide tõttu sandistatud, tapetud või ümberasustatud ihude appikarjeid. Me mõtleme Etioopiale, Haitile, Manipurile, Myanmarile, Nigeeriale, Palestiinale, Sudaanile, Venetsueelale, Jeemenile ja paljudele teistele paikadele, kus vägivald nõuab elusid ja hävitab terveid kogukondi. Meie usk kutsub meid üles olema õigluse, rahu ja lepituse sõnumitoojad ning seisma kõige haavatavamate kõrval. 

Sel aastal oleme näinud suurimat pagulaste ja riigisiseselt ümberasustatud inimeste arvu – ametlikel andmetel üle 108 miljoni inimese. Meie usk kutsub meid üles võtma võõraid vastu ja me oleme tänulikud neile, kes pakuvad varjupaika ja toetust Kristuse sõnade järgi: „Mina olin kodutu ja te võtsite mu vastu“ (Mt 25:35). 

Me taunime igasugust vägivalda ja diskrimineerimist, mis põhineb rassil, rahvusel, sool, seksuaalsusel, ühiskonnaklassil, vanusel, puudel, võõravihal, kastil või ühiskondlikul taustal. Kõik inimesed on loodud Jumala näo järgi ja neil on üks ja sama puutumatu väärikus. 

Me tähistame LML-i soolise õigluse põhimõtete vastuvõtmise kümnendal aastapäeval saavutatud edusamme ja kinnitame taas oma vankumatut pühendumust naiste toetamisele ning seksuaalse ja soopõhise vägivalla lõpetamisele, mis suurenes järsult COVID-19 pandeemia ajal. Me kutsume üles tugevdama naiste ja meeste ühist võitlust patriarhaadi vastu ning tunnistame sellist mehelikkusekäsitust, millele on iseloomulik hoolimine, hoolitsemine ja teenimine. 

Me kordame LML-i üleskutset, mis tehti esimest korda pea nelikümmend aastat tagasi, kindlustada naiste täielik osalemine ordineeritud ametis. Ordineeritud ameti puhul ei tohiks toimuda naiste ja meeste eristamist.  

Me kurvastame koos naistega, kellele ei ole ikka veel tagatud võrdset väärikust ja kes kannatavad rassilise, kultuurilise või usulise rõhumise all. Me kutsume üles teoloogilise arutelule ja haridusele soolise õigluse teemal ning naiste ja tüdrukute jätkuvale toetamisele, et tagada neile võrdne ja õiglane ning võimalusterohke tulevik. 

Me oleme tugevamad tänu erinevate osapoolte kaasatusele osaduskonna ellu. Me kohustume seisma hea selle eest, et põlvkondade vahel valitseksid õiglasemad suhted. Me ei saa seda veel iseenesestmõistetavaks pidada, ehkki mõningaid edusamme on täheldada. Me peame tegema rohkem selleks, et tagada noorte sisuline osalemine kõigis kirikuelu valdkondades, sealhulgas juhtimises ja otsuste langetamises. 

Meid on kutsutud nägema üksteises Kristust ja võitlema inimväärikust alandava vihakõne vastu, mis viib üksikisikuid või kogukondi kahjustavate tegudeni. Me kõik oleme liidetud ühte Kristuse ihus ja me teame, et kui üks ihuliige kannatab, siis kannatab kogu ihu. Nagu apostel Paulus meile meenutab: „Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses“ (Gl 3:28). 

