ISSN 2228-1975

Igavuse mitu palet

Kirikust, kiriklikest tavadest, aga ka teoloogiast rääkides kasutatakse mõnikord väljendit „igav“. Mida see tähendab? Kas kirikuna oleme millestki ilma jäänud, mööda vaadanud või hoopiski võitnud? Miks mitte mõnikord küsida: mis on igavus ja milline on selle koht kirikus?

110 aastat tagasi, 1912. aastal võttis Tarvastu haridusseltsi suvepeol sõna Tartu Ülikooli usuteaduskonna lõpetanud ja parasjagu Tarvastu Peetri koguduses praost Mihkel Jürmanni juures vaimulikuameti prooviaastal olnud Johannes Uustal (Ustal, 1880–1954)[1] ning pidas seal kõne igavusest.[2] Ei tea täpselt, mis teda ajendas – kas lähem kokkupuude maarahva eluviiside ja igatsustega (ka leerilastel paistab selles oma osa olevat) või hoopis mentori aktiivne ellusuhtumine, mille puhul võis ainuüksi jutt igavusest kaduda. Tõenäoliselt mõjutas Tarvastu pastoraadis kogetu Uustali enda hilisemat elu ja tegevust nii kirikus kui ka ühiskonnas. Samamoodi nagu ei tahtnud Jürmann pensionile jäädes jõude istuda, vaid asutas näiteks veel Tallinna Kopli koguduse,[3] nõnda ei oleks ka tubli hingekarjane ja põllumees Uustal ilmselt tavapärasega piirdunud. Paraku arreteeriti aktiivne mees nõukogude võimu ajal kulakuna ja pidi surema Karaganda vangilaagris.[4] Omaaegses kõnes kutsus ta aga teadlikult elus esinevale igavusele vastu seisma. Uustal nimetas igavust haiguseks, mida ei osata diagnoosida, millest ei saa aru, mis on ülinakkav ja mida tunnevad kõik. Ta tsiteeris Gogolit, kuid kinnitas, et maailm ei saa tegelikult olla kunagi igav:

„Siin walwab meid igal sammu pääl tuhatkordne elu, tuhatkordne ilu ja tuhatkordne saladus. See elu läheb huwitawamaks, mida sügawamale meie tema sisse tungime, ilu saab särawamaks, mida rohkem meie teda waatleme ning saladus sügawamaks, mida enam seda uurime.“[5] 

Kõikidele isehakanud „igavuse-haigetele“ soovitas ta kasutada kaasajalgi tunnustatud võtteid ning ravida end õhu, tule ja maa kaasabil, harrastades elurõõmsaid ja kasulikke tegevusi.[6]

10 aastat tagasi ilmus eesti keeles norra mõtleja Lars F. H. Svendseni omamoodi bestseller-raamat „Igavuse filosoofia“, millele järgnes siin diskussioon ja mille üle võib arutleda veelgi.[7] Asjaolu, et oleme inimestena võimelised kaotama oma elust tähendusrikkuse ja n-ö mõtte, ei ole vist kellelegi võõras. Teadmine ja kogemus kire hääbumisest ja rutiiniga asendumisest on tuttav igas eluvaldkonnas, ka kirikus ja teoloogias. Kui romantismiajal muutus subjektiivne maailmakogemus normiks, siis võrsus sellest ka igavusena tuntud nähtus. See tõi kaasa pideva vajaduse otsida maailma ja mina suhtele tähendust, mida tundub kogu aeg olevat vähevõitu.[8] Svendsen defineerib igavust kui isikliku tähenduse puudumist: „Meil kõigil on suur probleem: elu tuleb täita ühe- või teistsuguse sisuga. Me ei suuda sisutult elada. Sisutus on igav.“[9] Kuna igavus on ebameeldiv, siis pöördutakse selle vältimiseks erinevate tähenduse aseainete poole. Need võivad aga muutuda järjest kangemateks ja neist kõneles omal ajal ka Uustal.[10] Igavuse vältimiseks soovitab Svendsen igaühel oma eksistentsi küsimustes selgust saada, sest see tagab „inimesena normaalselt funktsioneerimise“. Tuleb leida oma koht maailmas ning luua „enam-vähem stabiilne identiteet“, mille puhul inimene peab suutma endast jutustada. Selle kaudu antakse tähendus oma elule ja sellise jutustamisega seostub loovus.[11] Sellega seoses tulevad meelde Doris Kareva luuleread, kus ta ütleb: „Elul ei ole lugu, elu on loomine. … Aeg, sina üürikene ja üllatuslooline – elu ei ole lugu, vaid lootus ja loomine.“[12]      

