Ajakirjas Kirik & Teoloogia on 2021. ja 2022. aastal ilmunud mitu arvamuslugu teoloogilise kõrghariduse ja akadeemilise teoloogia teemal. Need on tõukunud aruteludest EELK sees, kus ikka ja jälle kerkib üles küsimus, kas meil on ikka tarvis ordinatsiooni ettevalmistusena akadeemilist teoloogilist kõrgharidust. Sellistes aruteludes seatakse akadeemiline teoloogia sageli pingevälja praktilise kutsealase ettevalmistusega, millel on selge ja otsene väljund koguduse- ja misjonitöösse. Suur osa evangeelsetest kirikutest on säilitanud tänase päevani akadeemilise teoloogilise kvalifikatsiooni nõude õpetajaametisse ordineerimisel ja eeldavad kandidaatidelt teaduspõhiseid kutsealaseid teadmisi ning teoloogilist otsustusvõimet ja isikliku usulise identiteedi süvendamist.
Aeg-ajalt on hea vaadata, mida teevad meie sõsarkirikud ja oikumeenilised partnerid teoloogilise hariduse valdkonnas, millised küsimused ja uurimisteemad on seal hetkel aktuaalsed ning kui populaarne on üldse teoloogiaharidus. Selleks intervjueerib toimetus kõiki teoloogilist haridust andvaid kõrgkoole Eestis ning valitud teoloogiateaduskondi või -koole meie naaberriikides ja kaugemalgi. Sel korral tutvume Tartu Ülikooli usuteaduskonnaga, mida tutvustab teaduskonna juhataja Roland Karo.
Palun tutvustage end ning oma õppeasutust.
Olen Roland Karo, TÜ usuteaduskonna praegune juht ja süstemaatilise teoloogia lektor. Olen kõik oma kolm teoloogiakraadi kaitsnud siinsamas Tartu Ülikoolis, mistõttu arvan, et võin kõneleda meie instituudist nii töötaja, juhi kui ka tudengi seisukohalt. TÜ usuteaduskonna eripära võrreldes Eestis tegutsevate konfessionaalsete teoloogiliste õppeasutustega on kahtlemata asjaolu, et valdav enamik meie tudengeid ei seosta end vahetult ühegi usulise rühmitusega, paljudel puudub sisse astudes igasugune varasem kokkupuude religiooniga. Samas ütlevad mõnedki neist, et leidsid tee meie juurde huvist suurte eksistentsiaalsete küsimuste ning kultuuri süvakihi vastu, milleks teadupärast on religioon.
Taustaks tasub teada, et viimase eestlaste religioossuse uuringu kohaselt on ca 68 % meie inimestest erilisi kogemusi, mida nad ei oska seletada ja millest suur osa on religiooniteadlase pilgule spirituaalsed. Kokku tähendab see seda, et teoloogia, mida me oma instituudis arendame, peab lähtuma kirjeldatud kontekstist ja kõnetama ka inimest, kelle jaoks kristlik maailmavaade on varasemalt kas vähetuntud või üldse tundmatu. Samuti ei ole sellel taustal üllatav, et meie kahest peamisest õppesuunast – teoloogia ja religiooniuuringud – valib suur osa õppureist teise.
Kuidas Te kirjeldaksite teoloogilise hariduse olukorda Eestis?
Sellele küsimusele saab vastata kahel vastandlikul viisil. Kiriku seisukohalt võiks pessimist öelda, et olukord on murettekitav – just seetõttu, et enamik tudengeist valib religiooniuuringud ja/või religioonipedagoogika ja neid, kes suunduvad kirikutööle, on vähe. Optimist ütleks aga, et teoloogilise hariduse olukord Eestis pole kunagi varem olnud nii hea, kui see on täna. Kui mõelda kasvõi sellele, kui suur hulk Eesti inimesi määratleb end religioossena ja kui mitu erilaadse suunitlusega teoloogilist õppeasutust meil on, siis kel teoloogia vastu vähegi huvi, peaks kindlasti leidma oma usulisele temperamendile vastava õppekava.
Kui võtta akadeemia seisukohalt, siis meie teoloogid avaldavad kvaliteetseid teadusartikleid ja monograafiaid nii meil kui ka suure mõjuga rahvusvahelistes ajakirjades. Kaitstakse Eesti mastaape arvestades väga arvestataval hulgal doktorikraade, kusjuures väärib märkimist, et konkurss TÜ usuteaduskonna doktorantuurikohtadele on humanitaarvaldkonna suurimaid.
Palun kirjeldage kiriku ja akadeemilise teoloogia suhet.
