Minu nimi on Maarja ja ma sündisin väikeses Galilea külas Magdalas. Seepärast kutsutakse mind Maarja Magdaleenaks. Kasvasin peres, kus oli kõike küll ja mu vanemad armastasid mind väga. Ja mina neid ka.
Aga ühel päeval hakkas mul järsku mängides halb. Ja siis juhtus seda üha sagedamini, mida vanemaks ma sain. Selleks ajaks, kui olin kasvanud nooreks naiseks, olin ma haige nii kehalt kui vaimult. Muutusin pahuraks ja riiakaks, sest mul oli halb olla. Mul oli nii mitu häda kallal, et kuulsin vanemaid naabritele ütlemas: meie lapsel on seitse kurja vaimu kallal.
Kuid kõige hullem ei olnud mitte see haigus, mitte see, et pidin vahepeal päevi pikali olema. Kõige hullem oli, et kaotasin kõik oma sõbrad. Lõpuks pidin ka kodunt lahkuma. Mu isakodus oli kõike küll, aga mina haige inimesena polnud sinna enam oodatud. Kaotasin kõik, mis mul oli.
Alguses mõtlesin, et ehk õpin sellega elama, tulen kuidagi toime. Aga aja möödudes mõistsin, et isegi kui suudan oma mitme haigusega elada, ei suuda ma jätkata elamist sellises üksilduses. Üksildastel pimedatel öötundidel juurdlesin, mis küll oli läinud valesti, et kõik see just minuga oli juhtunud. Kas ma olin teinud midagi niisugust, mis vääris nii suurt karistust? Miks just mina?
Vahel kasvas masendus nii suureks, et tundus, et surm on ka lihtsam valik kui elu. Pime. Pime ja üksildane. Mõtlesin, et kui elu saaks lihtsalt olematuks teha, ära puhuda nagu küünalt, siis ma seda ka teeksin. Kellelgi polnud mind vaja ja sellisena polnud mind vaja ka endale.
Aga siis – ühel päeval kõndis mu kodukülast läbi üks mees. Ilmselt oli ta rändav rabi, õpetaja, sest tal oli mitmeid õpilasi kaasas. Midagi selles mehes paelus mind. Jälgisin teda kaugelt – ma üldse ei tulnud inimestele liiga lähedale. Isegi kui vahel püüdsin, tõmbusid nad minust eemale.
Aga sel õhtul nägin, et tema juurde toodi igasugu haigeid. Osad tulid ise ka. Ja ta ei saatnud kedagi minema. Ma ei teadnud, kas ka nii haiged kui mina tohivad minna, aga otsustasin proovida. Kaotada polnud nagunii midagi. Ja – sel õhtul juhtus ime. Nii nagu kõigi teiste haigete puhul, ta puudutas ka mind ja ma tundsin, kuidas mul hakkas silmapilkselt parem. Valu oli kehast lahkunud, raskemeelsus kadunud. Oli jälle sama tunne, mis lapsena, kui ma naabrilastega mängisin.
Kui see mees oma jüngritega edasi liikus, kutsus ta ka mind kaasa. Sain teada, et ta nimi on Jeesus. Olin sellest kutsest nii üllatunud! Ja ma tahtsin minna, muidugi! Mul ei olnud sellesse kodukülasse jäänud ühtegi sõpra, kedagi, kes mind oleks raskel ajal toetanud. Igaühele otsavaatamine tõi meelde valusad mälestused mu haiguse ajast.
Küsisin Jeesuselt, sellelt rabilt, mida on mul talle anda. Ta ütles, et tule ja vaata. Kuula ja õpi. Küll sa leiad viisi, kuidas sina saad oma osa anda sellesse liikumisse, kus inimesed paranevad vaimult ja ihult, kuidas nad saavad head nõu oma elu elamiseks. Ja õige varsti tuli mulle meelde, et nüüd, tervenenuna saan kasutada oma osa oma isa pärandusest.
Nii algasingi oma teekonda selle reisiseltskonnaga, püüdes aidata kaasa seal, kus sain. Hiljem liitusid minuga ka mõned teised naised. Mul polnud aimugi, et keegi võib olla selline nagu Jeesus! Ta ei saatnud kunagi hädalist ära, ta kutsus lapsi enda juurde ja õnnistas neid. Ta õpetas inimesi oma elu õigesti elama. Ma õppisin nii tohutult palju! Õppisin andestama neile, kes mind olid raskel hetkel hüljanud. Õppisin hoidma oma mõtteid puhtad, valitsema oma sõnu ja tegema head. Õnneks olid mul selleks ka võimalused! See õpetaja pidi olema elava Jumala Poeg, nagu Peetrus ütles! See oli mu elu ilusaim aeg.