Nii nagu meie usk kohustab meid hoolitsema kaasinimeste füüsilise heaolu eest, peame me tähtsustama ka vaimset, spirituaalset ja emotsionaalset tervist. Üleilmse usukogukonnana oleme kutsutud võitlema häbimärgistamise ja tõrjutuse vastu, olles paigaks, kuhu inimesed, kes vajavad tunnustamist, vastuvõtmist ja kaasamist, saavad vajadusel pöörduda. Oleme täheldanud vaimse tervise probleemide lisandumist seoses COVID-19 pandeemia ja süveneva kliimakriisiga, aga ka vägivalla, diskrimineerimise ja polariseerumise tõttu. See olukord nõuab teoloogilise töö kõrval kiireid praktilisi samme. LML on kirikuosadus, kes kuulutab evangeeliumi erineval moel, kõigil aegadel, kõigis kultuurides, majandussüsteemides ja poliitilistes oludes, soovides olla maa soolaks ja maailma valguseks. Me tähistame ühtsuse andi mitmekesisuses, teades, et kõige keskmes on alati Kristus. 

Meie liikmeskirikud erinevad riigiti ja piirkonniti üksteisest märkimisväärselt. Vastastikune vastutuskohustus on kiriku üks tunnusmärk, millega püüame kanda üksteise koormaid. Ühistes aruteludes mõistame, mida tähendab olla üks Kristuse ihu 99 eri riigis ja kuidas see mitmekesisus meid rikastab. Me vajame üksteise kogemusi, mõtteid ja kriitikat. Kristus, kelles kõik püsib koos (Kl 1:17), tuletab meile seda meelde ja julgustab meid. 

LML on küll konfessionaalne osadus, kuid mitte sissepoole vaatav konfessionalistlik organisatsioon. Asutamisest peale on LML-i üks põhiülesandeid olnud töö kristliku ühtsuse nimel. Me näeme end osana laiemast oikumeenilisest liikumisest, kellel on oma partneritega tihedad sidemed ja kes on võtnud ühise kohustuse järgida Kristuse kutset, „et kõik oleksid üks“ (Jh 17:21). 

Olla luterlane tähendab olla oikumeeniline. Issand kutsub meid tunnistama alandlikus meeles, et kirik on üks Kristuse ihu. Me oleme aastakümneid osalenud viljakates oikumeenilistes dialoogides ja me püüdleme sügavama üksteisemõistmise poole kõigi kristlase vahel.  

Me oleme igati teadlikud erimeelsustest ja lahkarvamustest, mis on sajandite jooksul kristlikke kirikuid lõhestanud ja mis põhjustavad jätkuvalt pingeid meie kirikutes, meie üleilmses luterlikus osaduses ja kristlaste seas kogu maailmas. Kuid me teame ka, et meid ühendavat on rohkem kui meid lahutavat, ja me tõotame üheskoos edasi minna. 

Üks Vaim 

Jumalateenistusel me tunnistasime üles oma südame rikutuse ja palusime, et Jumal looks meile puhta südame. Me kuulsime tõotust, et Jumala Vaim on teinud meid uueks ja lepitanud meid, kutsudes ja innustades meid elama juba kohal oleva Jumala ligiolus ja lähemal üksteisele. 

Me elame üha polariseeritumas maailmas, kus eksitavad teoloogiad loovad eksklusiivseid või reaalsust eitavaid kogukondi, koondades võimu ja rikkuse vaid üksikute kätte, külvates samal ajal hirmu ja killustatust kirikutes ja kogukondades. Me tõdesime, et selle ületamiseks peame üleilmse osaduskonnana ja liikmeskirikutes oma õpetuse ja kuulutuse rajama vastutustundlikule teoloogiale. 

Vastutustundlik teoloogia tugineb Piiblile. See ravib haavu, toob ühtsust ja tugevdab osadust. Vastutustundlik teoloogia on terviklik, kasutab kaasavat keelt ning erinevaid ja arusaadavaid väljendusvahendeid. Vastutustundlik teoloogia ehitab kaasavaid kogukondi, söandab uuendada oma keelt ja viise, kuidas jõuda inimesteni ühiskonna äärealadel. Vastutustundlik teoloogia teeb ruumi ühe Vaimu uuendavale ja reformeerivale väele. 

Me peame oma kirikute kestlikkuse seisukohalt väga oluliseks tugevamat teoloogilist haridust ja juhtide väljaõpet, mis valmistab inimesi ette tegelema keeruliste teemadega lihtsustatud vastustesse kaldumata. 

