ISSN 2228-1975

Miks ei pääse kiriklik teoloogia teaduslikest meetoditest?

Rootsi peapiiskop ja tuntud religiooniuurija Nathan Söderblom (1866–1931) on öelnud, et ükski „teoloogi-kaamel ei pääse teoloogia taevasse teisiti kui läbi filoloogia nõelasilma“. Olen Söderblomi mõttega nõus. Ega kõik pääsegi „teoloogia taevasse“ – see on mõeldud (kui parafraseerida Jeesust Tooma evangeeliumis) vaid „ühele tuhandest ja kahele kümnest tuhandest“. Kuid ometi ei pääse teoloogiast ükski vaimulik. Asudes pühapäevast jutlust kirjutama, tuleb tal töötada inimkeeles (heebrea või kreeka keeles) kirjutatud tekstiga, mille tekkeajast lahutab meid suur ajakuristik ning mille mõistmise teevad raskeks selle aja jooksul toimunud muutused ühiskonnas ja kultuuris, mentaliteedis ja inimese enesemõistmises. Sellele lisandub veel paljudele piiblitekstidele omane mitmemõttelisus ning rohke pildi- ja sümbolikeele kasutamine.

Praktiseerivale vaimulikule peaks see kõik endastmõistetav olema. Viimased aastad näitavad aga, et ei ole. Loetagu vaid selliseid artikleid nagu Robert Bunderi „Akadeemiline ja kiriklik teoloogia“ ERR-is (30.01.2022, vt siit) või kuulatagu selliseid saateid nagu Urmas Viilma ja Anti Toplaane „Kõnetusi“, kus arutatakse Bunderi teksti üle (vt siit). Saame teada, et on kaks teoloogiat, kiriklik ja teaduslik. Raske on vaid mõista, millest on tekkinud selline arusaam. Alustame usuisa Lutheriga.

Luterliku reformatsiooni mõju teadusliku teoloogia arengule saab alguse Lutheri endaga. Kuigi paljud meetodid ja ka küsimuseasetused piibliteadustes on kerkinud esile alles 17.–19. sajandil, on teaduslik töö Piibliga toimunud juba alates ristiusu esimestest sajanditest. Ka pimedaks tituleeritud keskajal kirjutati teoseid, millel on olnud suur tähendus Piibli teaduslikule uurimisele. Ajal, mil Martin Luther elas ja tegutses, toimus intensiivne töö Uue Testamendi kreekakeelsete käsikirjadega. Renessansiaegsed õpetlased Gianozzo Manetti (1396–1459), Lorenzo Valla (1406–1457) jt olid veendunud, et Piiblit saab adekvaatselt mõista vaid seda algkeeltes lugedes ning nad üritasid taastada Piibli algteksti. Nende Lutheritki inspireerinud pürgimused on võetud kokku loosungisse „Ad fontes!“ („[Tagasi] allikate juurde!“). 1516. a ilmus humanist Erasmuse (1466–1536) poolt koostatud esimene trükitud kreekakeelne Uue Testamendi väljaanne „Novum Instrumentum.“ 1519. a ilmus sama teose täiendatud ja parandatud väljaanne, mille Luther võttis oma saksakeelse Uue Testamendi tõlke (1521/22) aluseks.

Nüüdseks on küll selgunud, et Piibli algteksti meil ei ole ja tõenäoliselt ei ole ühte algteksti kunagi olnudki, ent põhimõte, et Piiblit tuleb tõlkida algkeeltest ja uurida algkeeltes, on muutunud endastmõistetavaks kogu akadeemilises teoloogias. Selle põhjus tuleneb juba ainuüksi keele olemusest – eri keelte semantilised väljad ei kattu ja seetõttu ei ole umbkaudu pool Uue Testamendi termineid ei eesti keelde ega ühtegi praegusesse keelde täpselt tõlgitavad. Seega on iga piiblitõlge teatud mõttes tõlgendus. Ignoreerida ei saa ka meid Piibli kirjutamisajast lahutavat aja- ja kultuuridistantsi, samuti Piibli sümboli- ja pildikeelt. Viimase interpreteerimisega nägi vaeva ning jõudis meisterlike tulemusteni ka Luther. Selle kinnituseks on tema loengute põhjal sündinud piiblikommentaarid, eriti tema kommentaarid psalmide kohta.

