ISSN 2228-1975

Ühe mündi kaks poolt (nr 536/ 15.4.2022)

Surm ja elu on ühe mündi kaks poolt, üks ei saa eksisteerida ilma teiseta. Sellele mõttele alistumine ja surma usaldamine võib olla vabastav ja juhtida oma Suurema Minani. Näiteks otsustame end pika järjekorra etteotsa mitte pressida ja avastame, et tagaosas juhtub midagi palju paremat. Laseme lahti oma nartsissistlikust vihast ja leiame, et tunneme end palju õnnelikumana. Iga taoline valik, iga loobumine on omamoodi suremine. Näib et hindame elu alles siis, kui teame, mis on surm.

Kristlus, aga ka näiteks budism ja terve loodussüsteem tugineb arusaamal, et millegi ümber kujundamiseks või arenemiseks ei ole vaja surma vältida, vaid surma kaudu muutuda. Surm ja ülestõusmine, kaotus ja uuenemine. Tavaliselt õpime säärasele hirmutavale mustrile alluma ja alistuma alles siis, kui reaalsus meilt seda nõuab.

Kristlus võib aidata meil mõista, et surm ja ülestõusmine on osa loomulikust teest terviklikkuse poole; üürikeseks ajaks meile antud eksistentsist lahti laskmine sügavama liidu nimel. Miski sureb, aga midagi uut sünnib. Seepärast on praegused segased ajad kummalisel kombel ka lootuse märk. Uue sünd. Kaosest tähe tekkimine.

Kõik muutub, kasvab ja areneb – sureb, et saavutada oma hetkeolek. Maailmas toimub igal tasandil pidev kaotus ja uuenemine. See on kogu kasvu ja evolutsiooni mudel. Elus olla tähendab alistumist sellele vältimatule ja pidevale voolule. Tegemist on omamoodi vajaliku suremisega. Me kõik peame õppima millestki väiksemast lahti laskma, et juhtuda saaks midagi suuremat.

Kristlaste jaoks on Jeesuse surm ja ülestõusmine tõeliselt inimeseks olemise keskmes, sest kõik takistused, mis võidakse seada kurja heaks muutmise, valede ja tõe, orjuse ja vabaduse ning lõpuks Jumala ja inimkonna vahele, purustati esimesel ülestõusmispüha hommikul. Ülestõusmispühade lugu on lootus uuele algusele, uuele suunale, uuele tulevikule ja võimalusele olla tõeliselt täisväärtuslikud inimesed.

Seega pakub antud lugu midagi meile kõigile. Vast igaüks meist on mingil hetkel kogenud nii suurt heitumust ja teiste poolt alt veetust, justkui poleks meil mingit lootust ega väljapääsu. Umbes nagu võisid end tunda Jeesuse järgijad sel esimesel suurel reedel. Võib-olla hetkel tunneme end kõik pisut Jeesuse jüngritena – maailm meie ümber on muutunud ebakindlaks, ebaõiglaseks ja ohtlikuks.

Ülestõusmispühad on aga lootuse lugu. See ütleb meile, et ükskõik kui halb meie olukord ka ei tundu, alati on tee välja, tee edasi, isegi kui me seda praegu näha ei oska. Mõnikord võib tunduda, et elu on üks lõputu suur reede, mille kannatustesse oleme igaveseks kinni jäänud. Ent pidagem meeles – suurele reedele järgneb alati ülestõusmispüha.


Toimetus soovib lugejatele tähendusrikast pühadeaega luuletusega, mille autor on Miina Piir:

Miina Piir, Kolm päeva pimedust ja valu.

(Juhtkirja foto: Ergo Naab)


Ajakirjas Kirik & Teoloogia väljendatud seisukohad ei pruugi kattuda ajakirja toimetuse seisukohtadega.

Ajakiri Kirik & Teoloogia kutsub arvamust avaldama  meie ajakiri on avatud kaastöödele.

Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama! Hakka meie püsiannetajaks!

Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2020. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.

Soovitatud:

English