Teoloogilise hariduse eriline fookus peaks olema konstruktiivsel suhtlusel religioonide vahel – seda nii kõrgetasemelise dialoogi kujul kui ka rõhutades igapäevaste sõbralike kohtumiste tähtsust teiste usundite esindajatega. Me tõotame olla head ligimesed usuliselt mitmekesistes ühiskondades. 

1984. aastal Budapestis toimunud täiskogul mõistis LML hukka Martin Lutheri juudivaenulikud väljaütlemised ja tema hilisemate kirjutiste üleskutsed vägivallale juutide vastu, kuulutades antisemitismi vasturääkivuseks ja rünnakuks evangeeliumi enda vastu. Me kinnitame seda veel kord ja tunneme jätkuvat kohustust elada oma luterlikku pärandit kristlikus usus armastuse ja austusega juudi rahva vastu. 

Kirikuosadusena oleme kutsutud eristama Vaimu meie aja paljudest vaimudest (1Kr 12:10), et teha kindlaks, mida me peame tegema, kuulates kolmainu Jumala kutset maailmas, mis edastab nii palju vastuolulisi, vääraid ja segadusttekitavaid sõnumeid. Olles palves ja ühises jumalateenimises üks, uurides ühiselt Pühakirja ja luterlikke usutunnistuskirju, tunneme me ära, milline on Jumala kutse meie tänases maailmas, ja elame selle järgi. 

Täiskogu teema tuletab meile meelde, et ihu ja vaim kuuluvad kokku, ning kutsub meid üles astuma välja igasuguse – nii vaimse kui ka füüsilise – rõhumise vastu. Meie oleme kutsutud võitlema rassismi, vägivalla, väärkohtlemise, ebavõrdsuse ja ekspluateerimise vastu, mida kohtab tänapäeval veel nii kirikus kui ka ühiskonnas. 

Mõnes maailma osas kannatavad kirikud rangete seaduste või valitsuse poliitika tõttu, mis piiravad nende sõnavabadust ja põhjustavad tagakiusamisi, kui nad söandavad sõna võtta õigluse ja inimõiguste kaitseks. Me mõistame hukka meie kristlike õdede ja vendade vastu suunatud diskrimineerimise ja rõhumise, kus iganes see ka aset ei leiaks ja olenemata nende usust või konfessioonist. Palume liikmeskirikutel nende eest palvetada ja kutsume osaduskonda üles selle probleemiga tegelema. 

Üks lootus 

Jumalateenistusel me meenutasime, et me oleme inimestena üks perekond ja et olgu tormid kui suured tahes, Kristus on paadis koos meiega.  

Seistes silmitsi erinevate, üksteisega kattuvate kriisidega ja nähes tagasilööke raskelt kättevõidetud inimõigustele, võime tunda, et need proovikivid on meile üle jõu käivad ja ületamatud. Selle täiskogu ajal oleme kuulnud, kuidas ülestõusnud Kristus ütleb meile: „Ärge kartke!“.  

Üks Vaim näitab meile, et teistsugune maailm on võimalik. Evangeelium kutsub meid lootma, õppima lugema Jumala tõotuse märke kõikjal maailmas, sest meie lootus on rajatud Jeesusele Kristusele. 

Luterlastena osaleme Jumala kõikehõlmavas missioonis: kuulutustöös, huvikaitses, diakoonias nii rahvusvahelisel tasandil kui ka kohalikul tasandil oma kirikutes. Meid on ristimise läbi kutsutud ja läkitatud kuulutama Jeesuse Kristuse vabastavat evangeeliumi sõnas ja teos. Vaim kutsub meid olema õigluse, rahu ja lepituse tööriistadeks, tervendama haavu meie kirikutes ja meie ühises maailmas. Püha Vaim varustab meid oma andidega ja julgustab rajama lootuse kogukondi kõikjal maailmas, kus evangeeliumi jagatakse ja elatakse. 