1512. a oktoobris promoveeriti meie usuisa teoloogiadoktoriks ning juba samal aastal pidi ta võtma üle Erfurti ülikoolis piibliteaduste professori koha, mis oli vabanenud seoses professori surmaga. Teadmata põhjustel alustas Luther aga tööd õppejõuna mitte 1512. a, vaid alles talvesemestril 1513/14. Oma esimesed loengud pidas ta psalmide kohta (1513–1515). Järgnesid loengud Rooma kirjast (1515/6), Galaatia kirjast (1516/17), Heebrea kirjast (1517/18), taas psalmidest (1518/19–21) ning 1. Moosese raamatust (1536–1546). Loenguid erinevate piibliraamatute kohta pidas Luther kuni oma surmani  ning ta tegi seda paljude muude (sh administratiivsete) ülesannete kõrvalt. Nende loengute põhjal sündinud piiblikommentaarid on oluline allikas reformatoorse teoloogia tundmaõppimiseks kuni tänaseni. Kahjuks ei ole eesti keelde tõlgitud veel ühtegi Lutheri piiblikommentaari.

Oma psalmide tõlgenduses tugineb Luther tugevalt Augustinusele (354–430), keda ta psalmide kommentaaris ka otseselt tsiteerib. Kuna Luther lähtub siin Johannes Cassianuselt (360–435) pärinevast neljatasandilisest piiblitõlgendusest, mis oli keskajal üldlevinud, on tema psalmide tõlgendust nimetatud eelreformatoorseks. Samas korrigeerib ta Cassianuse piiblitõlgendust oluliselt ning ka psalmide kristoloogiline seletus viitab juba Lutheri hilisematele küsimuseasetustele. Isegi sellised hilisema Lutheri jaoks olulised märksõnad nagu Jumala õiglus, Jumala kohus, usaldus Jumala vastu, arm ja evangeelium on psalmide kommentaaris olulised. Lutheri uurijate hulgas puudub üksmeel, millal jõudis Luther oma „reformatoorse avastuseni“, mida väljendab luterlik õigeksmõistuõpetus, ent kindlasti andis selleks ühe impulsi psalmide uurimine.

Luther mõistab psalme prohvetlike ettekuulutustena Kristuse kohta kuningas Taaveti suu kaudu. Nii olid neid tõlgendanud juba erinevad Uue Testamendi autorid, eriti Matteus. Paljusid psalme mõistab Luther Kristuse palvetena. Juba psalmide kommentaari sissejuhatuses hülgab ta psalmide seostamise Iisraeli ajaloo sündmustega – nagu tegid seda tollased juudi eksegeedid –, öeldes, et selline tõlgendusviis on „lihalik“. Õigesti mõistavad psalme vaid kristlased, kelle vaimu Kristus on avanud. Luther väidab, et psalmidel on kaks tähendust – ajalooline ja prohvetlik –, kusjuures viimane kõneleb Kristusest. Luther ütleb, et „iga prohveteeringut ja iga prohvetit tuleb mõista Kristusest lähtudes, välja arvatud seal, kus ilmneb selgetest sõnadest, et see käib kellegi teise kohta“. Väites et ka juba psalmide sõnasõnaline tähendus käib Kristuse kohta, muudab Luther oluliselt Cassianuse tõlgendusmeetodit. Samas ei loobu ta siiski sellest meetodist, vaid kasutab seda paljudes kohtades. Nii seletab ta näiteks, et „õigus“ (ld iustitia) tähendab allegooriliselt kirikut, anagoogiliselt „Jumalat ennast triumfeerivas kirikus“, tropoloogiliselt aga inimese õiget hoiakut Jumala suhtes. „Kohus“ (ld iudicium) tähendab seevastu anagoogiliselt viimset kohut, allegooriliselt seda, et Kristus teeb varjatult vahet heade ja halbade vahel kirikus, ning tropoloogiliselt vana inimese surmamist ja seda, et Jumal võtab inimese usus vastu. Viimaks jõuab Luther, kaasates psalmide tõlgendamisse Rooma kirja, järelduseni, et „Jumala õigus“ (ld iustitia dei) on „usk Kristusesse“ (ld fides Christi). Taoline õiguse ja usu samastamine läheneb juba Lutheri „reformatoorsele avastusele“, st õigeksmõistuõpetusele üksnes usust Kristusesse, mis on keskne teema tema kommentaaris Rooma kirjale.