Ja nähes kõrvalt nii paljude inimeste tervenemist, teadsin mina paremini kui teised, mida nad tundsid. Nad said uue eluvõimaluse. Astusid pimedusest valgusesse.
Aga siis paistis, et kõik kordub uuesti. Jeesus tegi head, parandas haigeid ja vahepeal isegi äratas surnuid, aga mingil seletamatul põhjusel ajas see kirjatundjaid ja varisere väga vihaseks. Oli näha, kuidas nad meid jälgisid. Vahel nad tulid Jeesust oma küsimustega kiusama või temaga vaidlema. Jeesus sai küll alati nendega vaidluses võitu, aga ma tundsin üha enam, et tumedad pilved kogunesid meie kohale. Ja siis hakkas Jeesus ise rääkima oma kannatusest ja lahkumisest. Asi läks üha tõsisemaks.
Korraks, kui ta Jeruusalemma sisenes, mõtlesin et olen valesti aru saanud. Suur hulk rahvast hüüdis talle hoosianna ja nad panid oma riideid ja palmioksi ta tee peale. Aga vaid paari päeva pärast läks asi jälle hullemaks ja tipnes sellega, et neljapäeva õhtul võtsid nad Jeesuse kinni ja viisid suurkohtu ette. Siis läksid sündmused juba väga kiiresti hulluks nagu halvas unenäos. Piitsutamine, pilkamine ja ristilöömine. Seda kõike oli raske uskuda. Seisime naistega Kolgatal sündmuspaigast veidi kaugemal ja olime nii kiirest ja koledast sündmuste käigust šokeeritud. Nutsime segadusest ja pettumusest, hämmeldusest ja hingevalust.
See ei saanud olla võimalik! Me olime nii palju imesid näinud. Miks Jeesus veel viivitas? Möödakäijad imestasid nagu minagi, et miks see õpetaja, kes on kõiki teisi nii imeliselt aidanud, ei aita nüüd iseennast ega astu ristilt maha. Isegi need, kes alati Jeesust kritiseerisid, tunnistasid nüüd, et ta on teisi päästnud – päästku nüüd ka iseennast! Nad küll narritasid, aga teadsin, et Jeesus suudab seda! Ma ootasin imet viimase hetkeni. Inimesed olid risti juurest juba ära läinud, aga meie ikka seisime veel Maarja, Jeesuse ema, ja Saloomega.
Oi, kuidas ma seda risti vihkasin! Kas nende heategude peale ei oleks nad teda vähemalt võinud veidi väärikamalt hukata! Ta polnud ju kellelegi kurja teinud! Pahandamist silmakirjalikkuse pärast ja templi puhastamist ei saa ju ka niisugusteks kuritegudeks lugeda.
Siis tuli keegi suursugune mees, kes oli saanud loa Jeesuse matmiseks. No ja matta saab ainult seda, kes on surnud… Mu maailm varises teist korda kokku. Kõik oli kadunud. Seda tunnet süvendas veelgi pimedus, mis oli päeva üle laskunud. Kõik, mida olin lootnud ja igatsenud, koos Jeesuse ja ta lähimate jüngritega unistanud: parem maailm, õiglasem ühiskond, hoolivamad inimesed, kes ei jäta haiget maha ega põlga viletsat, kõik oli kadunud. Olime samas kohas tagasi. Kõik varises kokku.
Ma ei suutnud enne koju minna, kui nägin, kuhu see mees ta hauda pani. Istusin ja vaatasin, kuidas nad keha lõuendisse mässisid ja kaljuhauda asetasid ja suure-suure kivi ette veeretasid. Ma vist ikka veel lootsin, et juhtub ime. Kui ta oli surnuid äratanud, siis miks ei võiks ta ise surnuist ärgata. Aga lõpuks sai väsimus võitu ja minagi läksin oma ööbimiskohta.