Teoloogiagigant Karl Barth on öelnud, et teoloogiateaduse paiknemine akadeemias on permanentne erand. Ja tal on paljuski õigus. Asja mõte on see, et hea ja elatava teoloogia tegemiseks on vaja teatavat distansi kirikupraktikast ja üldiselt omaksvõetud õpetuslikest seisukohtadest. Teisalt aga pole teoloogial mõtet, kui see tegeliku usupraktikaga kontakti kaotab. Sest teoloogiat tehakse ju siiski selleks, et kõnetada tegelike inimeste tegelikke probleeme.
Paul Tillich on öelnud, et üks põhjusi, miks kirik läänemaailmas pinda kaotab, on, et vastatakse elegantselt ja suure põhjalikkusega küsimustele, mida keegi tegelikult ei küsi. Ja siin peitubki põhjus, miks akadeemiline teoloogia võib ja peab kuuluma ka avalik-õiguslikku akadeemiasse. See annab kristlikule mõtlemisele vajaliku dünaamika – andes võimaluse teha kiriku poolt vaadates nö “paha” teoloogiat, teoloogiat, mis küsitleb kristlikke mõttemustreid kriitiliselt ja sunnib kirikut sügavalt peeglisse vaatama. Seda kriitilist distantsi on vaja just selleks, et paljastada kohti, kus kirik vastab valjuhäälselt küsimustele, mida keegi ei küsi ja jätab samas kõnetamata teemad, mis hädasti adresseerimist vajavad. Mis muidugi üksiti tähendab ka seda, et akadeemiline teoloogia on kirikule alati enamal või vähemal määral ebamugav, ent samas eluliselt vajalik partner.
Kui palju uusi üliõpilasi alustab teoloogiaõpinguid igal aastal Teie institutsioonis? Mis on nende motivatsioonid?
Mainisin juba esimesele küsimusele vastates, et valdav enamik meie esmakursuslastest ei oma mingit arvestatavat kokkupuudet ei kristliku õpetusega kitsamalt ega religiooniga laiemalt. Pigem motiveerib neid laiem huvi kultuuride ja religioonide vastu ning arvestatav roll on ka isiklikel eksistentsiaalseil otsinguil. Võtame iga-aastaselt bakalaureuseõppesse vastu 15–20 inimest, kelle seas on nii värskelt koolipingist tulnuid, neid, kel juba arvestatav kogemus mingil elualal ja tekkinud huvi midagi uut õppida, ja ka küpses eas inimesi. Sama kehtib magistriõppe kohta. Tuleb lisada, et TÜ humanitaarvaldkonnas on meie religiooniuuringute ja teoloogia õppekava üks popimaid. Mis tähendab, et jutt eestlaste religioonikülmusest on tugevasti liialdatud.
Kas Te oskate välja tuua, mis on üliõpilaste ja uurijate seas kõige populaarsemad uurimisteemad või uurimisvaldkonnad?
Lihtsam on vastata küsimuse üliõpilasi puudutavale osale. Riskides siin muidugi liigsete üldistustega – inimesi huvitab psühholoogia. Me tahame iseenesest paremini aru saada ja seepärast pole üllatav, et kursused, mis puudutavad ühel või teisel moel religioonipsühholoogiat, on popid. Lisaksin ehk huvi ida religioonide ja viimasel ajal tõusvas trendis ka islami temaatika vastu. Uurijate seisukohalt on asi keerukam. Igal teadlasel on oma spetsiifiline huvi- ja ekspertsusvaldkond, mille ümber kujuneb suurem või väiksem töörühm kolleegidest ja üliõpilastest. Ma ei tahaks siin seetõttu ühtki teemat eraldi esile tuua. Teemasid on seinast seina, huvilisele soovitaksin tutvuda TÜ usuteaduskonnas kaitstud lõputööde nimekirjaga, mis on meie kodulehel üleval .
Mis on Teie institutsioonis teoloogilise hariduse tugevused, millest teised võiksid õppida või inspireeritud saada?
Tulen veelkord tagasi intervjuu algusesse. Teoloogia peab vastama küsimustele, mida inimesed ka päriselt küsivad. Meie instituudi eripära on, et enamikul meie tudengeist ei ole varasemat kokkupuudet religiooniga. See on ühest küljest väljakutse, teisalt aga suur võimalus. Kristlikus mõtlemises on viimastel kümnenditel teinud võidukäiku nn kontekstuaalne teoloogia. On saadud aru, et kristlike tõdede lahtimõtestamisel tuleb arvestada kohalikku konteksti. Tõlgendus, mis sobib kenasti nt budistliku taustaga kristlikku misjonikooli Aasias, ei pruugi absoluutselt sobida kõrgelt sekulariseerunud Eestis. Mis tähendab, et tegelikult on kõigil Eesti teoloogiakoolidel kohustus teha Eesti teoloogiat, teoloogiat, mis kõnetaks meie inimesi. Jäädes ühelt poolt truuks kristlikule sõnumile, kuid mõtestades seda teisalt lahti nii, et see kõnetaks meie tegelike inimeste tegelikke probleeme.
