1. sajandi kristlusest Egiptuses ei tea me midagi, sest sellest ajast ei ole säilinud ühtegi jälge kristlaste olemasolust Egiptuse piires. Kuigi Apostlite tegude raamat, mis on kirjutatud 1. saj 80ndatel aastatel, räägib Aleksandriast pärit mehest, kelle nimi oli Apollos (vt Ap 18:24 jj) ja keda Martin Luther pidas (ekslikult) Uue Testamendi Heebrea kirja autoriks, teatab Apostlite tegude raamat samas, et kristlaseks sai Apollos alles Efesoses (vt Ap 18:24 jj) ning seetõttu ei saa teda pidada esimeseks kristlikuks misjonäriks Egiptuses. Pärimuse järgi oli ristiusu toojaks Egiptusesse Peetruse õpilane Markus (Markuse evangeeliumi väidetav autor), kuid see pärimus ilmub alles Kaisarea Eusebiose (surnud 339) „Kirikuloos“ 4. sajandil ja meil pole alust seda ajalooliseks pidada. Ilmselt tekkis pärimus 2. sajandil (ja Eusebios võttis selle üle), kui tekkis kontseptsioon, mille järgi kõik õiged kogudused peavad olema apostlite või nende otseste õpilaste rajatud. Ilmselt just siis konstruueriti ka Aleksandria piiskoppide rida, mis ulatus tagasi Markuseni. Tõenäoliselt toimus see piiskop Demetriose ametiajal (ametis aastatel 189–231), millest ka loetelu pärineb. Arvatakse et just sel ajal sai Egiptuses kirikujuhtimise vormiks monoepiskopaat, mille tekkimine projitseeriti tagasi 1. sajandisse (nii tehti ka teistes piirkondades, sealhulgas Roomas), et anda sellele legitiimsust. Legitiimseks peeti vaid seda, mis oli pärit „apostlite ajast“. 2. sajandil tekkis ka arusaam, et õiged evangeeliumid on vaid need, mis on apostlite või nende õpilaste kirjutatud, ja evangeeliumid said endale „autorid“. Kindel on aga, et paralleelselt tänaste kanooniliste evangeeliumidega oli kasutusel ka palju hiljem apokrüüfseteks tunnistatud evangeeliume, millest säilinud on vaid osa. Neist tuntuim on kahtlemata Egiptusest avastatud Tooma evangeelium. Uue Testamendi kaanoni ühtlustamine võeti ette alles 4. sajandil ning jõudis lõpule 5. sajandil.
Mida teame 2. sajandi Egiptuse kristlusest?
Kristluse olemasolu tollases Egiptuses on tõendatud nii papüroloogiliselt kui ka kirjalike allikate kaudu. Vanimaks Uue Testamendi teksti sisaldavaks papüüruseks olev Rylands Library Papyrus p 52, mis sisaldab salme Jh 18 ja on pärit 2. sajandi alguskümenditest, on ostetud Egiptusest ja ilmselt ka sealt pärit. Ent on terve hulk teoseid, mis on jõudnud meieni küll hilisemate käsikirjade kaudu, kuid kirjutatud 2. sajandi Egiptuses. Need teosed ongi põhiallikaks tollase Egiptuse kristluse kohta.