Mingite lõpmatute asjatoimetuste pärast ei pääsenudki ma 2018. aastal osalema Tartus peetud konverentsil ja näitusel „Igavuse esteetika“.[13] Just nõnda viitas igavusele kui omamoodi uuele „keelele“ kunstis juba varem Janek Kraavi, kes vaatleb igavust kui „alternatiivsete tähenduste tekkimise välja“ ning toob esile igavuse tekkimise (miks mitte ka tekitamise?) sellised võtted või strateegiad nagu staatilisus, kestus, aeglus, kordus, antinarratiivsus ja tähenduslikkus. Tema järgi on igavus ühelt poolt reaktsioon heale elule ja küllastumisele, kuid teisalt sisaldab ka potentsiaali anda elule tähendus.[14] Igal juhul tasub nõnda tõstatatud teemale tähelepanu pöörata praegugi. Toonast näitust analüüsinud kunstiteadlase Krista Piirimäe sõnul koorus esitatust välja „tõdemus, et igavust on kahte liiki, mõttetut ja mõtteid tekitavat“.[15] Kunstiteadlane Elnara Taidre kirjutas samuti sama näituse üle arutledes, et igavus ei pruugi alati kanda negatiivset tähendust, vaid seda võib käsitleda ka luksuse või nauditava tegevusetusena. Seetõttu ei tasu igavust karta, vaid võiks hoopis püüda arendada oskust pidada rahulikku jõudeaega ja produktiivselt igavleda. Samal ajal, kui süvenenud igavus on täis melanhooliat, ängi ja depressiooni ning viib elust eemale, on rahuseisundis tuntav igavus lausa vajalik, sest laseb igal organismil puhata. Lisaks võib igavus käivitada loomingulisuse ja olla konstruktiivne. Nii näis näituse analüüsijale, et argise, rutiinse, positiivse igavuse kaudu võib maailma teravamalt tajuda, eksistentsiaalselt kinnitatud saada ja isegi kirgastuda.[16]

Kuigi nüüd võib tunduda, et kunst on kindel vahend igavuse võitmiseks, ei suuda see oma ülesannet siiski alati täita, sest sisaldab klišeesid. Nii arvas vene-ameerika esseisti Jossif Brodski (Joseph Brodsky) 1989. aastal peetud kõne „Igavuse kiituseks“.[17] Autor teadis hästi, et igavuse parimaks raviks peetud pidevale leidlikkusele ja originaalsusele vaatamata ei ole nende abil tervenemine tegelikult võimalik, sest „elu enda peamine meedium on just nimelt kordumine“. Samuti on oluline kinni hoida eetikast, sest kui elus järgitakse ainult progressi ja teadusliku edu edendamise nõuet, siis oleks tulemuseks „sajandite viisi igavust“ ja lausa tüütust. Kordumist, aga ka demograafiat peab Brodski igavuse sünnitajateks. Ta toob välja rahvastiku kasvust tingitud olulised muutused, mis vähendavad igavuse vasturohu – leidlikkuse ja originaalsuse – kasutamise võimalusi. Ometi ei ole need kasutud, vaid „tasuvad end alati ära“. Aga kuna igavust ei peleta miski, ei rikkus ega vaesus, siis tundub üheks parimaks raviviisiks Brodski arvates olevat igavusega kaasaminek. Ainult nii on võimalik selle süvitsi uurimine ja kogemine ning ainult nii mõistab inimene oma lõplikkust ja ajalist piiratust. Tänu sellele avalduvad aga inimese elus täpsus, alandlikkus ja elamise kirg. Ja eriti viimane – tihti koos kaasneva valuga – on parim rohi igasuguse igavuse vastu.[18] Samasugust kirge nimetas olulise tegurina elu mõtestamise ja igavuse peletamise juures ka Svendsen,[19] sama kõneles Uustal.