Lootusest rääkides ei tohi me lasta end eksitada maistest väljavaadetest, võltslootusest ja petlikest soovidest, vaid peame keskenduma konkreetsele lootusele selles ja tulevases maailmas. Me kinnitame, et lootus hoiab LML-i kui osaduskonda koos. See ärgitab meid solidaarsusele üksteisega, kui seisame silmitsi kiirete muutuste ja väljakutsetega meie maailmas. 

Lootus tuletab meile meelde, et me oleme üks inimkond, ilma igasuguse vahetegemiseta. Ristimisvees teadvustame endale, kui tohutu on pühade osadus meie kõrval ja ümber. Selles lootuses täname Jumalat kõigi inimeste eest, kes on lepituse teel enne meid käinud. 

Tegevuses kirikute osadusena peame avastama uusi viise, kuidas jagada lootust kõigile inimestele. Mitte tühja lootust, vaid julget lootust, mille annab usk Jumalasse ja millega käib käsikäes vaeseid, hädasolijaid, sisserändajaid, pagulasi ja kriisidest mõjutatud inimesi teeniv tegevus. Lootus annab meile jõu, millega avalikus ruumis õigluse ja inimõiguste kaitseks välja astuda. See lootus peab kiriku tegevuses, jumalateenistuses ja misjonis käegakatsutavamalt avalduma. 

Luterliku [kirikuosadusena] vajavad meie kirikud kogu aeg reformeerimist. Kristuses [elades], kogeme me selles maailmas nii rõõme kui kannatusi ja me oleme kutsutud märkama ning lahendama väljakutseid, mis LML-i kirikuosaduses ja meid ümbritsevas maailmas esinevad. Me kohustume õppima oma minevikust. 

Diakoonia on lootus panduna tegudesse. Me toetame LML-i tegevust arengukoostöö ja humanitaarabi valdkonnas, tema üleilmset tegevust, koostööd liikmeskirikute ja partneritega selle nimel, et pakkuda hädasolijatele nii lootust kui ka kindlust tuleviku osas. Püüame koos kõigi usundite esindajatega aidata ühiselt kaasa õiglasema, rahumeelsema ja lepitatud maailma kujundamisele. 

Kasvav teadlikkus inimtekkelisest kliimakriisist ja selle lahendamise püüdlused on selge märk lootusest meie liikmeskirikutes. LML peab ka edaspidi kandma olulist rolli kohalike kirikute ja kogukondade tegevuse sidumisel üleilmse huvikaitsega. 

Lootus on lääts, läbi mille me vaatame maailma Kristuse järgijatena, kes on ühisel teekonnal tulevikku. 

Läkitatud maailma 

Me pöördume kodumaale tagasi sügavama arusaamisega sellest, mida tähendab olla kirikuosadus, ja tugevama sooviga tugevdada omavahelisi sidemeid. Me elame kirikutena kiriklikus ja usutunnistuslikus osaduses, tunnistades oma usku [ja osaledes] Jumala kõikehõlmavas missioonis. Oma kutsumust järgides taotleme me lepituse ja ühtsuse andi kõigi ligimestega.  

Liikudes Augsburgi usutunnistuse 500. aastapäeva poole aastal 2030, rõõmustame oma osaduskonna oikumeenilise potentsiaali üle, kus kõlab üleskutse hoida Kristuse ihu ja kirik ühtsena.  

Alati jätkuva reformatsiooni kirikutena oleme kutsutud töötama rahu nimel maailmas, inimeste, riikide ja kogu loodu vahel. 

Ühe ihuna, keda kutsub üks Vaim, ja ühes lootuses läheme Krakówist igasse ilmakaarde, kuulutades evangeeliumi, et oleme Jumala armu poolt vabastatud ja läkitatud teenima oma ligimest. 

Inglise keelest tõlkinud Kadri Lääs. 

Originaal: LWF Assembly message  

Foto: LWF/ Johanan Celine Valeriano