On raske isegi meelde tuletada elu enne pandeemiat, näiteks 2019. aasta sügisel. Millest me toona mõtlesime? Mis olid meie mured? See aeg ja elu näib nii kauge ja võõras, et vahel isegi filme vaadates tekib nagu lühis ja tahad filmitegelastele öelda: „Vabandage, te unustasite oma maski“ või „Peaksite hoidma suuremat distantsi, nii lähedal ei tohi teisele inimesele seista“. Aga siis taipad, et tegemist on filmiga, vana filmiga, näiteks 2018. aastast.
Ent juba üle nädala ei mäleta me suurt midagi koroonast, kergetest külmetussümptomitest, elust enne sõda, mis on käegakatsutavas kauguses. Kui meie elu põhiteemaks oli veel pandeemia, siis näis küll poliitikute ja ajakirjanike suhtluses valitsevat suur segadus, kuid nüüd vaadates võib ehk öelda, et meile antud käitumisjuhised on olnud üsna selged ja mõistlikud. Vähenda kontaktid miinimumini, kaitse ennast ja teisi maski ning vaktsiiniga. Kuid nüüd, sõja ajal, mida teha, kuidas aidata, kuidas kasulik olla? Abistamisviise näib olevat tohutult palju: erinevad annetusvõimalused, vabatahtlik töö ning isegi rindele minek. Tahaks anda endast kõik, et astuda vabaduse kaitseks välja ning türanniale vastu. Aga siiski – mis on kõige mõistlikum? Mida ma üleüldse julgen teha? Kelle eest ja ees peale iseenda ma veel vastutan?
Küsimusi ja kahtlusi on tohutult. Ei vaidle mitte ainult poliitikud omavahel parimate abiandmise viiside üle, vaid ka me ise vaidleme iseendaga ning peame langemata keerulisi otsuseid, kus teeme kompromisse oma südametunnistusega või kus otsustame riskida ülima varaga, mis meil on, oma eluga.
Avaldame õigeusu kiriku munkpreestri, Kirik & Teoloogia toimetuse liikme Orenti Kampuse mõtiskluse sellest, kuidas peaks kristlane suhtuma sõjasse ning vägivalda. Kampuse sõnul välistavad kristlus ning tapmine ehk sõda üksteist ning sõdides millegi või kellegi eest on kristlane end ebakristlikult sidunud Jumala asemel mõne puusliku – olgu selleks siis riik, rahvus, juht või midagi muud – külge. Võib küll öelda, et sõja puhul on inimene teinud kompromissi, kus Jumal on jäänud kaotajaks, ent teisalt vaadates võib küsida, kas ei ole ikkagi ka kristlasel kohustust ja vastutust seista elu eest, Jumalale lootes ja talle toetudes seista vastu maistele türannidele, kes toovad hävitust, ebaõiglust ja piina. Ehk on Kampusel õigus, et sõda tähendab iga kristlase läbikukkumist kristlasena – kuid ehk see on just hind, mida me peame maksma, lootuses, et Jumal näeb meie valu, ahastust ja kitsikust, ning oskab juhatada tee sellest välja?
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja Triin Käpa jutlus keskendub armastusele, mis on ühtaegu nii tee kui eesmärk. Kriitilistel hetkedel tunneme me eriti teravalt ära armastusest kantud teod ja mõtted, mida rutiinses argielus moonutavad nääklused, eelarvamused, solvumised ja kõiksugu muud madalad motiivid. Kriitilises olukorras annab teiste armastus meile ja meie armastus teistele jõudu ning võime loota, et sulatab ka kõige kalgimaid südameid.
Uudiste rubriigis avaldame teate selle kohta, et Kirikute Maailmanõukogu peasekretäri kohusetäitja õp prof dr Ioan Sauca õigeusu kirikust läkitas Moskva patriarh Kirillile kirja, milles ta palub Moskva patriarhil sekkuda oma riigi poliitilisse tegevusse, et lõppeks sõda ja ukrainlaste vere valamine.
Rahvusvahelise hariduse ning religiooni teemal kirjutab religioonipedagoogika magister Greete Lepik. Nii oma kogemuste kui läbiviidud uurimuste näitel mõtiskleb Lepik selle üle, kuivõrd mõjutab välismaal õppimine noore inimese kujunemist ja maailmavaadet, sealhulgas suhtumist religiooni ja teistesse kultuuridesse. Autor kaardistab ära mõned uurimist väärivad teemad Eesti jaoks.
Avaldame ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku perikoopide sarja abimaterjali, mis käsitleb kirjakohta 1Ts 4:1–8, mida loetakse paastuaja teisel pühapäeval.
Olge hoitud!
Tänases numbris:
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, EELK perikoopide abimaterjal 5/6: paastuaja teine pühapäev 1Ts 4:1–8.
Orenti Kampus, Armsad.
Greete Lepik, Välismaal õppimise võimalik mõju noorte suhtumisele religioonidesse ja erinevatesse kultuuridesse.
Triin Käpp, Et sulaksid kivistunud südamed (1Kr 13).
Juhtkirja foto: Karin Kallas-Põder
Ajakirjas Kirik & Teoloogia väljendatud seisukohad ei pruugi kattuda ajakirja toimetuse seisukohtadega.
Ajakiri Kirik & Teoloogia kutsub arvamust avaldama – meie ajakiri on avatud kaastöödele.
Kutsume jätkuvalt ajakirja Kirik & Teoloogia väljaandmist toetama! Hakka meie püsiannetajaks!
Rubriigist „Arhiiv“ leiab ajakirja varasemate numbrite juhtkirjad koos sisukordadega ja viidetega tekstidele. Vaata ka 2011.–2020. aasta sisukorda ja registrit autorite järgi.