Nagu mõnede arvates koosneb Eesti kahest täiesti erinevast osast, Tallinnast ja muust Eestist, jagati ka Egiptus, mis oli 2. sajandil Rooma eristatuses provints ja Itaalia üks peamisi teraviljaga varustajaid, kaheks osaks, Aleksandriaks ja „maaks“. Viimane hõlmas kogu Aleksandriast põhjapoole jäävat ala, st Niiluse orgu koos seal asuvate linnadega. Põhiliselt asustasid „maad“ harimatud talupojad, kes rääkisid vaid kopti keelt. Haritud inimesed olid koondunud Aleksander Suure rajatud Aleksandriasse, kus 1. sajandil elas hinnanguliselt umbes 600 000 inimest. Aleksandria oli suuruselt teine linn Rooma järel. Ta oli tähtis kaubanduskeskus, mille kaudu kaubeldi India ja teiste idamaadega ja toodi sealt luksuskaupu. Linn oli jagatud viieks linnaosaks, millest kahes elasid kreeklased, ühes egiptlased ja kahes juudid. Nagu tõendavad Elefantiine papüürused, olid viimased Egiptuses püsivalt elanud juba 5. sajandist eKr ning nende roll hellenismi ja Rooma ajastu Aleksandria vaimuelus oli suur. Just Aleksandria juudi koguduses valmistati tuntuim Heebrea Piibli kreekakeelne tõlge, Septuaginta (LXX). Siin tegutsesid paljud kreeka keeles kirjutanud juudi autorid ning Aleksandrias loodi ka süntees iisraeli usundi ja kreeka filosoofia vahel, mille peaesindajaks on Aleksandria Philon. Tollel sünteesil oli omakorda otsene mõju kristlikule teoloogiale. Viimane ei avaldu üksnes kahe tuntuima Egiptuse varakristliku teoloogi, Aleksandria Clemensi ja Origenese käsitlustes Jumalast, Kristusest, hingest ja lunastusest ning nende pühakirjaseletuses (allegooriline eksegees, mida viljelesid juba varem Aeksandria juudid), vaid ka arvukates anonüümselt meieni jõudnud tekstides, millest kõige suurem osa pärineb Nag Hammadi nn gnostilisest raamatukogust. Nimetus on eksitav, sest sealt on leitud ka arvukalt teoseid, millel pole tolle paljudiskuteeritud liikumisega mingit seost. Tõenäoliselt on raamatud pärit ühest lähedalasunud kopti kloostrist ja sattusid sinna pärast seda, kui Aleksandria peapiiskop Athanasios oli ühes oma karjasekirjas 367. aastal pahandanud „ketserliku kirjanduse“ kasutamise pärast. Raamatukogust kõrvaldati koos gnostilise kirjandusega ka muid tekste, mis võisid tunduda kuidagi kahtlased, st mitte piisavalt ortodokssed. Kindel on aga, et enamik neist teostest olid kirjutatud kreeka keeles ja tõlgitud kopti keelde ajal, mil ristiusk oli hakanud levima ka maarahva hulgas. See algas ilmselt juba 2. sajandil, kuigi koptikeelsed piiblitõlked (mis tehti Vana Testamendi osas kreeka keele baasil) on pärit alles 3. sajandist. Paljud Nag Hammadist leitud teosed on ilmselt kirjutatud ka Egiptuses ja tõenäoliselt just Aleksandrias, kust need levisid edasi maale.
Egiptust peetakse selliste Nag Hammadist leitud teoste päritolumaaks, nagu seda on Arhontide hüpostaas, Johannese apokrüüf, Seemi parafraas, Eugnostos, Sophia Jesu Christi ja Egiptlaste evangeelium ehk „Suure Nähtamatu Vaimu püha raamat“. Samuti pärinevad Egiptusest ka Nag Hammadist leitud hermeetiliste traktaatide koptikeelsed tõlked. Kõik eelpool nimetatud kirjutised (välja arvatud hermeetilised traktaadid) on seotud liikumisega, mida nimetatakse gnoosiseks ja mille struktuurielementides pole teadlased suutnud tänini kokku leppida, sest puudub nende kataloog, mida oleks aga hädasti vaja. Enamik eelpool nimetatud gnostilisi teoseid on seotud Vana Testamendi ja piibliväliste juudi tekstidega, mis on olnud paljude uurijate jaoks argument, et gnoosise juured peituvad Egiptuse juutluse teatud ringkondades. Seda seisukohta on tuntuimatest teadlastest kaitsnud kuni tänaseni Birger Pearson ning praegu kaitseb seda jõuliselt eriti April DeKonick, kes väidab, et gnoosis on mõjutatud hermeetilisest filosoofiast, mida esindavad ka mõned Nag Hammadi tõlked. Nende kahe vaimse voolu seosed on ilmsed, kuigi ilmsed on ka erinevused. Kuid hermetism ei ole oma algupäralt kristluse-sisene vaimne vool ja selle vaatlus väljuks seega antud artikli teema piiridest.