Lutheri Pühakirja mõistmine ja tema Piibli tõlgendamise printsiibid kujunesid välja pikema aja vältel osalt intensiivselt tekste uurides, osalt poleemikas oma vastastega, kelleks olid ühelt poolt „roomlased“ ehk „paavstlased“ (st katoliiklased), teiselt poolt aga nn reformatsiooni radikaalne tiib ehk spiritualistid, keda Luther nimetab indlejateks (Schwärmer). Kui esialgu, st „eelreformatoorsel perioodil“, tunnistas Luther Pühakirja kõrval ka muid autoriteete (kirikuisad, kirikukogude otsused, paavst), siis reformatsioonisündmuste käigus jõudis ta arusaamisele, et ainus autoriteet usuküsimustes on Piibel. Luther ei vastanda ka oma „reformatoorsel perioodil“ Piiblit ja kirikut kui kõigi kristlaste kogu, küll aga on ta vastu arusaamale, et piiblitekste tuleb lugeda lähtudes kiriku traditsioonist ja et paavst on kõige autoriteetsem Piibli tõlgendaja, kelle Piibli tõlgendused on siduvad kogu kirikule. Vastukaaluks institutsionaalsele õpetusametile väidab Luther, et Pühakiri on piisavalt selge Pühakirja enda kaudu, lihtsalt mõistetav ja ise enda tõlgendaja kõike kõiges läbi katsudes, kõige üle kohut mõistes ja kõike valgustades. Kuid selline vaade Piiblile ei tähenda mingil juhul Piibli keelelise ja ajaloolise aspekti ignoreerimist, nagu väidavad tänapäeval kristlikud fundamentalistid. Vastupidi – Lutheri jaoks oli keel kui jumaliku ilmutuse edastamisvahend väga oluline ja ta pidas oluliseks Piibli algkeelte tundmist ja ka ajaloo tundmist. „Tööriistadena“ kasutab Luther nii teadmisi Piibli keeltest kui ka ajaloost oma eksegeetilistes kommentaarides ka ise. Ta jõuab piiblitekste uurides koguni mitmete kirjanduskriitiliste avastusteni, mis erinevad (kui tänapäevaselt väljenduda) tollase kiriku „ametlikest seisukohtadest“. Näiteks jõuab ta seisukohale, et Johannese ilmutusraamatu autoriks ei saa olla evangelist Johannes ega Jaakobuse kirja autoriks apostel Jaakobus. Kui kirja heebrealastele oli peetud keskajal Pauluse kirjaks, siis jõuab Luther veendumusele, et Paulus ei saa selle kirja autoriks olla. Samuti arvab Luther, et Rooma kirja 16 ptk nimeloend ei sobi kokku nimetatud kirjaga ja ei saa seega olla algselt kirja juurde kuulunud. Need Lutheri seisukohad on tänaseks nii enamiku luterlike kui katoliiklike eksegeetide poolt aktsepteeritud.