Terve sabatipäeva püüdsin aru saada, mis oli juhtunud. Öösiti ei tulnud und, päeval polnud isu. Ega ma Jeesusega rännates polnud ka alati aru saanud, mis ta räägib. Mõnikord olid ta sõnad olnud nii keerulised, et ei meie ega ümbritsevad inimesed polnud neid mõistnud. Aga Jeesus hoolis inimestest ja oli Jumala poeg – selles ma ei kahelnud! Ja nüüd see häbiväärne surm!
Ega peale mõtlemise polnudki mul palju võimalik teha. Ühte otsustasin – kui nemad olid mu õpetaja röövli ja kurjategija viisil hukanud, siis mina osutan talle kuningaväärilist austust – lähen teda lõhnarohtudega võidma. Minu elu päästnud õpetaja väärib vähemalt seda!
Läksimegi siis… juba pimedas, enne päikesetõusu haua juurde. Mõtlesime tee peal, kuidas me küll selle suure kivi ära saame veeretatud, mis haua ees oli. Aga kivi polnud enam haua ees! Vaatasime sisse. Kutsusime ka Peetruse ja Johannese vaatama, nad nägid ka, et haud on tühi, aga ei osanud midagi arvata ja läksid tagasi. Ma nutsin seal haua ääres, aga kaua sa ikka nutad.
Lõpuks vaatasin uuesti hauda sisse. Seal oli valges riides mees! Ingel! Või oli neid kaks? Üks igal juhul ütles kummalised sõnad: „Miks te elavat otsite surnute hulgast? Tema ei ole siin, vaid on üles tõusnud! Tuletage meelde, mis ta teile rääkis veel Galileas olles, et inimese poeg lüüakse risti ja kolmandal päeval ta tõuseb jälle üles!” Ma ei saanud ikka veel aru. Ja siis nägin veel ühte meest. Arvasin, et ta on aednik. Aga siis kutsus ta mind nimepidi – Maarja!
Ja nüüd loksus kõik paigale, sain aru, et see oli tema, minu õpetaja! Ta oli tõesti üles tõusnud! Lõpuks loksus kõik paigale. Teist korda elus tundsin, et mulle on kingitud uus algus, uus elu.
Aga see polnud enam ainult minu elu. Ülestõusnud õpetaja ütles mulle midagi veel: „Mine mu vendade juurde ja ütle neile: mina lähen üles oma Isa ja teie Isa juurde ja oma Jumala ja teie Jumala juurde!” Ma sain ülesande. Ega see kerge ülesanne polnud. Nad lihtsalt ei uskunud mind!
Aga üks asi oli ka, mida minul oli raske uskuda – et mind saadeti Kristuse ülestõusmisest kuulutama! Mind, kes ma olin olnud kõigist ära lõigatud, kõigist põlatud, haige ja nõrk. Kes ma risti ääres olin kaotanud lootuse ja unustanud, milline õpetaja Jeesus on; et ta on Jumala Poeg! Minule ilmus õpetaja! Mind kutsus ta ennast järgima! Ta lubas mul oma liikumist toetada. Ta muutis minu elu täiesti!
Järsku nägin kogu Jeesuse lugu teises värvingus. Nägin risti uutmoodi – ristipuul on alumine, maasse kinnituv ots. Aga sellel on ka ülemine, taeva poole näitav ots. See vihatud puu ütleb, et surmal ja üksildusel pole viimast sõna. Et alati on lootust ja võimalust. Minu õpetaja Jeesus suudab seda imet teha täna ka veel – luua uut algust seal, kus lootust enam ei ole. Ta suudab tuua elu keset surma. Ma olen seda kogenud ja näinud.
Risti ülemine ots näitab taevasse. See ei ole ainult surma ja häbi puu, see on võidu ja uue alguse puu. See võib olla puu, mis puhkeb õitsele. Ristipuu ütleb, et isegi kui Su elus on seitse õnnetust korraga, seitse kurja vaimu, ka siis on lootust. Tee lootusele süda lahti! Minu õpetaja, Jeesus, on vägev sind aitama! Minu Jumala ja tema Jumal on ka Sinu Jumal! Ja kui Sa oled seda kogenud, siis mine räägi sellest teistele, neile, kes veel ei tea ega usu, neile, kes on kinni oma valus ja igatsuses. Aita neil näha, et rist näitab ülespoole.
Einike Pilli (1968), teoloogiadoktor, on Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor, Kolm Talenti OÜ koolitaja ja konsultant.