On tõsi, et mitmed Egiptuses 2. sajandil tegutsenud kristlikud õpetajad kuuluvad nn gnostikute hulka. Neist tähtsaim on Valentinos, kes rajas omanimelise koolkonna. Ta rajas selle küll Roomas, kuid viimane oli mõjukas ka Egiptuses. Valentinose suhete üle gnoosisega vaieldakse. Kui enamus uurijaid on pidanud teda gnostikuks, siis väidab Christoph Markschies, et ta ei olnud gnostik, vaid platonismist mõjutatud piibliteoloog. Ka mõned teised uuemad uurijad arvavad umbes sarnasaelt. Kuid arutelu selle küsimuse üle eeldaks taas gnoosise struktuurielementide täpset määratlemist, mida seni pole veel tehtud. Kindel on, et Valentinose rajatud koolkond („valentiniaanid“) on seotud teiste gnostiliste koolkondadega ja kuulub seepärast nii või teisiti gnostilisse traditsiooni. Ent Egiptuses on tegutsenud ka sellised gnostilised rühmitused, nagu basilidiaanid ja karporkatiaanid ning alates 3. sajandist ka manilased.
1930ndatel tuli kirikuloolane Walter Bauer välja hüpoteesiga, et vanim Egiptuse kristlus oligi gnostiline. Aga see ei pidanud tingimata nii olema, sest ilmselt on 2. sajandi Egiptusest pärit ka mitmed varakristlikud teosed, mis ei esinda gnoosist. Selline tekst on näiteks ka nn apostlike isade teoste hulka kuuluv Barnabase kiri, mis tõlgendab Vana Testamenti allegooriliselt ning suguluse tõttu tolle kirjaga ka ilmselt 2. Clemensi kiri, mis samuti kuulub apostlike isade koprusesse. Ka üksnes meieni fragmentidena jõudnud Egiptlaste evangeelium, mis pole identne samanimelise teosega Nag Hammadist, pärineb ilmselt Egiptusest ning sama käib ka Heebrealase evangeeliumi kohta. Egiptusest pärineb ilmselt ka Peetruse apokalüps, mis kirjeldab peamiselt põrgupiinu. Ent ka Nag Hammadist on leitud tekste, mis on tekkinud ilmselt Aleksandrias, kuid ei ole gnostilised. Sellistest teostest olgu nimetatud näiteks „Silvanuse õpetused“, „Sextuse sententsid“ ja „Autentne õpetus“.
Oluliseks mõisteks viimati nimetatud tekstides on mõiste logos, mis esineb ka Johannese evangeeliumi proloogis: „Alguses oli Sõna…“ (Jh 1:1). Logos’e samastamine jumaliku Tarkusega (Sophia) on iseloomulik nii Aleksandria juudi teoloogiale kui ka Egiptuses tegutsenud varakristlikele teoloogidele. „Silvanuse õpetustes“ esineb järgmine, lühikeseks logos’e-õpetuse kokkuvõtteks üleminev Jumala ülistus:
„Issand, Kõikvõimas, kui palju kiitust pean ma sulle tooma (Keegi ei saa iial Jumalat kiita, nagu ta on). Kes sa oled ülendanud oma Logose, selleks et igaüht päästa, oh halastaja Jumal, tema, kes sinu suust on tulnud ja sinu südamesse kerkinud, esmasündinu, tarkuse, algkuju, esimese valguse. Sest tema on valgus Jumala väest ja tema on Kõikvõimas selge kirkuse väljavool ja tema on Jumala toimimise puhas peegel ja ta on tema headuse kuju. Sest ta on ka igavese valguse valgus. Ta on silm, mis vaatab nähtamatut Isa. Ta teenib ja loob alati Isa tahte läbi, tema, kes on sündinud üksnes Isa heameele kaudu. Sest tema on uurimatu Logos, ning tarkus ja elu on tema. Kõik elusolendid ja jõud kutsub ta ellu ja toidab neid. Nii nagu hing teeb elavaks kõik liikmed, nii valitseb tema kõike väe abil ja teeb selle elavaks“.