Lutheri vaated teatud piibliraamatute apostlikule päritolule on kooskõlas tema piiblihermeneutika üldpõhimõtetega. Luther rõhutab, et Pühakirja kese on Kristus ning et kogu Pühakirja tuleks tõlgendada Kristusest lähtudes. Apostlik on Lutheri järgi Piiblis vaid see, mis kuulutab Kristust, suunab või „ajab“ inimest Kristuse poole:

„Ja selles langevad kokku kõik õiged pühad raamatud, et need kõik jutlustavad Kristust ja ajavad tema poole. See on ka õige proovikivi kõigi raamatute hindamiseks, kui nähakse, kas need ajavad Kristuse poole või mitte. Mis ei õpeta Kristust, see ei ole apostlik, isegi kui seda õpetaks püha Peetrus või püha Paulus. Ja teistpidi, mis kuulutab Kristust, see on apostlik, isegi kui seda teeks Juudas, Hannas, Pilatus või Heroodes.“

Sellest lähtudes on Luther mitmete piibliraamatute suhtes väga kriitiline. Ta heidab Jaakobuse kirjale ette, et see hindab kõrgelt häid tegusid, kirjale heebrealastele, et see ei tunnista teise meeleparanduse võimalikkust, ja ilmutusraamatule, et see tegeleb nägemustega, selle asemel et kuulutada Kristust selgete sõnadega.

Õigeks Pühakirja tõlgendamiseks tuleb Lutheri meelest teha vahet ka seaduse ja evangeeliumi vahel, st neid ei tohi samastada, nagu seda tegi Aquino Thomas (1225–1274), kelle suhtes Luther on väga kriitiline. Seaduse ja evangeeliumi erinevus seisneb Lutheri järgi selles, et seadus mõistab inimese (alati!) hukka, evangeelium mõistab aga inimese Kristuse pärast õigeks. Seejuures väljendab Luther radikaalset mõtet, et Vana Testamendi seadus, st selle arvukad igapäevaelu normeerivad keelud ja käsud, on vaid juutide, mitte kristlaste jaoks. Erandi teeb ta siin vaid dekaloogile. On selge, et taoline vaateviis oli suunatud „usuindlejate“ vastu, kes tahtsid teha Vana Testamendi seadusest kristlaste jaoks püha elukorralduse.

Viimaks hülgas Luther ka Pühakirja neljakordse tähenduse, rõhutades selle vastu, et Piibli sõnasõnaline mõte (ld sensus litteralis) on piisav, et mõista Pühakirja kaudu edasi antud Jumala tahet. Luther teeb formaalselt küll vahet Pühakirja välisel ja sisemisel sõnal, kuid neid saab tema arvates vaid eristada, ent mitte lahutada, sest sisemine sõna, mis äratab inimeses usku, on antud edasi välise sõna kaudu, mis vajab seletamist ja tõlgendamist. On ilmne, et ka see vaateviis kujunes välja poleemikas „usuindlejatega“, kes väärtustasid vaid Pühakirja sisemist sõna, mis mõjuvat vahetult hingele.

Rõhutades Pühakirja sõna tähendust, omistab Luther suurt tähendust keelele, mille kaudu sõna edasi antakse, ning peab Pühakirja mõistmiseks oluliseks haridust, milles on oluline koht keeltel ja ajalool.