Kirik, kiriklikud tavad, teoloogia ja liturgia on vaatamata erinevatele arengutele ja muutustele püsinud siiski üsna traditsioonilistena. Taoline kultuur kestab, elab või areneb edasi. Viidates inglise lavastaja Peter Brooki kultuuri defineerimisele esitas Mati Unt sellest oma teadlikult liialdatud nägemuse, öeldes kord: „Kui on ikka väga igav, siis on ilmselt tegemist suure kultuurisündmusega. Kui kõik jäävad saalis magama, siis laekuvad sinna hooaja peapreemiad.” Igavus kohtub igavikuga, annab talle käe.“[20] Naljaga pooleks võib sel kohal pöörata pilgu kiriku poole ja tõdeda, et pole ju häda midagi, kui igavusest saab teenäitaja igaviku suunas ja küllap viib igavana tunduv kiriklikkus ikka sihile. Tõsiselt järele mõeldes tuleb aga kirikul ennast siiski pidevalt läbi katsuda ja analüüsida ka igavuse vaatepunktist. Ikka ja jälle tuleb küsida, kui palju on meil leidlikkust ja originaalsust. Kui palju suudame esil hoida kõige paremas mõttes elavat kirge? Kui palju ja miks on staatilisust, kestust, aeglust, kordust? Kas ja miks on antinarratiivsust? Kas oleme jõudnud oma lõplikkuse ja ajalise piiratuse tunnistamise ja aktsepteerimiseni? Kas tajume alandlikkust? Kas suudame edasi anda usu sisu tähendust ja taibata ise selle tähenduslikkust, jutustada ja luua oma lugu? Piibli 1997. aasta eestikeelne väljaanne ei kasuta küll sõna „igavus“, kuid sisuline mõte sellest ei ole võõras. Ühe näitena öeldakse:

„Olge sõna tegijad ja mitte üksnes kuuljad, pettes iseendid. Sest kui keegi sõna kuuleb, aga selle järgi ei tee, siis ta sarnaneb mehega, kes vaatleb oma ihulikku palet peeglist. Ta vaatles ennast, läks minema ja unustas varsti, missugune ta oli. Kes on aga kummargil vaadanud vabaduse täiuslikku seadusse ja sellesse ka jääb, ei ole unustav kuulja, vaid tegude tegija – see on õnnis oma tegemises.“ (Jk 1: 22–25).

Selline mõtteid tekitav ja loov igavus suunab oma pilgu igatsusena igaviku poole, kuid käivitab ka tegutsemise elus. Seevastu mõttetu ja kasutu igavus osutub tühjaks ja rumalaks, eluliselt lausa kahjulikuks. Võime arutleda, kas kirikus on õigustatud sihti seadev, suunda ja elu tähendust hoidev igavus kui „vaatamine vabaduse täiuslikku seadusesse“ ja „sõna tegemine“. Kas igavus on mitte õigustatud ja enesepettus, kui elule religioosset tähendust ei looda? Igavuse kõrvale võiks Piiblist haarata sama vaatluse alla ka näiteks mõisted „laiskus“ või „rumalus“, mis samuti kirjeldavad inimese ja Jumala suhte ehk vaimuliku elu mõtestamist. Tuntud ja olulised terminid igavuse kontekstis on ka „alandlikkus“, „surm“ ja „igavene elu“. Eespool toodu põhjal tuleb tõdeda, et küllap ei saa kirikus ja teoloogiaski ilma kireta igavust – seda elu mõtte, suuna ja tähenduse kaotust – ületada. Igavus võib siingi olla positiivne ja negatiivne, konstruktiivne või destruktiivne, kogudust üles ehitav või lammutav. Teatud piires võib see olla nauditav tegevusetus, millest kasvab välja produktiivne elu. Kuid mingil juhul ei tahaks ega tohikski kirikus kasvada lasta negatiivsel igavusel või lausa tüütusel.


