Katkend Artur Alliksaare luuletusest „Üksinduse randadel“:
„Kannatus, laulude taevasse kõrguv,
see on mu valvusetähis,
majakas, tõotust ja lohutust nõrguv,
võrratu lootuse lähis.
Teadvus end ahtasse teokarpi suleb,
hing ent on virge ja vaba,
just nagu taipaks ta seda, mis tuleb
talve ja hangede taga.“
Siin on me pide- ja puutepunkt kesk ilmaruumi ja ajamerd.
Siin, kus me keelel on kodu ja me juured on mullas ja tões, samal ajal kui süda ümiseb suveööst.
Siin, kus tuuled tantsivad kaldapealseil, puud hingates kannavad mälu, ja lastel on pohlased põsed ning raukadel selged silmad.
Siin, kus kesk linnakära elavad salatsi kratid ja kaval-antsud, kus kerisekivilt lendub leivalõhna ja sammal kannab jälgi palvete tantsust.
Siin, kus igal väikesel rõõmul suur on kaal ja vabadus ikka on ime.
Siin, kus üks majakas läidab tule ja teine kinnisilmigi teab, mis on see jõud, mis teda edasi veab.
Siin, kus nii paiga- kui rändlind teeb pesa ja tähesulis talvetaevas pole kunagi pime.
Siin meie hing on virge ja vaba.
Anu Põldsam (1981), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna judaistika lektor.