Lutheri vaated Piiblile on avaldanud piibliuuringutele viljastavat mõju ja ei ole raske seletada miks. Piibliga tegelemist toetas juba ainuüksi see, kuidas Luther rõhutas Piibli olulisust. Pole siis ime, et järgnevatel sajanditel sai Piibli õppimine ja uurimine protestantliku teoloogiastuudiumi aluseks. Piibli filoloogilist ja ajaloolist uurimist soodustas Lutheri käsitlus sisemise ja välise sõna suhtest. Kui Jumala Sõna on vahendatud meile inimlike keelte ja kirjutatud teksti kaudu, mis on kujunenud ajaloos, siis on selle mõistmiseks ju oluline tunda Piibli algkeeli (st vanaheebrea, aramea ja vanakreeka keelt) ja ajalugu, milles toimus tekstide kirjapanek. Ent on veel üks mõjuv põhjus, miks tänapäevased piibliteadused tekkisid ja arenesid sajandeid protestantlikes, mitte katoliiklikes ülikoolides. Selleks oli Lutheri revolutsiooniline vaateviis, mille järgi Piibli seletamine peab lähtuma piiblitekstidest endist, olema kriitiline, arvustades piiblitekste Piibli keskmest lähtudes, ning olema sõltumatu kiriklikus traditsioonis välja kujunenud arusaamadest ja kiriku õpetusameti seisukohtadest. Kindlasti on sellist vaateviisi Piibli uurimisele mõjutanud mitte ainult Lutheri piiblihermeneutika, vaid ka tema sügavalt läbitunnetatud arusaam kristlase vabadusest.

Loomulikult ei lõppenud luterlik piibliuurimine Lutheriga. Juba humanistid jõudsid veendumusele, et Piibli asjakohaseks mõistmiseks ja tõlgendamiseks tuleb lugeda Piiblit algkeeltes, kuna iga tõlge on paratamatult tõlgendus – ühe ja sama sõna tähendusväljad erinevates keeltes ei kattu. Humanistid hakkasid võrdlema erinevaid piiblikäsikirju ja avastasid, et ka algkeeltes kirjutatud käsikirjade vahel on sõnastuserinevused. Nad seadsid endale eesmärgiks algse sõnastuse taastamise ja panid sellega aluse tekstikriitikale, mis on jäänud oluliseks Piibli uurimise meetodiks kuni tänaseni. Olles teadlikud ajavahest, mis lahutas Piibli kirjutamisaega nende kaasajast, hakkasid humanistid õigeks Piibli mõistmiseks vajalikuks pidama ka ajaloolisi teadmisi Piibli kaasajast ning hakkasid neid kasutama piiblitekstide seletamisel. Sellega panid nad aluse Piibli ajaloolisele uurimisele. Kuna tollal ei olnud veel arheoloogiat ja ka piiblivälised teadmised vanast Lähis-Idast piirdusid vaid antiikautoritega (nii oli see kuni 19. saj-ni, kui dešifreeriti hieroglüüfid ja kiilkiri ning Lähis-Idas hakati korraldama arheoloogilisi väljakaevamisi), sai ajaloolist lähenemist Piiblile rakendada vaid väga piiratult.

Oluliselt rohkem kui 15. ja 16. saj humanistid rakendasid filoloogilist ja ajaloolist lähenemist Piiblile 17. saj õpetlased Richard Simon (1638–1712) ja Baruch Spinoza (1632–1677). Simon jõudis oma raamatus Histoire critique du Vieux Testament („Vana Testamendi ajalooline kriitika“) seisukohale, et Moosesele omistatud raamatud ei ole tema kirjutatud. Sellele viitab Simoni arvates 5Ms 34 leiduv jutustus Moosese surmast ja ka see, et temast räägitakse kolmandas isikus. Simon arvas, et raamatud oli koostanud keegi inspireeritud, kuid meile tundmatu kirjutaja, kes oli sel otstarbel saanud kasutada vanade aktide kogumikke arhiivides, millele ta siis oli andnud uue vormi. Simon oli esimene, kes väitis, et Moosese raamatutes leidub erinevatest aegadest pärit osi. Teoses Histoire critique du texte du Nouveau Testament („Uue Testamendi teksti kriitika“) väitis Simon, et vanim evangeelium on Matteus (nii oli arvanud juba Augustinus) ja et see oli kirjutatud algselt aramea keeles ning on jõudnud meieni kreekakeelses tõlkes. Teised evangeeliumid olevat kirjutatud kreeka keeles ja Matteusest sõltumatult ning kõige hilisem olevat Johannese evangeelium. Ka filosoof Spinoza väitis oma teoses Tractatus Theologico-Politicus („Teoloogilis-poliitiline traktaat“), et Moosese raamatutes on „kahtlasi kohti“, mis ei saa pärineda Mooseselt. Need kohad eeldavad hilisemat olukorda kui Moosese aeg, nt 1Ms 12:6 leiduv märkus („tollal olid sellel maal kaananlased“) või 1Ms 36:31 leiduv vihje kuningriigile („enne kui ükski kuningas valitses iisraellaste üle“). Ka raamatutes leiduvad vastuolud kronoloogias, kordused jms kõnelevad Spinoza meelest selle vastu, et raamatul on olnud üks autor. Tänapäeval endastmõistetavaks peetud seisukohad ei olnud aga endastmõistetavad 17. sajandil – 1678. a hävitas Pariisi timukas Prantsusmaa kardinali käsul avalikult Simoni „Vana Testamendi ajaloolise kriitika“ ja 1656. a heideti Spinoza „ketserlike seisukohtade“ avaldamise pärast juudi kogudusest välja. Kuid oma töödega panid Simon ja Spinoza ise seda teadmata aluse Piibli kirjanduskriitikale, mis on teadusliku piibliuurimise oluline osa kuni tänaseni.