[1] Konrad Veem. Eesti vaba rahvakirik. Dokumentatsioon ja leksikon. Stockholm: Eesti Vaimulik Raamat, 1990, 460.

[2] Johannes Ustal. Igavus kui kõige sagedasem haigus ilmas. Kõne, peetud Tarwastu hariduse Seltsi suwepidul 17. juunil 1912 aastal. Wiljandi: Kirjastaja H. Leoke, 1912.

[3] Praost emer. Michael Jürmann †. – Eesti Kirik, nr 39, 22.09.1932, 309; Veem 1990, 407.

[4] Vello Jaska. Tõrvalased meenutasid pastor Johannes Uustali. URL: https://elu24.postimees.ee/292253/torvalased-meenutasid-pastor-johannes-uustali (vaadatud 16.02.2022).

[5] Ustal 1912, 6–8.

[6] Ibid., 15-16.

[7] Lars F. H. Svendsen. Igavuse filosoofia. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2012.

[8] Janek Kraavi. Post-sõnastik XXXV – igavus. – Sirp, 06.01.2017. URL: https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/post-sonastik-xxxv-igavus/ (vaadatud 16.02.2022).

[9] Svendsen 2012, 196.

[10] Ibid.; Ustal 1912, 10–15.

[11] Svendsen 2012, 197.

[12] Doris Kareva. Elul ei ole lugu. URL: https://arhiiv.err.ee/vaata/luuletus-doris-kareva-elul-ei-ole-lugu/similar-54913 (vaadatud 16.02.2022).

[13] Tartu Elektriteatris räägitakse igavuse esteetikast. – Müürileht, 19.04.2018. URL: https://www.muurileht.ee/tartu-elektriteatris-raagitakse-igavuse-esteetikast/ (vaadatud 16.02.2022).

[14] Kraavi 2017.

[15] Krista Piirimäe. Igavusenäituse mõttetu ja mõttekas igavus. – Postimees, 02.05.2018. URL: https://tartu.postimees.ee/4482190/igavusenaituse-mottetu-ja-mottekas-igavus (vaadatud 16.02.2022).

[16] Elnara Taidre. Igavuse loomingulised mootorid. – Kunst 2/2018. URL: https://ajakirikunst.ee/?c=kunstee-numbrid&l=et&t=igavuse-loomingulised-mootorid&id=1964 (vaadatud 16.02.2022).

[17] Jossif Brodski. Igavuse kiituseks. – Vikerkaar 12/2018. URL: https://www.vikerkaar.ee/archives/23729 (vaadatud 16.02.2022).

[18] Ibid.

[19] Svendsen 2012, 194.

[20] Mati Unt. Igavus. – Sirp, 09.01.2014. URL: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/igavus/ (vaadatud 16.02.2022).


Hedi Vilumaa (1969) on EELK Kõpu Peetri ja Suure-Jaani Johannese koguduste õpetaja, SA Viljandi Haigla kaplan, TÜ usuteaduskonna doktorant.  


Ajakirjas Kirik & Teoloogia väljendatud seisukohad ei pruugi kattuda ajakirja toimetuse seisukohtadega.

Soovitatud:

Esiletõstetud lood
Mare Palgi

Üksindusest

Piiblis ei esine kordagi sõna „üksindus“ või „üksildus“. Sellest hoolimata võib öelda, et küllap sündis üksindus siia maailma juba siis, kui Jumal ajas Aadama ja

Read More »

Inimeseksolemise raske koorem

„Ja mida väiksem on seesmine lootus abile, seda suurem tundub teadmatus kannatuse põhjusest“ (Trk 17:12). Kannatustega seonduv tundub vahel olema tabu-teema, mis on liiga püha,

Read More »
Arvamused
Toomas Jürgenstein

Usundiõpetus ja kirik

Päevast-päeva koolis usundiõpetusega tegeledes olen ikka aeg-ajalt püüdnud sõnastada oma õpetatava aine aluseks olevaid põhimõtteid ning mõelda, missugune on selle õppeaine suhe kirikuga. Näiteks, kas

Read More »
English