See logos’e-õpetus põhineb peaaegu sõna-sõnalt tsitaadil Saalomoni Tarkuseraamatust (7:25–26), mis on kirjutatud Egiptuses juba eelkristlikul ajal. Sarnaseid mõtteid kohtab ka kahel olulisel Egiptuse teoloogil, Aleksandria Clemensil ja Origenesel.
Saab näidata veenvalt, kuidas Egiptuse varane kristlik teoloogia on mõjutatud Aleksandria juudi teoloogiast ja võib oletada, et kristlus levis ka Aleksandrias sealse juudi kogukonna vahendusel. Hellenistliku juudi teoloogia mõjud on tugevad ka 2. sajandi kristlikus teoloogias, mis on ühtlasi gnostiline. Kuid tuleme tagasi põhiküsimuse juurde.
Pilt, mis meile allikate põhjal 2. sajandi Egiptuse kristlusest avaneb, on äärmiselt mitmekesine ja näitab, et Aleksandria kristlikus koguduses valitses suur teoloogiliste arusaamade ja usuliste vaadete paljusus. Silmatorkav on aga siit pärinevas kristlikus kirjanduses hellenistliku juudi teoloogia ja samal ajal keskmise platonismi mõju ning askeesi kõrge hindamine. Viimane on ka mõistetav, kui mõtleme, et Egiptus oli Süüria kõrval teine varase munkluse häll. Aleksandria oli ka oluline platonistliku mõtlemise keskus ja pole siis ime, et platonistlikke mõisteid ja ideid kohtab nii varases juudi kui ka kristlikus teoloogias.
Kaua aega oli kirikuloos levinud arusaam juba 1. sajandil tekkinud kristluse peavoolust, mille areng jätkus 2. sajandil. Uus Testament ei näita meile mingi peavoolu olemasolu ja seda ei näita ka 2. sajandi Egiptuse kristlus. Selle põhjal järeldavad paljud tänased kirikuloolased, et veel 2. sajandilgi ei olnudki mingit ristiusu peavoolu. See hakkas siis alles kujunema, kuid kujunes lõplikult välja alles 4. ja 5. sajandil, st ajal, mil ristiusust sai Rooma riigiusund. Egiptuse 2. sajandi kristlus oli väga pluraalne ja seepärast peaks see olema hästi mõistetav ka tänapäeva kontekstis, mida iseloomustab samuti mitte ainult erinevate maailmavaadete, eluõpetuste ja usundite paljusus, vaid ka suur heterogeensus kristluse piires.
Kirjandus
Alan K Bowman, Egypt after the Pharaohs. 332 BC – AD 642 from Alexander to Arab Conquest. The University of California Press 1986.
Stephen Neill, A History of Christan Missions. New York, 1986.
Karl-Wofgang Tröger, Das Christentum im zweiten Jahrhundert. Berlin, 1988.
Christoph Markschies, Das antike Christentum. Frömmigkeit, Lebensformen, Institutionen. München 2006.
Roelof van den Broek, „Varajane kristlus.“ Tlk Kalle Kasemaa. EELK 1986, Tallinn 1986, lk 44–51.
Helmut Köster, Einführung in das Neue Testament. Berlin, New York 1980.
Birger A. Pearson, Gnosticism, Judaism, and Egyptian Christianity. Minneapolis 1990.
Birger A. Pearson, Ancient Gnosticism. Traditions and Literature. Minneapolis 2007.
Begegnunen von Heidentum und Christentum im spätantiken Ägypten. Riggisberger Berichte 1. Riggisberg 1993.
Alar Laats, Idakirikud idas. Tallinn 2021.
Jaan Lahe (1971), dr. theol., on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent, Tartu Ülikooli religiooniuuringute kaasprofessor, ning EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.