Murranguliseks ajajärguks teadusliku piibliuurimise ajaloos oli 18. saj ehk valgustusajastu. Oma kuulsas essees „Mis on valgustus?“ ütleb Immanuel Kant, et valgustus on inimkonna vabanemine alaealisusest, s.t autoriteetide eeskoste alt. Sellised autoriteedid olid valgustajate meelest eeskätt riik ja kirik. Nõudega, et teoloogiline uurimine peab olema vaba, lõid valgustajad head eeldused teadusliku piibliuurimise arenguks. 18. saj kirjutasid oma teedrajavad teosed Henning Bernhard Witter (1683–1715), Jean Astruc (1684–1766), Johann Gottfried Eichhorn (1752–1827), Johann Gottfried Herder (1744–1803), Johann Salomo Semler (1725–1791), Hermann Samuel Reimarus (1694–1768) ja Johann Jakob Griesbach (1745–1812). Witter ja Astruc olid esimesed, kes väitsid, et Moosese raamatutes leiduvad erinevad jumalanimed (Jahve, mida tollal loeti valesti Jehoova, ja Elohim) viitavad kahele erinevale allikale, mida Moosese raamatute autorid on kasutanud. Astruc nimetas neid allikaid vastavalt Jahvistiks ja Elohistiks. Lõpliku kuju sellele kahe allika teooriale andis Eichhorn. Herder oli üks esimesi õpetlasi, kes oletas, et enne evangeeliumide kirjapanekut tradeeriti Jeesuse õpetust ja jutustusi tema elust suuliselt, ning ta oli ka üks esimesi, kes juhtis tähelepanu Johannese evangeeliumi olulistele erinevustele võrreldes teiste evangeeliumidega.

Semler oli üks esimesi teadlasi, kes hakkas uurima piiblikaanoni kujunemist ja jõudis järeldusele, et kaanoni kujunemine oli pikaajaline ja keerukas protsess. Ta väitis ka, et kaanon oli oluline vaid „avaliku jumalateenistuse“ jaoks – eraviisiliselt lugesid kristlased hea meelega kanooniliste teoste kõrval ka apokrüüfe. See väide on kooskõlas Semleri vahetegemisega „avaliku“ ja „privaatse“ kristluse vahel, mida kohtab paljudes tema töödes. Semler oli ka üks esimesi teolooge, kes rõhutas, et Piiblit tõlgendades tuleb teha vahet igavese ja jumaliku ning ajaliku ja üksnes mineviku oludest tuletatava vahel – ainult esimene saab olla normatiivne ja siduv. Reimarus hakkas esimesena tegema vahet sellel, mida Jeesus ise on öelnud ja õpetanud ning mida apostlid talle oma kirjutistes on omistanud. Tõstatades küsimuse Jeesusest rääkiva pärimuse ajaloolisusest, tõstatas ta ühtlasi küsimuse „ajaloolise Jeesuse“ kohta, millega Uue Testamendi teaduses on tegeletud kuni tänaseni. Griesbach uuris nn sünoptilist probleemi, s.t küsimust Mk, Mt ja Lk ehk sünoptiliste evangeeliumide kirjanduslikest sõltuvustest ja sõnastas nn kasutamishüpoteesi, mille kohaselt Mk on kasutanud oma kirjanduslike allikatena Mt ja Lk ning loonud nende põhjal oma lühema evangeeliumi. Seda hüpoteesi on kaitsnud ka mõned Uue Testamendi teadlased 20. sajandil (nt W. R. Farmer).

Kui 18. saj toimus teadusliku piibliuurimise läbimurre protestantlikus teoloogias (katoliiklikus teoloogias toimus see alles 1943. a, pärast seda, kui paavst Pius XII avaldas entsüklika Divino afflante Spiritu, millega roomakatoliku kirik tunnustas piiblitekstide filoloogilis-ajaloolist uurimist), siis järgneval sajandil arenesid filoloogilised ja ajaloolised uurimismeetod edasi ja muutusid Piibli uurimises valdavaks.

19. saj ja 20. saj alguse saavutustest piibliteadustes tuleb kindlasti nimetada Pentateuhi allikate eristamist nii, nagu seda tegi Julius Wellhausen (allikad J – Jahvist, E – Elohist, D – Deuteronomium, P – Preestrikoodeks); nn kahe allika teooria esilekerkimist Uue Testamendi teaduses, mille järgi Mk on vanim evangeelium, mis on koos hüpoteetilise, peamiselt Jeesuse sõnu sisaldanud allikaga Q (sõnast Quelle – sks „allikas“) olnud Lk ja Mt allikaks (teooria sõnastasid H. J. Holtzmann ja P. Wernle); ja intensiivset ajaloolise Jeesuse uurimist (tollastest uurijatest on tähtsaimad D. F. Strauss, F. C. Baur, H. J. Holtzmann, E. Renan, W. Wrede ja A. Schweitzer), mis kestab (uutest vaatenurkadest lähtudes) kuni tänaseni. 19. saj lõpus tekkis Göttingeni ülikooli juurde ring teolooge, kes hakkasid uurima nii Vana Testamendi kui Uue Testamendi teoseid senisest rohkem religiooniloolise võrdlusmaterjali abil vanast Lähis-Idast ja antiigist. See nn religioonilooline koolkond, mille tähtsaimad esindajad olid Hermann Gunkel, Wilhelm Bousset, Johannes Weiss, W. Wrede, H. Gressmann, Wilhelm Heitmüller ja R. Otto, on andnud tohutu panuse nii Piibli kui ka religiooniloo uurimisse. Religiooniloolise koolkonna traditsioone jätkas 20. saj Rudolf Bultmann, kes on oluline nii Uue Testamendi uurijana kui ka 20. saj ühe mõjukama piiblihermeneutika – Piibli eksistentsiaalse interpretatsiooni – rajajana. Oma arvukate õpilaste kaudu (E. Käsemann, H. Conzelmann jt) on Bultmanni mõju olnud Uue Testamendi teaduses suur kuni 20. saj teise pooleni.

Lisaks filoloogilistele ja ajaloolistele meetoditele on mõjutanud Piibli tõlgendamist 20. saj ka hulk teoreetilisi hermeneutikakäsitlusi, millest kõige olulisemad on Wilhelm Dilthey (1833–1911), Hans-Georg Gadameri (1900–2002) ja Martin Heideggeri (1889–1976) käsitlused. Dilthey ja Heidegger on mõjutanud oluliselt Rudolf Bultmanni (1884–1976) hermeneutikat, mis on olnud 20. saj evangeelses teoloogias üks mõjukamaid.

Piibli tõlgendamise praegust situatsiooni iseloomustab piibliteaduste väga kiire areng ja paljude seniste seisukohtade ümberhindamine; seni Piibli tõlgendamist tugevasti mõjutanud konfessionaalsete erinevuste nivelleerumine (akadeemilises piiblitõlgendamises ei ole tänapäeval enam põhimõttelisi vastuolusid katoliikliku ja evangeelse piiblitõlgenduse vahel, need on säilinud vaid dogmaatilisel pinnal); tõlgendusprintsiipide ja -meetodite paljusus; püüd leida uusi meetodeid ning aina suurem arvestamine kontekstuaalsusega (piiblitõlgendus arvestab erinevaid sotsio-kultuurilisi kontekste, et kõnetada võimalikult erineva sotsiaalse ja kultuuritaustaga inimesi). Ilmselt on Piibli tõlgendamine avatud muutustele ka tulevikus, sest asjakohane piiblitõlgendus saab olla vaid selline, mis kõnetab inimest tema kaasaja vaimse horisondi taustal ning suudab tõlkida Piibli keskse sõnumi, milleks on Jumala toimimine ajaloos, keelde, mis on inimesele mõistetav ja mis suudab teda eksistentsiaalselt puudutada ka olukorras, milles inimese maailmapilt ja enesemõistmine ning teda ümbritsev sotsio-kultuuriline raamistik erinevad kardinaalselt Piibli tekkeajast.

Tulles tagasi artikli alguses oleva Söderblomi tsitaadi juurde, tuleb vaid nentida, et suurmehel on õigus ka täna. Nii kaua kui kiriku aluseks on Piibel, ei jõua me teoloogidena selles kätkeva Jumala ilmutuseni teisiti, kui vaid Piiblit meie käsutuses olevate teaduslike vahenditega uurides. Loomulikult on vahendid piiratud nii nagu meie tunnetusvõimegi ja viimselt on Püha Vaimu valgustus see, mis aitab meil jõuda Pühakirja õige mõistmiseni. Kuid nii nagu Jumal on andnud meile vahendid maiste asjade uurimiseks ja tunnetamiseks, on ta andnud meile vahendid ka oma Piibli kaudu vahendatud Sõna mõistmiseks. Kasutagem neid vahendeid julgelt, teades, et nii kaua kui me oleme kirikus, st ühendatud Kristusega, on meie teoloogia (ka teaduslikuna) kiriklik – isegi siis, kui me mõnes konkreetses Piibli tõlgendamist puudutavas küsimuses eksime. Eksimisvõimalus kuulub inimeseksolemise juurde ja seda tunnistame me igal pühapäeval pihitalituses. Usu juurde kuulub aga julgus – ka julgus eksida. Kui meie Pühakirja uurimine on kantud sellisest julgusest, ei ole meil vaja karta nurjumist, sest nagu ütleb Paul Tillich, Jeesuses kui Kristuses ilmunud uus olemine vabastab meid hirmust nurjumise ees, sest selle aluseks on teadmine, tunne ja kogemus, et Kristuse läbi on uus olemine, mis ületab võõrandumise ehk patu koos kõige selle juurde kuuluvaga, meiegi tõeline olemine.


Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent, Tartu Ülikooli religiooniuuringute kaasprofessor, ning EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.


Ajakirjas Kirik & Teoloogia väljendatud seisukohad ei pruugi kattuda ajakirja toimetuse seisukohtadega.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »

Inimeseksolemise raske koorem

„Ja mida väiksem on seesmine lootus abile, seda suurem tundub teadmatus kannatuse põhjusest“ (Trk 17:12). Kannatustega seonduv tundub vahel olema tabu-teema, mis on liiga püha,

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English